Jodi: Sunnib see, et ma ei suuda seda maha jätta. Kirjutamine tekitab sõltuvust. Vist oli see Terry Pratchett, kes ütles, et kõige suurem lõbu iseenda seltsis - ja nii ta on. Ei suuda maha jätta ja ei kujuta ette, mida ma tegin, enne kui kirjutama hakkasin. Nimelt olin tööl kohalikus omavalitsuses, kus mul eriti mõistlikku rakendust ei olnud, tiksusin niisama. Siis tekkis võimalus minna tööle ja elama Türki ja sinna ma mitmeks toredaks aastaks ka läksin. Ja siis tuli pension peale. Lõpuks ometi võisin pärast eluaeg rabamist täiesti ausalt niisama päikse all peesitada. Seda jaksasin ma teha oma viis päeva, kuni igavus silme eest mustaks võttis. Tahtsin siis proovida, et kas mul jätkub vaimset distsipliini raamatut kirjutada - mõelda välja lugu, korraldada sisu, istuda järjekindlalt maha ja iga päev kirjutada. Ega ma muud teha tahtnudki, avaldamisplaani siis ei olnud, ega ka plaani rohkem raamatuid kirjutada. Kõik mis edasi juhtus, juhtus kas halva planeerimise tulemusel või täiesti kogemata, iseennast ma kiita ei saa.
M: Selles kirjelduses kõlas nagu pisut su tegelane Max?
J: Tema on palju vapram kui mina. Ja palju selgema elukorraldusega. Tal on kaalumured, aga minust on ta ikka saledam!
M: Tegelastega edasi minnes, kuidas sa Maxi tegelaskuju lõid?
J: Sellega alustasin ka täitsa valest otsast. Kui nüüd keegi kuulajatest otsustab raamatu kirjutada, siis mina toon siin näiteid, kuidas mitte kirjutada. Kõigepealt tuli pähe nimi ja ma mõtlesin, et annan talle hüüdmine Mad Max ja sellepärast sai pärisnimeks Madeline Maxwell, mida siis saaks lühendada ja mis teda iseloomustaks. Esimene raamat sai valmis, teine ja tükk kolmandat. Ja alles neli aastat hiljem taipasin, et mul oli meelest läinud seda seost kordagi raamatus mainida.
Philip: Küsin vahele ka Maxi kohta. Raamatutes vihjad sa traumaatilisele sündmusele, mille Max on kunagi üle elanud. Kas see sündmus tuleb sarjas kunagi otseselt jutuks?
J: Tuleb küll. Neljandas raamatus räägib ta sellest teise tegelasega, kuigi päris kogu lugu ei räägita.
M: Max on tegelasena niivõrd jõuline, ta elab nii palju üle ja on sellest hoolimata nii ustav ja nii väga tark. Lausa raskeks läheb ette kujutada, kuidas see kõik ühe inimese sisse mahub…
J: Ma tean, mis küsimuse poole sa tüürida - et miks ta siis vahetevahel nii totakalt käitub? Ja vastus on, et just sellesama pärast. Inimene ei saa olla lõpuni täiuslik, nii et sul võib olla kangelanna, kes on korraga tark ja vapper ja lõbus ja samal ajal jääb köögis lihtsate asjadega jänni või ei oska autot juhtida.
M: Aga Leon? Üks sõbranna ütles, et selle raamatu ainus miinus on, et ta kipub mõtlema, miks ta abikaasa ei ole rohkem nagu Leon, kes tundub üsna täiuslik.
J: Väga kena, et sa nii arvad, sest ega ta muidugi ei ole. Juhtub, et ta veab Maxi alt või kohtleb teda kehvasti. Sest ega ma ei tahtnud sellist täiuslikku meeskangelast, kes vahib mõtlikult kaugusesse ja on kohu aeg suurepärane. Nii et Leon ei saa alati kõigele pihta, tõlgendab olukordi vääriti, põhjuseks jällegi tema minevik. Tahtsin, et mõlemale jaguks vigu, et ei oleks lihtsalt kaunis kangelanna ja vapper kangelane.
Philippe: Ega nad ju ülearu hästi suhelda ka ei oska.
J: Ega tõesti! Kujutan ette, kui raske nende sõpradel võib olla.
