Esimene küsimus on traditsiooniline tutvumisvoor – kes sa oled, Sylvia? Kes peitub selle laia naeratuse taga?

Ma pole sugugi kindel, et see viimane küsimus väga traditsiooniline on! Kuigi ma tunnistan, et naeratada mulle meeldib, eriti kui päike paistab.

Niisiis: Olen Saksamaal sündinud ameeriklane ning Eestis olen elanud pisut kauem kui kaks aastat. Olen ulmekirjanik, kes lühijuttudes eelistab teadusliku ulme žanrit ning pikemates vormides fantasy’t, kuigi see pole teadlik otsus olnud. Lisaks kirjutan lennundusest populaarteaduslikke raamatuid. Selles mõttes mul veab, et saan töötada igal pool kus leidub internetti ja odavat veini. Leian muidugi, et Eesti võiks selle odava veini osas küll pisut rohkem pingutada.

Küünilise eestlasena olen sunnitud küsima, et – miks Eesti? Kõikidest võimalikest maailma paikadest oled sa otsustanud just Eestisse tulla. Mul pole midagi selle vastu, Estconil oled alati väike päike, aga… Miks? Kas see on taktikaline taganemine kliimamuutuste eest?

Taktikaline taganemine kliimamuutuste eest oleks väga nutikas! Aga kahjuks pole ma etteplaneerimises nii pädev.

Ma polnud kunagi Eesti peale mõelnud enne seda, kui Algernon kaks mu lühilugu tõlkinud ja avaldanud oli ("Rindejoonel" ja "Rohutirtsunuhltus"). Ma teadsin sellest riigist väga vähe, kuid vahetasime Juhan Habichtiga kirju ning vestlesime sellest. Paar aastat hiljem müüsime koos kaaslasega oma Hispaanias asuva maja lõpuks peale mitut müügiaastat maha ja me polnud päris kindlad mida edasi teha. Saatsime oma mööbli Suurbritanniasse hoiule, eeldades, et seal me lõpuks maandume ning läksime oma põhjamaist road-trippi: Põhja-Saksamaa, Taani, Rootsi, Soome ja muidugi ka Eesti. Plaanisime läbi Läti ja Leedu Poola minna, kuid meie plaanid olid lahtised.

Helsinkisse jõudes olime pidevast reisimisest väsinud ja mõtlesime, et peatume nädalakese ning kosume – kuid siis nägime õlu hinda. Ilmselgelt oli mõistlikum üle lahe sõita ning puhata kuskil, kus hinnad pole nii hullumeelsed. Pealegi, Juhan oli maininud, et Tallinnas toimuvad igakuised ulmefännide kogunemised ja me võiksime üritust külastada, kui juhtume kuu kolmanda reede paiku sealkandis olema. Niisiis sättisime end Tallinnasse pisut kauemaks… Kuid lõpuks oli ikkagi nii palju veel teha ja näha ning kumbki meist ei soovinud lahkuda. Me muudkui venitasime äraminekuga ja praegu me just pikendasime oma pööningukorteri üürilepingut veel üheks aastaks.

Reaktsioonid minu Eestisse kolimisele on olnud äärmiselt lõbustavad. Mu ameeriklastest sõbrad on kõige entusiastlikumad olnud: „Oo, päriselt? Kui lahe!“. Sakslastest sõbrad ütlesid: „Hmm. Huvitav valik.“ Ja kõik mu uued eestlastest sõbrad küsivad sama asja: miks?!

Ma armastan Tallinnat. Sel on kõik suurlinna mugavused, ent samas on see piisavalt väike, et vajadusel jala ükskõik kuhu kõndida. Siin on lai valik häid restorane ja erinevaid üritusi. Inimesed on sõbralikud ja külalislahked ning alati rõõmsad, kui saavad abiks olla. Mulle meeldib rinda pista turgudel ostlemise ja muuseumides uute kummaliste teadmiste hankimisega (ja ma olen külastanud ehk ainult pooli neist!). Internetiühendus on hea, isegi kesk eikusagit. Olen igal pool käinud ühistranspordiga, Narvast Udu taluni ja Alutaguseni. See on ju imeline!

Mulle on küll öeldud, et: „Tõelist talve pole sa veel kogenud!“, nii et jätan endale õiguse seda arvamust muuta.

Muide, kuidas sul eesti keelega lood on? Ma saan aru, et sa oled hädavajaliku „Ma tahan õlut!“-taseme saavutanud, aga kuidas ülejäänuga lood on?

