Taylor NeetudJama kaasJodi Taylor „Üks neetud jama teise otsa”, tõlkinud Tõnis Värnik, Varrak, 374 lk.

Raamat lubab seiklusi, ajarändu, nalja, armastust, tragöödiat ning kõige selle keskel on peategelasteks autoriteedile mittealluvad põikpäised ajaloolased. Nostalgitsedes oma alma mater’i üle võtsin selle raamatu põnevusega lugemisnimekirja, imestades (ja ka natuke muretsedes), kas autor suudab oma lubadusi täita.

Peategelaseks on noor ajaloolane Madeleine Maxwell ehk Max, kes alustab tööd Saint Mary ajaloouuringute instituudis, kus ajaloolastel avaneb võimalus rännata ajas ning sündmusi reaalselt vaadelda. Rõhk on just vaatlemisel, sest sündmuste käiku muutes on tagajärjed ettearvamatud.

Et tõestada oma sobivust Saint Mary instituuti, peab Max enne reaalset ajarändu läbima aeganõudvad katsed, mis tal loomulikult õnnestuvad. Ootasin esimesi ajarännu kirjeldusi suure põnevusega. Taylor suudab edukalt ja ilustamata sisse tuua nende retkede ohtlikkuse. Pidevad surmad, vigastused ja sekeldused järgnevad Maxile igasse ajaperioodi, seega pealkiri ei valeta ning üks neetud jama satub teise otsa.

Nagu raamatus selgub, ei tohi ajalugu muuta ega sündmuste käiku sekkuda, sest „Ajalugu” on nagu organism, kes muutmise korral võtab tarvitusele vajalikud meetmed selle muutmise ärahoidmiseks. Jäi tunne, et kuskil on olemas ajaloo valged verelibled, mis teevad kahjutuks haigusetekitajaid ehk ajaloolasi, kes püüavad sündmusi omakasu saamiseks muuta. Sellele aspektile raamatus oleks ma soovinud pikemat seletust. Kuidas „Ajalugu” töötab? Miks mõned sündmused on olulisemad kui teised? Mis sündmused on olulised ja miks? Kas „Ajalool” on mingi lõppeesmärk, mille poole ta püüdleb? Kas inimesed saavad seda lõppeesmärki muuta? Kahjuks jäi raamatu seletus pinnapealseks. Eriti hakkas see häirima siis, kui lisaks vaatlemisele hakkasid Saint Mary ajaloolased sündmustes rohkem osalema ning Aleksandria lähedal kõrbes toimus kaasaegsete tulirelvadega lahing. Arvestades, et tegemist on alles esimese osaga tervest seeriast, loodan, et autor avab seda aspekti järgmistes osades. Me kõik teame, et ajalugu on suhteline ning põlvkondade vahetudes muutub ka ajalookirjutus. Ajalooperioodide algust ja lõppu arvestatakse riigiti erinevalt. Seetõttu väärib see aspekt kindlasti suuremat tähelepanu.

Ajaloolasena tekkis mul väga tugev reaktsioon ka Maxi vaimustusele külastada dinosaurusi ehk rännata 65 miljonit aastat tagasi. Tavalugejas tekitab see kindlasti vaimustust ja põnevust, kuid ajaloo kuldreegel on see, et tegeletakse inimkonna looga. Kõik, mis toimus enne esimeste hominiidide välja arenemist, ei ole ajalugu. See on ka põhjus, miks paleontoloogide artikleid endast lugupidavatest ajaloolistest ajakirjadest ei leia. Dinosauruste uurimine ja nii kaugele ajas tagasi minek ei olnud raamatus lahti seletatud ja see jäigi mind lõpuni häirima. Kriidiajastul toimunud sündmused oleks sama hästi võinud toimuda ka Ameerikas enne 15. sajandit või nii Vana-Kreekas kui ka Vana-Egiptuses. Arvestades, et nii Max kui ka kõik teised Saint Marys töötavad rändurid olid ajaloolased, oleks Taylor võinud selle missiooni jaoks sokutada instituuti ka ühe paleontoloogi. See, et Max suutis ennast kolme kuuga kurssi viia paleontoloogide aastatepikkuse uurimistööga enne oma ajahüpet dinosauruste juurde, oli muljetavaldav, aga siiski kõige utoopilisem aspekt selle raamatu juures.

Dinosauruseid kõrvale jättes on Taylor suutnud kokku panna hoogsa ja tempoka loo, milles on omal kohal ka hea briti huumor, mis mulle meeldis. Päris Neil Gaimani või Terry Pratchetti tasemele Taylor ei jõua, kuid kerge muige tõi ta näole küll.

Tundub, et Taylor püüdis sarja esimesse raamatusse pikkida liiga palju põnevust, mistõttu ei keskendunud ta nii pingsalt Saint Mary maailma ja tegelaste motiivide ülesehitamisele. Üllatusena tuli raamatu lõpus välja, et senine tegevus on toimunud 5 aasta jooksul! Lugejana tundus mulle, et möödunud on maksimaalselt aasta. Seetõttu jätkub põnevust raamatus küllaga, kuid liiga pingsalt ei tasu sisule keskenduda, sest veidi vähem kui neljasaja leheküljega on väga raske laskuda detailidesse, et lahti seletada viie aasta jagu ajarände ning ajarännuloogikat. Isegi Rowling keskendus oma võlumaailma üles ehitades ühele õppeaastale korraga.

Superkangelasena on Max veel alles oma teekonna alguses, kuid alged on tal olemas. Taylori järgi peab üks superkangelane olema põikpäine, julge, uusi ideid lennult haarav haritlane. Ning sellise superkangelase vastu ei ole mul tõesti midagi.

Taylor NeetudJama kaas

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0917)