Katekismuse tundi vihkas Maidel kõigist tundidest kõige rohkem. Probleem polnudki seejuures niivõrd aines endas kui õpetajas. Piiblilugu andis köster, kes pidas seda kõige tähtsamaks aineks ja häda sellele, kes ei suutnud tekste pähe tuupida. Patustanut ootas terve rodu karistusi, alates lisatükkidest ja teiste lastega mängukeelust ning lõpetades peale tunde jätmisega.

„Aga Joona tahtis põgeneda Issanda palge eest Tarsisesse; ta läks alla Jaafosse ja leidis laeva, mis oli Tarsisesse minemas; ta andis sõiduraha ja astus peale, et minna koos nendega Tarsisesse, Issanda silma alt ära. Ent Issand tõstis merel kange tuule, nõnda et puhkes suur torm ja näis, et laev hukkub,” luges ta parasjagu tähtsal ilmel piiblist ja Maidel mõtles endamisi, et köster nägi oma töntsaka kere, musta kuue ja väikese sokuhabemega välja nagu vanapagan. Isegi ta kiilast läikivat peanuppu ääristav juuksepärg meenutas õige nurga alt pisut väikesi sarvenukke. Vaid saba oli puudu.

„Aga Issand saatis ühe suure kala, et see neelaks Joona. Ja Joona oli kala kõhus kolm päeva ja kolm ööd,” jätkas Köster ja see kirjeldus tuletas Maidelile meelde tahvli all peidus oleva raamatu pealkirjaga „Meremadu, ehk Kaheksakümmend tuhat wersta wee alt läbi”. Selle viimasel lehel oli pilt suurest hambulise suuga mereelukast ja Maidel ei suutnud vastu pidada. Ta tegi raamatu lahti, et seda vaadata. Köster rääkis samal ajal, pilk laepalkide poole pööratud, Joonast edasi ja Maidel keeras lehti, kuni jõudis kohani, kus kirjeldati vee all sõitvat laeva nimega Nautilus, mille oli ehitanud salapärane mees nimega Nemo. Maidel piidles akna taga kasvavat raagus paju ja püüdis ette kujutada, kui suur võis Nautilus olla. Kindlasti suurem, kui seda oli olnud rong, mida ta oli Jurjevis näinud, kui oli seal suvel perega laadal käinud. Rongi vagunid tundusid üsna kitsad ja hõbedast viledega orel, mille Nemo oli lasknud ühel merehätta sattunud orelimeistril sinna ehitada, poleks neisse ära mahtunud. Ei, Nautilus pidi olema vähemalt Tõldre kiriku torni jämedune ja sama kõrge ning see kujutluspilt rabas Maidelit. Ta oli selles mõttes nii haaratud, et ei märganud kunas Köster oli kõnelemise lõpetanud ja kassilikult pehmel sammul tema juurde hiilinud.

„Ja mis see siis peaks olema?” päris ta nördimusest väriseval häälel ja napsas Meremao raamatu enda kätte.

„Ma… see…” pomises Maidel ja punastas.

„See-see” osatas Köster. „Mis sa puterdad, katekismuse asemel uurid hoopis mingit jumalavallatust. Jääd selle eest peale tunde ja õpid karistuseks kaks lisatükki pähe,” teatas ta ja kõndis koos Meremaoga kantsli juurde, suskas selle piibli alla ja jätkas Joona kannatuste kirjeldamistega.

Järgmine tund oli õpetaja Juliusega, kes oli hoopis teist masti mees kui köster. Mitte paks, vaid peenike ja pikk kui lipumast. Sikuhabeme asemel olid tal aga peened justkui söetükiga tõmmatud vuntsid. Kui ta ninale ka näpitsprillid asetas, meenutas ta natuke isegi mõisasaksa. Kuid erinevalt Tõldre krahvist, kes oli kuri mees ega sallinud lapsi, oli Julius lahkus ise.

Õpetaja Julius kõndis kantslini ja tardus paigale nagu soolasammas, põrnitsedes kantslil ees lebavat „Meremadu“.

„Kelle oma see on?” päris ta.

„Minu,” vastas Maidel areldi.

„Ahsoo, aga mis see siin teeb?”

„Köster võttis ära.”

Julius kortsutas hetke mõtlikult kulme.

„Minupärast võid sa selle tagasi saada, aga ära seda koolitükkide aeg loe,” teatas ta ja Maidel hiilis areldi nagu röövel kantsli juurde ja rabas kalli raamatu enda kätte. Ta peitis selle uuesti tahvli alla ja seekord ei julgenud ta enam seda näppida, kuniks tunnid lõppesid. Alles siis, kui klassiruum oli kaasõpilastest tühjenenud, kraamis ta raamatu taas lagedale.

Maidel luges parasjagu juba kolmandat või neljandat korda seda, kuidas Nemo ja tema madrused lõid elektrikuulidega pärismaalaste rünnaku tagasi, kui õpetaja Julius ootamatult klassiruumi astus. Maidel ehmatas end sellest kangeks ja üritas „Meremadu“ kärmelt katekismuse alla peita, kuid Julius tõstis peatavalt käe.

„Las ta olla, minu arust on see üks koledamat moodi hea raamat,” sõnas ta.

„Te olete seda lugenud?” päris Maidel üllatunult.

„Muidugi, minu arust on Jules Verne üks kõige toredamaid prantsuse kirjanikke, keda ma tean. Mulle meeldib väga ka tema „Kuu-reis“ ja „Maailma isand”!" hüüatas Julius.

See pani Maideli tõsiselt imestama. Esiteks ei paistnud Julius mehena, kes sedasorti raamatuid loeb ja teiseks poleks ta elus arvanud, et sedalaadi raamatuid võib veel rohkemgi olemas olla.

„Kas siis kapten Nemo reisib ka Kuule?” päris ta areldi.

Julius puhkes heatahtlikult naerma.

„Ei, seda mitte, kuid tal on veel teisigi sarnaseid tegelasi. Näiteks „Maailma isandas“ on üks üsna Nemo-laadne isand, kes ei ürita valitseda mitte enam maailmameresid, vaid hoopis kogu taevalaotust. Kui sa tahad, siis tule kaasa ja ma näitan sulle,” sõnas ta ja nad siirdusid klassiruumi kõrval olevasse Juliuse tuppa. Maidel oli seal esimest korda ja silmitses kõike uudishimulikult. See oli tegelikult lihtsama sisustusega, kui ta oleks oodanud – seal oli vaid kirjutuslaud, rohelise kupliga lamp, voodi, riidekapp ning akna kõrval ilmatuma hulga raamatutega riiul.

Julius kõndis riiulini ja tõmbas sealt ühe raamatu.

„Näe, siin see ongi. Sa võid selle lugemiseks võtta ning tagasi tuua kui läbi on,” teatas ta ja ulatas Maidelile teose pealkirjaga „Maailma isand“.

„Sedasorti fantastiline kirjandus on minu arust kõige parem lugemisvara. Peale Verne on tegelikult vahvaid autoreid veel, näiteks inglismann nimega Wells oma „Nägemata mehega“ või siis Verne kaasmaalane Rosny-vanem,” seletas ta, sobras hetke riiulis ja ulatas Maidelile veel teisegi raamatu.