 Mu eesti keel on ikka veel kohutav. Ma pean tunnistama, et väga raske on motiveerida end eesti keelt õppima, kui kõik inimesed üle kogu riigi oskavad nii hästi inglise keelt. Mu kaaslane on eesti keelt Tallinna Ülikoolis õppinud ja kuigi mul on piinlik, et mina ei ole, siis sellest on natuke lohutust küll, et tal läheb seda nii harva vaja. Ma olen kõik tähtsad võtmesõnad ära õppinud, aga tavaliselt kui ma alustan eesti keeles, siis minu vestluspartner lülitub kiiresti inglise keelele ümber.

Üks asi, milles ma tõesti pädev olen, on toiduainete nimetused. Keskturul ostlemiseks oli valida, et kas õppida need selgeks eesti või vene keeles. Suudan pea kõiki puu- ja köögivilju nimetada, välja arvatud need, mida keegi nagunii süüa ei taha (ma ei tea kuidas öelda „rooskapsas“). Lisaks olen ma täitsa hea loomade nimedes ning kõiges selles, mis puudutab laua katmist. Kahjuks ei eksamineeri keegi minu eesti keelt ja mingil moel on mul õnnestunud õppimata jätta kõik tegusõnad, mis teeb vestlemise keeruliseks.

Aga mul said hiljuti ingliskeelsete subtiitritega Tujurikkuja videod otsa, nii et küllap ma pean rohkem vaeva nägema, et ka ülejäänud ära vaadata.

Enne intervjuud sind netis stalkida oli päris lõbus, ehkki pisut segadusseajav kogemus. Ma saan aru, et sa oled USA/Saksa päritolu kirjanik, kes on olnud Nebula nominent; sa oled piloot ja lennundusekspert, kes spetsialiseerub lennuõnnetustele… Kas midagi jäi vahele? Oled sa spioon? Räägi rohkem oma piloodikarjäärist.

 Mu ema on sakslanna ja isa on pärit Ameerikast: ma kõnelen mõlemat keelt, kuigi inglise keelt paremini ning mul on mõlema riigi kodakondsus. Ma sündisin Heidelbergis ja me kolisime Californiasse, kui ma olin väga noor. Paraku, kui mu ema inglise keel soravaks muutus, siis mu vanemad avastasid, et neil pole midagi ühist ning ma kolisin Saksamaale oma vanavanemate juurde elama, kuniks nad lahutust vormistasid. Pärast seda pendeldasin ma kahe riigi vahet.

Ma kahtlustan, et minust saaks kehv spioon, sest ma latran liiga palju. Mul on olnud palju erinevaid ameteid, muuhulgas olen olnud hostess Tokyo karaokeklubis ja giid Šotimaa mägedes.

Olen erapiloot, mis tähendab, et ma ei saa kommertseesmärkidel lennata; see on puhtalt mu eralõbu. Õnneks pole ma kunagi üheski õnnetuses olnud, kuigi ükskord pidin laskma oma lennuki mudast välja tõmmata. Lennuki juhtimine on stressirohke ning ainuisikuliselt lennu eest vastutada on hirmutav, vähemalt minu jaoks. Sa pead kiiresti otsuseid langetama ja otsustama, et mida on vaja teha; seda võimalust ei ole, et tõmbad teeserva ja mõtled asjade üle järele. Sain oma hirmust üle seeläbi, et õppisin ära absoluutselt kõik, mis võiks mingis olukorras valesti minna. See oli uskumatult motiveeriv.

Kui eestlased hirmsamad oleksid, siis ma ilmselt õpiks eesti keele kiiremini ära.

Ülikoolis õppisin ajakirjandust ja teenisin raha sellises uues ja põnevas asjas nagu internet kirjutamise ning tehnomula tavainimesele arusaadavaks tõlkimisega. Ei läinud kaua, kui hakkasin sama tegema lennundusega, sest ma nägin lihtsalt kui põhjalikult võssa meedia alati läks oma kirjelduste ja seletustega, kui mõni uudisväärtusega lennundussündmus toimus. Sealt arenes kõik omasoodu edasi.

Mis sorti ulme sulle meeldib? Millised teemad sulle kõige rohkem meeldivad Lemmikud autorid-žanrid?

Mulle meeldib väga lai valik ulmet ning idee sellest, et ma peaksin mingeid lemmikuid valima, katab mu hirmuhigiga.

