Meenutan seda õhtut ikka ja jälle...

See oli armastus esimesest sõnast. Armastus esimesest pilgust on meie puhul võimatu.

Nagu kõik teisedki mehed, sain tol unustamatul õhtul töö juurest naise jaoks kingituse – lõhnaõli. Nagu ikka, oli see „Chanel“, nüüd juba number 500. See muldvana firma loob igal aastal paar uut variatsiooni.

Liuglesin tunnelis kodu poole. Teadsin ette, milline saab olema see õhtu: hubase majakese puhtusest säravas köögis ootab mind silmipimestavalt kaunis naine. Laud on kaetud.

Eramud on küll anakronism, aga selline oli kord juba oli tolle rikkuri kapriis, kes annetas omal ajal meie tulevikulinna ehituseks kogu oma raha.

Kuigi tean, et see maja ja nainegi pole samad, mis eile, hakkan selles siiski vahetevahel kahtlema, sest niipea kui ukse avan, ütleb see säravalt naeratav naine alati: „Tere õhtust, kallim! Kas oled väsinud? Kohe hakkame sööma“.

Piisab aga pilgust aknasse, ja kahtlus kaob – majast liuglevad aeglaselt mööda puude tumedad siluetid. Hiigelratas, millel majakesed asuvad, pöörleb lakkamatult, alludes juhuslike arvude generaatorile. Kord kiiremini, kord aeglasemalt pöörleb ratas, jääb teinekord viivuks seisma ning jätkab siis pöörlemist vastassuunas.

Aga see hiigelkeskus, kus meie, mehed, töötame, ja need silindrikujulised tunnelid, mis viivad keskusest majadesse, on liikumatud. Nii et maja, kust lahkusin hommikul, on õhtuks koos eilse naisega juba läinud. Asemele on tulnud teine maja ja teine naine.

Mõnikord tekib mul peaaegu vastupandamatu soov öelda igaõhtusele säravale tervitusele vastuseks midagi jämedat. Kuid luban endale vaid küsimuse:

„Ütle, mis su nimi on?“

Kaunitar jääb mulle juhmi näoga otsa vaatama – nimesidd ei kasutata juba kakssada aastat.

Ma teadsin, et lähen selle küsimusega riski peale välja. Ükskord tuleb mõnele neist säravalt naeratavatest kaunitaridest pähe, et mind tuleks üles anda.

Aga kes teab... võib-olla just seda ma tahangi. Viimasel ajal on mulle kõik ükspuha. Mis minuga ka ei juhtuks, on see ikkagi praegusest parem... Kakssada aastat järjest võetakse sind igal õhtul vastu samade sõnadega. Ei tea, kas suudate endale seda ette kujutada...

Tol õhtul majja astudes imestasin, et tuli köögis ei põlenud.

Pimedas ei pannud ma teda kohe tähelegi. Ta seisis akna all.

„Tere õhtust,“ ütlesin, kui olin tule põlema pannud.

Ta seisis, poolenisti minu poole pöördununa, käed rinnal risti ja vaatas pimeduses mööduvate puuude siluette akna taga ning isegi ei liigahtanud. Silmipimestavalt kaunis. Samasugune, nagu kõik teisedki. Laud ei olnud kaetud.

„Aga õhtusöök?“ küsisin nõutult.

„Jääb ära.“

Ta möödus minust, nagu oleksin ma mööbel ja kadus magamistuppa, andes näoilme ja hoiakuga mõista, et ma käin talle närvidele.

Tema sõnad vapustasid mind, aga see põlglik pilk vapustas veelgi enam.

Õhtusöögi valmistamises ülimoodsat tehnikat täispikitud köögis pole midagi keerulist, eriti kui värsked toiduained potsatavad sinna luugist seinas. Vajuta aga nuppe piltide kõrval. Nii ma solvunult tegingi.

Aga… Millise nostalgia kutsus esile tema kummaline käitumine! See meenutas mulle neid ammuseid aegu, aastat kakssada tagasi, kui hilja peale jäänud mees tuli koju. Mina mäletan neid aegu, noored muidugi mitte.

Kuigi mõiste „noored“ on meil suhteline. Kõigil meestel on ühesugune ideaalne nooruslik välimus. Kõik naised on Miss Universum 2200 koopiad.

