onaegRomaan „On aeg!” on järg autori 2016. aastal ilmunud noorteromaanile „Mina olen surm”, kus koolipoiss Roomet avastab endas erilised võimed näha teiste inimeste elukellasid ning põgeneb tagakiusamise eest vaiksesse Viljandisse. Eelmine romaan langes minu puhul väga hästi kokku perioodiga, kus ka minu elu hakkas üha rohkem Viljandiga seostuma ning lisaks fantaasiaküllasele sisule pakkusid äratundmisrõõmu ka Mulgimaa pealinna tegevuspaigad. Antud raamatus tuleb aga Roometil oma võimeid tõsisemalt tundma õppida ning puutuda kokku suurema kurjusega, kui ta oodatagi oskab. Kuna ma ilmselgelt ei ole antud romaani sihtgrupp, siis kaasasin antud arvustusse ka oma tütre ja abikaasa sisendit, kes samuti mõlemad raamatud läbi on lugenud.

Esimeses romaanis tutvustati kogu üleloomulikku maailma ülesehitust – liivakellade ja elulõngade toimimist – peategelase igapäevase suhtluse ja sellest tulenevate kogemuste või õigemini kogenematuse kaudu. Järjes aga proovitakse kogu üleloomulikkus suruda terviklikuks teaduslikuks süsteemiks, tuues sisse nii matemaatilisi kui ka füüsikalisi põhjendusi ning koos Roometiga saab ka lugeja tunduvalt targemaks ning kogu maailma toimimine üha selgemaks. Mulle endale meeldis eriti just Karolina tegevusliini laiendamine: selle noore tegelase isepäiseid toimetusi ja katsetusi oli väga õdus lugeda – üks paremaid detaile selles romaanis. Ainukene etteheide siin on kohatine liigne ühekülgsus: kogu lore võiks olla veelgi laiemalt ära seletatud ning mis veelgi tähtsam, uusi teadmisi peaks jooksvalt ka praktikas ära kasutama, antud juhul on lugemiselamus teooria poole kaldu.

Sellest tulenevalt häiriski sisu ülesehituse juures peamiselt kaks aspekti. Esiteks oli kogu õppimise ja uute kogemuste osa raamatus ebaproportsionaalselt suur, ligikaudu 100 lehekülge, mille jooksul täiskasvanud raamatulugejal oli küll huvitav, aga nagu ka eelnevalt juba öeldud, siis ei toimunud uute teadmiste ellurakendamist piisavalt kiiresti. Nooremal lugejal aga hakkas päris igav, kuna ei olnud piisavalt noortevahelist suhtlust ega ka tegevust ning võrreldes esimese raamatuga tuli teise raamatu keskpaigas sihtrühma kuuluvat raamatukoid isegi motiveerida, et kohe läheb tegelikult ka huvitavaks. Ja siis tuli tempokam viimane kolmandik, kus justkui kohustuslikus kiirkorras ka üks märul loo juurde põimiti. Oleks eeldanud veidi ühtlasemat üleminekut ja kogu kurjuse liini sissetoomist juba varasemalt väiksemate vihjetega. Hetkel aga näidati kurjameid ainult kaugelt ja nende kohta lugeja väga infot ei saanud: raamatu viimane kolmandik oli nagunii juba päris kiiretempoline ning seal seletuste andmiseks väga palju võimalust ei olnudki. Raamatus tekitatud kriis justkui lahendati, aga mingeid lõplikke tulemusi tegelikult ei saavutatudki ning tundus, et tegu on ettevalmistustega järgmiseks osaks. Samas oleks ju ka antud teoses ruumi olnud küll, et veidi rohkem hea ja kurja vastasseisu lahata ning ka pahupoole mängijaid tutvustada.

Teine häiriv aspekt oli Roometi veidi liiga suur depressiivsus ja enesesüüdistamine. Esimeses romaanis oli see aktsepteeritav, kuna tal oli päris korralik taak seljataga, aga nüüd tundus see sama mustri uuesti (ära)kasutamine laiskusena, kuna ei näinud selles teemas edasiminekut ega uusi detaile, mis teda nii palju oleks pidanud mõjutama. Olenemata peategelase üldisest käekäigu paranemisest kogu esimese raamatu vältel läks ta vaimne olukord ebatõenäolise situatsiooni tulemusena kuidagi liiga lihtsalt jälle käest ära.

Kokkuvõtteks võib öelda, et vanema lugeja jaoks on tegu väga hea järjega: detailiderohket maailma ülesehitust on lausa lust lugeda. Väga meeldis, kuidas autor suutis metafüüsilise maailma toimimist veelgi laiendada ning lisaks peategelasele ka lugejat pidevalt harida. Peamine kriitikanool antud raamatule on, et miks ta nii lühike ja hüplik on: natukene rohkem märulit teose esimeses pooles, veidi kiiremat uute teadmiste kasutuselevõttu ning ohtralt noorte omavahelist suhtlust oleks kindlasti teinud teosest nauditavama elamuse ka noorema lugejaskonna jaoks.

onaeg

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0843)