„On kahju, et arvestades kogu uurimisväärset aega ja ruumi, on meie võimalus seda nautida nii lühike. Kuid ma eelistan põgusat imepärast elu igavale igavikule.” – Dr. Harold Quickly päevik, 2018

Nad ütlevad, et ajarändurid ei sure kunagi. Nad eksivad.

Aravatavasti võib väita, et seniks, kuni kasvõi ainus ajarändur veel universumis eksisteerib, pole ükski meist päriselt läinud. Selle ainsa ränduri vaatepunktist on meie elud surematud keermed ajaloo kangas, ootamas, et neid uuesti külastataks.

Või ehk on see vaid midagi, millest ma matuste ajal mõtlen, et end paremini tunda.

Vähemalt ei ole seal kirstus täna mina.

Ruumi täitvad inimesed pühivad pisaraid ja räägivad summutatud häältel, kuid ma ei tunne neist enamikku. Kui nad talle tõesti nii lähedased oleksid olnud, kas oleksid nad siis nii kurvad? Nad peavad ju teadma, et selle mehe teised versioonid on ikka veel kusagil multiversumis, elus ja naeratavad.

Võib-olla ta lihtsalt ei vasta nende kõnedele. On raske leinata meest, kellega plaanid õhtusöögiks kohtuda.

Kõrged aknad kallavad ülaltpoolt päikesevalgust. See koht on tõesti tema moodi, mitte vaid arhitektuuri poolest, vaid sõna otseses mõttes, kuna hoone on tema järgi nimetatud.

Dr Harold Quickly Ajateaduste Keskus.

Kogunemissaal on puupüsti täis. Kui plaanid mälestusteenistust ajarändurist teadlasele, on ilmselt õige kutsuda tema perekond ja sõbrad, kuid peab olema raske koostada külaliste nimekirja, kui nad ilmuvad välja tosinast erinevast ajajoonest. Tagapool suupistelaua ääres seisvad teenindajad paistavad ülekoormatud.

Mym on kuskil siinsamas. Mitu teda tegelikult. Kui lasen silmadel üle ruumi käia, märkan mitut versiooni tema lokkis blondidest juustest ja naeratavatest silmadest. Igaüks temast lobiseb erineva külalisega, kes on tulnud viimset austust avaldama.

Pean järge pidama, milline neist on minu naine…

Keerutan sõrmust oma sõrmes. Ikka on veel pisut harjumatu temast niimoodi mõelda, kuigi sellest on nüüd mõnda aega möödas. Mymil on telefonis äpp, mis teab meie abielusoleku tõelist kestust, muidu ei suudaks ma kunagi järge pidada. Kõikide nende hüpetega, mida me sellest päevast saadik oleme teinud, ei oskaks ma isegi arvata. Kuid ma mäletan meie abielutseremooniat, nagu oleks see olnud eile. Ma olen kaks korda tagasi läinud ja seda külastanud. Ma võiksin meie tõotused peast ette lugeda kui vaja. Ehk ostab see mulle pisut andestust, kui ma meie abieluaastapäeva silmist kaotan.

Saali eesotsas on järjekord lõpuks kahanenud vähem kui tosina inimeseni, nii et liigun ettepoole kirstu suunas ja ootan oma korda.

Nad on holoprojektsioonidega head tööd teinud. Dr Quickly rahulikult naeratav kuju ruumi ees on peaaegu elutruu. Kahtlustan, et AÜTK pani esituse alla kõvasti raha magama. Ajarändurite Ühendatud Teaduslik Koalitsioon annetas hoone ja tegi ametlikust matusest suure numbri. Peale teenistust maetakse kirst Dr Quickly Memoriaal-Roosiaeda. Mulle jääb silma AÜTK uus juhataja Jermaine Clevis, kes näeb külalisi tervitades endaga rahulolev välja. Ilmselt tunneb ta, et ajas rändamise ajaloo tuntuima teadlase matuse korraldamine tuleb tema reputatsioonile kasuks. Usutavasti poleks ta selles nii kindel, kui teaks, et toppisime kirstu liivakotte täis.

