Lühidalt: tekkis mõte, et me saaks ju ise ulmet propageerida ja olla ka lihtsalt edevad. Toimetus pöördus oma liikmete ja mitmete püsiautorite poole. Vastuseid ei tulnud küll nii palju, kui lootsime, aga piisavalt, et need avalikustada.
Sai küsitud kolm parimat 2021. aasta ulmeraamatut ja kolm parimat juttu. Küsides ei teinud me vahet võõrkeelsel, eesti ja tõlkekirjandusel, sest meie eesmärk polnud absoluutse parima selgitamine, selleks on meil ju Stalker – tahtsime, et inimesed tõstaksid esile teoseid, mis neile meeldisid, mida nad peavad oluliseks ja parimaks.
Jüri Kallas
Eks parima või isegi kolme parima valimine üks kurbmäng ole, kuna aga eesmärk on õilis, siis tuleb kannatada, süda kõvaks teha ja nimetada need parimad.
Kolm parimat ulmeraamatut?
2021 oli ilmselgelt kirjastuse Lummur aasta. Vaatan eelmisel aastal ilmunute nimekirja ning võta või jäta, aga kolm raamatut-kogumikku tõusevad enim esile. Rait Piiri debüütkogu „Hinged mõõgateral“, Maniakkide Tänava valikkogu „Teekond Ridamuseni“ ja Veiko Belialsi esinduskogu „Surnud mehe käsi“. Erinevad autorid ja isepalgelised raamatud, aga üks seob – neid julgeks ma soovitada... ei, neid ma tahan soovitada!
Jah, kaalumisel olid veel ka Skarabeuse Leonid Kaganovi kogu ning Fantaasia Helju Rebase ja Fritz Leiberi kogumikud, aga Lummur tegi mu arust lõppenud aastal kvalitatiivse hüppe ning muutus varasemast olulisemaks ja suuremaks ning juba seepärast tahan ma kirjastust ja neid raamatuid esile tõsta. Otse loomulikult on raamatud ise väärikad, aga eks taust mängib alati kaasa. Ei saa ju me ka Veiko Belialsi kogumiku puhul üle ega ümber Liis Rodeni rohketest ja ägedatest illustratsioonidest, hoolimata sellest, et autor kvaliteetne ja tekstid head.
Kolm parimat ulmejuttu?
Kõige parema jutu asjus pole kahtlust – Laura Loolaidi ja Joel Jansi jutustus „Moskva Hääl“ on minu jaoks eelmise aasta parim jutt! Huviline leiab selle viimase jutuvõistluse paremikku koondavast antoloogiast „Täheaeg 20: Juhtumised Pahura Jumala baaris“.
Teise ja kolmandana nimetaks ma Veiko Belialsi jutte „Ja aidaku meid jumal“ ja „Igal majakal oma tuli“, huviline leiab need Veiko Belialsi kogumikust „Surnud mehe käsi“. Mõlemad n-ö jätkavad Joel Jansi juttu „Langtoni maailm“ („Reaktor“ nr 92, mai/2019) ning kuna mullegi algjutt väga meeldis ning kuna minagi tahtsin midagi veel sellest maailmast lugeda...
Et üks Belialsi jutt polnud 2021. aasta esmatrükk, siis on mul võimalus nimetada veel üks ning selleks oleks Rait Piiri lühiromaan „Pajatus daamist punases kimonos“ eelpoolmainitud debüütkogust. Teadsin umbes küll, mida võiks oodata, aga ikka lõi tšakrad särtsuma!
Ägedaim ulmeelamus?
Siin pole midagi kaaluda – Lem 100!
Teisisõnu siis 2021. aasta HÕFFi ja Prima Vista vastavad üritused. Tore, et kõigest hoolimata toimusid ja veel toredam oli ise neist kohapeal osa saada. Tänud tegijatele, virtuaalne kummardus Stanisław Lemile ning püüan selle meenutusega maha suruda nukrust, sest mitte kunagi ei näe ma enam, kuidas Eestis mõnd ulmekirjanikku sedavõrd uljalt austatakse. Küll postuumselt, aga ikkagi!
