Ulmestaar Kadri Umbleja

ulmestaar KadriUmbleja 02

1. Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud-mänginud oled?

Hetkel loen Leigh Bardugo'i „Six of Crows“-i. Peale Netflixi „Shadow and Bones“ vaatamist võtsin raamatud ette ja pean tõdema, et seda ei juhtu tihti, aga sari on parem kui raamatud. Eriti autori debüütromaani oli väga raske lugeda - õnneks triloogiaga edasi minnes paranes ka stiil ja kirjutamine. Aga pean tõdema, et YA ei ole ikkagi väga minu teema, kuid visuaalselt ja kultuuriliselt oli Netflixi sari väga intrigeeriv, nii et tekkis soov originaalmaterjaliga ka tutvuda. Ehk sarja soovitan vaadata, raamatu võib edukalt vahele jätta.

2. Mis naelutab sind raamatu külge? Mis peletab eemale?

Mind võluvad peamiselt lugude juures tegelased - kui tegelased on mitmetahulised, huvitavad, keerulised, siis see kohe köidab minu tähelepanu. Traagika, keerulised otsused, saatuse vingerpussid, ootamatud keerdkäigud. Ma ütleks, et kui ma mõtlen enamikele oma lemmiklugudele ja raamatutele, siis esimesena meenuvad mulle just tegelased - see lugu ja maailm, milles nad olid, on justkui teisejärguline.

Eemale peletab mind raamatust tavaliselt aeglane süzee. Kui sa oled 100 lk juba ära lugenud ja ikka ei ole veel midagi märkimisväärset toimunud, tekib ikka küll küsimus, et miks ma seda loen? Väga sügav maagia/tehniline kirjeldus ei ole minu teema - hea maailma ülesehitus mulle meeldib, aga kui autor kipub lugu unustama ja keskendub detailselt mingi universumi mehaanika kirjeldamisele, siis kipun ka vaikselt mõtlema, et mul võiks olla midagi paremat teha.

3. Kolm lemmikut (juttu, raamatut, žanri, autorit... ) ulmes? Paari lausega-lõiguga neist lugejale.

Minu üks esimesi lemmikuid (juba lapsepõlvest, kui ma vaevu trükitähti lugeda suutsin) on Jules Verne. Võiks öelda, et ma läksin Karu-aabitsalt otse üle "Saladuslikule Saarele" - mu ema oli kuskilt vanakraami laadalt ostnud päevinäinud versiooni, kuid selle kaanepilt tundus mulle nii intrigeeriv, et ma tahtsin teada, mis seal raamatu sees on. Nii et sättisin end akna peale istuma ja avasin selle "telliskivi". Ma ei mäleta, kui kaua ma sellega pusisin ja vaeva nägin, aga lõpuks ma ta läbi lugesin. Sellest ajast peale oli mu süda müüdud seikluslugudele - võtsin ette kõik teised tollel hetkel tõlgitud Verne'i teosed, mida raamatukogust leida suutsin ja kui nendega lõpetasin, alustasin otsast peale "Saladusliku Saarega".

