Maarja Kruusmets

Henry käes on Onyx-kell, see meie vana tuttav randmel kantav ajamasin, ning sellel on palju suurem autonoomsus kui senistel Onyx-käekelladel. Seni on need võimaldanud üksnes minna olevikku ja tulevikku ja vaadelda, soovitatavalt mitte midagi muuta. Seekord Onyx saadab peategelase algul lõdistama kuskile talveõhtusse, kus ta oma punase ja rohelise hommikumantliga jätab kellelegi mingi kommi, siis tõmbab Onyx ta järgmisse kohta - 2000 aasta tagusesse minevikku, kuskile sõimes sündinud lapse juurde, kolmandaks viiakse Henry kuskile Türgi aladele, kus ta saab ülesandeks kinkida suvalisele inimesele suvalise kingituse. Tuleb siis mees olevikku tagasi ja küsib oma peokülalistelt, et mis ajast on jõuluõhtu kingituste toomise aeg. Jõulude ajal pole ju kunagi kingitusi toodud. JA SIIS!!! Tulebki välja, et kõik need tema hüpped olid nimme selleks, et teha jõulusid selliseks, nagu nad tänapäeval meil on.

Seda lugu oli suhteliselt tüütu lugeda. Ajamasina abiga suurte emotsionaalsete väärtusega asjade loomisel on oma potentsiaal (mõte sellest, et meie maailmas mingit olemuslikku väärtust polnud nädal tagasi, aga keegi käis minevikus ja saatis midagi korda), aga siin tekstis polnud seda rõõmu kuidagi. Oli ainult millegi äratundmisrõõm, mida polnud lugeja eest äragi varjatud. Ahah, see on ju Jeesuslaps ja ahah, see on esimene jõuluvanatamine. Puänt nii labaselt ilmselge, et polnudki aru saada, kas oli mõeldud puändina.

Millega tahan öelda, et jah, päris tüütu tekst, õigupoolest ei meeldi mulle, et selline tekst olemaski on. Tekst oma teemadelt pole praegu hetkel enam kuigi aktuaalne ka, lugesin üle jaanuari keskel ja kirjutan üles jaanuari lõpus, aga lugu ei muutu sellest heaks, kui seda kõlbab lugeda ainult jõuluõhtul. Vist kõlbab, aga siis ka suurte mööndustega. Või äkki saaks seda lugu kasutada funktsionaalse lugemise testina - loetle loogikavigu. Mina ei hakka, muidu tulevad vead esile juba.

Autor on produktiivne, tema stiil on sorav, aga jätkuvalt sooviks mingit kvalitatiivset tõusu või mingit intensiivsuse suurenemist. Tal on olnud täpselt üks Onyx-tekst, mis on mulle meeldinud, ja seegi mõnevõrra tingimisi. Vanade võtete juurde tasub tagasi tulla alles siis, kui suudad sellega üllatada.

Peibutaja

Tim Hornet

Lugu sellest, kuidas jahimees – ehk tiba arhailisemalt öeldes, jääger - läheb külameestega järele ühele vanale prouale, kes tormab metsa poole, üle õla visatud kott väikse lapsega. Külamehed arvavad, et tegemist on tühipalja lummutisega, kes paneb vanaprouat unustama oma kehavaevusi, oma katkisi jalgu, ägisevat kere - ehk siis millegi üleloomulikuga. Jääger aga teab, et see on miski tulnukalik, teab isegi õiget teadusulmelist leksikat eri lõksude ja nähtuste kirjeldamiseks. Järgneb pomm, pommi söömine, karblauhh - ja nii on lahkunud Rapuntsel.

Tim Hornet on hakanud kirjutama muinasjutte ümber ulmetekstideks. Selline sekundaarkirjanduslikkus, millegi muu baasil kirjutamine, võtab neilt tekstidelt nende endi autonoomia. Ehkki ma üldjoontes suudan hinnata, kuidas on kirjeldatud näiteks Rapuntsli pikka juuksesalku elaja keelena, mis on karvane ja tõmbab saaklooma üles, aga kui lõpus tegelased hüüavad, et see on jälle “Rapuntsel!” - see mõjub puändina, millel pole jõudu. Olen sedasama puänti juba mitu korda järjest näinud. Üllatusmoment on lahtunud kõigi eelnevate kordade sisse ära.