„Näe, loe seda kah! See on Aaviku tõlgitud „Maakera surm“. See on lugu sellest, kuidas prügi sees arenenud masinad võtavad maakera inimeste käest üle.”

Maidel tänas teda pikalt ja peitis kallid raamatud hoolikalt õpikute vahele. Teel koju kahetses ta vaid seda, et väljas oli juba pime ja tibutas vihma. Muidu oleks ta neid kindlasti kohe sealsamas lugema hakanud. Kodus pani ta kohe lambi põlema ja luges ühe jutiga pool „Maailma isandast“ läbi. Ilmselt oleks ta kogu raamatu läbi lugenud, aga Maidelil hakkas kahju, et sedavõrd väärt teos nii kiirelt otsa saab ja otsustas pisu ka järgmiseks päevaks jätta.


*


Oli soe kevadine laupäeva pärastlõuna. Maidel ja Julius istusid jõe ääres kännul ja vestlesid raamatutest.

„Aga see Wellsi „Õhusõda“? Seda teil pole?” päris Maidel.

„On, kuid saksa keeles. See raamat läks mulle muide maksma mitu head raha Jurjevi raamatukaupmehest juudile,” sõnas Julius kahjatsevalt.

„Kole kahju, et ma saksa keelt ei mõista,” ohkas Maidel.

„Üks mu hea Jurjevi sõber kirjutas, et seda olla ilmunud ka ajakirja Walguse lisalehena nagu ka Verne’i „Must India“, kuid neid on koledamalt raske kätte saada,” sõnas Julius.

Maidel ohkas uuesti.

„Aga mis sa „Tallinnas aastal 2000“ arvad,” päris Julius viiv hiljem.

„See oli väga huvitav lugemine,” elavnes Maidel. „Mõelda vaid, voorimeeste asemel isesõitjad. Ja siis veel need... mis nende nimed olidki… iseliikuvad teed?”

„Elewatorid äkki?” pakkus Julius, kes polnud Matthias Johan Eiseni jutus kasutatud sõna häälduses päris kindel.

„Vististi jah… needsamad, ja need kaugekõne massinad ajalehtede asemel ning kaugewaatajad, mis ühendatud teatritega otse. Päris tore, kui ka endal selline kodus oleks. Huvitav, misuke sihuke kaugevaataja võiks välja näha? Kas see oleks nagu lamp, kuhu vaadates näeb tillukesi inimesi oma asju ajamas?” küsis Maidel.

„Need on pigem justkui aknad, kuhu sisse saab vaadata,” kostis ühtäkki nende kõrvalt. Õpetaja ja õpilane võpatasid ja pöörasid hääle suunas, avastades enda kõrvalt Kusti – Tõldre kellamehe. Kusti oli seejuures täis nagu pomm, milles polnud ühelegi teda tundvale isikule midagi eriskummalist.

„Aknad? Mis aknad?” imestas Maidel.

„Nagu aknad ikka, suured poole seina suurused aknad, mis näitavad pilte.”

„Aga mis pilte nad näitavad?” päris Julius, kes otsustas napsuvenna fantaasiaga kaasa minna.

Kusti kehitas õlgu.

„Seriaalid, filmid, see tähendab, hulga kulissidega näidendid või terved näidendite seeriad, kus eelmise sündmused jätkuvad järgmises. Aga ka uudiseid ja sõnumeid teistelt inimestelt.”

„Mis sõnumeid?” Nüüd oli Maideli kord imestada.

„Kauges tulevikus on kõigil inimestel kodudes hästi keerulised elektrimassinad. No sellised, tead, mis koosnevad rohkematest detailidest, kui rannas on liivateri. Ja nad on kõik omavahel pidevas ühenduses üle inter… noh nagu..." Kusti vehkis käega. „Ttelegraafi.”

„Telegraafi on tulevikus siis igapool, isegi taludes?” küsis Maidel.

„Muidugi.”

Julius puhkes naerma.

„Seda ma küll ei usu. Nii keerulised masinad maksaksid väga väga palju, äärmisel juhul saaksid neid endale lubada vaid mõned rikkamad mõisnikud.”

Kuid Kusti raputas ägedalt pead ja osutas näpuga Maideli käes olevale raamatule.

„Kunagi olid ka raamatud vaid krahvidel ja munkadel. Nüüd aga lööb press pauh ja pauh ja sul on ka. Tulevikus leiutatakse viis, kuidas ka masinaid samamoodi trükkida, mis teeb nad sama odavaks kui kirjamargid. Need on nii odavad, et neid paigutatakse isegi tänavapostidesse, lautadesse ja toolidesse või tõldadesse,” selgitas ta ägedalt kätega vehkides ja joobnuna nende kohal taarudes. Tema silmad vaatasid seejuures Juliusest ja Maidelist mööda kuhugi kaugusse, tekitades Juliuses kõheda tunde, nagu näeks Kusti otse tulevikku ja jutustaks seal toimuvat neile lihtsalt ümber. Ta avas suu, et midagi öelda, kuid takerdus, mõistes ühtäkki, et tema, kes ta oli end alati pidanud omajagu fantastilist kirjandust lugenud ja isegi teadusi uurinud meheks, oli mingi purjus kellamehe poolt täiesti keeletuks löödud.

„Aga miks neid imemasinaid tõldadesse pannakse?” uuris Maidel.

„Ikka selleks, et neid juhtida,” oli Kustil vastus kohe võtta.

Huvitav, mõtles Julius, kas Kusti oli end tõesti lolliks joonud. Kuid kui ta isegi oli, võis seda hullust kadestada, sest tema mõtted olid hoolimata enda sõgedusest hämmastavalt põnevad.

Kusti silmitses samal ajal enda käes olevat pudelit, heitis selle põõsasse ja vajus nende kõrvale istuma.

„Aga nii oli see vanasti, siis kui ma veel väike olin. Nüüd on need kaugenägemise seadmed otse inimese silma sisse ehitatud ja nad näevad pilte igal pool, kuhu lähevad,” lisas ta kurvalt ja löristas ninaga.

Maidel ja Julius vahetasid pilke.

„Aga mis seal tulevikus veel on?” ärgitas Julius teda edasi rääkima.

„Igasuguseid asju. Loodus on seal näituseks täiesti persses ja maavarad otsas ning neid kaevandatakse otse kosmoses olevatelt sabatähtedelt.”

„Kuidas nad sabatähtedele lendavad? Kas kahurikuulidega?” uuris Maidel.

„Kahurikuulil pole seda.. noh... delta veed piisavalt. Lennatakse tuumajõul liikuvate rakettidega otse nende juurde ja hakatakse kaevandama. Maak visatakse aga suurte kangidena ookeanisse. Suurem osa inimestest elabki juba kosmoses. Paljud on Marsil, aga enamus elab suurte seest tühjaks uuristatud asteroidide sees.” Kusti piidles Juuliust ja Maidelit, üks silm kinni. „Teate küll, asteroidid, no need Marsist väiksemad asjad.“

„Ja meie tsaar valitseb kogu ilmaruumi?” küsis Julius.