Lohutuseks jäävad mälestus ja raamatud ning siinkohal ei saa mainimata jätta ka kirjastuse Päike ja Pilv vägitükki ehk rohkete värvillustratsioonidega Lemi kogumikku „Robotite muinasjutud“.
Heinrich Weinberg
Kolm parimat ulmeraamatut?
Tooks välja Asheri "Rise of the Jain" triloogia, mille teise ja kolmanda osa lugesin 2021.a. Triloogia kokku maalib ühe vägeva, mastaapse pildi universumist, kus möllavad sootuks suuremad jõud kui inimkond. Minu jaoks küllalt metsik fantaasia ja niipaljukest kui ma Asheri loominguga kursis olen, siis leiab siit kas just ilmtingimata vastuseid, aga vähemalt huvitavaid fakte nii Spatterjay viiruse kui Jaini rassi ajaloo kohta.
Meeldiv avastus oli Butcheri Dresdeni sari, mille kaks esimest osa said loetud.
Ja võibolla eriti uhke oskan iseenda üle olla seetõttu, et vaatamata oma läbisaamatusele Strugatskitega tegin endale selgeks, mis asi on "Väljasõit rohelisse".
Kolm parimat ulmejuttu?
Juttudega on kehvasti. Pole nagu eriti jutte lugenud... Aga -- Scalzi "Murder by Other Means" kvalifitseerub siiski lühiformaadiks (lühiromaan). Jätkab seda maailma, millele tegi sissejuhatuse "The Dispacher". Tüüpiline, ladus ja lahe Scalzi.
Ja tegelikult läks kuidagi korda ka Tim Horneti "Tüü töö" aprillikuises Reaktoris.
Ägedaim ulmeelamus?
Suvine Estcon. Napilt, aga siiski võitja sügisese Räpina kirjutamismaja ürituse ees...
Rait Piir
Raamatud:
1) Joe Abercrombie - The Wisdom of Crowds
2) Anthony Ryan - The Pariah
3) James S.A Corey - Leviathan Falls
Jutud:
Pole eriti lühivormi lugenud. Küll aga meeldis Anthony Ryan - Pilgrimage of Swords ja selle järjed The Kraken's Tooth ja City of Songs.
Ulmeelamus:
Peamiselt mängud:
1) MMORPG expansion Final Fantasy XIV: Endwalker
2) JPRG Tales of Arise
3) RPG Pathfinder: Wrath of the Righteous
Aukoha ulmeelamuses saab veel ka Expanse telesarja kuues hooaeg.
PS. Estcon oli väga vahva sotsiaalne elamus, aga ma ei nimetaks seda väga ulmeliseks elamuseks
Ivar Suuk
Raamatud:
1. Stanisław Lem "Robotite muinasjutud." Üks väheseid, kui mitte ainuke kogumik üldse, mida ma ei ole läbi lugenud niiöelda "ühe soojaga." Selleks, et mõnu pikendada, lugesin ühe jutu päevas (nõudis kõvasti tahtejõudu).
2. Veiko Belialsi tõlkeantoloogia "Viimase sõja viimane sõdur." Belials mitte ainult ei kirjuta hästi, aga paneb ka kokku kuradi häid kogumikke.
3. Isaac Asimov "Nemesis." Ma ei ole eriline Asimovi fänn, aga seda raamatut lugesin ma mõnuga. Ainuke küsimus mis tekkis - kas Asimov võis olla "Solarist" lugenud?
Jutud:
1. Rait Piir "Nukumeister." Kaugelt on näha, et autor valdab Jaapani teemat ülihästi.
2. Maniakkide Tänav "Teekond Ridamusele." Väikese kompuutri mure et kas ta ikka saab Turingi testist läbi? Kuskohast need ideed küll tulevad?