Ilmselt "vanakooli teoste" alla läheb ka Düün, mis ilmselt saab see aasta palju tähelepanu tänu peagi linastuvale järjekordsele ekraniseeringule. Düün on minu meelest sarjana üks väga mitmekesiseid ning mitmetahulisi teoseid. Osad lugejad ei tunnista midagi enamat kui originaalraamat. Teised peavad Düüniks kolme sarja esimest raamatut. Kindlasti on ka neid, kes veenavad, et ka ülejäänud raamatutel on teatud väärtus. Osade jaoks on see lugu keskkonnast, minimaalsete tingimustega ellujäämisest. Teiste jaoks on see seiklusjutt. Kolmandate jaoks lugu vabadusvõitlusest ja kuidas võim korrumpeerib. Mind võlusid selles loos alati tegelased - isegi hilisemates raamatutes, kus vahetevahel tundus, et sisu on ikka täiesti „käest ära läinud“. Üheks minu jaoks kõige intrigeerivamaks tegelaseks oli Alia, kes esimeses teoses oli vaid väike laps (ja alguses polnud ta sündinudki) kuid järgneva kahe raamatu jooksul kasvas nooreks valitsejaks, kelle suhted tema emaga põhimõtteliselt, võiks öelda, hävitasid kõik mille nimel varasemalt töötatud oldi. Ma usun, et paljude jaoks oli Alia kurjam, kuid mind alati intrigeeris tema allakäigu põhjused, hüljatus, kurbus, üksindus.
Ja kui mõelda natuke „uuematele“ teostele, siis minu üks vaieldamatuid lemmikuid on Bujold-McMasteri Vorkosigani sari, millest suurem osa on nüüd vist juba ka eesti keelde tõlgitud. Selle sarja avastasin juhuslikult, kui mulle sattus kätte eesti keelde tõlgitud „Au riismed“. Teose nimi oli lihtsalt nii intrigeeriv, et ma pidin selle avama. Ma kardan, et peale seda neelasin ma loo päevaga ära ja jäin januselt enamat tahtma - lugedes siis „järgnevad“ raamatud juba originaalkeeles. Ma olin algselt üllatunud, et see seeria mulle meeldis - ta ei olnud „nii tõsiseltvõetav“ kui enamik asju, mida olin harjunud lugema. Ma olen end alati rohkem fantasy kui ulme lugejaks pidanud, kuid... see stiil, huumor ja absurd, kuhu tegelased satuvad, on lihtsalt briljantne. Ja muidugi tegelased ise - alustades peategelane Miles-ist (mind sugugi ei üllatanud, kui aastaid hiljem lugesin ühest intervjuust autoriga, et Milesi luues oli üheks eeskujuks olnud T.E. Lawrence, kelle eluga Milesi omal palju sarnasusi oli), tema vanematest Cordeliast ja Aralist kuni Milesi lahingukaaslasteni. Ehk ilmselt ma ei oleks pidanud olema üllatunud, kui väga mulle sari meeldis, sest kuigi lugu on suurepärane, siis nende raamatute tõeline pärl on tegelaste mitmekesisus ja traagika.
Mainiks veel ära kaks võib-olla sellist vähem tuntud nime nagu Brian McClellan'i Powdermage sari (mille ametliku fänn-arti võistluse ma paar aastat tagasi ära võitsin) ning Django Wexler'i „Thousand Names“-i sari. Mõlemad on sellised ägedad „räniluku-fantaasia“ lood. Väga ägedad tegelased taaskord (mõlemad meesautorid suudavad kirjutada häid ja huvitavaid naistegelasi), suurepärane maailma ülesehitus ning neile, kes armastavad sellist klassikalist maagiat (kelle alla mina nii väga ei kuulu) - ka maagiat on seal piisavalt. Eepilised võitlused, üllad eesmärgid võidelda vabaduse ja allasurumise vastu, põnevad tegelastevahelised suhted. Eesti keelde neid tõlgitud ei ole, aga ma pean neid küll ühtedeks parimateks leidudeks.

4. Kuidas sa üldse jõudsid ulmeni?

Ma ütleks, et ulme/fantaasia/seiklusjutud olidki need, millest ma lugemist alustasin. (Ehk õigem küsimus oleks, kuidas ma üldse millegi muu lugemiseni jõudsin). Ma mäletan, et kooli ajal olin ma hullult hädas, sest sunniti nn „normaalset“ kirjandust lugema. Ainsaks (rõõmsaks) erandiks oli see, kui kord jõudis „Kääbiku“ kätte.