Kui on lõpuks minu kord austust avaldada, libistan käega üle kirstu. Läikiv mahagon on kaetud mingi plekketõrjuva lakiga. Hajameelselt kirjutan sõrmega kaanele „Tere, doktor”. Hetk peale seda, kui käe eemale tõmban, mu sõrmejäljed kaovad. Kuigi see on lahe funktsioon, on see liiast. Nagunii ta sõrmejälgi ei näeks.

Libistan käed tagasi taskutesse ja vaatan kirstu kõrvale alusele asetatud lihtsat fotot. Mym tõi selle omapoolse panusena kaasa. Mustvalgena naeratab mulle vastu mees, kes on mulle õpetanud kõike, mida ma ajast tean. 20x25 fotol on Harry pisut vanem sellest ajast, kui ma teda esmakordselt kohtasin, hallipäine rõõmsate silmade ja Florida päevitusega eakas mees. Hoolimata tema nime kandvast hoonest tean ma, et kõik see ametlikkus polnud kunagi tema stiil. Fotol olevat meest ei leiaks sellest paigast kunagi.

„Ta ei ole siin sees, ega?”

Hääl tuleb minu kõrvalt ja ma vaatan alla, leides enda kõrval seismas väikese tüdruku. Ta on ehk üheksa või kümme. Tema helepruunid juuksed on hobusesabasse seotud ja ta kannab punaseid Converse All-Satrsi ketse. Tal on seljas kleit, kuid ka retuusid. Samuti silman korraks tema kaeluse alt paistvat T-särki. Mulle jääb mulje, et ta tõmbas kleidi lihtsalt oma tavaliste riiete peale, et sündmusega sobituda.

„Sa tunned Harryt?” küsin ma.

Ta noogutab. „Ta ütles mulle, et tahab saada maetud Montana laia avara taeva alla. Mitte laborisse.”

Silmitsen väikest tüdrukut uudishimuga. Ta kannab tillukest riidest seljakotti, millel on värvilised laigud.

„Mulle meeldivad su jalanõud,” ütlen ma.

„Ma tean.” Väike tüdruk vaatab ruumis ringi ja haarab siis mu käest. „Tule. Ma pean sulle midagi rääkima, aga mitte siin.” Ta sikutab mind külgmise väljapääsu poole. Püüan eemalt Mymi tähelepanu ja tal on näol hämmeldunud ilme. Kehitan õlgu ja lasen tüdrukul end välja juhatada. Ta peatub kohe peale teisi klaasuksi ja vaatab enda ümber. Hoonet ümbritsevad jalgtee ja lopsakas aed. Kui mõni sädistav orav välja arvata, tundub koht meie päralt olevat.

„Ma arvan, et siin on hea, aga me peame kiiresti tegema.” Ta võtab hoogsalt koti seljast ja pistab käe sisse. Peale hetkelist otsimist tõmbab ta välja pooliku uksekäepideme. Järgmisena kougib ta taskust käekella.

Ei. Mitte kella. Kronomeetri.

Seadeldis näeb väga kella moodi välja, kuid see on lapse jaoks liiga suur. Nupukesed ja kettakesed selle küljel liigutavad numbrilaua raami ja hulka kontsentrilisi rõngaid. See teeb surmkindlalt palju rohkem kui aja näitamine. Ma tunnen Abraham Manembo kronomeetri ära, kui seda näen, ja see siin peab olema üks tema parimatest töödest.

„Mis su nimi on?” pärin ma, uurides tüdrukut värske uudishimuga.

„Sa ei tunne mind veel,” kostab tüdruk. Ta sätib kronomeetri seadistusi, siis muudab käes oleva ukselingi kõrgust maapinnast. „Sa pead minu õlast kinni hoidma.”