Kuidas küll toona vaieldi, milline välimus valida naistele, milline meestele! Mehed on meil samuti kõik ühesugused ja piltilusad. Etaloniks võeti sama aasta Mister Universumi välimus. Ainuke põhjus, miks naiste välimus erineb meeste omast, aga ka see, et üldse on olemas nii ühed kui teised, on vist seotud (ega ma täpselt tea, kuid kahtlustan) tolle kröösusega, kes olevat olnud kohutav seelikukütt.

Tema raha eest viime nüüd ellu tema arusaama võrdsusest. Isegi sünnipäeva peetakse meil kõigil ühekorraga. Ka kingitused on samad. Naised kingivad abikaasale pudeli konjakit „Hennessy ja Võrdsus“. Mehed naistele lõhnaõli „Chanel“. Nii levitavadki naised meil „Chaneli“ lõhna, meestel tabate ära sünnipäeval selle erilise... võrdsuse lõhna.

„Abikaasa“ – milline ajast ja arust mõiste. Sõna on küll alles, aga vanasti oleks naist, kes igal hommikul kaob koos majaga teise mehe rüppe, nimetatud veidike teisiti. Ent kui poleks sellist vahetust, poleks võrdsusest enam juttugi.

Sõin üksinda õhtust, võtsin siis kaunilt karpi pakitud ja siidipaelaga seotud lõhnaõlipudeli kaasa ja läksin magamistuppa.

Sealgi seisis ta, vaadates pimeduses vaevuaimatavaid puude musti, aeglaselt liikuvaid siluette. Me oleme kohustatud teatama ebatavalisest käitumisest. See, mis praegu toimus, juhtus esimest korda kahesaja aasta jooksul, aga ma sülitan nende seaduste peale.  

Vaadates endiselt aknast välja, lausus ta äkki mõtlikult:

„Kõik puud ei ole ühesugused.“

Olin jahmatusest tumm. Mind vapustas tema hulljulgus, kuid veelgi enam asjaolu, et ta oli osanud seda tähele panna.

„Ei ole,“ sõnasin viimaks.

Ta võpatas ja vaatas mulle vaenulikult otsa: „Kas kannad ette?“

„Ei. Kuigi mul on tunne, et sa seda väga tahad.“

 „Mul ükskõik!“

Midagi veel vapustavamat poleks ta saanud öelda.

„Mul on hea meel,“ laususin.

„Juhmard... Saa ometi aru – ma ei karda sind!“

„Aga minul pole nüüd enam „ükskõik“. Küllap oled väsinud. Võtame parem riidest lahti ja heidame voodisse.“

„„Oled väsinud“,„võtame riidest lahti,““ ütles ta ärritatult mind järele ahvides. „Mina magan külalistetoas.“

Külalistetuba. Tõepoolest, igas majas on see olemas. Ainult et külalisi seal ei käi. Külla minnakse ju selleks, et uusi elamusi saada. Näha teisi inimesi (teistsuguseid, mitte selliseid, nagu sa ise). Meil aga – astu peegli ette ja oledki „külas“.

Tema ärritatud olek... Mulle polnud varem kunagi pähe tulnud, et ka minu sõnades pole midagi sellist, mida ei ütleks sarnases olukorras mistahes teine Mister Universum.

Nõutult ulatasin talle pakitud lõhnaõlikarbikese.

„See on sulle... kingitus“.

Ta raputas pead.

„Kui midagi kingitakse ühtviisi kõigile, siis pole see miski kingitus,“ nähvas ta.

„Olgu.“ Panin karbikese aknalauale ta kõrval.

Vaikisime tükk aega, vaadates möödalibisevate puude tumedaid varje akna taga.

„Mis su nimi on?“ küsisin viimaks. Olin äkki aru saanud, et just see on õige küsimus.

Ta võpatas. Ta näol oli selline ilme, nagu oleks rong äkki rööbastelt maha sõitnud („rööpad“ on anakronism, raske seletada).

Ta vaikis kaua. Viimaks ütles ta: „Tead, ma olen alati unistanud, et mul oleks nimi“.

