Vene keelest tõlkinud ja järelsõnastanud Hannes Korjus


Ühel 1940. a. päeval, kui maailm karvupidi koos oli, võinuks sm. Stalin alustada talle määratud kirjatüki lugemist:

Kallis Jossif Vissarionovitš!
Iga suurmees on isemoodi suur. Ühest jäävad suurteod, teisest – lõbusad ajaloolised anekdoodid. Ühe kohta teatakse, et ta pidas musttuhat armukest, teisel olid tavatud Bucephalused, kolmandal – suurepärased narrid. Teisisõnu, pole ühtegi suurmeest, kes ei kerkiks mälusopist esile, olemata ümbritsetud mingite ajalooliste satelliitidega: inimestega, loomadega, asjadega.
Ühelgi ajaloolisel isiksusel pole veel olnud oma ihukirjanikku. Sellist kirjanikku, kes kirjutaks pelgalt üheainsamale suurmehele. Kuigi, ega kirjandusajalooski leidu taolisi kirjanikke, kel olnuks pelgalt üksainumas lugeja…
Ma võtan sule, täitmaks seda tühimikku.
Ma hakkan kirjutama ainuüksi Teie jaoks, nõudmata endale ei ordeneid, vaevatasu, ei auavaldusi ega kuulsust.
Võimalik, et mu kirjanduslikud võimekused ei pälvi Teie heakskiitu, kuid loodan, et Te ei mõista mind nende eest hukka, nagu ei neeta punapäiseid ega mulklike hammastega inimesi. Talendipuuet üritan korvata usinusega, täites kohusetruult endale võetud ülesandeid.
Et Teid mitte tüüdata ega traumeerida igavate lehekülgede ohtrusega, otsustasin oma esimese jutustuse saata lühikeste peatükkide kaupa, olles endale pähe tagunud, et igavus nagu mürkki pole väikestes annustes sugugi tervisele kahjulik, vaid isegi karastab inimesi.
Te ei saa ealeski mu tõelise nime jälile. Kuid ma tahaksin, et Te teaksite, et on Leningradis üks veidrik, kes käib kummaliselt oma priiajaga ümber – ta loob kirjandusteost üheainsamale inimesele, ning too veidrik, nuputamata ühtegi paslikut pseudonüümi, otsustas allkirjaks panna Kulidžaarid [1]. Päikeselises Gruusias, mille olemasolu on õigustatud sellega, et nimetatud maa andis meile Stalini, võib sõna Kulidžaarid, vististi, kohata, ning, usutavasti on selle sõna tähendus Teile teada[2].

Ning too salapärane Kulidžaar alustas:

1.peatükk.

Ühel üdilummaval hommikul, viiv enne päikese virgumist, sugenes Pargolovo kohale kõrgesse taevalaotusse tulejutt, mis aina kiiremini-kiiremini maapinnale lähenes. Seda silmanud sadade suveliste meelest oli tegu tavalise meteoriidiga. Taevakivi langemist nägid mitmed, kuid too ei morjendanudki eriti kedagi peale mu naabri Puljakini, kes oli endale ja oma kodakondsetele kuulsust korjanud pahvikslöövate järeleahvimisannetega. Tema võrratu kunst krantsi kombel haukuda oli omal ajal pälvinud valitsuse kõrge autasu – Punatähe ordeni.

Puljakin asus justament Päikese silmapiirile ilmumisel meteoriiti otsima, kuna oli veendunud, et selle kukkumiskoht pidi jääma kuskile Pargolovo jaama lähistele. Too veendumus pidas igati paika: meteoriit leiti tõepoolest jaama ligidalt, päris liivaaukude kandis. Maapinda sügava lehtri löönud taevakivist purskusid üles parajad liiva-ja kruusamäed, luues tolle lehtri ümber paari kilomeetri taha nähtava kõrge valli. Pealekauba läitis ta ümberkondsel ahermaal kanarbiku ning see kanarbik lõõgus selge taeva taustal kaugele paistuva kerge suitsuvinega.

Sügavale augule lähenenud Puljakin märkas imestudes, et meteoriit oli silindrikujuline, oma viis meetrit läbimõõdus.

Hommik oli selge, soe, vaikne. Rambe tuul häljutas napilt männilatvu. Linnud polnud veel ärganud või olid juba surmatud. Igatahes ei seganud miski Puljakinit tähelepanelikult ning kohusetruult sfäärilist ekipaaži üle vaatamast ning jõudmast sest johtuvalt järeldusele, millega ta minu juurde lidus, kaotades plagades kimpsud, kompsud, pussakad, sumkad ja kotikesed, ühesõnaga, normaalse Nõukogude kodaniku – kauplustes ainult ostja taarasse lastavate kuivainete tarbija – kõige hädavajalikuma trääni.