„Ma hindan sinu kutset, aga ma ei saa praegu kuhugi minna,” vastan ma. „Minu naine on ikka veel majas ning see üritus pole lõppenud.”

Väike tüdruk vaatab ärritunult üles minu poole. „Sa võid mind usaldada. Me oleme samal poolel.”

„Mille samal poolel?”

Tüdruk kortsutab kulmu. „Ma teadsin, et sa hakkad raskusi tekitama.”

Panen käed rinnale risti. „Tead, nii palju kui mulle ka meeldib uusi sõpru saada, ei saa ma lihtsalt vähimagi etteteatamiseta läbi aja lõikama panna. Vähemalt ma üritan seda mitte teha. Minevikus ei ole see mulle eriti hästi lõppenud.” Mõtlen jälle tema kronomeetri peale. „Kellega sa siin oled?”

Tüdruk heidab mulle pilgu, mis on kahtlaselt sarnane silmade pööritamisele. Ta ohkab ja ulatab mulle ukselingi. „Näe. Võta see siis ise. See pool üleval.”

Segaduses sirutan ma käe ja võtan selle vastu. See on vasega kaetud ja näeb vana välja. „Mida sa tahad, et ma sellega peale hakkaksin?”

Tüdruk haarab mu randmest ja tõmbab seda madalamale. Ta sirutab käe kronomeetrinupu poole. „Ma olen Piper Travers. Sa oled mu isa ja ma olen siin, et su elu päästa.”

2. peatükk

„Ajarändurina on sinu sünniajavoog nagu sinu aadress. See on sinu tee koju. See on ka informatsioon, mida üldine avalikkus ei peaks omama.” - Dr. Harold Quickly päevik, 1996

„Ahah. Sellega sa mind juba õnge ei võta,” ütlen ma, rabades väikse tüdruku käe kronomeetrinupust eemale just enne, kui ta jõuab seda vajutada. „Eriti peale seda lauset.”

Tüdruk vingerdab minu haardes ja ma panen ukselingi taskusse.

„Ära tee! Mul on seda vaja!” hüüatab ta.

„Oota nüüd hetkeks, okei?” Ma vabastan tema randme haardest ja ta astub sammu tagasi. „Piper Travers, ütlesid sa? Sul on vaja nii mõndagi selgitada.”

„Meil ei ole selleks aega!” vastab ta. „Sa pead kohe minuga tulema!”

„Mitte enne, kui sa mulle räägid, mis toimub.” Teda vaadates käivad tema sõnad paratamatult minu peas ringi. Ma olen tema isa? Ta kindlasti näeb selle moodi välja. Tal on minu moodi tumedamat tooni jume, kuid tema pruunides juustes on kindlaid vihjeid blondile. Tema silmakuju samuti. Need ei ole täpselt Mymi silmade värvi, kuid on neile siiski sarnased.

Aga mul ei ole tütart.

„Vaata, ma tean, et kõik need ringijooksvad erinevad versioonid meist võivad olla segadusseajavad, kuid ma arvan, et oled vale versiooni minust kätte saanud. Majas on paar teist Mymi ka. Võib-olla on üks neist sinu ema?”

„Sa ütlesid, et aitad mind alati. Ükskõik, millal sind vajan. Sa ütlesid alati!” Väike tüdruk hakkab endast välja minema.

„Ja ma aitan sind,” vastan ma. „Räägi mulle lihtsalt, mis toimub.”

Ta sirutab end kikivarvukile ja ajab kaela õieli, et näha läbi klaasuste ülerahvastatud saali. „Nad on varsti siin. Ma ei taha, et nad mind näeksid.”

„Kes?”

„On ühed halvad mehed,” sõnab ta. „Nad on teel. Sellepärast pead sa aitama mul asjad joonde ajada, enne kui on liiga hilja.”

„Mida joonde ajada? Vaata, tuled ehk minuga hästi kiiresti sisse kaasa, otsime Mymi üles ja nuputame kõik koos lahenduse välja.”