„Mis tsaar? Masin ikka,” turtsatas Kusti. Ta koukis taskust piibu ja üritas seda läita. Mõistis siis, et piip oli tühi ja hakkas seda värisevate kätega toppima. Suurem osa tubakast läks seejuurest kahast mööda ja pudenes pükstele, kuid Kusti ei paistnud seda märkavat.

Julius üritas samal ajal kujutada masinat kogu maailma valitsemas. Ta pähe tekkis kujutlus mingist Singeri masina ja auruveduri ristsugutisest, kes uhkelt troonil istub ja auru puhkides kuldset valitsuskeppi viibutab ning ta turtsatas.

„Kas Tõldrest lennatakse ka kosmosesse?” küsis ta.

Kusti tõstis pilgu ja põrnitses teda nagu idiooti.

„Ei, ega see lendamine nii lihtne ka pole. Rootsist ja Venemaalt lennatakse näiteks hirmus palju, Prantsusmaalt ka. Tõldre on üleüldse üsna mahajäetud koht, aga eks see sai sõjas ka kõvasti pihta,” lisas ta ja siis rääkis ta veel suurtest masinatest, mis koosnevad nii tillukestest hammasratastest, et neid polegi näha. Ja kuidas need masinad tiirlevad maailmaruumi tühjuses ümber päikese, imevad selle energiat ning mõtlevad justkui inimesed. Tegelikult isegi rohkem kui inimesed. Kuidas osad inimesed on end samuti lasknud masinateks ümber teha ja elavad nüüd samuti masinatena (kuid mitte aurumasinatena nagu Julius kohe järele küsis). Kuidas nende silmad ja kõrvad on ühendatud grammofoonide sarnaste agregaatidega ja need edastavad neile pilti ja heli. Pommidest, mis võivad hävitada kogu linna või terve taevakeha. Mingitest Ruumilaevadest, mis ei ole mitte merel, vaid liiguvad ülal taevas tähtede vahel ja veel paljust muust, millest ei Julius ega Maidel aru ei saanud, sest sageli kasutas Kusti sõnu, mis paistsid olevat puhtalt Kusti välja mõeldud, sest mõnigi neist kõlas rohkem häälitsuste moodi. Lõpuks pudenes piip Kusti näppude vahelt maha ja ta vajus selili ning hakkas valjult norskama.

Julius üritas kellameest ärkvele raputada, kuid paistis, et viin oli lõpuks oma töö teinud ja enne hommikut temast ärkajat polnud.

Jätnud Maideliga hüvasti ja hoiatanud poissi, et see raamatuid köstri käeulatusse ei tooks, suundus Julius tagasi koolimaja poole. Kogu tagasitee mõtles ta kellamehe sõnadele ja üritas kujutada ette Tõldret, kus telegraafiliinid jooksevad iga popsitaluni ning tubades on lambid, mis näitavad kaugeid maid või mille kaudu saavad inimesed üksteisele kirju saata. Lisaks kerkisid ta vaimusilma tühjaks õõnestatud sabatähed, millede sees olevas kalgi kaarlambi kumas töötasid nõgised kaevurid ja ilma juhita troskad, mis tuiskasid mööda laiu uulitsaid justkui deemonid. Need nägemused muutusid aegamööda sedavõrd kirgasteks, et oma tuppa jõudnud, pani ta lambi põlema, haaras sule ja hakkas neid fantastilisi pilte väsimatult sõnadesse valama. Leht lehe järel kattus tiheda kirjaga, kus joonistusid välja üha võimsamad ja hullumeelsemad maailmad, kuni sulg väsinud kirjamehe käest pudenes ja ta sinnasamma laua taha magama jäi.


*


Järgmisel päeval ostis Julius peale tunde pudeli viina ja siirdus Kustit otsima. Viimaks leidis ta kiriku tagant mõtlikult piipu popsutamas. Julius kõhkles hetke, kuid astus siis tema juurde ja pakkus viina ning palus Kustil talle veel oma hulle jutte rääkida.

Kusti põrnitses teda kohkunult. „Mis juttu?“ nõudis ta

„No ikka neist sabatähtedest ja masin-tsaaridest.“

Kusti haaras Juliusel pintsakust ja surus ta vastu seina. Ta nägu polnud enam lihtne ja heasüdamlik vaid hirmusegusest vihast moondunud, mis ehmatas Juliust koledasti.

„Mina rääkisin seda, nõudis ta? Kuna?”

„Eile jõe ääres, aga…”

„See oli jamps, mida ma rääkisin. Deliiriumis inimese jora, saad aru!” sõnas Kusti järsult.

„Jah, aga minu arust oli see ilmatu vahva,” sõnas Julius areldi, lootes Kustit rahustada. Kuid see paistis muutuvat veelgi vihasemaks.

„See oli jamps, saad sa aru!” karjus ta. Julius ei julgenud iitsatadagi, kartuses, et Kusti lööb teda. Kuid Kusti lasi hoopiski Juliusest lahti.

„Joomase peaga tuleb igasugu sitta pähe. See on kõik rämps,” lisas ta pisut leebemalt. „Saad aru, need mõtted on mul nagu painajad. Mulle ei meeldi neist rääkida ja ma väga paluksin, et ka õpetaja-härra need unustaks,” Kusti näolt oli endine raev kadunud, kuid ta silmis hiilgas endiselt kuratlik tuluke ja nii pidas Julius õigemaks noogutada.

„Loomulikult,“ pomises ta. „Ma lihtsalt ju mõtlesin, et selline vahva asi, mida võiks isegi…” Ta tahtis juba öelda „kirja panna“, aga mõistis, et hetkel õhutaks see viha suuremaks ja lõpetas: „…võiks ju naljaviluks edasi fantaseerida.”

„Ei ole siin midagi fantaseerida. Jommis inimese soga!” Teatas Kusti resoluutselt ja Julius kiirustas temaga nõustuma. Kusti nõudis seejuures veelkord, et see kõik jääks vaid nende vahele ja läks siis kirikla poole, jättes Juliuse talle mõtlikult järgi vaatama. Rohkem ta enam kellameest tülitada ei söandanud. Vähemalt kainet mitte. Ta tegi Tõldres sageli pikki jalutuskäike, lootuses Kustiga kohtuda, kui see on parasjagu taas joomane, kuid Kusti näis olevat hakanud kõvasti vähem trimpama. Isegi kirikuõpetaja kiitis seda ja Julius tundis asjade sellise käigu üle tuska. Samas aga oli tal materjali niigi juba sellest ühest korrastki rohkem kui ühe raamatu jagu ning ta jätkas kirjutamist aina imestades, et miks ta juba varem polnud mõelnud oma mõtteid paberile panna. Selgus et ühest lausest sai kohe kaks ja mõtted paljunesid ta peas nagu konnad kevadises tiigis. Nii ei kulunud kaua, kui tema esimene käsikiri valmis sai.


*


Tuli sügis ja ilmad muutusid jahedamaks ja vihmasemaks ning Maidel hakkas üha suurema hoolega vene keelt harjutama lootuses, et saab nõnda ligipääsu ka mitmetele teistele Juliuse fantastilistele raamatutele.