„Näed siis. Just seda ma mõtlesingi. Sa oled väsinud minu ootamisest. Mis siis ikka... Sinul pole põhjust usaldada mind. Minul pole põhjust usaldada sind. Ega muud üle ei jää: minna riski peale välja ja uskuda teineteist. Või mitte minna. Otsusta sina. Mida meil sinuga kaotada? Kõik asjad on ju ühesugused. Isegi elul ja surmal pole seega erilist vahet. Otsusta ise. Meil on vähe aega. Ainult koidikuni.“

Võtsin riidest lahti ja heitsin voodisse. Mõne aja pärast võttis temagi riided seljast ning puges vaikselt minu kõrvale.

Mõnda aega lamasime vaikides. Akna taga sahistas vihma. Toimus midagi ebatavalist... Kui need neetud puud korraks unustada, siis võiski jääda mulje, et see on minu naine, kellega olin elanud juba kakssada aastat ja kes nagu minagi polnud selle aja jooksul põrmugi muutunud. Me ei vanane, ei sure haigustesse. Haigusi pole enam. Sind võidakse ainult hukata – karistuseks. 

Aga tegelikult... Minu kõrval oli... see ainus. Mida selgemini see teadmine mulle pärale jõudis, seda suuremat hirmu ma tundsin, seda enam hakkas mind painama selle hetke peatse kaotuse eelaimus. Keelatud hetke. Sellisele öeldakse: „Oo kaunis hetk, sa viibi veel“.

Naine lõpetas viimaks vaikimise ja sosistas: „Uskumatu.“

Teadsime mõlemad: homme viib aeglaselt pöörlev hiigelratas ta minu juurest minema. Õhtul, kui koju tulen, ootab mind üks teine naine, kes sarnaneb temaga nagu kaks tilka lõhnaõli „Chanel“, aga too ei ütle mulle, ja ei usu, kui mina ütlen talle, et on olemas asju, mis ei ole ühesugused.

„Nüüd on mul põhjust saatust tänada,“ sosistas ta mõtlikult omaette.

„Sa täna parem juhuslike arvude generaatorit,“ ütlesin ning lisasin: „kallim.“

Esimakordselt kahesaja aasta jooksul oli mul tahtmine seda sõna kasutada...

Aega tuleks mõõta mitte minutite ja tundidega, vaid sündmustega. Meie kuritegelik öö kestis igaviku, aga kadus siiski käest nagu unenägu. Vastu hommikut panime teineteisele nimed. Kuritegu, mille karistuseks on surmanuhtlus. Ja siis saabus hommik ning ma pidin taas tööle liuglema.

Enne kurba hüvastijättu leppisime kokku parooli, et järgmine kord teineteist ära tunda.

Igal õhtul tunnelis kodu poole liueldes ootan südamevärinal, mida kostab uus miss mu ebatavalise tervituse peale. Ütlen alati ühe ja sama lause.

Aga nad vist ei kuulagi. Nad on ju veendunud, on koolis pähe tuupinud, et kõik asjad on ühesugused. Teisi pole olemas. Seepärast nad ei näegi seda, mis nii selgelt paistab väljas akna taga.

Minu igaõhtuse ebatavalise tervituse peale vastavad nad pikemalt mõtlemata: „Tere õhtust, kallim. Kas oled väsinud? Kohe hakkame sööma.“

Ma pole olnud talle truu. Meie maailmas pole sellel lihtsalt mõtet. Aga ärapõlatud lõhnaõli pole ma mõnele teisele ära kinkinud.

Need teised... Mõnikord ma lausa irvitan nende üle. Sest olles täpselt tema nägu, annavad nad mulle ärevat lootust senikauaks, kuni hakkavad rääkima.

Ma ootan kannatlikult, millal haruldaste sündmuste paarisseaduse kohaselt hiigelratas oma hiigelringe tehes ta jälle minu juurde toob.

Võib-olla läheb mööda veel kakssada aastat. Aga ühel õhtul...  Ma ütlen mind ootavale naisele tervituseks: „Kõik puud ei ole ühesugused.“

Ta naeratab ja vastab: „Ma tean. Ei ole.“

Ma loodan väga juhuslike arvude generaatori peale.