Võib-olla kui seda loeks mõni inimene, kellel ei ole seda suurt varasemat Tim Horneti “oh shit, kõik oli tuttava muinasjutu ümbertöötlus!”-puändi tuttavlikkust, et kui loeks inimene, kes puhtalt sellest alustab, siis võib-olla hindaks ta rohkem autoripoolset mängu, aga minu jaoks oli see jutt üsna tüütu. Kuidagi õnnetu vähemalt, sest muutub liiga korduvaks ja värskuseta võtteks. On tunne, et autor jääb lootma selle puändi jõule, sest tekst selleta jääb kuidagi masstoodanguks. Kirjutamisharjutuseks ja järjekordse teksti tegemiseks, et säilitada kirjutamisharjumust.

Ühesõnaga, see tekst minu meelest pole ennast õigustanud.

Ent järgmine tekst -

Tim Hornet

Uinuva Kaunitari loo viimased hetked, ainult et läbi teadusulmelise filtri.

Seegi on muinasjutu ümbertöötlus, aga kuidagi on suhe kahe vahel palju paremini läbi mängitud. Kuigi on tajuda, et selle peale on läinud vähem aega - see on lühem, vast ka kergem, puhtalt idee põhine. Ent siin on mingi oma vägi sees, mis toimib hästi. Lugu ei lõppe üllatusega, et Uinuv Kaunitar - see mõte on siin alati olemas. See lugu ei lõppe ka üllatusega, et hoopis ulme. Pigemini tantsivad kaks asja samas rütmis.

Uinuva Kaunitari muinasjutt kõlab palju paremini ulme-viisil.

Praeguse aja üks armastatumaid kooriheliloojaid Pärt Uusberg on kunagi öelnud, et tema lihtsalt viisistab eestikeelsed luuletused, mis talle meeldivad, et ta toob välja selle muusika, mis neis juba peidus on. Tormis on ka öelnud umbes, et tema ei kasuta rahvalaulu, vaid rahvalaul kasutab teda. Siin tekib pea sarnane element - muinasjutt on nagu algmaterjal, ulme on nagu noodikiri, mida kasutada, et muinasjuttu ilmale tuua. Mõned lood võibolla annavad ennast paremini kätte või mõned meloodiad aimuvad paremini…

Ulmes peituvad vahendid toimivad paremini selliste ideedega nagu tasa varitsev igavene teadvus, palju paremini kui mõne teisega, mis on lihtsalt et hohoo, seal oli Rapuntsel. Ühendada mingit lovecraftilikku tukkujat Uinuva Kaunitariga - see on võte, see on mõte! Samas kui teine oli lihtsalt Rapuntsli namedroppimine. Seepärast “Magajad” meeldis ja see teine - kuigi see polnud ju halvasti kirjutatud – üldse mitte.

Pilvitu päev Ridge Townis

Marek Liinev

Ühelt poolt lugu sellest, kuidas kõigi poolt vihatud ja põlatud vanaema, nelja mehe lesk Eleanor James sureb. Surmaheitlustes avaldab ta ent muljet Vikatimehele ja sellega kokkuleppel võib ta kõikepõlgav hing veidikeseks veel jääda Maa peale.

Teiselt poolt lugu sellest, kuidas väikelinna Ridge Towni tabab veider müstiline mürgipilv, mis ajab hullumiseni agressiivseks kõiki, kes selle kätte satuvad. Ainsad, kes suudavad selle vastu midagi ette võtta, on Billy James ja linna korrakaitsja.

Ei juhtu just sageli, et Reaktor on ulmekirjanikul viimane avaldamiskoht - ta on avaldanud raamatu, on osalenud jutuvõistlusel ja sealjuures edukalt (4.-5. koht, mis on ikkagi väga kõva tulemus) ja nüüd jõudnud omadega Reaktorisse. Igatahes tore, et on saatnud, sest sellega on teinud numbri omaette väikseks sündmuseks.