Pärast üht järjekordset vene keele tundi palus Julius Maidelit enda poolt läbi astuda.

„Need kellamehe jutud ei tahtnud mind kuidagi lahti lasta ning ma mõtlesin, et panen need õige kirja ning kirjutasin pisukese ulmeraamatu,” tunnistas ta häbelikult ja ulatas Maidelile paksu nööriga kinni seotud paberipaki.

„Katsu järgi, mis sa arvad ning ütle ausalt, ära valeta,” lisas ta.

„Ma kindlasti proovin, kohe täna,” kogeles Maidel.

„Täna pole vaja, loe rahulikult,” sõnas Julius. Maidel tänas teda, haaras paberipaki kaenlasse ja hakkas kodu suunas astuma, tundes kuidas varasem tüdimus oli kui peoga pühitud. Asjaolu, et tal oli üle nädalate taas midagi uut lugeda ning et õpetaja oli usaldanud esimese lugejana just teda, täitis Maideli südame suure uhkusega.

Surnuaiani jõudes kohtas ta oma koolikaaslast Andrest, kes paistis teda ootavat. Nii Maideli kui Andrese talud olid kõrvuti, mistõttu oli neil ühine koolitee.

„Mida õpetaja sulle ka rääkis?” päris Andres uudishimulikult.

„Ta andis mulle oma raamatu käsikirja lugeda.”

„Nagu koolitükina või?”

„Ei, ta tahtis teada, et kas mulle meeldib.”

„On see ka indiaanlastest, indiaanijutud mulle päris meeldivad,” sõnas Andres.

Maidel raputas pead.

„Vist mitte, kuigi ma ei tea. Ma unustasin tegelikult küsida. Aga ma ise loodan, et see on midagi Jules Verne’i moodi,” tunnistas ta.

„„Meremadu“ pole paha, kuigi neid igasuguseid mere-elukaid oli seal törtsu liiga palju, mul läksid need nimed kõik kohe peas sassi nagu võisilm pudrus ja mõnda nime ei suutnud ma väljagi veerida,” tunnistas Andres. Maidel oli ka sõbrale oma lemmikraamatut laenanud, kuid viimane oli sellega endiselt poolepeal.

Nii vesteldes jõudsid nad Tõldre kirikuni, mis tumeda taeva taustal ähvardavalt kõrgus. Maidel märkas, et kiriku uks oli irvakil ja ta mainis seda ka Andresele.

„Ilmselt Kusti joob ja unustas selle lukku panna,” sõnas see õlgu kehitades.

Maidel jäi kui välgust tabatuna seisma. Mõte, et võibolla on juba mitmeid nädalaid purukaine püsinud Kusti taas purjus ja võibolla taas valmis oma sõgedaid jutte jutustama, haaras teda. Ta saaks siis Juliusele käsikirja tagasi viies ühtlasi ka uusi lugusid jutustada. See oleks teinud ta kooliõpetaja silmis veel tähtsamaks.

„Lähme, kaeme õige järgi, mis seal toimub,” pakkus ta.

„Mida? Mõtled kirikut või?” küsis Andres imestunult.

„Jah, vaatame järgi, mida Kusti teeb. Kui teda seal aga pole, siis paneme vähemalt ukse kinni. Mõtle, kui mõni elajas peaks kogemata öösel sinna sisse ronima. Mäherdust pahandust ta võiks teha,” sõnas Maidel ja kõndis avatud ukseni ning kiikas sealt sisse. Kirikusaalis valitses sünge pimedus ja kitsastest akendest paistev kuuvalgus joonistas üle pinkide ning altari pikki heledaid triipe. Kustit ennast ei paistnud Maideli pettumuseks kuskil. Vaid Jeesuke ristil põrnitses neid hämarusest etteheitvalt. Kuskilt nende peade kohalt kostis kolinat, mis pani Andrese võpatama, kuid Maideli näole ilmus lai naeratus. Kusti oligi siin. Otsustavalt ronis Maidel trepist ülesse.


*


Kirikust mitte kaugel, Tõldre kitsukese jõe lähedale lagendikule laskus ootamatult kollakas udu. Udu kohalt otse tühjast õhust sähvatas välk, mis väänles mitu sekundit, muutudes pöörlevaks sädemeid pilduvaks palliks, mis sukeldus taevast alla ja lõhkes ereda valgussähvatuse saatel. Sellest jäi maha suitsev sõõr, milles kükitas alasti inimene. Ta juuksed olid väga lühikesed ja püsti nagu siili okkad ning tema keha katsid täiuslikult sümmeetrilised musklid. Tundmatu ajas end sirgu, silmitses aeglaselt ümbrust ning hakkas siis mõõdetud sammul oja lähedal asuva kõrtsi poole astuma.

Kõrtsi juures peatus ta hetkeks joogiküna kõrval, vaatles hindavalt sealsamas olevaid vankreid ja hobuseid ning astus siis kõrtsi ees seisva kolme talumehe juurde.

Viimaste lärmakas vestlus katkes järsult ning kõik nad silmitsesid üllatunult nende ette ilmunud alasti hiiglast.

Tundmatu astus nende ette, silmitses neid kõiki ükshaaval mitu sekundit, ilmutamata seejuures ainsatki emotsiooni. Tema tehisnaha all asuvas kroomterasest koljus asuv kvantprotsessor analüüsis olukorda ja jõudis lõpuks parima strateegiani.

„Kust sa, sant, sedamoodi palja persega tuled?” päris üks meestest irvitades. Tundmatu ei vaevunud talle vastama.

„Mul on vaja su riideid ja saapaid,” sõnas ta kolmikust kõige pikemale – Ülesoo Priidule.

Priit heitis oma kaaslastele vilksamisi pilgu ja koputas siis piibu vastu saapatalda puhtaks.

„Sa unustasid öelda palun,” teatas ta ja kogu seltskond prahvatas naerma. Nad tundsid kõik, et hoolimata ähvardavast olekust see tüüp lööma ei hakka. Selleks oli ta liiga tuima silmavaate ja kange olekuga, meenutades neile külahullu Valdurit.

„Mul on vaja su riideid ja saapaid,” kordas tundmatu uuesti.

„Ja mul oleks vaja mõisahärra tütart ja pudelit viina,” lõõpis Priit.

Tundmatu sirutas käe välja ja haaras Priidul õlast. Viimane tundis, kuidas teraskõvad sõrmed nagu sepatangid lihasse tungisid ja karjatas. Tema kõrval seisnud talumees üritas tundmatule rusikaga näkku lüüa, kuid viimane haaras teise käega, Priitu lahti laskmata, tal vammusest ning heitis mehe ilma erilise pingutuseta hobuste joogikünasse.

Kolmas mees tõmbas enda saapasäärest pussnoa, kuid võõras napsas selle ebainimlikult kiire liigutusega enda kätte ja lõi selle noaomanikule käsivarde.

„Ma vajan su riideid ja saapaid,” sõnas ta kolmandat korda ja lasi Priidust lahti. Priit heitis pilgu enda kahele kamraadile, kellest üks köhis joogiküna ees maas ning teine jõllitas oma verest tilkuvat kätt ja hakkas kuulekalt saapaid jalast kiskuma.