M: Räägime raamatute ajaraamistikust ka. Vahel on raske järge pidada, kui vana Max täpselt on ja kuidas aeg tema jaoks raamatute jooksul kulgeb.
J: See ongi keeruline. Ja see on osalt minu süü. Plaanis oli ju kirjutada üksainus raamat. Ei mingit avaldamist, ei mingit jama. Elasin siis Türgis. Käisin kohalikul kalaturul - teisipäeviti saad lasta enda valitud kalad kohapeal ära praadida ja seal on väga mõnus aega veeta ja kui sa ette ei vaata, võid ennast mitmeks veiniks ja terveks pärastlõunaks puude vilusse unustada. Ja nii sattusin mainima, et ma kirjutan ja et ei leidu kedagi, keda mu raamat natukenegi huvitaks. Sõber vastas, et tema tütar kirjastas Amazoni kaudu ise, miks mina ei võiks sama teha. Mina muidugi ajasin vastu, et ei mingil juhul. Ja kuidagi sokutati mulle veiniklaas pihku ja ma jäin ikkagi nõusse.
Aga kuna plaanis oli ikkagi ainult see üks raamat, ütles mu tollane toimetaja, et loos on vaja ajalised raamid paika panna, et kui kaua Max kuskil viibinud on. Ja kuna ma ei mõelnud pikemalt ette - sest miks peaks – käisin ma St Mary instituudis viibimise ajaks välja viis aastat. Siis võtsime ette teadusliku osa. Uskumatu, aga ma ei loobi lugusid niisama kokku, aegajalt teen uurimistööd ka. Ja teemaga kursis rahvas väidab, et sa võid ajateljel edasi-tagasi hüpata, aga su sisemine kell käib edasi ja sa vananed normaalselt. Siin kisubki asi segaseks. Sa võid näiteks kuus kuud Trooja sõda jälgida, siis jõuad tagasi oma aega, kus on vahepeal ainult kolm päeva möödunud, aga sa oled ikkagi kuus kuud vanem. Raamatutes võetakse see teemaks ja Max ütleb, et tema tegelikul vanusel on sünnitunnistusega vähe pistmist, sest ta on nii kaua erinevates ajastutes viibinud. Nii on ta oma arvestuse järgi 5-7 aastat vanem, kui sünnikuupäeva järgi peaks.
M: Esimese raamatu lõppu üle lugedes vaatasin, et lubatakse loo jätkumist. Kas sa kirjutasid lõpu uuesti?
J: Just. Algses versioonis said kõik tegelased hirmsal kombel surma. Nii et paljud neist tõin ma tagasi, kuigi mõned jäid surnuks ka. Selleks ajaks müüs esimene raamat Amazonis ülihästi. Siis hakkasid kirjastajad huvi tundma - ja kirjastajad ei osta enamasti ühte raamatut, nemad tahavad ikka sarjasid… Nii sai leping kolmele raamatule ja pärast veel kolmele. Samal ajal kogunesid mul teiste raamatute ideed – mul on teisi sarju veel, sest oleks ju päris hirmus, kui ma peale päev otsa kirjutamise veel midagi jõuaks teha.
J: Ilmselt pisut mõlemat. Olen Pratchettilt kõike korduvalt lugenud. Aga on palju kirjanikke - palju inimesi - kellel on sarnane huumorimeel. Tema oma oli väga britilik. Sama lugu on Douglas Adamsiga, eks ole?
P: Ajaloo osas – Max ja tema meeskond sekkuvad paljudes olulistes ajaloopunktides. Kui sa raamatut alustad, kas sa tead juba, mis sündmuse ümber sa lugu tahad seada?
J: Enamasti on mul enamvähem ettekujutus, kuhu nad minna võiksid. See kõlab võibolla tobedalt, aga mitte niivõrd ei kirjuta lugu, kui ehitan loo üles. Mul on ees raamistik… St Mary lugudes on tavaliselt kolm põhilõime: kõigepealt instituut ise ja nende tegemised (enamasti katastroofilised), teiseks Max ja tema käesolev eluetapp, kolmandaks ajalugu. Algselt pididki lood keskenduma ajaloole ja St Mary instituut oli lihtsalt ajaloo juurde jõudmise abivahend. Mõtlesin, et ma suudan ainuisikuliselt üle kogu maa ajaloohuvi sütitada - briti koolides nimelt enam ei õpetata eriti ajalugu. Nii ma siis kappasin uhkelt lahingusse, aga St Mary instituut haaras endale lugudes järjest tähtsama rolli. Siiski, näiteks Hastingsi lahingu ja selle etappide ja detailide puhul [pikem kirjeldus] paigutasin ma nemad läbiuuritud stseenide keskele, kus nad pidid reageerima tegelikult asetleidnud sündmustele.