Puljakin tungis otsekui tuulispask mu elamisse. Prahvatas toole ümber ajades ainsama hingepahvakuga:

- Meie jaamatagusel ahermaal tilberdab mingi kosmosekodanik! Just äsja kukkus alla. Lähme kähku. Võtke oma revolver igaks juhuks kaasa. Ta kukkus võib-olla mingite agressiivsete kavatsustega alla. Ega ettevaatus, teate, pole kunagi liiast. Viie minuti pärast sööstsime Puljakiniga inimeste kiirusega, kes päratu paastu peale sanatooriumist jalga lasevad, ning jõudsime üsna varsti planeetidevahelise trammi maandumispaigale.


Augu ümber passisid juba paarkümmend kiibitsejat. Keegi kombekas kodanik õhutas kõiki järjekorda asuma ning organiseeritult sündmuste edasist kulgu ootama. Aga kodanikud olid sattunud ebateadlikud, sestap lõi kombekas kodanik käega ning hakkas end ise organiseerimatult ülal pidama.

Järsku keegi karjatas: Kapsast antakse!" Uudishimulikud pühiti nagu tuulega minema. Nad andsid üksteist tõugates jalgele valu, kiskudes jooksu pealt välja vanu ajalehti selle troopilise maiuspala sissekeeramiseks!

Me jäime Puljakiniga kahekesi. Mu naaber puhises ning kostis:

- Minu poisipõlves oli Venemaal värsket kapsast ja hapukapsast nii et tapab, ei teatudki, mis sellega ülepea pihta hakata.

- Teie, Puljakin, - laususin ma, - ei arvesta suurenenud nõudlust hapukapsa järele. Me elame nüüd kõik jõukalt, seepärast võime igaüks lubada endale osta hapukapsast, mis oli varem miljonäride roaks. Aga vaadake, mis selle riistaga toimub.

Silindri pealmine osa hakkas pöörlema. Nähtavale ilmusid läikivad vindisoonikud. Kuuldus summutatud heli, justkui oleks õhk üsnagi paraja vilega sisse või välja pugenud. Viimaks hakkas silindri ülemine koonus õõtsuma ning kukkus mürtsudes maha. Silindri äärest haarasid seestpoolt inimese käed ning silindri kohale kerkis inimese pea. Ta hingeldas raskesti. Tema silmad olid suletud. Me sööstsime Puljakiniga tundmatu juurde ning teineteise konnasilmadel tallates aitasime tal silindrist välja ukerdada. Nõndamoodi ilmus mu ellu marslane, kelle siinviibimisest kirjutasin terve raamatu.

Tuli välja, et Marsil räägivad kõik suurepäraselt vene keelt, seetõttu lobisesime juba tunni möödudes lõbusalt igasugu tühjast-tähjast. Muidugi jutustasin ma talle kogu inimkonna ajaloo, tutvustasin teda klassivõitlusega ning kirjeldasin üksipulgi meie maa riigikorda. Marsielanik teavitas mind omakorda Marsi ajaloost, mis osutus Maa omaga sarnaseks, ning lõpetas oma jutu teatega, et neil Marsil on nõukogude kord juba 117 aastat, mis rõõmustas mind üliväga, sest marslane võis meile seetõttu oma rikkalike kogemusi jagada.

Ma näitasin taevasele külalisele ajalehti ning mu üllatuseks pistis ta neid agaralt puhtas vene keeles lugema. Lehelugemine algas entusiastlikult, kuid esialgne agarus kustus üsna peagi. Marslane kukkus kahe lõuapoolega haigutama. Ma olin täiesti unustanud, et ta pole Nõukogudemaa elanik ning loeb seepärast vist kõike otsast lõpuni. Käe suu ette pannud marslane lausus haigutades:

- Igav elu teil Maa peal. Lugesin, lugesin, kuid tühjagi ei mõiganud.

- Mis elu te elate? Millised probleemid erutavad teid? Teie ajalehtede põhjal otsustades te muud ei teegi, kui esinete koosolekutel eredate, sisukate kõnedega ning tähistate igasuguseid ajaloolisi tähtpäevi ning peate juubeleid. Kas teie olevik on tõepoolest nii vastik, et te sellest põrmugi ei kirjuta? Ning miks mitte keegi teist ei vaata tulevikku? Kas see on tõepoolest nii sünge, et pelgate sinna pilku heita?

- Meil pole kombeks tulevikku vaadata.

- Äkki teil polegi ei tulevikku ega olevikku?

Mis te nüüd? Homme läheme vaatama filmi „Uue maailma päev“[3]. See pole elu, vaid poeem.

-Ei mõista sellisel juhul, miks see kõik ajalehtedes kajastust ei leia.

-Te pole ainuke, - ütlesin mina, - meie ei mõista samuti midagi.

Marslane kavatses mulle veel portsu ebameeldivaid küsimusi esitada, kuid mu õnneks lendas samal minutil lahtisest aknast sisse haisev pastel ning plärtsatas otse lõhnavate maasikatega taldrikusse.

-Mis see on? – päris ta ehmunult.

-Istuge rahulikult, - laususin ma rahulikult, - midagi erilist ei juhtunud. Lihtsalt meie noorsugu otsustas meie üle nalja heita. Nad on meil üldse originaalsed lõbutsejad.