*


Kirik oli tühi. Ka oreli juures ei paistnud kedagi. Maidel tahtis juba trepist tagasi alla ronida, kui talle tuli pähe ootamatu mõte.

„Mis sa arvad, kas Nemol oli Nautiluses samasugune orel?” küsis ta Andreselt. Viimane kehitas õlgu.

„Ju vist, missugune see siis ikka pidi olema,” arvas ta ise ettevaatlikult ringi piiludes.

„Ma tahaks järgi proovida, mis moodi see võis tunduda, seda mängida,” teatas Maidel ja istus pilli taha.

„Saad sa lõõtsa tõmmata?”

„Hull peast, aga kui keegi kuuleb?”

„Kedagi pole. Pealegi, ega ma pikalt taha mängida, vaid korra,” lunis Maidel. Andres paistis kõhklevat. Ilmselt tahtis temagi orelit oma käega proovida, kuid hirm karistuse eest, mis sellele teole võib järgneda, oli samuti suur. Viimaks sai uudishimu võitu ja Andres astus oreli kõrval olevate lõõtsakangide juurde ning sikutas üht neist.

Maidel vajutas esimest ettejuhtunud klahvi ja kogu tohutut hämarat ruumi läbistas terav kriise. See oli nõnda vali, et Maidel tõmbus hirmust kangeks. Ta kuulatas hetke, ega pole kellegi samme kuulda ja vajutas paari järgmist klahvi. Pime kirik täitus ulguvate, kriiskavate ja kõmisevate häälte kakofooniaga. Muusikat ei meenutanud see mitte kuskilt otsast, kuid Maidel sattus sellest hoolimata omaenda loodud häälte loodud lummusse. Selles pimedas ruumis võis täiesti vabalt kujutada, et ta polnud mitte Tõldre kirikus, vaid tõesti mitme sülla sügavusel vee all, piiratud hirmsatest vee-elukatest ja majasuurustest vaalaskaladest.

Nad mängisid nii mõnda aega, kuni orel ühtäkki oma jõu kaotas ja enam ühtki häält kuuldavale ei toonud. Maidel kartis hetkeks, et on selle äkki katki teinud, kuid märkas siis, et Andres oli lõõtsatõmbamise lõpetanud ja vahtis keskendunult pimedusse.

„Mis nüüd?” päris ta.

„Tasa, mul on tunne, et keegi on kirikus,” sosistas Andres. Maidel kuulis nüüd isegi alt saalist kellegi samme.


*


Julius istus lambi valgel ning põrnitses enda ees olevat paberilehte. Maidelile antud romaan oleks nagu avanud tema peas oleva salajase kambri, täis uusi ja veelgi võimsamaid ideid, millede olemasolust polnud ta varem teadlik. Nüüd oli neid mõtteid nii palju, et ta ei teadnud, millisest neist alustada. Kas ta peaks kirjutama loo sellest, kuidas Marsi asunikud kasvatavad kartuleid ja loovad oma esimest kolooniat? Või peaks ta kirjutama hoopis tuhandete aastate pärast loodavast taevakehade vahelisest impeeriumist?

Peale mõningast piinlemist otsustas Julius viimaks alustada romaaniga, mis rääkis tohutust tehismõistusest, kes oli ehitatud Poola sõjaväe tarbeks, kuid leidis siis, et kogu inimkond oli tema jaoks suureks ohuks. Julius kastis sule tindipotti ja alustas esimese lausega, kuid samal hetkel paiskus kambri uks ootamatult lahti ja lävele ilmus suurt kasvu kandilise näo ja soenguga talupoeg.

„Keda te otsite?” päris Julius, keda hirmutasid mehe terasläikega silmad, mis paistsid üheaegselt nii elavate kui surnutena.

„Kas sinu nimi on Julius Purtful?” vastas tundmatu küsimusele küsimusega.

„Jah, see ma olen,” teatas Julius, kes märkas nüüd võõra käes olevat nuga, ja kõik liikus omale kohale. Ta oli just sel nädalal juhtunud lehest lugema koledast veretööst Haanjamaal, kus üks soldat oli pussitanud kõrtsis kahte meest, mille järel üks neist suri ja teine vaakuvat elu ja surma piiril. Ilmselgelt oli tegemist mõne sarnase hullu mõrtsukaga. Julius kargas püsti ning vaatas abiotsivalt ringi. Kuid midagi relvaks kõlbavat ei paistnud ja Julius needis end, et oli hommikul pressraua köstriemandale tagasi viinud. Võõras mees astus samal ajal edasi ja Julius tundis kõhus vastikut kihelust. Kuid samal hetkel jäi mehe jala alla laua ees tukkunud köstri kassi saba. Loomake kräunatas ja võõras vaatas maha. Julius mõistis, et teist võimalust rohkem ei tule ja viskus aknasse. Ta lendas koos raamidega akna all kasvavasse umbrohtu ja klaasikillud lõikusid talle sügavale kätte. Kuid Juliusel polnud aega vigastusi hinnata, sest noaga tume vari ilmus samal hetkel aknale ja Julius ajas end püsti ning pistis jooksu. Kohe koolimaja lähedal seisis küla kirik, kust kostus orelimängu ja Julius võttis pikemalt mõtlemata suuna sellele.


*


Maidel piilus üle rõdu rinnatise, kartes, et tulija oli köster, kuid silmas enda kergenduseks hoopis Juliust, kes parasjagu ustele roostes riivi ette sikutas. Nad jooksid trepist alla.

Julius silmitses poisse üllatunult. „Mis te siin teete?” päris ta.

„Me…” hakkas Andres kogeledes vabandust otsima, kuid samal hetkel tabas ust raske rusikahoop.

Julius võpatas ja vaatas abiotsivalt ringi.

„Kes seal kolistab?” küsis Maidel.

„Ma ei tea. Mingi hullumeelne. Ta tungis mu tuppa, kui ma parasjagu kirjutasin ja üritas mind ära tappa,” pomises Julius. Löögid uksele muutusid samal ajal aina valjemaks ja paistis, et väike riiv ei pea nii enam kuigi kaua vastu.

Ka Julius märkas seda.

„Käärkambrisse,” käsutas ta ja nad tormasid pinkide reast mööda altari poole. Julius haaras selle kõrval oleva väikese ukse käepidemest ja tõmbas, kuid see ei liigatanudki.

Kiriku ukse riiv andis samal hetkel järele. See lendas kõlinal põrandale ja kiriku massiivsed uksepooled paiskusid lahti. Nende tagant ilmus nähtavale hiiglaslikku kasvu mees, kes hakkas nuga käes nende poole astuma.

Samal hetkel kostis nende seljatagant kriiksatus. Käärkambri uks paiskus lahti ja nähtavale ilmus Kusti, kaheraudne jahipüss käes. Ta astus neist mööda. Pani püssi palge ja vajutas päästikule. Kärgatas kõrvulukustav pauk. Kuid kui suits hajus, nägi Maidel, et tundmatu seisab endiselt püsti.

