Kas mäletate Harry Potterit ja võlurimalet?

Aga kas teate, et tegu pole mitte juhusliku õnnestunud filmidisainiga, vaid tegu on üldse maailma kõige tuntumate malenuppudega?

11. aprillil 1831. aastal pani rändkaupmees Roderick Ririe Edinburghis Antikvaaride Ühingus näitusele suure hulga kunstipäraselt nikerdatud mängunuppe, mille ta oli omandanud Välis-Hebriidide suurimalt saarelt Lewiselt. Ühtekokku 93 eset, millest üks on vööpannal, 14 meenutavad kabenuppu, 78 aga identifitseeriti koheselt malemängus kasutatavatena. Enamasti räägitaksegi vaid viimastest, leiukoha järgi Lewise malenditena tuntud nuppudest. Nupud olid väga heas seisukorras, kasutusjälgedeta ja sisuliselt nagu oleks äsja meistri käe alt tulnud. Gröönimaa morskade kihvadest (vaid neljal on materjaliks vaalahammas) nikerdatud 7-10 cm kõrgused vigurid on inimkujulised, 3-6 cm kõrgused etturid aga meenutavad kujult püssikuuli või ruunikive ning viimastest vaid vähesed on ornamendiga kaetud. Nuppudest saaks peaaegu kokku 4 täiskomplekti, puudu jääks vaid üks ratsu, neli vankrit ja 45 etturit. Ometi arvatakse – lähtudes nikerdusstiilist ja eeldades, et komplekt peaks olema enam-vähem ühesuurune – et nuppude kallal on töötanud vähemalt viis erinevat meistrit ja seetõttu peaks leiuski olema nuppe vähemalt viiest erinevast komplektist.

topeltettur5 pilt1

Nupud on kõik loomulikku värvi. Kui nad ka kunagi olid üle värvitud, siis aja jooksul on see jäägitult haihtunud, uuringud on vaid mõnel üksikul näidanud võimalust, et nad olid kunagi toonitud. Tõenäoliselt punaseks nagu Harry Potterilgi – mustvalged nupud on küllaltki hiline standard, näiteks vanimas üleskirjutatud kaasaegse male reeglite järgi mängitud partiis madistasid omavahel punased ja rohelised nupud.

Erinevad nupud on omavahel sarnased, kuid mitte ühesugused. Eriti hästi on seda näha piiskoppidena kujutatud odade puhul – mõned istuvad, mõned seisavad; mõnedel on käes raamat, mõned õnnistavad; piiskopisauad on aga keeratud igas suunas.

topeltettur5 pilt2

Kuningad istuvad troonil, hoides põlvedel mõlemast otsast mõõgast kinni.
Lippudena on kujutatud kuningannasid, kes samuti istuvad troonil, käsi põsakil.
Odadeks on piiskopid. Seejuures on just odad need, mille alusel nuppude valmistamisaeg on väga täpselt dateeritav – sellekujuline piiskopimüts mitra võeti kasutusele 1150. aasta paiku.
Ratsud on poni seljas olevad ratsanikud.
Vankriteks on sõdalased, kusjuures nende relvastuse põhjal piiratakse nuppude loomise aega 1200. aastaga. Kolmandik leitud mõõgameestest on kilpi hammustavad berserkid.
topeltettur5 pilt3

Maleajalooliselt on Lewise nupud hindamatud. Ülejäänud samast ajast pärinevad nupud võib kahe käe sõrmedel kokku lugeda ja needki on üldjuhul viletsas või lausa väga viletsas seisukorras. Samuti on Lewise nuppude puhul tegemist ühe vanima säilinud täiskomplektiga, mille juures saab veel eraldi välja tuua seigad:

• tegu on varaseima leiuga, kus oda on kujutatud piiskopina, varasemalt kasutati odadeks Araabia nuppude eeskujul elevantide kujusid (näiteks inglise keeles ongi maleoda nimetus bishop=piiskop, vene keeles aga слон=elevant);

• tegu on esimese leiuga, kus lippu on kujutatud kuningannana, varasemalt kasutati lipuna Araabia nuppude eeskujul nõuniku kuju;

• tegu on siiani ainukese leiuga, kus vankriks on kasutatud berserki, varasemalt kasutati araabia nuppude eeskujul sõjavankri-kaariku figuuri. Tänapäevase kindlusetorni kuju sai malevanker alles XVI sajandiks.

topeltettur5 pilt4

Šoti Rahvusmuuseumis olevad Lewise malenupud


Malendite täpne päritolu on seniajani suur lahendamata müsteerium. Pole kindlalt teada isegi seda, kes siis ikkagi komplekti leidis, kust see leiti, millal leiti ega isegi seda, mitu eset kokku leius sisaldus, ammugi siis veel seda, kuidas nupud leiukohta üldse jõudsid, millal need sinna peideti ja miks. Levinuima versiooni kohaselt leidis mahamaetud nupud üks šoti talunik Lewise saare üksildase lahe äärsetest rannaliivaluidetest millalgi 1830-ndate algul. Kui aga paarkümmend aastat hiljem leiule teaduslikult otsustati läheneda ja esmaallikaid kontrollida, ilmnes, et kohalik mõisahärra oli hulk aastaid tagasi rentnikud karjamaa rajamiseks minema kupatanud ning mainitud talumehest ei teadnud enam keegi midagi. Samast ajast on säilinud ka üleskirjutus, et malenupud leiti hoopis 70 aastat varem rahvasuus Mustade Naiste Majana tuntud nunnakloostri varemetest. Samas pole ühtegi arheoloogilist tõendit, et see klooster üldse kunagi eksisteeris. Kolmanda variandi kohaselt leiti nupud mõõna ajal paljastunud tehiskoopast 4,5 meetri sügavuselt maa alt eelmainitud kloostri ligidalt. Versioone on veelgi.

