Ulmestaar: Laura Loolaid





Ulme lugemine on Laurale lapsest saadik sama loomulik nagu vereringe, aga ulmikute olemasolust sai ta teadlikuks alles möödundsügisesel metsaüritusel, kus kaas-naiskodukaitsjad teda kaastööle ässitasid.

Vahepeal kaotatud aega on ta aga nüüd hoolsalt tasa teinud, olles avaldanud Reaktoris juba kaks juttu, olnud aktiivne osaleja Tartu igakuistel üritustel ning kirjutamistubades ja lisaks rikastanud ulmesõnavara rupskiooperi ja rümbarebuga.

Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud-mänginud oled?

Olen üldiselt väga närb lugeja - kirjapandud teksti tarbimine toimub pika vinnaga ja mittelineaarselt (oma osa on siin selles, et kirjutamine, tõlkimine ja tekstile mõtlemine kulutab ajumahla samast reservuaarist kui lugemine) ja kui jututoas öeldakse, et joondu-valvel-lugemiskontroll, siis muudkui kohman, et ikka needsamad asjad on suvest saadik pooleli… Suvest saadik pooleli on siis McDonaldi “Luna: New Moon.” (Kivirüüdi “Värava” ja Weinbergi “Tõrkeotsingu” lugesin küll pärast Estconi kohe läbi). “Berüllium” on ka tegelikult käsil, kuigi enamus sealseid jutte õnnestus juba varem Reaktorist ära lugeda; ka muid Reaktori-jutte koguneb ‘loetud’ kuhilasse üksjagu. Sokutan siia nimistusse kavalasti ka mõned indie-teosed, mis viimasest poolaastast meelde on jäänud: S.T. Campitelli - “The Fall”, Jessie Kwak - “Starfall”, Nathan Van Coops - “In Times Like These ” (ja järjed). Aga igapäevaselt loen hoopiski veebikoomikseid ja pisteliselt saiti Atomic Rockets.

Nagu tekste, nii ka mänge, on mul tavaliselt korraga käsil mitu, erinevates pooleli-astmetes. Hiljaaegu alustasin “XCOM: Enemy Within” uut kampaaniat. Juba mitmendat aastat kulgeb “Wasteland 2” ülipikk stsenaarium (ma tahan seal nimelt ühte situatsiooni jõuga omal viisil lahendada, aga selle katsetamiseks on tarvis hulgim leveleid juurde nühkatada); hiljuti sai jõleda lõpu “Stasis”; jupphaaval on käsil “Haydee”. Sekka ajaviiteks “Plague: INC”, “Tower of Guns”,  “FTL” ja muud pudi. Kestvalt-olevalt testin suuremahulist S.T.A.L.K.E.R.’i modifikatsiooni Lost Alpha (sellele on peagi põhjalik uuendus välja tulemas).

Mis naelutab sind raamatu külge? Mis peletab eemale?

Mis naelutab? Hüperfookus!

Silm läheb särama selle peale, kui autor on millegi olemuse kuidagi väga hästi ära tabanud. Selline tabavus võib avalduda väikestes asjades nagu mõne tegelase juhuslikud maneerid või uskumused, suvalise päti kingamudel, fiktiivsed kaubamärgid… Seotud tegur, mis teksti suhtes huvi paisutab, on teatud ehedus, kohalikkuse tunnetus (näiteks Meerapalu voblad ja kooljad, maavälise patogeeni mängureeglitega kohanemine Austraalia kolkas või sõpruskonna ootamatu ajaränd Florida väikelinnas). Ka hästikirjeldatud huvitav tehnoloogia paneb kõrvad liikuma ja strateegiliselt puistatud rämehuumor teeb tuju heaks. Mõnikord piisab, kui lihtsalt jutt hästi jookseb (semiootikute keeles “nauding tekstist”).

Mis peletab? Lugeja tähelepanu kuritarvitamine. Autoripoolne moraalijutlustamine ja läbinähtav kihutustöö. Waterworld-tüüpi möödalaskmised - ehk siis mitte pöörased väited tundmatute nähtuste kohta, vaid süžee ülesehitamine teada-tuntud asjade labaselt valesti toimimisele. (Näiteks kadus huvi ühe jutu vastu, kus Maa ja Pluto vahel toimis viivitusteta tavaline raadioside - luuletagu sinna mingi gravitsapa külge, siis ehk viitsiks tähelepanu investeerida, aga nüüd...) Vahel panen ka tähele, et kui teosed, mida olen lugemiskavatsusega varitsenud, saavad kuulsaks ja liiguvad sfäärist “huvitav nurgatagune kõlakas” sfääri “kohustuslik klassika”, asendub huvi instinktiivselt vastumeelsusega.

Need tegurid, nii peibutavad kui peletavad, on tihti juhuslikud, pealtnäha pisikesed, aga vääramatud ja mõlemal puhul sügavalt ebaratsionaalsed.

Kolm lemmikut (juttu, raamatut, žanri, autorit... ) ulmes? Paari lausega-lõiguga neist lugejale.

Siia sisesta kosmiliselt änglev keerutamine lemmikute olemusest ja määratlemisest. Kõiki kirgliselt südamelähedasi asju ei raatsi ju avalikult lehvitada, teistest jällegi on saanud teadvuse ja eluprotsesside lahutamatu osa, mille puhul “meeldimine” või “lemmiklus” enam ammu mingit tähendust ei oma. (Kuidas sa väidad puhta südametunnistusega, et [päris-]Fallout ja Stalkeri-sari on lihtlabased “lemmikmängud”?)

Nimetan siis mõned asjad printsiibil “sain vinge elamuse, jagan lootuses, et äkki keegi saab sama laksu”.

Raamatud-jutud:
Iain M. Banks - “Feersum Endjinn”, Ian Hocking - “Deja Vu” (ja järjed), Juhan Jaik - “Kaarnakivi”.

Filmid-sarjad:
Ravenous”, “Farscape”, “VR.5”.

Mängud:
Primordia”, “Turgor” (“The Void”), “Kholat

Lõppu ka tärnikesega hoiatus, et minu elamused pole mingi kvaliteedimärk, mulle meeldivad imelikud asjad.

Räpina loomemaja



Oktoobri viimasel nädalvahetusel sai korraldatud taas üks Räpina ulmekirjutamise laager. Nagu üks osvavõtja Reidar muljetas siis on kuidagi kergelt tühi tunne pärast loometuba. Sarnane Estconilt lahkumisele. Kerge nukrusenoot. Väga mõnus oli koos kirjutada, mõtteid vahetada ja pärast õhtul kitarrisaatel laulda lugusid stiilis "On igas mehes veidi naist ja naises meest..."






Viimasel pildil püüdis Reidar esimese päeva hilisõhtul meeleheitlikult Reaktorile arvustust lõpetada. Ümber käis laulmine ja muu tegevus. No ei õnnestunud.

Pildistas Jaagup Mahkra

Tartu ulmikute teine reede



























Pildistas Jaana Muna
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0831)