Meite rahvakalendris on oktoober viinakuu ja kuigi mõnel pool on 31. oktoobril tähistatud Midruskipäeva, siis suurem kõrvitsate uuristamine on lahti läinud viimastel aastatel. Halloweeni lähenedes on igatahes juurviljaosakonnad erinevat kuju ja suurust kõrvitsalisi täis, nii et keegi neid ilmselt ostab ja uuristab. Mis rõõmu ühel surnul tühjaks kougitud kõrvitsast, mille sees teeküünal põleb, jäägu igaühele endale välja mõelda. Aga esimest korda jäi mulle sel aastal silma ka uudis, et Halloweeni tähistamiseks korraldatakse ühes noortekeskuses õuduste öö. Nii et Halloweenile mõeldes soovime seekord Reaktori veergudele õnne ühele õudusžanri legendile.

Mees, kelle kohta Steven King olevat öelnud (mul küll täpset viidet leida ei õnnestunud, aga ütelus on kõva): “I have seen the future of horror, his name is Clive Barker.”



Clive sündis 5. oktoobril 1952. aastal Liverpoolis, käis sealsamas ülikooliski ja ei näidanud üles mingit huvi filmide tegemise vastu. Ta on küll lavastanud mõned filmid ja kirjutanud stsenaariume, aga kuulates tema intervjuusid, siis esmajoones loeb ta end ise kirjanikuks ja kunstnikuks. Kuulsus (ja Stephen Kingi kiitus) jutte ja jutustusi koondavaid „Books of Blood“ eest ju tuligi, ja neid üksi on juba kuus osa. Tal ei ole fänne, tal on lugejad. Aga häbematul kombel tuleb käesolev kirjutis ikkagi filminduse poole kaldu. Sest Estrit uskudes pole eesti keelde tõlgitud mitte ühtegi mehe raamatut ja nii pole ma ka ühtegi tema kirjutatud raamatut/jutukogu lugenud.

Oma eraelust ta väga palju ja väga hea meelega ei paista rääkivat. Tema looming on see, mis peab iseenda eest kõnelema. Seejuures ei huvitada teda aga oluliselt kriitikute arvamus. Tal on oma lugu, mida ta tahab maailmaga jagada ja teda ei huvita, mida Siskel & Ebert sellest arvata võiksid. Tervitatava aususega ütleb ta kahe esimese oma juttude põhjal vändatud filmi kohta („Underworld“ 1985 ja „Rawhead Rex“ 1986), et need väga vaadata ei kõlba. Neist kahest käkist tõusis aga vähemalt sedapalju tulu, et järgmise projekti juures otsustas Clive ise lavastajatoolile istuda. Ning sündis pensionisammas nimega „Hellraiser“ (1987). Tänaseks päevaks üheksa järge saanud film, neist viimased kaks sellise kvaliteediga, et Clive kaalub tõsiselt uuesti ise lavastama hakata. Film põhineb jutustusel „Hellbound Heart“ ja keerleb ühe kuubiku ümber, mida seiklusjanulised isikud julgelt näperdavad ja seeläbi end rõõmuga oma tööd tegevate deemonite abiga tükkideks rebimisele mõistavad.

Ega ma täpselt ei mäleta kui vana ma olin ja ega ma ei mäleta ka mitmes osa see oli, mida VHS-ilt vaatasin, aga ma mäletan seda kuubikut, Pinheadi, neid kuradi Cenobite ja ma mäletan, et ma tegin väga konkreetse otsuse, et kui mina peaks kunagi selle kuubiku otsa koperdama, siis viimane asi, mida ma teen, on selle sõrmeotsagagi puudutamine.


Pinhead

Lavastanud on Clive tänase päeva seisuga vaid kaks filmi veel. „Nightbreed“ (1990) ja „Lord of Illusions“ (1995). Ja peamine põhjus tundus olevat selles, et filmitegemine enda kõrval muid tegevusi ei salli – „...movie consumes you utterly...“

„Nightbreed“ põhineb mehe romaanil „Cabal“ ja keskendub erinevate kaheldava väärtusega erivõimetega öösigitistele, kes on seni ühes kõrvalises maakolkas enamvähem rahulikult elada saanud, kuni sinna saabub unes seda imelist (loe: sitaks veidrat) kohta näinud noormees.

„Lord of Illusions“ põhineb jutul „Last Illusion“ (kogumikust „Books of Blood“, osa 6) ja selles peab korduvalt Clive loomingus asjatav paranormaalsetele nähtustele keskendunud detektiiv Harry D'Amour nurjama inimohverduste peale mihkel oleva Puritaani maailmahävitusplaani.



Lavastamisest rohkem on aga mehele passinud produtsendiroll. Ühelt poolt annab ilmselt rohkem vabadust, ei pea kogu aeg filmi tegemisel ninapidi juures olema, aga teisalt on ikkagi kontrollielement, et algmaterjali väga ära ei lörtsita. Näidetena „The Candyman“ (1992), mis põhineb jutul „The Forbidden“ (kogumikust „Books of Blood“ osa 5) ja „The Midnight Meat Train“ (2008), mis tugineb samanimelisele jutule (kogumikust „Books of Blood“ osa 1).

Üldiselt õnnestunumaks loetud „Candymani“ idee on imelihtne. Ütled peegli ees viis korda Candyman ja tuleb Tony Todd, kellel ühe käe asemel piraadikonks. Edasi läheb veriseks. Kaks järge ja Jordan „Get Out“ Peele poolt plaanitud uusversioon kauba peale.



„Midnight Meat Train“ peategelaseks on fotograaf, kes ideaalse pildi otsingul teeb valel ajal valest käest pildi ja teemat edasi uurides satub pahuksisse Vinnie Jonesiga. Ei ole hea mõte Vinniega pahuksisse sattuda. Vaadatud filmides selle poolest erinev, et siin ainukesena tundus kallutatus veristamise suunas olevat. Ja ma vaatasin ka filmi „Book of Blood“ (2009), kus inimesel nahk seljast nülitakse.

Sest kuigi kõigis Clive töödele tuginevates filmides inimkeha väga põhjalikult väärkoheldakse, ei jää neist seda tänapäevast torture porn maiku (Hostel ja Saw seeriad). Lähenemine on personaalne, ohver ei muutu reeglina („Kesköine Liharong“ siis erandina) suvaliseks lihakäntsakaks. Ehk et ei mängita vastikuse peale. Põhirõhk on pigem hoopiski sellel, et meie maailma kõrval on paralleeldimesioon (Põrgu, oma klassikalise nimetusega ), millest inimeste abiga midagi vahetevahel meie maailma üle tuleb ja see miski ei pea paljuks kutsujat teravalt meeles pidada ning eriti ilmselgelt Hellraiseri näitel, aga ka Candymanis võib kutsuja seda protsessi mingil tasandil ka nautida. Seksuaalsuse oma töödesse sisse põimimine on näiteks miski millega King ei ole kunagi hakkama saanud, aga mida Clive Barker's filmides vaataja ebamugavustunde suurendamiseks väga täpselt doseeritakse.



Nii et kuigi Halloweeni puhul on võimalik ka lihtsama vastupanu teed minna ja kinos järjekordset Michael Myersi kojutulekut vaadata, siis ei ole üldse halb mõte ka veidi rafineeritumale hullusele võimalust anda. „Hellraiser“, „Candyman“ ja „Book of Blood“ oleks näiteks minu soovitused. Ja neil noorteskuse inimestel paluks igasugu kahtlasi kuubikuid mitte näppida.

Illustreerivad pildid on Clive Barkeri enda maalitud ja pärinevad tema DeviantArt kollektsioonist.