kraft veealused.jpeg

Veealused

Meelis Kraft

(Sooroheline, 2021.a.383lk)


Alustan sellest, et autor suutis mind täiesti ära petta. Veealused. Ahah – seiklused toimuvad vee all! Ja seal on mingid veealused tegelinskid. Et näiteks inimkond hakkab ookeanide põhja koloniseerima või minnakse ekspeditsioonile kuhugi Enceladuse vmt taolise koha jääkilbi alla või sootuks teise tähesüsteemi veemaailma. Vee alla, noh.

Esimesel leheküljel selgub, et veealus on hoopis mingi ummamuudu seadeldis, mille abil õhuniiskust kondenseerida ja kõrbetingimustes ellu jääda. Et NASA leiutas. Et näiteks Marssi koloniseerima minna. Mu aju muidugi töötab täistuuridel ja mõtleb, et miks ei oleks võinud Mark Watneyl sellist vidinat olla...? Ja siis võtab hr Kraft kätte ja viskab mu maailmasse, kust peaaegu et igasugune vedelal kujul eksisteeriv vesi on kadunud. Maa on muutunud kõrbeks ja seal rändavad ringi vähesed ellujäänud.

Noh, tegelikult pettis hr Kraft mind enne kõrbesse jõudmist veel ühe korra: nimelt lugu ise hakkab pihta kui mingi eri-imal suhteseep kuskil utoopilises tulevikuühiskonnas. Ütlen utoopilises, sest nii arvas dr Riid BAASis ja alati on hea natuke autoriteetidele toetuda. Minu meelest ei kirjelda Kraft seda maailma, kus peategelane Calysta püüab lahku minna oma elukaaslasest Broderickist ja sepistab koos juristiga moodust, kuidas elukaaslane nende suurimaks ühisvaraks olevatest ühisandmetest „välja tõsta“, kuigivõrd piisavalt, et mul tekkiks arvamus selle utoopilisuse, düstoopsuse või kasvõi naiivsuse osas. Heakene küll – niipalju ma sinna MetaKlastri, droonide ja rahvarohkuse sasipuntrasse saan läbi romaani pilku heita, et kujuneks veendumus – ei, aitäh, mina sellises maailmas elada ei tahaks. Hea meeldetuletus sellest, et kui internetist midagi tasuta saab, siis oled tooteks sina ise.

Vahemärkusena: küsisin autorilt, kas ta kirjutas sihilikult selle „enne nullsekundit“ liini pidades silmas „žürii tädisid“? Et noh, oleks võimalik ulmevõhikuid mingi suhteseebikaga sisse määrida, et siis kogu ulmebutafooria ja katastroofikeskne tehnopõnevik neil kurgust alla suruda, ilma et lootusetut vastureaktsiooni tekkiks. Küllap pole ma ainus, kes on rohkem kui korra kokku puutunud sellega, et osadel inimestel puudub võime ulmega suhestuda. Ehk siis kui kasutada käesolevat arvustust vastulause kohana Algernoni veergudel detsembris 2021 Marko Kivimäe poolt antud soovitusele, et ulmekirjanikud võiks rohkem tavakirjandust lugeda, siis... Noh, mu meelest on vähem neid ulmikuid, kellele peavoolukirjandus tekitab ajukrambi ja reaalsustaju kinnijooksmise vahepealse reaktsiooni, võrrelduna nende kodanike arvukate ridadega, kes oigavad stiilis „oi-ja-ai-see-ju-ulme-ja-ulme-pole-ju-reaalne“.

Kraft eitas igasugust taolist häbematut, tehnilist lähenemist romaanivõistlusele saadetud käsikirja juures veenvalt ja püsivalt. Suhteseepi olla kasutatud hoopis teistel kaalutlustel.

Maailmalõpp. Ma julgen loota, et see pole kellegi jaoks spoiler. Et kui nagu raamatu tagakaant vaadata (ma ei tea – võibolla on tõesti neid, kes ei vaata, aga), siis seal on ju ilusti öeldud „Lõppu kujutati alati räpasena“. Hiljemalt lk 9 on alapealkiri „156 päeva enne Nullsekundit“. See „nullsekund“ on tervet romaani veelahkmena läbiv sünge vari. Ja kui keegi on eriti pikaldase taipamisega, siis lk 25 ja 41 annavad üsna ilmeka pildi: maailm lõppeb, tsivilisatsioon hävineb, vähesed jäävad ellu.