3. Häli Kivisild "Juhtumised "Pahura Jumala" baaris." Hea kontseptsioon. Sellest maailmast tahaks edaspidigi lugeda!
Ulmeelamus:
Estconil pühapäeva hommikul. Keegi oli peamajas lauale jätnud Clarke'i raamatu "Linn ja tähed." Väga mõnus oli diivanil lösutada ja hommikusööki oodates seda lugeda.
2021. aastasse jääb ka elu kõige halvem ulmeelamus. Muidugi, kui poleks Baasis juhuslikult komistanud sellele, et seda raamatut üldse ulmeks peetakse, siis oleks suure tõenäosusega see kogemus olemata. Kui ma senimaani olin arvamusel, et sügavaim põhi on Kazantsevi "Polaarunistus," siis Pertš Zeithuntsjani "XX sajandi legend" viis selle põhja ikka kilomeetreid ja kilomeetreid sügavamale.
Mart Pechter
Kuna ma olen hetkel keskendunud vanade asjade lugemisele ja ülelugemisele, siis väga palju üllatavat siin nimekirjas pole.
Raamatud
1. Ursula K. Le Guin - Pimeduse pahem käsi
Lugesin üle läinud aasta oktoobrikuus ja ma ei väsi imestamast, kui palju sealt vähemalt kümne eelneva korra järel ikka iga uue lugemisega leida võib.
2. Arkadi ja Boriss Strugatski - Hääbuv linn
Raamat, mis näitas samuti asjade ülelugemise väärtust. Enne ei arvanud ma sellest nii palju, aga märtsis uuesti ette võttes avastasin, et sellest sai hoobilt minu lemmikteos vendadelt Strugatskitelt.
3. R. A. Lafferty - The Best of R. A. Lafferty
Üsna harva juhtub, et leiad midagi täiesti uut ja unikaalset, millest sa varem midagi isegi kuulnud ei ole, aga see kogumik oli täpselt midagi sellist.
Jutud
1. Ursula K. Le Guin - Semley's Necklace
Vahest mäletate seda, kui raamatu "Rocannoni maailm. Pagenduse planeet" proloogi? Jutuna on see aga omal teemal pea täiuslik ja parem kui mõlemad järgnevad romaanid kokku.
2. R. A. Lafferty - The World as Will and Wallpaper
Mainitud jutukogust on see ehk parim näide Lafferty sügavusest. Huumori alt tuleb välja õudus ja kergluse alt nii palju allteksti, et võtab lihtsalt tummaks.
3. Robert Silverberg - In Entropy's Jaws
Silverberg on meisterlik kaotusevalu kujutamisel. Aga lisaks on siin selliseid kõva füüsika teemalisi küsimusi aja olemuse kohta, mille lahendamises on autor samuti meister.
Elamus
R. A. Lafferty, lihtsalt. Kui te ei ole temalt veel midagi lugenud, siis ei maksa kauem oodata. Inglise keeles võiks võtta sellesama kogumiku, maakeeles on olemas ka väga hea jutt "Õuduste nädal".
Tiina Sulg
Raamatud: Juhani Karila "Väikese haugi püük", Roger Zelazny "Uksed liivas", Manfred Kalmsten "Kaarnalaul"
Jutud: Fritz Leiber “Hukatuslik kohtumine Lankhmaris”, Neil Gaiman "Lumi, klaas, õunad", Laura Loolaid, Joel Jans "Moskva hääl"
Ulmeelamus: Veiko Belials "Surnud mehe käsi" ja Marjorie Liu, Sana Takeda “Monstress” vol 6 — “The Vow”
Agur Tänav
Raamatud
Alandal's Monarch: Book 1 of the Seoul Station Necromancer Duology, autor: Jin Seowoo.
The Shadow Sect, autor: Peter Hackshaw.
There Is No Antimemetics Division, autor: qntm.
Ma jutte praktiliselt ei lugenud.
Ulmesündmus on muidugi Estcon