Lasi mööda, mõtles ta pettunult, ent nägi siis, et haavlid olid kraapinud mehe näkku sügavad haavad, justkui oleks karu käpaga äianud. Kuid nende haavadega oli midagi imelikku ja võttis hetke, enne kui Maidel taipas, mis nimelt. Haavade alt helkis läbi akende paistvate kuukiirte valguses midagi metalset, mida poleks seal kindlasti pidanud olema.

„Käärkambrisse. Kiiresti!” käsutas Kusti ning Maidel, Andres ja Julius kiirustasid edasi. Kusti tulistas üle ukse veel teisegi korra ja tõmbas siis selle kinni ning lükkas riivi ette.

„See uks teda ka ei pea, aga ehk takistab piisavalt,” sõnas Kusti ja viipas püssitoruga uksele, mis viis käärkambrist kiriku taha. Kui nad õue jõudsid, laadis Kusti püssi ja võttis suuna kiriku kõrval olevale mõisa viinaköögile. Julius kiirustas temaga kaasa, Andres aga pistis joonelt üle põldude kodu suunas jooksma. Maidel vaatas hetke pagevat Andrest ning sörkis siis meestele järele. Ta ei saanud küll aru, mis täpselt toimus, aga ta ei kavatsenudki sellest ilma jääda.

„Kes see hull on?” päris Julius.

„Eliminaator, tehisinimene ehk inimesekujuline masin, mis saadetud tulevikust.”

„Nagu … ajamasinaga, justkui Wellsi juttudes?” küsis Maidel.

„Jah, nad said kuidagi mulle jälile,” pomises Kusti. Ta heitis Juliusele kõõrdpilgu. „See jutt, mida ma sulle millalgi rääkisin. Ega sa seda kellelegi edasi rääkinud?”

„Seda, et…”

„Ütle ausalt, see on eluliselt tähtis.”

„Ma kirjutasin selle abil raamatu.”

Kusti oigas.

„Neetud, ma oleksin pidanud seda aimama. Kuidas ma võisin küll sedavõrd loll olla?”

„Kust mina pidin teadma, et ei tohi. Mida see tehis-inimene meist üldse tahab?”

„Maha lüüa loomulikult. See sinu raamat muutis tulevikku ja tekitas paradoksi. Seega saatis maailma kontrolliv mõistus ühe oma masina sind elimineerima.”

„Raamat on mul siin kotis, me võime selle lihtsalt põlema panna,” pakkus Maidel areldi, kuid Kusti raputas pead.”

„Isegi kui me muutused tühistame, pole meile sellest enam abi. Asjad, mis on minevikku saadetud, ei muutu ega kao ära, isegi kui neid sinna saatnud maailm hävib. Eliminaator viib enda töö igal juhul lõpule.”

„Kes sa üldse oled?” küsis Julius viimaks.

„Mina? Ma olen inimene nagu teiegi, ainult pärit tulevikust. Täpsemalt sada viiskümmend aastat hilisemast ajast. Ma olin seal väga rikas mees. Kuid maailm, kus ma elasin, hakkas mulle üha enam vastu. Kui ma kuulsin viimaks Iisraelis olevast illegaalsest ajamasinast, otsustasin kulutada kogu oma varanduse, et sealt põgeneda.”

„Sa olid valmis lihtsalt kogu selle imelise tuleviku ja oma suure varanduse hülgama, et hakata Tõldre kellameheks?” päris Julius uskumatult.

„Jah. See on pikem jutt. Sa ei saaks sellest aru.”

Nad olid vahepeal jõudnud viinaköögini. See oli suur kahekordse maja kõrgune kivist hoone, mille väikesed laskeavasid meenutavad aknad põrnitsesid neid enda mustade silmadega. Kusti astus kahepoolse värava juurde, mille ees rippus massiivne tabalukk. Ta silmitses seda hetke, võttis siis püssi ja lasi luku puruks.

„Kas me ei peaks äkki urjadniku kutsuma?” päris Julius.

„Ei, temast poleks mingit abi. Seda asja on väga raske peatada isegi tuleviku relvadega, aga selliste asjadega nagu siin maailmas? Mitte mingil juhul! Kuid mul on üks idee. Ma ei tea kas see töötab, aga paremat mul hetkel pähe ei tule,” sõnas ta ja paistis justkui alles nüüd märkavat, et Maidel oli endiselt seal.

„Mine koju, poiss, sinul pole selle asjaga mingit pistist,“ sõnas ta karmilt.

„Aga ma saan abiks olla,“ protesteeris Maidel, kelle süda tõmbus kokku ainuüksi mõttest, et ta jääb nii kõige põnevamast osast ilma. Ta vaatas abiotsivalt Juliuse poole, kuid viimase näost oli näha, et ta oli Kustiga samal nõul.

„Sa ei saa meid siin mitte kuidagi aidata. Pealegi, see mis siin toimub, on väga ohtlik ja sa võid viga saada.“

„Aga ma…“

„Ei mingeid agasid, koju lähed ja loril lõpp!“ põrutas kannatust kaotama hakkav Julius ja Maidel hakkas vastu tahtmist kodu poole kõndima. Ta jälgis silmanurgast, kuidas Julius ja Kusti viinakööki kadusid, pööras siis järsult ümber ja jooksis selle kõrval oleva väikese tööriistakuuri taha.


*


Eliminaator astus käärkambrist välja ja nägi, kuidas tema sihtmärk koodnimega Julius koos ühe kaasosalise ja lapsega eemal paistvate arhailiste tööstushoonete suunas põgenes. Laps teda ei huvitanud, mineviku välditavat häirimist tuli eelistada, kuid kaasosalises oli ta tuvastanud tagaotsitavate nimekirjas oleva Kusti-Aron Kikerpuu ja lisas tolle samuti oma elimineerimise nimekirja.

Ta tahtis neile järgneda, kuid kiriku tagant ilmusid nähtavale neli meest, kes tõkestasid tal tee. Neist kolm olid talle tuttavad juba kõrtsi juurest. Neljas oli aga suurte vuntsidega priske mees, kes kandis mingit vormiriietust ja mõõka.

„See ta ongi, urjadnikuärra, see raip meile kallale tuligi,” selgitas üks meestest.

„Või nii,” mühatas urjadnikuks nimetatu ja asetas käe mõõgapidemele.

„Mis su nimi on, tolgus? Mis heapärast sa ristiinimesi röövid?”

Eliminaator skaneeris ükshaaval kogu seltskonda. Võimuesindajast paar sammu maha jäänud mehed olid kehakeele ja näoilmete järgi otsustades ohutud. Ilmselt oli varasem kontakt mõjunud neile piisavalt heidutavalt ja see oli hea, kuna eliminaatori programm nägi ette võimaluse korral igasugust mineviku kahjustamise vältimist. Urjadniku kehamassi indeks oli aga ligikaudu 3.2 ja lisaks hingeldas ta kiirest kõnnist tugevalt, mistõttu polnud temastki ohtu oodata.

„Kuuled sa, koer? Ma räägin sinuga,” käratas urjadnik ja tõmbas mõõga, kuid eliminaator oli temast kiirem. Ta rabas urjadnikul käest kinni, haaras teisega mõõga enda kätte ja virutas siis selle käepidemega urjadnikule näkku. Urjadnik karjatas ja kukkus selili. Eliminaator keerutas mõõka hindavalt käes. See oli tasakaalust väljas ja nüri, kuid parem kui nuga. Eliminaator skaneeris veelkord teda hirmunult jõllitavat urjadnikku, lootuses mõnd tulirelva leida ja võttis siis suuna suurele kivist hoonele, kuhu ta oli näinud sihtmärke jooksmas.