Aga klassikalisest ulmest on mu lemmikud järgmised: Peter Beagle „The Last Unicorn“, Mary Stewarti „The Crystal Cave“ ja Kurt Vonneguti „Tapamaja nr 5“. Avastasin oma üllatuseks, et olen ka grimdarki fänn, alustades siis muidugi „Jää ja tule lauluga“, kuigi ma lugesin ainult neljanda osani ning lülitusin siis telesarja peale ümber. Samuti ma jumaldasin Joe Abercrombie „The First Law“, Richard K. Morgani „The Steel Remains“ ja NK Jemisini „Viiendat aastaaega“. Arvan, et mul on nõrkus katkiste kangelaste ja ebausaldusväärsete jutustajate vastu.

Tänavu olen ennast läbi närinud teostest, mis on mu teele sattunud projekti „Vanad naised ulmes“ uurimise käigus ja see on olnud väga laiahaardeline valik alamžanreid, alustades kuldaja pulpist ja lõpetades militaarSF-ga. See on minu jaoks täiesti uus rada olnud ja ma olen seda tohutult nautinud.

Millised olid su lemmikraamatud lapsepõlves?

Kindlasti „Last Unicorn“. „A Wrinkle in Time“. Ma lugesin „Sõrmuste isandat“ nii palju kordi, et ema pidi mulle uue raamatukomplekti ostma, sest olemasolevad lagunesid laiali. Ja siis muidugi „Where the Wild Things Are“ ja „Struwwelpeter“ ja… Oo, ja kindlasti "Max ja Moritz"! Mis on ka põhjuseks, et miks ma sellelt firmalt hakkliha ei osta...

Kas ulmel peaks või võiks olla ka muid rolle peale lihtsalt meelelahutuseks olemine?

Usun, et ulme saab paljudele palju enamat olla kui ainult meelelahutus. Tegelikult ma väidaks, et enamasti nii ongi, olenemata siis sellest, et kas ulme seda ise taotleb või mitte. Just eriti teadusulmel on kirjanduses oluline positsioon žanrina, mis võimaldab mängida erinevate võimaluste ja permutatsioonidega ilma reaalseid näiteid toomata või näpuga näitamata. See muidugi ei tähenda, et see poleks lugejatele meelt lahutav või et lugejad peaksid lugemisel teksti kõiki tasandeid arvesse võtma, et saada „korralikku“ lugemiselamust. Arvan, et ei ole võimalik väita, et ulme ei hoia meie ees peeglit ega sunni meid sellesse pilku heitma.

Rääkisin hiljuti ühe oma sõbra tütrega, kes informeeris mind halvustaval toonil tõigast, et talle ei meeldi ulme. Ma küsisin, et mis raamatud talle siis meeldivad ning ta vastas, et näiteks George Orwelli „1984“ ja Aldous Huxley „Hea uus ilm“. Peale seda, kui ma osutasin asjaolule, et need on ühed kõige kuulsamad ja tuntumad ulmeteosed, mis eal kirjutatud, pareeris ta sellega, et väitis nagu oleksid need raamatud poliitilised, mitte ulmelised. Tema käsitluses on ulme piiratud kosmoseooperite ja pulpiga (mis võivad muidugi ka vägagi poliitilised olla), aga see ei moodusta diskursust. Kolm tundi hiljem ta ilmselt kahetses siiralt, et iial minuga vestlema hakkas. Aga mu mõte on, et ulme roll on alati seisukoht võtta, isegi kui see juhtub poolkogemata.

Estconil hakkas üks inimene mulle seletama, et piiramatu immigratsioon on Eestis probleemiks, ise samal ajal kinnitades, et ta ei pea selle all mind isiklikult silmas. Kui keegi tema jutu katkestas, siis ta kurtis, et too teine inimene „muutis asja poliitiliseks“. Ilmselgelt oli ta veendumusel, et selle hetkeni see vestlus ei olnud poliitiline; see muutus poliitiliseks hetkel, kui temaga ei nõustutud. Usun, et kui inimesed väidavad, et ulme roll on meelelahutus, siis nad peavad selle all silmas seda, et see peaks peegeldama nende maailmavaadet ning mitte esitama nende arvamustele mitte mingisugust väljakutset. Mis on muidugi okei, kui ennast piirata ainult nende autoritega, kellega su vaated kattuvad.

Lugedes su Algernonis avaldatud jutte ning ka Reaktori jaoks tõlgitud lugusid, siis ma pean ütlema, et ma märkasin, et su lugudes on üks tugev ühine joon – su lugudel on jutustaja või vähemalt jutustatakse seda lugu kellelegi, see on selgesti adresseeritud tekst. Kirjavormis juttudes on see muidugi ilmne, aga märkasin seda ka teistes tekstides. Google andis mulle teada, et: „Sylvia Sprick Wrigley kirjutab lausa maniakaalselt kirju oma emale, teismelisele lapsele, oma raamatupidajale ja tundmatutele olenditele kosmoses.“ Mis lugu sellega on?

