Kodumaises kogumikus on kokku pandud üheksa kassidega suuremal ja vähemal määral seotud lugu. Autorite nimekirjas on mitmeid kordi Stalkeritega pärjatud nimesid, nii et lootused lugude suhtes olid vägagi kõrged. Positiivselt üllatasid aga hoopis vähem tuntud nimed: näiteks oli kogumiku nimilugu ka uuesti lugedes antud kaante vahel üks parimatest. Seega peaksid kassisõbrad selle kindlasti läbi lugema ja ega ulmesõbradki elamuste poolest tühjade kätega jää – nii mõnigi lugu paneb suunurgad ülespoole liikuma ja täidab lugeja väga hea emotsiooniga.
Kassi nimi – Indrek Hargla
Mõnus krutskiga maaelu kirjeldus, kust ei puudunud eestluse igapäevased tundemärgid: metsamüük, päranduse jagamine, võõra vara ihalus jms. Kuigi lugu oli ladus ja igati nauditav, jäi ulmelist elementi siiski veidi väheks – seda iseäraliku kassi tausta oleks võinud veidi rohkem lahata.
Libakass – Jana Raidma
Kogumiku teist lugu nautisin juba tunduvalt rohkem. Lahendused olid parajalt koomilised: kohatine musta huumoriga vürtsitatud situatsioonikomöödia tõmbas suunurgad ikka parajalt muigvele. Ka peategelane Otu käitus oma nimele väga omaselt – veidi naiivselt, kuid suutis lugeja sellest hoolimata endale kaasa elama panna.
Prügikala – Manfred Kalmsten
Kassi vaatepunktist oli loo kirjeldusel täitsa ilmet ja tegu: tekkis selline mõnus arvutimängu POV tunne, et tegelane ärkab üles, kergelt teadmatuses, ning tahab veidi taastuda ja ressursse koguda. Loo sisu ise aga jättis küll nõutu tunde – minu jaoks liiga allegooriline ja uimane.
Viis minutit enne kümmet – Miikael Jekimov
Ilusad stseenid ja taotluslikult paatoslik, kuid kõigub ikka kõvasti äärest äärde. Veidi muinasjutulik, aga samas ka liiga abstraktne. Loo mõte ja keskne idee õige raja valimisest mulle iseenesest meeldis, kuid antud juhul oleks lugu võinud vabalt ka ilma kassita olla, väga palju see juurde ei andnud.
Meiega ei jää sa kunagi nälga – Laura Loolaid
Väga lühike, kuid idee mulle väga meeldis. Samas jäi üksjagu arusaamatuks, miks peategelane kasside ande vastu ei võtnud. Ta oleks ju saanud iga päev korralikult süüa ja kasse lihtsalt veidi paremini suunata, milline jahisaak kõige paremini oleks maitsenud. Ehk siis peale peategelase hirm ei tundunud väga usutava probleemipüstitusena.
Lähetus – Meelis Kraft
Jällegi üks nö. okei lugu, kuna kõike justkui oli: lugu tagant tõukav idee, piisavalt märulit, mille käigus lugu jutustati, ja isegi tegelane, kellele kaasa elada. Aga kõik see oli lihtsalt selline keskmine – ei tehtud erilisi vigu, kuid samas ei olnud ka midagi suurepärast. Kogu see räime-bisnessi ümber käiv teema pidi ilmselt juttu veidi musta huumorit pistma, aga ju ma siis ei ole piisavalt räimesõber, et seda hinnata.
Lumeõitel – Rait Piir
Mulle väga meeldib, kuidas autor suudab sarnaselt oma lugudele kogumikust „Hinged mõõgateral” ka seekord lugejale väga jaapanliku loo jutustada, tutvustades tolle kultuuriruumi olustikku ja käitumistavasid. Aga lisaks hillitsetud maailmaseadele pannakse juttu sisse ka korralik üleloomulik seiklus, milles kassil on seekord küll täiesti keskne koht ja roll. Lugu on balansseeritud nagu samurai mõõk ja ka mõjub sama vahedalt.
Varjukasside tund – Joel Jans
Muhe ja rahulik lugu vananevast kassist, kes soovib lihtsalt tähelepanu ja hoolitsust, kistakse aga hoopis võluritevahelisse arveteklaarimisse. Taas oli meeldiv näha, kuidas autor proovis kassi siseelu tunnetada ja jutustas osa loost just selle looma vaatepunktist. Taustal toimuv üleloomulik sekeldus oli aga autorile juba väga tavapärane ega üllatanud millegi erilisega.
Nagu kodutu koer – Maniakkide Tänav
Kogumiku viimane lugu on küll kõige mahukam, kuid see-eest ka kõige kiirema tempo ja ladususega. On näha, et autor valdab arvutimängude stsenaariumide kirjutamist väga osavalt ja on suutnud ka antud loo sarnaselt viimasele romaanile „Tulevased jumalad” ikka väga kiiretel pööretel käima panna. Samas jääb antud juhul puudu sügavusest: lugeja ei saa tegelaste siseelust või nende päritolust väga palju teada. Sõjalegi, mille tagajärgi tegelasi likvideerima saadetakse, on vaid mõned vihjed. Pigem keskendutakse antud juhul möllu täis märulile ja „Näljamängude” stiilis lugu lausa lendab.