Piper näeb skeptiline välja ja vaatab kella oma randmel. „Ma ei saa sinna sisse tagasi minna. Ta leiab mu sealt üles.”

„Kes?”

„Gladiaator.”

„Gladiaator?”

Ta silmad lähevad suureks, kui ta läbi uste vaatab. „Oh ei! Nad ongi juba siin!”

Ka mina vaatan sisse, kuid ei näe seda, millest ta räägib. Lasen silmadel rahvahulgast üle käia, kuid see tundub olevat tavaline kollektsioon tumedatest ülikondadest ja kleitidest. Paar sünteetilist on välja ilmunud, kuid mitte kedagi, kes näeks välja nagu gladiaator.

„Millised on…” pöördun ma jälle Piperi poole, kuid ta on läinud. Ta jookseb üle muru eemal kasvava põõsasterivi poole. „Hei, oota!” Viskan viimase pilgu hoonesse, üritades Mymi leida, kuid ma ei näe teda. Sprindin tüdruku kannule ja jooksen üle muruplatsi, et talle järele jõuda. Ta laskub neljakäpukile ja poeb rüsinal läbi põõsastes leiduva avause. Selleks ajaks, kui mina sinna jõuan, on ta hekist läbi ning jookseb üle teisel pool oleva mänguväljaku.

„Hei! Kuhu sa lähed? Sa pead mulle ütlema, kuhu…” Pressin end läbi põõsaste ja jooksen talle järele, kuid ta poeb ühe toruja liumäe allotsast sisse. Torust kostab kõlavalt tema tossude kriuksumine. Jõuan lõpuks mänguväljakule ja ootan, et ta toru ülemisest otsast välja roniks, kuid hääled torus vaibuvad.

Pistan pea toru alumisest otsast sisse ja proovin kurvist mööda ülespoole näha. „Piper? Tule tagasi välja. Sa ei öelnud mulle, kes sind taga ajab. Kes see gladiaatoriinimene on?”

Toru on vaikne. Ronin mööda redelit üles kaugemas küljes asuvale platvormile ja piilun toruotsast sisse. Mitte midagi.

Vaatan otsivalt mänguväljakut. Ronimisrada. Rippumistorusid. Häid püsivaid objekte. Kontrollin metallkäetuge liumäe sissepääsu juures. Loomulikult on seal väike pisut niiske käejälg. Hea ankur, eriti kui rihid öist aega, kui mänguväljak tõenäoliselt tühi on. Keegi õpetas sellele lapsele põhitõdesid, mis tunduvad kahtlaselt tuttavad.

„Piper?” hüüan tema nime viimast korda ja lasen siis igaks juhuks liumäest alla. Kui alla jõuan – riided staatilisest elektrist ragisemas –, tõusen püsti ja vaatan tagasi kogunemishalli poole. Gladiaator?

Leian mänguväljaku värava ning pistan mööda halli poole viivat jalgrada jooksma. Läheneva ohu eelaimus kasvab minu sisemuses. Rapsan ruumi ukse lahti ja otsin silmadega Mymi. Märkan kirstu juures viimast austust avaldavat Abrahami. Vana kellassepp ja Harry pikaaegne sõber seisab vaikselt kirstu kõrval, võib-olla palvetades. Kuid kui ma teda jälgin, kõnnib üks kiilakas mees tema selja taha ning haarab tal turjast kinni. Järgmisel hetkel haihtuvad mõlemad.

Pagan!

Otsin ruumist oma naise õiget versiooni. See on halb. Siin on rohkem inimesi kui enne minu lahkumist, kuid siiani ei tundu keegi Abrahami ja selle mehe äkilisest kadumisest häiritud olevat.