Ma kasvasin üles ilma internetita ning reisisin palju, seega kirjutasin ma sõpradele ja perele palju kirju. Hiljem tekkis mul harjumus kõigile postkaarte saata. Kui ma külastasin mõnd uut paika, siis ostsin ma mitu tosinat postkaarti; mul oli tabel, kuhu ma märkisin, et kellele ma olen kaardi saatnud ja kellele ei ole. Nii et ilmselt ei ole üllatav, et olen kirjutanud palju epistolaarset või kirikirjandust. Aga, ausalt, ma pole seda ise kunagi varem märganud!

Osa sellest on olnud taotluslik – ma kirjutasin „Postmark Andromeda“-nimelise sarja, mis koosnesidki sõna otseses mõttes kosmosesse ja kosmosest saadetud kirjadest (muuhulgas ka „Maitsev kõhutäis“). Kuid sul on õigus, kiriproosat on mul palju enam kui ainult see seeria.

Arvan, et lühiproosa vormid suuremalt jaolt lausa kutsuvad endaga eksperimenteerima ning uusi põnevaid vorme leiutama, näiteks kiri või Kickstarteri algatus suudavad lugu jutustada hoopis teistmoodi ning romaanis see lihtsalt ei toimiks. See mulle lühivormide juures meeldibki: võimalused uudsetel viisidel lugu jutustada. Mulle meeldib, kui lugu annab sulle suuna kätte, ent tõeline lugu peitub kirjutamata jäänud sõnades. Kirjad ja otsesed pöördumised on selleks otstarbeks suurepärased, sest selles vestluses on ka terve teine pool, mille lugeja peab ise oma peas sinna juurde mõtlema.

Rääkides tundmatutest olenditest, siis kas idee olenditest kosmoses hirmutab sind või täidab hoopis lootusega? Eks me kõik ole uudishimulikud, aga mis sa arvad, milline see esimene kontakt olla võiks? Täielik häving või hoopis midagi konstruktiivsemat?

On raske mitte uskuda, et kui maavälised eluvormid meiega kontakti loovad, siis see on sama hoolimatu ja territoriaalne kogemus kui meie enda koloniaalvõimude laienemine üle kogu planeedi. Isiklikult ma arvan, et sinna saab olema segatud palju eeldamisi ja õnnetuid sündmuseid. Kuid ma tahaks uskuda, et lõpuks läheb kõik hästi. Armastan lugusid, kus tulnukad jätavad meile mingisugust tehnoloogiat ja siis ootavad ja vaatavad, et mis juhtuma hakkab (hiljutiloetutest: „Pushing Ice“, „Hammered“). Ma arvan, et see oleks mu eelistatud stsenaarium: „Nii, palun, siin on kingitus, me tuleme paari sajandi pärast tagasi ja kaeme perra, et mis te sellega teinud olete.“

Kirjelda oma loomingulist protsessi, palun. On sul mingid kindlad rituaalid? Kust leiad ideid?

Kirjutamiseks sobivad mulle kõige paremini hommikud, möönan seda vastumeelselt, sest mulle meeldib päevi alustada vaikselt ja rahulikult cappucino ja uudiste lugemisega. Ma hoian oma töötamisel siiski silma peal ja on ilmne, et ma olen kõige produktiivsem siis, kui ma ärgates maha istun ja kirjutan ning kohvi alles hiljem joon.

Ma kirjutan täiesti kohutavaid mustandeid ja kirjutan neid enamasti kaks või kolm korda ringi, enne kui saan midagi, millel ka mingi mõte ja sisu on. Siis asun lünki täitma ning kirjutisest kui loost mõtlema, keskendudes algusele ja lõpule.

Kui ma leian, et prokrastineerin eriti jõuliselt, siis kasutan sellist asja nagu The Most Dangerous Writing App. See on lihtne online tekstiredaktor, mis kustutab kõik kirjutatu ära kui sa lõpetad trükkimise. See kõlab jubedalt, aga kohe kindlasti sunnib see mõtet keskenduma sõnade paberile saamisele ja ei lase sul niisama aknast välja jõllitada. Kiire viieminutiline või viiesajasõnaline sessioon lükkab mu kenasti käima või vähemalt sunnib mind välja selgitama, et miks ma ei suuda tööd teha.