Pea 180 aastat arvati, et Lewise malenupud valmistati Norras, tõenäoliselt Trondheimis. Ent kümmekond aastat tagasi tekkis alternatiivne seisukoht – Island! Põhjuse selleks andis uurijateni jõudnud „Piiskop Palli saaga“, kus on kirjas, et piiskop tellis kinkimiseks mitu malekomplekti vilunud meistrilt Margret Osavalt, kelle nikerduskunst oli ületamatu kogu Islandil. Piiskopi matusepaik oli arheoloogide poolt juba läbi uuritud ning sealt oli tõepoolest leitud saagas kirjeldatud teisi Margretile omistatavaid nikerdusi. Hebriidid ei olnud toona, XIII sajandi algul, üldsegi mitte ääremaa ning Islandi ja Hebriidide vahel käis elav suhtlus, pealegi ei kuulunud saared toona mitte Šotimaale, vaid seal asus kohalik tihedalt Norraga seotud iseseisev kuningriigike. Islandi versiooni toetab ka see, et ratsud on pigem islandi ponide kui hobuste moodi. Kuidas nupud Lewisele jõudsid ja kus nad 500-600 aastat teadlaste hinnangul kaasaegsete üliheade muuseumitingimustega võrreldavates oludes säilisid, jääbki ilmselt lahendamata.

topeltettur5 pilt5

Vaade Lewise kuninga(nna)troonide seljatagustele


Vööpandla ja 82 mängunuppu omandas peagi pärast leidmist Londoni muuseum. Koonrid inglased ei tahtnud maksta küsitavat 100 gini ning tingisid hinna alla 80 gini peale. Kui hea äri see oli, võib arvutada selle järgi, et Šoti Rahvusmuuseum maksis pool sajandit hiljem ülejäänud 11 nupu eest juba 105 naela. Just 11, mitte 10 nupu eest, sest kohalik kollektsionäär, kes Ririe käest omal ajal esimesena 10 nuppu ära ostis, oli iseseisvalt Lewise elanikelt veel ühe juurde hankinud. See viimane fakt ongi määrava tähtsusega oletuse juures, et mitte kõik algselt leitud nupud pole teada. Ja tõepoolest, 2019. aastal pandi Sotheby oksjonimajas müügile veel üks ilmselgelt samasse komplekti kuuluv nupp, mille eest tundmatuks jääda soovinud ostja maksis 735 000 naela vaatamata sellele, et elu ja aeg olid nuppu võrreldes teiste Lewise malenditega kõvasti räsinud. Müüja sõnul oli nupu 55 aasta eest ostnud tema vanaisa ühest Edinburghi vanakraamiärist vaid 5 naela eest. Kus nupp enne seda oli 130 aastat seigelnud, pole kellelgi vähimatki aimu.

topeltettur5 pilt6

2019. aastal oksjonil müüdud malend


Lewise malenditest on kirjutatud ja kirjutatakse pakse raamatuid ilmselt ka edaspidi. Neid võib leida nii paljude viikingiaja kunstist kui ka maleajaloost rääkivate teoste kaantelt ja loomulikult ei ole ka ilukirjandus nii intrigeerivast temaatikast mööda hiilinud, ehkki enamasti on tegu kaanedisainiga ja otseselt neid teoseid, kus malenupud otseselt loo keskpunktis oleks, on tegelikult üsna vähe. Enamik neistki on loomulikult krimkad või ajaloolised seiklusjutud.

topeltettur5 pilt7 1

topeltettur5 pilt7 2

topeltettur5 pilt7 3

Kui tinglikult fantaasiavalda kasutav lastekirjandus maha arvata, siis otseselt ulmeks liigituks vaid üks romaan – John Bellairsi „The Chessmen of Doom“, kus Lewise malenupud võivad valla päästa üleüldise hukatuse.

topeltettur5 pilt8

Lewise malenupud on jõudnud ka kinolinale. Eks oma osa ole selles ka tõsiasjal, et disaini eest ei tule kellelegi maksta. Lisaks algul mainitud „Harry Potteri“ filmile oleks neist ehk kõige tituleeritum linateos 1968. aastal kolm Oscarit võitnud ajalooline draama „Lõvi talvel“ („Lion in Winter“). Ulmevalda kuulub kindlasti rüütli ja surma vaheline malemängu stseen Ingmar Bergmani filmis Seitsmes pitser („Seventh seal“), kus ratsud ja etturid on täpselt Lewise ratsanike ja mõõgameeste nägu. Neid võib kohata veel Pixari/Disney multikas „Vaprake“ („Brave“)...

topeltettur5 pilt9

...ja – üllatus, üllatus! – teleseriaalis „Elavad surnud“ („The Walking Dead“) ja viimases mitte ainult ühel korral.
topeltettur5 pilt10

topeltettur5 pilt11

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (3.3858)