Johannes Kivipõld pole mu jaoks just tundmatu nimi. Olen kursis, et on selline autor ja tean ta ulmeromaanide pealkirju. Neid ulmeromaane on autoril kolm: „Põrge“ (2018), „Pööris“ (2018) ja „Väike viperus“ (2020). Pluss Mirabilia-sarjas ilmunud krimi- ja/või põnevusromaan „(Vaba)surm“ (2020), mil (vist?) samuti kerge fantastiline mekk küljes ning millega Johannes Kivipõld sai teiseks eesti autoriks, kelle romaan mainitud sarjas ilmus. Lugenud pole aga ma neist mitte ainsamatki. No pole näppu juhtunud. Küll olen ma aga lugenud Kivipõllu juttu „Universumi ahvid“, mis ilmus siinsamas Reaktoris 2019. aasta mainumbris. See jutt mulle meeldis ning oli vaid aja küsimus, mil ma autorilt mõne romaani lugeda võtan...
„Deus ex machina“ on siis Johannes Kivipõllu neljas ulmeromaan. Raamatu peategelaseks on Erik Eden, kes töötab Riigipolitsei analüütikuna ning kes juhuse tahtel kandideerib tööle märksa karmimasse ja salajasemasse jõustruktuuri. Paralleelselt kohtub lugeja Stellaga, kui see muidgi on ta õige nimi, sest Stella on parajalt paranoiline skandaalide otsija ja paljastaja, kes vahetab autosid pisut sagedamini kui dokumente. Lugeja saab seeläbi ühe juurdluse kahe erineva isiku silme läbi. Kumbki harutab oma nurgast jne.
Kui rääkida romaani laadist, siis tegu on olustikulise põnevuslooga, kui nii sobib öelda. Autor paneb päris palju rõhku olmelistele detailidele, ajuti suisa heietab... või siis hoopis uinutab lugejat, et vajalikul hetkel torgata-üllatada? Pinge vaikselt kerib ja üsna kähku hakkab lugeja saama ka vihjeid, et tegu on siiski ulmeromaaniga. Ei, mitte tavaline ulme, pigem tehnothrilleri poole kaldu põnevuslugu. Märksõnaks: tehisintellekt.
Kuna tegu on põnevuslooga, siis ei tahaks ma arvustuses sündmuste keerdkäike lahti seletada – lugesin romaani päris puhta lehena ja nii vist olekski õige...
Kui ma nüüd romaani peale tagasi mõtlen ja mõttes puudusi leida püüan, siis midagi suurt silma ei hakanud. Ühes kohas oleks autor võinud olla ehk vähem konkreetsem, sest muarust andis ta mittevajaliku vihje tegelaste seotuse astmele, aga samas polnud loo seisukohalt see ka nii oluline ning autor võis isegi teadlikult vihjata. Tagapool häiris mind ka üks ja ainus peatükk tehisintellekti sisekaemust, aga see on vist pigem mu isiklik vajakajäämine, sest minuarust on kõik võõra psühholoogia mina-vormis kirjeldused abitud ja/või ebaveenvad.
Mõni ilmselt peab puuduseks ka tegevuskoha ebamäärasust. Mina ei pea. Ausaltöelda, polegi ma päris kindel, kas tegevuskoht on ebamäärane? Peaaegu Eesti, aga kuna ühtki laus-Eesti nime silma ei hakanud, siis pigem pakuks Skandinaaviat. Samas, ega ma päris kindel pole, sest ma olen selline unikaalne eestlane, kes pole kunagi Soomes käinud ja kes ka Rootsist suurt ei tea. Kergelt ebamäärane parasvööde, aga samas meeldivalt konkreetne. Noh, et tuttav ja omane, aga ilmselt siiski mitte Eesti. Mina pigem kiidaks taolist lahendust.
Kindlasti tuleb aga kiiduväärseks pidada Johannes Kivipõllu tahtmist ja suutmist asjadega lõpuni minna – kui lugu on karm, siis karmid asjad ka juhtuvad ning tegelastele ei jäeta õnneliku lõpu tarbeks mugavaid lahendusi. Umbes poole romaani pealt, mil ma autoril juba korralikult konksu otsas olin, tekkis mul mitu korda küsimus, kuidas autor end kõigest sellest välja keerutab. Lugedes tekkis mul juba tõsine kahtlus, et kõik saab lõppeda vaid sünkmorni maailmalõpuga, kus keegi ei pääse. Samas, valitud laad ja žanr taolist lõppu siiski ei luba. Pean tunnistama, et autori lahendus mõjus realistlikuna ning mul sellele vastuväiteid pole.
Kui teha nüüd teha lõplik kokkuvõte, siis ütleks, et romaan „Deus ex machina“ jääb eesti ulme nn peamagistraalilt pisut kõrvale. Tundub, et Johannes Kivipõld on selline autor, kes on omaette ja omas mahlas küpsenud ning võib-olla pole ta kõiki kanoonilisi ulmeraamatuid lugenud, aga ilmselgelt on lugenud ta midagi muud. Romaan köitis ja pean tunnistama, et ma tahtsin seda pidevalt edasi lugeda. Oli põnev ja oli mille üle mõelda. Meeldisid ka mitteväljaöeldud paralleelid meie ajaga, et autor ei öelnud, aga vähegi nägev lugeja märkab ise.
Meeldis ja ma olin lugejana hoitud-hellitatud ning päris kindlasti loen ma mingi hetk ka Johannes Kivipõllu eelmised ulmeromaanid läbi.
Johannes Kivipõld
Deus ex machina
Eesti Raamat
2022
306 lk
