Ma ei teagi, millal ma esimest korda autori teostega kokku puutusin, aga kahtlustan, et see oli eelmise sajandi lõpus, kui aeg-ajalt sai raadiost kuulatud (ja ka ise loetud) ajakirja Mardus. Rohkem teadlikult aga ilmusid autori teosed fookusesse „Täheaegu" lugedes. Olles juba mõne päris hea jutuga hamba verele saanud, said ette võetud autori avaldatud romaanid ja jutukogud. Algus oli mõnevõrra keeruline, kuna teosed olid peamiselt ehedad õudusmärulid, kus lendas nii päid kui ka soolikaid ning otseselt just minu maitse ei olnud. Hiljem on lisandunud ka väga põhjalikult läbimõeldud teadusliku ulme teoseid tugeva rõhuasetusega eestlaste rahvuslikkusele ja kultuurile. Minu õnneks aga on kõikide juttude juures jäänud püsima ka selline ehtpoisilik seikluslikkus, mis üldiselt garanteerib, et lood on mõnusalt tempokad ja actioni-rikkad. Korra juba autori loominguga ree peale saanud, jälgin ma huviga, mida autor järgmiseks pakub – nii oligi väga rõõmustav anda oma panus ka raamatu valmimisse, olles testlugeja enne kogumiku trükikotta saatmist. Ja mis sellest, et olen peaaegu kõiki neid lugusid eelnevalt lugenud: häid emotsioone ja veelgi huvitavamaid seiklusi on kogumikus ohtralt.
„Pika musta mantliga mees”
Antud loos on autor enda kirjutamisstiilile omaselt pannud põnevikku kokku väga palju erinevaid ulmeelemente. Peategelane on parajalt vastuoluline isiksus, kuid samas on temaga ka väga lihtne samastuda: soovime ju kõik, et just meil ja meie lähedastel läheks hästi. Kogumikus näeb esmakordselt trükivalgust ka loole kirjutatud teine pool, mis tekitab juurde portsu tegevusliinide silmuseid ja sobib varem kirjutatuga väga hästi kokku. Jutu lõpuks saab enamik lõimedest ilusti kokku sõlmitud ning veidi norides võiks öelda, et loo lõpp laabub isegi liiga lihtsalt – oleks võinud tegevusliine veidi isegi lahtisemaks jätta.
„Teekond Ridamuseni”
Tavaliste kärtsu- ja mürtsu-lugude kõrval veidi rahulikum ja võiks isegi öelda, et intellektuaalsem lugu eneseleidmisest. Kogu päeviku vormis esitatud jutu käigus haritakse lugejat astronoomia-alaselt. Alguses võib lugu tunduda veidi igav, aga tegelikult säilib parasjagu salapära kogu loo vältel ja ka lõpptulemus on päris huvitav.
„Ajudega töötajad”
Siin loos on mikser ikka korralikult käima löödud, nii et urban fantasy ja steampunk on ühtseks looks küpsetatud. Ideid ja detaile on loos väga palju, kohati isegi nii, et kõiki erinevaid teemasid ei suuda jälgida: ühel lehel kerkib mingi sisudetail esile ja siis järgmisel lehel ta juba unustatakse. Loo eesmärk on tükk aega selgusetu ja lugejal ei jää muud üle, kui lihtsalt nautida imelist maailmaloomet ja tutvuda loo tegelastega. Kui ühel hetkel hakkab loo suund selgeks saama, on ka lugemiselamuse kvaliteet tõususuunal.
Selliseid stalkerilugusid võin ma lugeda küll – parajalt madinarohke ja imelikest elukatest pungil musta huumoriga vürtsitatud vahepala. Kibestunud ja omajagu pahur elunäinud peategelane tundus väga loomutruu ja pani endale kaasa elama. Loo lõpp oli veidi üle võlli keeratud, aga antud juhul see väga ei häirinudki.
Jutustus algab rahulikumas tempos ning, olenemata oma õõvastavast sisust, räägib peamiselt tavalistest suhtedraamadest ja katkiläinud perekonnast õudusloo võtmes. Loo esimene pool on veidi loium ja aegalsem – otseselt igav ei hakka, aga tundub veidi uimane –, see-eest lõpupoole tuuakse juurde üha uusi detaile ning tempo tõuseb dramaatilise finaalini. Kohati jääb võib-olla puudu just taustasüsteemist, et mõista, kas loos toimuv on antud maailma kontekstis tavaline ning mis reeglite alusel kogu lugu üldse opereerib.
X-file’ilik lugu, kus salapära säilib loo lõpuni. Samas ka aurupungilik jutustus, mida pajatab oma vaatepunktist lihtne ja tavaline tööline, edastades lugu siiralt ning naiivselt. Autori ideelend on ka siin kõrge, nii et erinevatest fantastilistest ideedest ja detailidest puudust tunda ei tule. Samas kummitab ka siin pidevalt sama mure: detaile ja ideid on palju, aga tahaks teada rohkem taustasüsteemist.
Juba esimest korda seda lugu lugedes pugistasin pidevalt omaette naerda humoorikate ja absurdsete situatsioonide üle. Ja nagu sellest oleks vähe – ka märulis osalevad tegelased on valitud parajalt uskumatud, kuigi loo toimumiskohale väga tõetruud. Õudus-slasher külaromantilises kastmes, kus ei tea, kes järgmiseks tina saab või ära nülitakse ning milliseid pöördeid lugu järgmiseks võtab.
Selles jutustuses on autori rahvuslikkus täiel rinnal esile toodud ning 20. sajandi esimese poole eesti soost teadlaste kaardivägi on paigutatud alternatiivajaloolises seiklusjutus Saksa programmeerimis-koonduslagrisse. Loo süžee on vägagi realistlik ning väikesed taustadetailid, mida tegelased seikluse käigus poetavad, annavad loole parajalt just maiku juurde. Samas oli jutustuse lõpplahendus veidi liiga lihtsama-vastupanu-teed-minemine, arvestades kogu muu loo väga detailiderohket ülesehitust.
Kogumiku viimane lugu on hea kokkuvõte eelnevatest, pakkudes lugejale kiiretempolist seiklust koos vägagi mitmekesise maailmaloomega. Kuigi peategelase seiklustele, kus väga detailselt kirjeldatakse tehnoloogilisi detaile, on hea kaasa elada, siis kahjuks loo lõpp hääbub justkui jälle ära: on küll väike puänt, aga sellise rabelemise ja detailiderohkuse peale sooviks midagi enamat.