*


Viinaköögis oli soe ning lõhnas piirituse, masinaõli ja söetolmu järele. Kusti tõmbas tiku põlema ja süütas ühe ukse kõrval oleva lambi. Valgus heitis pikki varje ning joonistas pimedusest välja suured needitud metallist tõrred, laia hoorattaga aurumasina ja loendamatu hulga vaate. Kui aga Julius pilgu tõstis, nägi ta lae kohal jooksmas aurumasina peavõlli, mille külge olid laiade rihmadega ühendatud kõik viinakoja pumbad ja pressid. Tõldre viinakoda oli kohaliku krahvi suur uhkus, see oli maksnud terve varanduse. Juliusel jooksid judinad mööda turja, kui ta nägi, kuidas Kusti riiulilt suure mutrivõtme võttis ja sellega ühelt metallist tõrrelt kraani eest lõi, nii et piiritus pahinal põrandale purskus.

„Kas sa oled hulluks läinud?“ karjatas ta.

„See on meie ainus võimalus eliminaatorist lahti saada. Me lihtsalt laseme ta koos kogu selle tehasega õhku,“ vastas Kusti.

„Ja muud võimalust tõesti pole?“ küsis Julius.

Kusti raputas pead.

„Nagu ma ütlesin, on see asi peaaegu hävimatu. See ei tunne ei halastust, hirmu ega väsimust ja ei jäta enne, kui ta on meid tapnud.“

Nende seljataga olev uks vappus sellele langenud raskest hoobist ja mõlemad mehed võpatasid.

„Kiiremini, tule mulle appi, kui elada tahad,“ käsutas Kusti. Julius ohkas ja hakkas kõiki ettejuhtuvaid kraane avama. Ninna lõi vänge puskari hais. Juliusele tundus juba mõne hetke pärast, et kui ta nende aurude seas kauem on, tuleb ta välja kanda.

„Aitab ka,“ arvas Kusti. „Nüüd kaome siit kus kurat.“

Selleks oli ka viimane aeg, sest isegi rauaga tugevdatud viinaköögi uks ei suutnud tuleviku masininimese koletule jõule kaua vastu pidada, mitu lauda selles oli juba purunenud. Nad tormasid viinaköögi tagaukse juurde ja pugesid sealt välja. Julius heitis pilgu viinaköögi pimedusse ja võpatas, nähes sealt vastu hiilgamas kahte ebaloomulikult punast silma.

„Astu eemale,“ käsutas Kusti ja lennutas petrooleumlambi uksest sisse. Kostis klirinat ja hetk hiljem lahvatas kogu ruum leekidesse. Julius ja Kusti jooksid kiirelt eemale ja peaaegu põrkasid kokku urjadnikuga, keda ümbritses kümnekonnast kohalikust mehest koosnev salk. Paaril mehel olid püssid, kuid enamus oli tulnud lihtsalt malakate või lauajuppidega. Urjadnik paistis ise hirmsat moodi ärritunud. Julius märkas, et ta mõõgatupp oli tühi.

„Kuhu see raisk läks?“ nõudis urjadnik. Enne kui Julius vastata jõudis, kärgatas nende seljataga kohutav pauk. Ümber pöörates nägi Julius, kuidas viinaköögi purunenud katusest paiskus taeva poole tohutu tulesammas.

„Seal, viinaköögis oli,“ vastas ta kõlatult ja urjadniku silmad läksid seda kuuldes ehmatusest pärani. Ilmselt mõtles temagi sellele, kuidas krahv seda uudist vastu võtab. Ta hakkas midagi ütlema, kuid samal hetkel märkasid nad kõik tules midagi liigutavat. Ukseava taustale ilmus tume inimkogu ja hetk hiljem astus sealt välja eliminaatori võimas kuju. Kogu ta keha põles särinal kui küünal ja ühe silma asemel haigutas veritsev auk, milles liikusid metallist liigendid. Põselt koorunud nahk paljastas terasest lõualuud ja liha pudenes tema küljest igal sammul, tuues nähtavale selle all oleva läikivast terasest skeleti. Taevast hakkas samal ajal sadama põlevaid piisku, mis süütasid talumeeste juukseid ja kuubesid, tekitades tunde, nagu oleks viimnepäev kätte jõudnud ja kohe avanevad põrgu väravad, et lasta deemonitel maapeale tulla.

„Halastaja jumal, see on ju saatan ise,“ sosistas urjadnik ja lõi risti ette. Mitmed talupojad järgnesid ta eeskujule ja paar neist langesid isegi põlvili ning hakkasid valjult meie isa palvet lugema. Mõned nõrgemanärvilised aga viskasid relvad käest ja pistsid jooksu.

Eliminaator peatus, vaatas ringi, tuvastas Juliuse ja Kusti ning hakkas nende poole astuma. Enamus teda katnud nahast ja lihast oli nüüd kadunud ja Julius nägi, kuidas astumise saatel metallist skeleti külge kinnitatud kolvid undasid ja lõgisesid.

„Ta... ta viib meid kõiki endaga põrgu!“ karjatas keegi ja viimasedki mehed pistsid jooksu, urjadnik kõige ees.

Julius ja Kusti vahetasid pilke ja pistsid seejärel jooksu.


*


Kuuri taga peidus olnud Maidel nägi seda kõike. Kui Julius ja Kusti põgenesid, järgnes ta neile kõhklematult. Viimased jooksid suurte hüpetega otse Tõldrest välja, allikajärve suunas ja Maidelil oli tegu, et kahe täismehe kannul püsida.

Maa nende jalge all muutus üha pehmemaks, sest nad olid jõudnud allikajärve ümbritseva soo piirile ja Julius ning Kusti tahtsid pahemal pool olevale Jurjevi maanteele pöörata, kuid Maidel haaras ootamatust ideest haaratuna Juliuse kuuehõlmast. Viimane peatus ja silmitses Maidelit üllatunult.

„Ma ju käskisin sul koju minna!“ prahvatas ta.

„Ma tean, aga mul tuli mõte. Kas te nägite, kui raske see masininimene on? Kui ta viinaköögist välja tuli, vajus ta pea poole verssoki sügavusele pehmesse maapinda.“

„Ja siis… “ sõnas Julius. Samal hetkel sigines ta näole taipamine.

„Soo, ta ei saa meid sealt kätte,“ pomises ta ja Maidel noogutas.

Suuremad puud kadusid, asendudes võsa ja kidurate pajudega ning nähtavale ilmusid ka esimesed laukad. Nad ei saanud seetõttu enam endises tempos liikuda ja eliminaator jõudis neile järgi.

Ta komberdas laugastest mööda, vajudes kohati kuni põlvini sisse, sest erinevalt Maidelist ja Juliusest, polnud ta nooruses siin kandis seenel käinud ega osanud seetõttu pehmemaid kohti vältida ja mättalt-mättale hüpata. Kuid vahemaa tema ja põgenike vahel kahanes sellest hoolimata iga minutiga ja Maidel hakkas kartma, et ta oli andnud halba nõu.