Kus sa oled, Mym? Trügin läbi rahvasumma, nügides oma kiirustamisega inimeste käes olevaid suupistetaldrikuid. Pikk mees ruumi teises otsas jälgib mind ning liigub minu poole. Vasakult poolt liigub minu suunas naine, kes räägib midagi oma randmel asuvasse seadmesse. Keeran end koha peal ringi ja kontrollin halli igat külge. Seal. Külgmise väljapääsu lähedal Jeramaine Clevisega juttu ajamas. Tänu Jumalale. Liigun sinnapoole, kuid ma pole ainuke. Ka keegi teine on teda näinud. Number liiga väikeses ülikonnas lihaseline mees tõukleb läbi rahavahulga minu ees. Mees on juba peaaegu temani jõudnud. Õnneks saan liikuda tema kiiluvees. Torman ettepoole ja jõuan tema seljani täpselt siis, kui ta astub Mymi selja taha. Jermaini pilk on kinnitunud minu naisele ja ta ei paista lähenevat ohtu märkavat. Suur mees hoiab üht oma kätt selja taga, mingi kaugjuhtimispult pihku surutud. Tema teine käsi sirutub Mymi kaela poole.

Ma virutan jalaga tema põlveõndlasse. Kõvasti.

Mees kaotab tasakaalu ja prantsatab põrandale. Hüppan temast üle ja haaran Mymi embusse. „Hei, kullake, mul on tunne, et on aeg minna, kas sa ei arva?” Tõmban teda väljapääsu poole, andmata talle aega vastu vaielda. „Tore teid näha, juhataja!” Jermaine’i suu on lahti vajunud. Ma noogutan talle, kui uksest välja taganen. See avaneb minu jaoks automaatselt.

„Mida sa teed ?” hüüab Mym.

„Me peame minema,” ütlen ma. „Kohe.”

Suur mees, kelle ma ümber lükkasin, on jälle jalul ja valmistub meid taga ajama. Ruumis valitseb segadus. Mõned inimesed kiirustavad uste poole. Mym heidab sellele stseenile ainsa pilgu ega vaidle. Me jookseme piki jalgrada mööda teistest AÜTK kontoritest, suundudes tee lõpus asuva avatud parkimisplatsi poole.

„Kas sul on mõni ankur kaasas?” küsin ma.

„Me just jätsime mu koti sinna,” vastab Mym.

„See ei ole hea.” Kohmitsen oma jakitaskutes, kuid leian ainult vasekarva ukselingi, mille Piperilt võtsin, ja oma kaasaskantava degravitiseerija. Ma võtan mõlemad välja ning osutan degravitiseerijaga lingi poole, et seda testida. Minu kahtlused saavad kinnitust ja roheline tuli süttib, teatades mulle, et link on gravitiidivaba ja ankruna kasutamiseks valmis.

„Kust sa selle said?” küsib Mym.

„Pikk jutt.” Panen lingi oma taskusse tagasi.

„Me ei kasutagi seda?”

„Ma ei tea veel, kuhu see viib,” vastan ma.

Mym vaatab tuldud teed tagasi. Ülikonnas mees otsib meid ikka veel. Kaks teist inimest on hallist väljunud tema järel ning osutavad meie poole. Tiheda musta afrosoenguga naine räägib ikka veel kellagagi läbi randmekommunikaatori.

„Me peame siit lineaarsel viisil minema saama,” sõnan ma, tõmmates oma MFS-i püksitaskust välja. See multifunktsionaalne seade sarnaneb varase kahekümne esimese sajandi telefoniga, kuid sellel on palju rohkem võimalusi. Tellin meile kiiresti sõiduki. See hakkab seadme ekraanikaardil oma teekonnast meile vilkumisega märku andma.

„Kes need tüübid on?” pärib Mym. „Kas me ei saaks neile lihtsalt vastu astuda?” Ma saan aru, et ta mõõdab pilguga meie poole jooksvat meest. Mym võib olla väikese kondiga, kuid ta teab, kuidas asjadega toime tulla, ja suudaks kahtlemata meie jälitajale mõne üllatuse pakkuda.