Minu suurim viga on see, et kõige rohkem kannustavad mind tähtajad, nii et kui mul tähtaegasid ei ole, siis ma ilmselt suuri edusamme ei tee. Olen püüdnud seda enda kasuks tööle rakendada, näiteks palun kellelgi, keda ma austan, oma kirjutatut lugeda, ent palun neil töö lugemisest keelduda, kui ma (näiteks) järgmiseks reedeks faili ära ei saada. Enamike sõpradega töötab see suurepäraselt, sest nad on täiesti sadistlikud. Vahetevahel küll asi ebaõnnestub ja komistan kellegi otsa, kes ütleb, et: „Pole hullu, eks ma loen siis, kui sa selle saadad!“ ja siis muidugi laguneb kogu süsteem laiali.

Kas on sohitegemine, kui ma lingin ühele saidile, mis spetsiifiliselt vastab küsimusele, et „Kust sa oma ideid saad?“? Siin saab lugeda. https://dreamfoundry.org/2019/03/28/writing-around-the-edges/

Mis nõu annaksid algajatele kirjanikele?

Lõpeta loa küsimine. Kõlab banaalselt, aga kui ma räägin algajate kirjanikega või loen kirjanike foorumeid, siis pooled küsimused tunduvad olevat sellised, et: „Kas ma võin niimoodi teha?“. Mõnikord on see eriti tavaline asi ja mõnikord mõni eriti keeruline võte – aga mis vahet seal on? Sa soovid iga kolme lause järel tegelaste vaatenurka muuta? Istu maha ja kirjuta ja vaata, kuidas välja kukub. Kui tulemus sulle ei meeldi, siis proovi teistmoodi. Igal juhul on see harjutamiseks hea ning treenib su kirjutamismuskleid. Jah, tõenäoliselt sellest ei tule midagi välja, aga kui tuleb, siis see oleks ju fantastiline. Proovi.

Sama kehtib ka prioriteetide seadmise kohta. Kui sa palud maailmal alandlikult, et kas oleks ehk võimalik jätta sulle vaba tunnike, mille jooksul sa kirjutada saaksid, siis see ei lähe sul kunagi läbi. Sea endale kindel aeg, pea sellest kinni. Korralda sõpradega ühiskirjutamine, nii et oled kohustatud sellest kinni pidama, mis iganes aitab. Mine kodust välja, et vältida igasuguseid mõtete kõrvalejuhtimisi. Harjumus võtta endale kirjutamiseks aega, selle asemel, et vaba aega oodata, võib olla parim kirjutamisega seotud rutiin, mis endale luua.

Kui sul pole kirjutamiseks aega, siis ära heida seda endale ette ega küsi endalt, et kas sa oled ikka tõeline kirjanik. Keskendu tulevikule. Mis sind huvitab? Millest sa tahaksid kirjutada? Kuidas sa saad leida aega, et see kõik võimalikuks teha?

Ole järjekindel. See on hobi, mis nõuab aastaid, enne kui sa kuskile jõuad. Mitte keegi ei lase su uksekella ega teata pidulikult, et nii, nüüd sa võid ennast kirjanikuks pidada. Sa lihtsalt pead ise selle nimel vaeva nägema.

Millist „maailmalõpustsenaariumit“ pead kõige tõenäolisemaks?

Ma olen igavene optimist, nii et maailmalõpustsenaarium, mida ma enim loodan, on selline, et me kõik kollektiivselt saame siit jalga lasta, enne kui kogu maailm omaenda raskuse all kokku vajub. Armastan lugusid kosmosekolooniatest ja uutest algustest.

Nüüd, kus ma sellele mõtlen, siis ma olen nii palju kordi elus kolinud ja nii paljudes erinevates kohtades elanud, et vist olen just selle stsenaariumi jaoks harjutanud terve elu. Asume teele!

On sul lemmikloomi? :)

Mul ei ole lemmikloomi ja sellest on tuline kahju. Raske on nii korrapäratu elustiili juures lemmiklooma pidada. Sooviksin koera, kuid korter on liiga tilluke ja mets liiga kaugel ja, ausalt, ma olen liiga laisk. Kassid on lihtsamad, kuid ta territoorium piirneks siin ainult katusega ja kajakad kaitsevad oma territooriumi väga raevukalt. Ma püüdsin sõbruneda ühe varesega, kuid ta arvamus minust polnud just kuigi kõrge ning pealekauba ei tee ma erinevatel varestel vahet.

Siiski, mul on õhulill Brom, kes elab mu kirjutuslaual ning heidab mulle hävitavaid pilke, kui ma unustan teda veega pritsida. Kas see loeb? Bromi arvates see loeb.

Brom. Selgesti tuvastatava hävitava elemendiga pilgus.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1107)