Kraft teeb sellegi triki, et ta tegelikku sündmust ennast ei näita. Krutib usinasti pinget (ja lugeja võib ise valida, mis rohkem pingestab, kas lahutab-ei-lahuta või siis vääramatult lähenev teadusapokalüpsis) ja siis libiseb sellest sujuvalt üle katastroofijärgsetele tegevustele. Viiteid, vilksatusi tegelaste dialoogides ja autori kommentaarides sündmustikule leidub, nii et võimalik on pilt enda jaoks kokku monteerida.

Teine vahemärkus: mul oli mõnigi hetk, kui tahtsin raamatu nurka visata. Ausõna. Kui mingi patendiameti dokument on vormistatud ilma taandridadeta lõikudena, kus nagu tüüpilisele arvutitrükis referaadile omaselt on lõikude vahel tühi rida, siis heakene küll, aga terve raamat niimoodi...? Sihuke ketserlus ongi. Mõni lehekülg hiljem olen oma lapsikust reaktsioonist üle saanud. Ei tasu tehniliste üksikasjade taha kinni jääda.

Siis ikaldusin ma muidugi juba nimetatud suhteseebi manu. No ei saa üle ega ümber – kui üldse on käesolevale teosele minu poolt mingisugustki sisulist etteheidet, siis see lahutuse jura on küll ka kõige viimastest asjadest tagapool olev variant, mida mulle meeldiks teadusulme tekstis pingekruttijana lugeda. Ja ausõna – mulle tegelikult ilusad, romantilised lood isegi meeldivad. Nii et ma nagu päris usupõhine naistekatevihkaja ka pole. Aga no see on ikka masendav. Natuke rehabiliteerib asja viis, mismoodi autor selle suhtepuntra lõpuks lahendab.

Kolmas asi on dialoogid. Suhteliselt dialoogiderohke tekst on. Aga olgem ausad – inimesed tegelikult ei räägi sedasi. Vähemalt mitte need inimesed, kellega mina rääkima juhtun. Siin on tublisti arenguruumi. Ma ei ole kõiki Krafti tekste läbi lugenud. Reaktorist „Drake Cement“, jutuvõistluse töö „Apollo 18“ (mis oli selgelt üks 2019.a võistluse tugevamaid tekste) ja „Tagasipöördumine kummitavatele randadele“, mis samuti võistlustöödest silma jäi, toona küll äramärkimiseni ei jõudnud, kuid kogumikus „Saared“ lugejateni toodud on. „Tagasipöördumise“ loost leian ka ühe tugipunkti Krafti dialoogide stiili mõtestamisel „Veealustes“ – need on ca 100...200 aasta vanused. Stilistika on selline väljapeetud, kohati natuke suureline, ametlik. Umbes nagu vahva Robin Hoodi seikluste kogumiku tegelased üksteist kõnetavad või R.L.Stevensoni tegelased Rooside sõja päevil või 18. sajandi piraadilaevas räägivad. Või suht’ ükskõik milline 19.saj ja 20.saj ennesõjaaegne seiklusjutt, mis mu lugemisvarasse on sattunud. Riskides analüüsida, siis tundub, et siin kõlab läbi, milliste raamatute seltsis autor 1980. aastatel üles kasvas ja mis on jätnud kustumatu jälje tema keeletajule.

Aga raamat on mõnus käes hoida. Selline pehme, natuke „liivane“ kaanematerjal ja puha. Ideed ja lugu ise, eriti see pärast Nullsekundit liin, hoiavad enda juures kinni. Et mis siis saab? Mis siis lõpuks kõigest sellest välja tuleb?

Raamatu skelett on terviklikult läbi mõeldud teadusprobleem. Autori kiituseks tuleb öelda, et ma lasin end sellest niivõrd kaasa kanda, et vaatasin veebiavarustest, kas tegelikult on ka mingi selline teema olemas. (Ja nagu ikka, viib üks Vikipeedia artikkel teiseni ja teine paralleelselt veel mitmele jne.) Seega jah, tuleb nõustuda – romaanist kuvab läbi (näiv)teaduslik essee. Verd ja soolikaid (eriti) ei lenda. Natuke rallit on. Mõistatusi pingestatakse suhteliselt hästi lõpuni välja ja kuna ma eriti palju lugedes pead ei viitsinud vaevata, siis sain isegi väiksema üllatuse osaliseks.

Kokkuvõttes täitsa tubli tükk.

kraft veealused

PS. Ja ikkagi tundub mulle, et narkotripil oleva teadlase unes rääkimise etenduse diktofoniga salvestamine ja lahutusjuristile ette mängimine kui lugu edasi kandev vahend on natuke sihuke „tädidele adresseeritud“ lahendus :D
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0492)