Lugu koosneb kahest mõttelisest poolest - esiteks Eleanor Jamesi surmatants, teiseks jantimine tapahimu sisendava pilvega. Võib-olla ma ületähtsustan seda esimest, mis oli pigem sissejuhatus, ent see andis mingi algtõuke ja eelsuhtumise ülejäänud tekstile ja oli hoopis teistmoodi. See oli vihjeline ja intensiivne, vaat et poeetilinegi.

Sellele järgnev realistlikumas laadis õudussugemetega ulmejutt oli palju, noh, tavalisem, hästi palju klassikalisem kraam. Hea, kerge lugeda, aga natuke ka suvalisem. Ja üllatavalt tavalise dialoogiga. Nagu “Outer Limitsi” või “Twilight Zone’i” osa, mille olemasolust Sa midagi ei mäleta. Või ei, märulit on selleks liiga palju, siis ikka pigem miski muu.

Mulle meeldib teksti stiil pisiasjades, lausetasandil. Loen ja tunnen, et inimene oskab kirjutada, on professionaal. Mulle vist lihtsalt ei meeldi lugu ise. Mingi maani oli väga hea - sissejuhatus ja tuhaurni merreheitmine pankrannikul ja lindude hullumine, see kõik oli väga hea. Huvitav oli ka lugeda ontliku vanamehe hullumisest, seejärel prefekti sõbra sattumisest mürgipilve mõjuvälja, hullumeelsest pussitamisest. Sealt edasi hakkas minu jaoks asi kuidagi ära manduma. Et selle väikelinna juures on sõjaväebaas, kus on olemas täpselt sobiv ventilatsioonisüsteem - see oli minu jaoks natuke liig. Võimaldas liiga mugavalt kõiki otsi kokku tõmmata.

Dialoog on samuti kahvatuvõitu, justkui püüaks rõhuda kõigi tegelaste stereotüüpsusele. Nagu tahaks mängida mingit “ma kirjutan arhetüüpset ameerika seikluslikku ulmejuttu” mängu, mis on vist liiga peen. Või äkki polegi midagi sellist, äkki on lihtsalt nii, et tegelased on kahvatud.

Sissejuhatust lugedes nautisin seda maanaise silmitsiseismist oma surmaga, aga kui lugu jätkus, selgus, et tegemist oli hoopis mingi anonüümse USA väikelinnaga. Või mitte anonüümse, sel oli nimi olemas, aga oma olemuselt suvalisega. Miks? Kas selleks, et loole lahenduse toov massihävitusrelvadega varustatud sõjaväebaas oleks kuidagi mõeldavam? See võinuks ju sama hästi olla Tapa. Ja kui Tapa tapjapilv mõjub tobedalt, siis valitagu mõni muu linn, kas või mõni väljamõeldud Paunvere. Hetkel mõjuvad tegelased ja asjad kõik ebausutavalt, sest need lähtuvad põhimõttest, et selliseid lugusid on nähtud ainult Ameerika ulmefilmides. Umbes nagu “ainult ingliskeelne popmuusika töötab” või “räppida saab ainult inglise keeles”. Mul tekkis paratamatu distants tegelaste suhtes, sest kõik oligi kuhugi kaugele kirjutatud, mingile ammusele lugejale. Arvan, et selles asjas on zeitgeist juba üsna muutunud. Kui pole mingit põhjust panna tegelasi USAsse, siis jäägu nad siiasamasse. Pealegi, kas poleks Eleanor oma maailmapõlguses veenvam, kui ta oleks hoopis mõni Saaremaa memm?

Ja kui keegi ütleb, et ma olen nüüd lolliks läinud - et kui varem olid estronaudid veidrus kuubis, siis mina olen kaldunud teise äärmusse oma nõudega, et toodagu tegevus USAst Eestisse, siis vastuväiteks ütleks, et ühele ebamäärasele Ameerika šerifile on lihtsalt liiga kerge anda stereotüüpset märulidialoogi. Kui sama juttu peab rääkima naabriküla Jüri, on kohe näha, kui ebamugav selline jutt tundub kõigile osapooltele.

Ent see kõik paneb arvama, et küllap on tegemist mõneti ammuse jutuga, mis nüüd putitatud ja Reaktorisse saadetud. Ja hästi kirjutatud on küll, muude asjade reklaamiks sobib hästi, olemata siiski viimane sõna.