5. On sul lemmikloomi?

Kas suur nunnu kaisupingviin läheb lemmiklooma alla? Jaapanis elades tekkis mulle see „kodupingviin“. Jaapani korterid on väga väikesed, seinad kostavad läbi ja palju jaapanlased üldse ei räägi kodus et mitte naabrite jaoks ebamugavat heli tekitada (vabandust kallid naabrid - teie saite kuulda igasuguseid vestlusi eesti keeles, enne kuni me taipasime kui hästi ikka seinad läbi kostavad). Paljudes korterites on kohe reegel, et koduloomi (mille alla lähevad ka näiteks kalad) ei tohi olla. Seega suurem osa jaapanlasi kasvab üles ilma igasuguste koduloomadeta. Selle „leevendamiseks“ on leitud erinevaid lahendusi - alustades kassikohvikutest, kus inimesed saavad minna loomi paitama kuni robot-koduloomadeni, kes käituvad ja häälitsevad nagu päris. Selle vahele jääb ka jaapanlaste suur „kaisuloomaturg“, mis on eelkõige suunatud just noorte kontoritöötajatest naiste suunas - üldjuhul on need brändid väga oskuslikult oma turunduse just üksikute tööd rabavate naiste suunas lihvinud – rõhutades, et kaisuloomaga ei ole sul probleeme ja muresid, mis on päris loomade või isegi boyfriendidega - neid ei pea toitma, hooldama ja nad alati ootavad sind armsate naeratustega kodus, valmis kallistusteks peale pikka ja halba tööpäeva (need reklaamid on tehtud nii osavalt et isegi kui ma ei ole üksik ületöötanud kontoritöötaja, tahtsin ma ka seda suurt armast pingviini, kes istuks minu kõrval kotatsu all ja jooks õhtul teed minuga) :P

ulmestaar KadriUmbleja 01


Estcon 2021 tuleb!

Juba mõne nädala pärast koguneb ulmerahvas Udu talus. Loe eelmise aasta Estconi-muljeid siin: https://www.ulmeajakiri.ee/?estcon-2020-ulmerahva-muljed

Vaata selle aasta kava siin: http://ulme.ee/veeb/?page_id=10285&lang=et

Pane ennast kirja siin.

Vaata ka sündmust FB-s.

estcon2020 jaanamuna

Pildistas Jaana Muna


Õhtud eesti ulmega

11. Juunil pidas Kurmo Konsa ettekande ulmemaailmade loomisest “Kultuur-ulmekultuur-tehiskultuur”. Pühaste poolt oli temaatiliseks mekkimiseks õlu nimega Kratt. Pärast ettekannet jätkus Teine Reede juba Õlleministeeriumis.

konsa ettekanne 03

konsa ettekanne 01

konsa ettekanne 02

Pildistas Joel Jans


Ulmeühingu aastakoosolek

12. Juunil toimus Eesti Ulmeühingu aastakoosolek. Valimiste tulemusel jätkab järgmisel kolmel aastal praegune juhatuse koosseis. Ulmeühingu tegemiste ja lähiaja plaanide kohta loe pikemalt Veiko Belialsi ülevaateartiklist

koosolek 01

koosolek 03

koosolek 05 särgivaatlus

koosolek 04 kruusid

Pildistas Joel Jans


Stanisław Lem 100 Haapsalus

5.-6. juunil tähistati Haapsalus Lemi sajandat sünniaastapäeva näituste, jutulugemise ning obotite ehitamisega. Tähistamist korraldasid Poola Vabariigi suursaatkond, Adam Mickiewiczi Instituut ja Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival.

haapsalu lem 04

haapsalu lem 02

haapsalu lem 05

Kogu pildigaleriid vaata HÕFFI FB-lehelt: 

https://www.facebook.com/hoffestival/posts/10159382073887457

Piltide kõrvale loe Joeli Lemi-teemalist postitust Tartu Linnaraamatukogu lugemissoovituse blogist:

https://lugemissoovitus.wordpress.com/2021/06/07/stanislaw-lem-robotite-muinasjutud/


Veel HÕFFi teadaandeid

HÕFF otsib abikäsi!

Festivalitoimkond kutsub 12.-15. augustil vabatahtlikke, kes:

- on Haapsalust pärit julged ja tublid pealehakkajad;

- tahavad näha ühe filmifestivali köögipoolt;

- soovivad liituda HÕFFi vabatahtlike tiimiga.


Tallinna ulmikute kogunemine ehk Kolmas Reede

20210618 195856

20210618 203456

20210618 203924


Pildistas Riho Välk


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0822)