„Me ei saa lasta neil meist kinni krabada,” ütlen ma. „Nägin neid inimesi saalist ära pilgutamas. Nad võtsid Abrahami kinni. Ole ootamatuste suhtes valvel.”

Justkui tellitult ilmub otse meie ette kiilakas mees, keda enne sees nägin, ning sirutub kohe minu poole. Minu rusikas kohtub tema ninaga ning sunnib ta tahapoole koperdama. Afrosoenguga naine ilmub kõnniteele Mymi selja taha, kuid ka tema on valmis. Mym virutab jalaga naisele kõhtu, nii et too murule pikali lendab. Ülikonnastatud suur mees tormab meie poole sirgjoonelisemas rünnakus. Ta hüppab Mymi suunas, kuid astun nende vahele ja suskan degravitiseerija tema poole. Surun selle vastu tema otsaesist ning vajutan nuppu.

Ta karjatab ja tuigub eemale.

See annab talle pisut mõtlemisainet. Mõelgu veel meile peale hüpata ja vaadaku, millised osad tema näost ei tule reisile kaasa.

Naine ajab end muru pealt püsti ja ma suunan degravitiseerija temale. Ta hoiab meist eemale. Seade töötab vaid mõne sentimeetri kauguselt, kuid allesjäänud ründajad hoiavad distantsi. Kumbki neist ei soovi, et nende kehast gravitiite välja tõmmataks. Peale selle, et see protsess on valus, mõjutab see ka nende võimet meid siit minema hüpata.

Minu telefon annab piiksatusega teada, et meie auto on kohale jõudnud. Kiilakas mees, keda lõin, on taastunud ning blokeerib teerada parklasse. Liigun tema poole, degravitiseerija ikka veel löögivalmis, ja hoian Mymi enda lähedal. Mees taganeb aeglaselt.

„Te teate, et me leiame teid uuesti,” ütleb mees. „Te teate, et te ei saa igavesti põgeneda.”

„Hoia lihtsalt meist eemale,” vastan ma. „Või sa kahetsed seda.”

Mees muigab ja astub kõrvale. Manööverdan meid isejuhtiva auto juurde, mis kõnniteeservas peatub. Mym poeb sisse ja ma järgnen talle, sättides end istmele tema kõrval.

„Lukusta uksed,” käsutan ma. Auto kuuletub.

„Kes need inimesed on?” küsib Mym, jälgides neid ettevaatlikult läbi akna.

„Sõida. Lähim kiirtee,” ütlen autole. See hakkab veerema ja me jätame meid rünnanud kolmiku kõnniteele meie lahkumise üle arutlema. Suur mees hõõrub oma otsaesist ja kortsutab minu poole kulmu. „Ma ei tea,” vastan ma viimaks Mymi küsimusele. „Kuid me peame kaduma enne, kui nad leiavad viisi meie jälitamiseks.”

Hulk AÜTK turvamehi kihutab golfikärus üle muru. Meie ründajad hajuvad laiali, igaüks ise suunas. Meie auto eemaldub, enne kui ma jõuan midagi enamat näha.

Auto liigub sõidurajal, mis suundub itta kiirteede poole. Võtan hetke aega, et enda ümbrusest sotti saada. Me oleme Los Angeleses aastal 2165. Tuhandeid kilomeetreid ja poolteist sajandit kodust eemal. See ei ole just parim koht, kus rünnatud saada. Auto kogub kiirust ja keerab kiirteele, liitudes põhja poole suunduva automatiseeritud liiklusvooga.

Mym jälgib autosid meie taga, kuid tundub, et keegi ei jälita meid.

„Mida see kõik ometi tähendas?” pärib ta.

„Pole aimugi. Kuid kes iganes nad on, on nad halb uudis.” Pistan käe taskusse ja tõmban välja ukselingi, mille Piper mulle andis. „Üks asi veel.” Vaatan Mymile otsa. „Ma kohtusin meie tütrega. Ja ta on hädas.”

Tõlkinud: Maarja Kruusmets