Ei kulunud palju aega, kui masininimese iiveldava ajav kolbide lõgin kostis peaaegu nende selja tagant ja Maidel tundis, kuidas jääkülmad ja väga tugevad terasest sõrmed tal kuuest haarasid.

Ta karjatas, kaotas tasakaalu ja kukkus valju plärtsatuse saatel ühte madalasse laukasse. Vesi oli seal kohutavalt külm ja lõi hetkeks Maidelil hinge kinni. Kui ta aga pilgu tõstis, nägi ta enda kohale kummardumas luupainajalikku masinat ja külm ununes hetkega. Koletise huulteta suust paistis rida terashambaid ja läikiv pea otsekui irvitas poisi üle. Maidel karjatas õudusest. Enam ei tundunud toimuv laheda seiklusena, parema meelega oleks ta olnud hoopis kodus, laua taga koos oma raamatutega.

Kusti tormas lähemale ja tõstis püssi, kuid eliminaator lõi selle talt käest. Relv kukkus lätsatusega mättale ja põrkas otse Maideli ette. Samal ajal tõstis eliminaator mõõga ja lõi selle Kustile kõhtu. Maidel vaatas Kusti pungi läinud silmi, tema seljast välja ulatuvat verist mõõka ning eliminaatori punaseid kiirgavaid silmi, mõistes aina kasvava õudusega, et kohe tõmbab eliminaator mõõga välja ja teeb ka talle lõpu peale. Ta käed haarasid maas oleva püssi ja klammerdusid selle külge. Samal hetkel tõmbaski eliminaator mõõga Kustist välja ja Maidel vajutas korraga mõlemale päästikule. Püss kärgatas, andes ta õlale valusa hoobi. Kuulid põrkusid eliminaatori terasskeletilt viga tegemata kõrvale. Kuid eliminaator vaarus korraks ja maapind ta raske terasest keha all oli pehme. Ta kaotas tasakaalu. Monstrum kõikus, vehkis abitult kätega ja lartsatas siis sogase veega täidetud laukasse.

Seal hakkas ta kiirelt vajuma ja kuigi masin üritas haarata lauka serval kasvavast heinast, katkes see tema raskuse all peaaegu kohe. Vaid mõni hetk hiljem oli masin juba õlgadeni musta õliselt läikivasse vette kadunud. Hetkeks kohtus tema pilk Maideli omaga. Kaks tulipunast silma vaatasid otse poisi silmadesse ja järgmisel hetkel kadus eliminaator vee alla ning saabus vaikus.

Maidel ukerdas end püsti ja nägi siis maas lebavat Kustit, kes hingas raskelt, surudes mõlema käega veritsevat haava. Julius kummardus ta kohale ja tema meeleheitel näost oli aru saada, et midagi polnud enam teha. Ta oli suremas. Kusti üritas end istukile ajada, kuid tema kätes polnud jõudu ja ta vajus mättale tagasi.

„Rahu, ära liiguta, me toome kohe vankri ja viime su arsti juurde,” sõnas Julius.

Kusti hakkas köhima ja ta suust pritsis verd.

„Ma ei usu. Võibolla minu ajastus, aga teie teadusega?” sõnas ta ja haaras Juliusel käest.

„Kuula. Ma pole su käsikirja küll lugenud, aga ma arvan, et see oli puhtalt seepärast, et sa kirjutasid palju mu purjuspeaga öeldut ilustamatult ja otse ümber. Seega ma mõtlesin, et kui sa oma sõnu ettevaatlikumalt sead, pole probleemi. Praegusel ajal on teisigi autoreid, kes mängivad ohtlikult laiahaardeliste teemadega. Seega ma mõtlesin, et kui sind suunata... kui sulle mingid pidepunktid... võibolla saab tasakesi maailma muuta... nii, et aru ei saada...“

Ta köhis uuesti ja pikalt ning üritas kätt kuuetasku pista, kuid ei suutnud seda teha.

„Võta... mu taskus on paberid...” sõnas ta viimaks väsinult ja Julius õngitses sealt vereplekkidega kaetud vihiku.

„Ma panin sinna kirja, mida võib kirjutada ja mida ei,” lisas Kusti ja sulges silmad. Ta oli hetke vait, justkui end kogudes ja hakkas siis rääkima.

„Sa imestasid, et miks ma oma senise elu maha jätsin ja siia tulin... Te ei tea, kui kole on maailm, kust ma tulen. See on kaotanud kogu inimlikkuse, oma hinge ja muutunud jõledaks. Kui te vaid teaksite, kui ilus teie maailm on. Aga selle asemel unistate te asjadest, mis maksavad liiga kallist hinda. Mina tean seda. Mina olen näinud mõlemat maailma… siin elatud aastad olid mu õnnelikumad...” pomises ta ja jäi vait.

Maidel ja Julius ootasid pingsalt veel mitu minutit, enne kui mõistsid, et Kusti oli nende hulgast lahkunud.


*


Teel koju möödus Julius ka viinaköögist. Põleva viina vihmast olid süttinud ka abihooned ja leegitsevate varemete eredas tules silmas ta krahvi pikka vibalikku kuju, kes enda ümber olevate talupoegade peale karjus. Mida, seda Julius ei kuulnud. Ta tõmbas pea õlgade vahele ja hiilis neist mööda. Oma tuppa jõudnuna istus Julius väsinult toolile. Kellamehe öeldud sõnad kummitasid ta peas ja ta ei suutnud neist aru saada. Või et nende aeg on ilus? Julius vaatas hämaras toapugerikus ringi, kuid ei näinud seal midagi ilusat. Tuhmunud palksein, kust puhus talvel tuult läbi, topi seda samblaga palju tahad. Logiseva jalaga kõva ebamugav tool. Mõranenud klaasiga petrooleumilamp. Voodi, mis oli liiga väike ja puust põhjaga ja mille all krabistas rott, keda köstri paks kõuts polnud juba terve kuu aega suutnud kinni püüda. Kuidas võis see küll vastu saada tuleviku imedele ja avastustele? Ei saagi, otsustas Julius viimaks. Kellamees oli olnud lihtsalt üks imelik vennike. Võibolla oli ta tulevikus pahandusse sattunud ja sealt põgenenud ja seepärast ta nüüd seda ka põlgas.

Julius tõusis püsti. Võttis Maidelilt saadud käsikirja ja toppis selle koolitares ahju. Ta vaatas hetke, kuidas lehed lõõmama lõid ja ühtäkki meenus talle Kusti antud vihik. Ta tõmbas selle välja ja hakkas sealsamas ahjuvalguses sirvima. Lisaks neile asjadele, mida ta oli tookord jõekaldal rääkinud, oli Kusti kirja pannud veel mitmeid pisiasju, mida Julius polnud kuulnud. Lõpuks ei pidanud ta enam vastu. Ta ajas end püsti, läks oma tuppa tagasi, pani seal lambi põlema, võttis sahtlist uue paberilehe ja asus kirjutama.


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0528)