Sellekuine ulmestaar on Valmar Kont. Endakohta kirjutab ta nii: Ulmet olen lugenud juba päris varajasest noorusest. Esimene ulmeraamat oli tõenäoliselt sõbralt laenatud Jules Verne'i "20000 ljööd vee all". Järgnesid juba riburada pidi "Seiklusjutte maalt ja merelt" sarja raamatud: "Purpurpunaste pilvede maa", "Kahe ookeani saladus" jt tänapäeval ideoloogiliselt veidralt mõjuvad raamatud, "Mirabiliast" "Ahvide planeet", "Miljard aastat enne maailmalõppu. Väljasõit rohelisse", "Tagasitulek tähtede juurest", "Põnevikust" "Libainimesed. Härjapõlvlaste kaitseala" jne. Põhimõtteliselt kõik, mida tol ajal lugeda pakuti. Sekka muidugi ka kamaluga mitteulmet. Vahepeal jäi lugemine üsna soiku ja praegugi eelistan lugemisele sageli filmivaatamist, kuid et teiste ulmehuviliste ees mitte täitsa häbisse jääda, on viimastel aastatel tulnud paratamatult rohkem lugema hakata. Nii et paljud klassikud on mul endiselt lugemata, kuid mõnest raamatust aastas suudan ikkagi läbi närida. Estconile sattusin esimest korda 2016. aastal, ehkki üritusest olin teadlik juba palju aastaid varem. Kohalejõudmine võttis lihtsalt pikalt aega. Kuna Estconil oli täitsa tore, siis jäingi üritustel käima. Loodetavasti jõuan lähikuudel esmakordselt ka Tallinna ulmikute kokkusaamisele. Leiba olen juba üle 25 aasta teeninud programmeerimisega, ehkki mu praegune ametlik ametinimetus on hoopis arendaja. Tegelikult ei tohikski meie töö sisu olla masinlik dresseeritud ahvi kombel koodi kirjutamine, vaid probleemidele lahenduste leidmine. Kahjuks jäävad paljud lahenduste leidmisega jänni. Mõnikord on põhjuseks oskamatus, aga enamasti viitsimatus. Mind aga sellised raskesti lahendatavad olukorrad just innustavad. Vahel selgub tõepoolest, et probleemi lahendamine on liiga keeruline või kulukas, kuid tunduvalt sagedamini on raskused ületatavad. Mulle väga meeldib see töö, seega on mul kohutavalt vedanud.

1. Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud-mänginud oled?

Praegu on mul pooleli Tuuli Tolmovi "Aristarkhovi meetod", aga kuna see ei taha väga edeneda, siis võtsin vahelduseks kätte värske "Täheaeg 18" jutuvõistluse paremikuga ja kolm esimest lugu on juba loetud. Need on küll kõik olnud suurepärased.

2. Mis naelutab sind raamatu külge? Mis peletab eemale?

Keeruline küsimus, aga esmatähtis on ilmselt ikkagi lugu. Kui lugu paelub, siis olen nõus andestama nii suuremaid kui väiksemaid eksimusi, ehkki mitte lõputult. Samuti peaks raamatus leiduma vähemalt üks tegelane, kellega on võimalik samastuda. Väga raske on huvituda raamatust, mille tegelased käituvad arusaamatult ning kellega pole ühiseid jooni.

3. Kolm lemmikut (juttu, raamatut, žanri, autorit...) ulmes? Paari lausega-lõiguga neist lugejale.

Minu suur lemmik on aastaid olnud Joss Whedon, kelle loodud sarjad "Vampiiritapja Buffy", "Angel" ja "Firefly" kuuluvad kahtlemata kõigi aegade parimate ulmesarjade hulka. Tõsi, viimastel aastatel olen tema tegemisi vähem jälginud, kuna Donald Trumpi presidendiks valimine ei mõjunud talle hästi, kuid loodetavasti leiab ta taas oma mojo. Whedonil on üle pika aja jälle töös uus sari "The Nevers". Loodetavasti tuleb see hea.

Kirjanikest mainiksin esmalt ära Peter F. Hamiltoni, kelle kirjutamisviis mulle istub, hoolimata tema raamatute muljet avaldavast paksusest ja tuhandetest tegelastest. Tema värskemates raamatutes pannakse küll teaduse asemel liiga palju rõhku üleloomulikule ja tasakaal on pisut paigast ära läinud. Samuti meeldib mulle Steven Erikson, kelle sõbraga kahasse loodud Malazi maailm on tunduvalt süngem kui George R. R. Martini oma. Tema raamatute ilutsev stiil ei sobi muidugi kõigile, aga kui sellest mööda vaadata, siis peaks lugemiselamus ning viha saatuse ebaõigluse vastu olema garanteeritud. Hiljuti loetud raamatutest meeldis mulle väga Cixin Liu "Kolme keha probleem". Ehkki selle ootamatud pöörded pole kuigi ootamatud, on lugu sedavõrd haaravalt kirja pandud, et leheküljed keeravad end ise. Väga pikka aega ei ole ka nii palju naerda saanud, kui 30 miljonist sõdurist koosnevast Von Neumanni masinast (arvutist) lugedes. Juba paljas mõte sellisest süsteemist on lootusetult ajuvaba.

Kindlasti jäi nüüd palju asju nimetamata, aga kui küsitaks, milline on minu lemmikraamat, siis oleks vastus tõenäoliselt hoopis vana ja hea "Sõrmuste isand".

2018. aastal ilmunud loomingu eest pälvisid Stalkeri:

Parim tõlkelühijutt:

Alastair Reynolds «Spioon Europal» (Kogumikus «Spioon Europal», Fantaasia, tõlkija Martin Kirotar)

Parim tõlkelühiromaan või -jutustus:

Kir Bulõtšov «Nõiakoobas» (kogumikus «Kosmoselaevastiku agent», Fantaasia, tõlkija Tatjana Peetersoo)

Parim tõlkeromaan:

Ursula K. Le Guin «Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia» (Fantaasia, tõlkija Tatjana Peetersoo)

Parim antoloogia või kogumik:

Indrek Hargla «Kolmevaimukivi» (Raudhammas)

Parim eesti autori lühijutt:

Meelis Friedenthal «Vinguv jalaluu» (kogumikus «Vinguv jalaluu», Raudhammas)

Parim eesti autori lühiromaan või jutustus:

Indrek Hargla «Mirabilia saladus» (kogumikus «Kolmevaimukivi», Raudhammas)

Parim eesti autori romaan:

Heinrich Weinberg «Tõrkeotsing» (Fantaasia)

Tänavu anti välja ka kaks teenete Stalkerit: tõlkija Juhan Habichtile ning tõlkijale ja kirjastajale Arvi Nikkarevile.