9789916648971

Manfred Kalmsteni nimi on ilmselt tuttav pea igale ulmest huvituvale eesti lugejale. Olin minagi seda nime juba varem korduvalt kuulnud ning paari tema lugu ka Reaktorist lugenud, kuid “Götterdämmerung” on esimene Kalmsteni raamat, mida täies pikkuses lugenud olen.

Kogumiku kaanepilt on vaimustav, andeka Liis Rodeni kätetöö. Hoolimata ingliskeelses maailmas levinud tarkuseterast, et raamatu üle ei tohiks otsustada selle kaane põhjal, ei saa ma midagi parata, et kaunis kujundus pilku püüab ning teosele väärtust lisab.

Sisu ei jää kaanele kuidagi alla. Mulle meeldivad jutukogud, kuna lühemates juttudes keskenduvad autorid tavaliselt kõige olulisemale ega jää tähtsusetute asjade üle heietama. Pean tunnistama, et autor oskab väga hästi kirjutada. Esimest lugu “Igaviku väravale” lugedes tundsin pidevalt väikest kadeduseussi närimas, sest Kalmsteni fantaasialend erinevate maailmade ja tegelaste loomisel on muljetavaldav. Pinget oli igas loos piisavalt ja lugesin huviga, üksi lugu ei jäänud mul poole pealt katki, pikemad lugemispausid tulid ikkagi lugude vahepeal.

Naislugejana rõõmustasid mind muidugi tugevad naiskarakterid, kes oma võimekuselt ja ambitsioonidelt meestele kuidagi alla ei jäänud ja vahepeal neile isegi ära tegid. Meeldejäävaimad lood minu jaoks olid “Kaarnasüda”, “Kuid tugevaim on armastus” ja “Götterdämmerung” ise. Kõikide lugude stiil on sarnane, kandes endas teatud vanade karmide maailmade ja põhjala tumedate ööde hõngu, mistõttu neid ühte kogumikku liita oli kindlasti hea valik. Tõenäoliselt suudaks ma nüüd selle kogemuse põhjal mõnd teist Kalmsteni lugu pimesi lugedes autori ära arvata küll. Samas pani see sarnasus mind juurdlema selle üle, kas ka teistest autori kogumikest võib samasuguseid jutte leida või on autoril kuskil varuks ka midagi hoopis teistsugust, värsket ning ootamatut.

Kuigi mulle see kogumik iseenesest meeldis ja ma ei kahetse, et seda lugesin, on mul siiski ka väike nurin hinge peal. Nimelt jäi mulle aeg-ajalt selgusetuks tegelaste motivatsioon. Mina kui igipõline miks-küsimuse esitaja tahaksin lugedes alati näha seda tuld, mis paneb tegelased liikuma ning igal hommikul voodist üles tõusma. Mõnes loos, näiteks “Kaarnasüdames”, oli kangelast motiveeriv jõud hästi välja toodud ning mina lugejana sain aru, mis eesmärgi nimel kogu tegevus toimus, mõnes teises otsisin seda tikutulega. Kõige enam jäi motivatsiooni puudumine mulle silma loos “Vari Albatrossosel”, mis minu jaoks oli lugu, mille tegelastega oli ehk kõige raskem samastuda.

See viib mind teise nurina juurde - need lood on sünged lood, mis toimuvad karmides maailmades. Kuigi autor on mõnes loos pakkunud õrna lootust sellele, et asjad hakkavad paremaks minema, on need maailmad ja karakterid maalitud siiski väga tumedates toonides. Kuigi Kalmsten mõnes loos mainib, et tegelased kedagi armastavad, puuduvad armastusega seotud positiivsed tunded, elevus ja rõõm, jäänud on vaid (kaotatud) armastuse põhjustatud valu. Kuid mulle tundub, et isegi kõige pimedamates olukordades suudavad inimesed enda jaoks tekitada pisut valgust ja lootust, mille nimel elada. Ka rasketes olukordades saab nalja teha, olgu selleks kasvõi võllahuumor. Räägib lootuse vajalikkusest ju autor ise oma loos “Kuid tugevaim on armastus”. Niisiis tekitasid nende lugude sünged maailmad minus küsimuse, kuidas on seal üldse inimesi, kes pole veel alla andnud, vaid ikka valivad elamise. Nii et selle poole pealt jäi minu jaoks selles raamatus väheks usutavat inimlikkust ning võimalust tegelastega samastuda.

Kokkuvõttes on see täiesti korralik kogumik. Hoolimata sellest, et need ei olnud täielikult minu maitse, on tegemist köitvate ja hästi kirjutatud lugudega, mis ühe ulmesõbra lugemisvarasse kindlasti võiksid kuuluda.

9789916648971

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0611)