P: Kas sa kasutad ka ajaloolaste abi? Või loed kõike ise?
J: Loen ise ja kujutan ette. Mõnikord küsin ka ekspertidelt nõu. Ma ei riku ajaloo reegleid niisama, ma rikun neid väga hoolikalt ja tarvitan nõuandeid. Kord uurisin arheoloogilt, et kui mõõk maha matta, siis mis sellest kuussada aastat hiljem alles on. Tehnilistes üksikasjades küsin nõu. Püüan teada saada, kuidas miski oleks võinud juhtuda ja kasutan seda.
P: Sinu lugudes surevad tegelased nagu kärbsed. Vahel on nii, et mõni tegelane hakkab meeldima ja siis Jodi lööb ta ilma kahetsuse või selgituseta maha!
J: Ma ei saa kohe teisiti! Küllap on mul midagi viga! Tegelikult oli see tegelaste loomisel väga teadlik otsus. Ma ei tahtnud, et tegelased oleksid nagu teleseriaalis - iga nädal surmaohus, aga järgmisel nädalal on nad ikka alles. Ma tahtsin, et mu lugejad teaksid arvestada, et kui mõni tegelane ohtu satub, siis võib vabalt juhtuda, et ta eluga ei pääse. Ja mida armastatum tegelane, seda jõledam lõpp neid ootab!
P: Lugejana hindan väga seda, et sinu lugudes ei kasutata ajas rändamist “vigade paranduseks”.
J: Ma alguses mängisin selle mõttega. Aga kui sul oleks võimalus ajas tagasi minna ja asju uuesti õigesti teha, siis kaob igasugune põnevus. Niipalju kui ma tean, puudub tegelikult põhjendus, miks sama inimese erinevad versioonid ei võiks korraga samas ajas eksisteerida. Aga ma tõin selle teema ise sisse - kui sind on korraga kaks, võib midagi hirmsat juhtuda ja viimatises raamatus juhtub ka. Ma ehitan need tõkked, sest muidu oleks kõik liiga lihtne.
P: Minu tänane kõige tähtsam küsimus - miks Markhamil ei ole juba oma lisasarja?
J: Mõned lühemad lood olen tema vaatepunktist kirjutanud küll. Ja - palju ma välja ei lobise - ühel päeval selgub, kes ta tegelikult on. Rohkem ei ütle.
P: Ajajärkudest rääkides - su lugudes on mitmeid viiteid tulevikutehnoloogiatele. Kas su lugude maailm on otsast lõpuni üles ehitatud või on vaid mõned killukesed ja kujutlusvõime lisab ülejäänu?
J: Tehnikat on pisut siit ja sealt. Ma pole loodusteaduseid õppinud… Ma käisin tütarlaste koolis, kus õpetati tikkimist ja kenade saiakeste veeretamist. Öeldakse, et kirjutada tuleb asjadest, mida sa tead, nii et muidugi kippusin ma kohe loodusteaduste kallale. Üksjagu tegin muidugi eeltööd. Aga üldiselt tahtsin ma kokku panna maailma, mis oleks ära tuntav kui “mitte päris siin, mittepäris praegu”. Selleks segasin futuristlikke ja tänapäevaseid elemente kokku, et oleks mõned äratuntavad elemendid, mille najale võõramaid toetada.
P: Mida tähendab sinu jaoks eduka kirjaniku elu?
J: Sa küsid seda väheke valel aastal. 2020 oli mul igasuguseid asju kavasse võetud. Kirjastaja tahtis mind aukülalisena Pratchetti-teemalisele konverentsile saata, plaanis oli minna Belfasti Comic Conile, plaanis olid teeõhtud lugejatega kohtumiseks ja veel palju asju. Ja muidugi ükski neist ei läinud täide. Nii et praegu tähendab edu minu toanurka ja kirjutuslauda.
Teiega oli vahva. Kui veel kohtume, siis ehk jõuame läbi võtta need ülejänud 157 küsimust, mis siin kirjas on!
