„Hinged mõõgateral” on Rait Piiri esikjutukogu, kus on kogutud kokku tema kaks eelnevalt Reaktoris avaldatud kosmosemärulit ning lisaks siis ka kaks idamaist õudustrillerit. Saanud raamatu Lummuri kirjastusest, ütles Joel Jans, et loe ja vaata, kui miskit emotsioon tekib, siis võid ju ka midagi kirjutada. Lugesin ja ütleme siis kohe ära, et väga pikalt ei pidanud arvustuse osas otsutama, sest minu arvates üle pika aja üks paremaid kogumikke, mida ma lugenud olen. Oli müstikat, oli seiklusi, tempo oli kogu aeg korralikult peal ja lood korraliku lühiromaani mõõtu, nii et autor sai tegeleda korraliku maailmaloomega ning samas edastada lugejale tavalisest veidi keerukamat süžeed. Kõigele lisaks on lugude juures ka Kadri Umbleja illustratsioonid, mis loovad iga loo alguses juba mõnusa võõriku atmosfääri.

Toimetuslikult igati korralik teos, sisuvigu silma ei hakanud, kui siis paar pisiviga, mis aga teose nautimist mitte kuidagi ei seganud. Küll aga tekkis lugedes tähelepanek, et autor oleks võinud lisada Jaapani keelest ja kultuurist tulenevatele võõrsõnadele tähendused, kas siis jooksvalt teksti või ka raamatu lõppu eraldi sissekandena. Just esimest ja neljandat lugu lugedes oli neid väljendeid omajagu ning olenemata oma laiast  silmaringist, pidin nende tähendust uurima kas lisaallikatest või siis lihtsalt sisu järgi tuletama. Sõnad olid nagunii juba ära markeeritud, nii et lühikeste tähenduste lisamine oleks loo tausta ja olustikku veelgi paremini lugejani viinud.

„Pajatus daamist punases kimonos“

Loo algus on seikluslikule trilleri omane ning lugejale antakse parajalt aega, et loo maailma ennast sisse viia. Kui siis vana preester hakkas pajatama mahajäetud küla müüdist, kartsin, et tulebki selline raamjutustust, kus mehed istuvad lõkke ääres ning pajatavad üksteisele õuduslugusid. Õnneks aga pidin eksima ning kohe varsti pakuti nii maist kui üleloomulikku madinat, mille käigus suutis autor ka peategelaste päritolu ja tausta lahti seletada. Kohati oli tempo nii kiire, et raske oli jälgida, et kes juba maha notitud, kes veel elus. Ka loo lõpp oli minu arvates täiesti korralik, küll veidikese deus exi momendiga, aga sobis loo üldisesse käiku väga hästi. Antud loo tegelastest ja maailmast võiks vabalt kirjutada ka 3-4 korda pikema romaani, sest lahtiseid tegevusliine jäi küllaga ning kui sama detailsuse ja kirega need kirja panna, siis peaks ka lugejaid leiduma.

„Intsident Ceresel“

Antud loos viiakse lugeja kosmosesse ning pakutakse korralik küberpungi detektiivitriller. Maailma kirjeldus ja tegelaste taustalugu edastatakse lugejale loo käigus ning väga hästi on kirjeldatud peategelast, kellest õhkas väsimust, aga kes oli oma elu väga täpselt ära optimeerinud ehk selline minimum effort maximum gain. Tehnoloogiliselt suhteliselt usutav lugu ning korralikule spioonipõnevikule omaselt oli tegelastel kogu aeg varuks pisikesi vidinaid, millega vastaseid üllatada. Lõpp oli veidi liiga klišeelik, pigem selline muinasjuttudele sobilik, oleks vabalt võinud paar lehekülge varem loo ära lõpetada mõne veidi dramaatilisema koha pealt. No ja ma ei saanud lugedes kuidagi lahti deja vu tundest, et olen seda lugu eelnevalt lugenud, ju siis olingi, aga igatahes minu jaoks antud kogumiku kõige parem lugu – selline hea „ulmehamburger”.

„Pilvelinna bluus“

Sarnaselt eelmisele loole viiakse ka antud loos lugeja kosmosesse, et üks korralik detektiivitriller pakkuda. Antud lugu olin juba kindlalt „Tuumahiiu” kogumikust eelnevalt lugenud ning teadsin, et tegu on minu maitsele sobiliku kraamiga. Antud loo tempo on veidi kompivam ja vaheldusrikkam, ei ole pidevat täristamist, vaid ka sellist rahuliku analüüsi ja uurimist ning antud juhul oli jutul väga hea dramaatiline lõpp. Samas aga ei tekkinud peategelasega väga head emotsionaalset sidet ning loo viimase otsa tehnoloogiline teostus tundus veidi nõrk. No ei ole usutav, et tehismõistuse käitumises jäetakse ühest küljest nii suur tegutsemisvabadus ja teisalt piiratakse jälle väga reeglitega. Samas oli kogu Veenuse pilvelinna toimimine tehnoloogiliselt väga hästi läbimõeldud ning detailirohkelt edasi antud.

„Nukumeister“

Viimane jutt algab sarnaselt esimesele loole korraliku seiklusega, kuni jutustus võtab õudsemaid ja müstilisemad pöördeid. Pean kohe ära ütlema, et ma jaapani horror’i fänn pigem ei ole, nii et antud loo ulmeline element ei olnud päris minu maitse. Samas oli jutus tunda korralikku õuduse momenti, kui peategelased nukumeistri juures viibisid – meenutas mulle juba ammust „Alone in the Dark’i“ arvutimängu, kus kõhedus puges hinge ning ei teadnud, mis järgmise nurga taga ootas. Väga meeldis aga selline üldine raamistik ja maailm, mis loole ümber oli ehitatud ning ka loo lõpp oli väga hästi lahendatud, jättes jällegi piisavalt ruumi maailmaehitusega edasi minna ja peategelase tegevusliini jätkata. Teisalt oleks võinud maagiareegleid ja toimimist veidi rohkem kirjeldada: ei tekkinud täit ettekujutust, et mis antud maailmas on võimalik maagia abil korda saata ning kuidas energia jäävuse seadus kehtib.