-Vabandust, - sõnas segaduses marslane, - ma ei saa üldse neist naljadest aru. Kes teil noorsugu kasvatab?

-Meil on lipukiri – uppuja päästmine on uppuja enda asi[4]. Selle põhimõtte järgi toimub ka noorpõlve kasvatamine. Nad kasvatavad ennast ise.

-Nalja teete?

-Nutt on kurgus, aga mis teha… See kõik on meil arukalt paika pandud. Noorsugu kasvatavad meil komsomolid.

-Loodan, et nad on pedagoogid?

-Asjata loodate. Neil pole mitte ainult mitte mingisugust arusaama sellest teadusest, mõned neist polegi isegi kirjaoskuses kuigi tugevad. (…)

-Aga mis organisatsioon see selline on?

-See on midagi nõukogude võimu pimesoole taolist. Mälestus neist ammustest aegadest, kui meil olid vaestekomiteed, naisosakonnad ning laste kasvatamise riiklikku süsteemi polnud ollagi. Kui see iidne organisatsioon on kord juba säilinud – eks siis tuleb talle mingit tööd anda.

-Kas see komsomol ei tegele laste poliitilise kasvatamisega?

-Just, just – rõõmustasin mina, - justament poliitilisega. Nad koguvad kokku 10-12-aastased lapsed ning „töötavad läbi“ juhtide ettekanded, „tutvustavad“ Marxiga: „käsitlevad“ ühiskonna dialektilise arengu küsimusi.

-Kas komsomolid ei solvu, kui nende organisatsioon ära kaotatakse?

Ma purskasin naerma.

- Te olete tõepoolest Marsilt alla kukkunud, - ütlesin vastu. Mis hea pärast nad solvuma peaksid?

-Vastupidi, peale ametimeeste on nad kõik seepeale väga rõõmsad.

Marslane tõmbas hinge ning sõnas:

-Mnjaa. Nagu näha, teil nõuavad veel paljud asjad parandamist.

-Muidugi, - olin ma nõus, - me ehitame ju uut ühikonda ning oleks väga imelik, kui kõik nagu lepase reega läheks. Nii nagu kõige lihtsamat labidavart pole võimalik ilma laastudeta teha, nii ei saa midagi uut ilma tootmisjäätmeteta teha.

-Aga kas te elate paremini kui kapitalistlikes maades?

-Meie elu on inimese – looja tõeliselt mõtestatud elu. Ning kui poleks vaesust – me elaksime jumalate kombel.


2.peatükk

Järgmisel hommikul laususin marslasele:

- Tahtsite teada meie vaesuse põhjust? Eks lugege!

Ning ulatasin talle ajalehe.

Marslane luges valjul häälel:

„Vassili saarel asub artell Ühinenud Keemik. Sel on ainult üks värviveski, kus on hõivatud kõigest 18 töölist. 18 tööstustöölise kohta, kelle ühe kuu palgafond on 4,5 tuhat rubla, tuleb: 33 kontoritöötajat, kelle töötasu on 20,8 tuhat rubla, 22 teenindava personali töötajat ja 10 inimest tuletõrjevalves."

- See on, muidugi, klassika, - tähendasin, - aga see pole ainus näide, - ning mis kõige kibedam – kes iganes ka ei kirjutaks, kuidas iganes ka ei kirjutataks, sellest pole nagunii mingit tolku senikaua, kuni ülevaltpoolt pole tulnud korraldust säherduse korralageduse likvideerimise kohta.

Kui Jossif Vissarionovitš Stalin ütleks homme:

- Kuulge, mehed, otsige, palun, aga korralikult, - kas meie maal on kasutuid asutusi.

Kui juht nii ütleks, selguks juba nädala pärast raudselt, et 90% meie asutusi, osakondi, kontoreid ja muud rämpsu on täiesti ebavajalikud.

Vaesust põhjustab lisaks kogu meie aparaadi hüpertroofiline tsentraliseeritus, mis seob kohtadel initsiatiivi käsist ja jalust.

Aga see on alles pool häda. Kõige koledam on, et kontoriametnike nina igale poole toppimine vaesustab meie elu. Niimoodi on kujunenud, et Moskva on ainus inimeste eluks kohandatud linn, kõik ülejäänud linnad on päraprovints, kus inimesi peetakse üksnes Moskva käskude täitmiseks. Pole imegi, et provintsis kisendatakse Tšehhovi kolme õe kombel: Moskvasse, Moskvasse! Nõukogude inimese unistuste piir on elada Moskvas.


3.peatükk

Minu juurde teejoomisele olid kutsutud kunstnik, insener, ajakirjanik, režissöör ja helilooja. Tutvustasin kõigile marslast. Ta alustaski:

- Olen Maal uus inimene, seepärast võivad minu küsimused teile imelikena tunduda. Aga väga palun teid, seltsimehed, aidake mul teie elus selgusele jõuda. (...)

- Aga, palun, - vastas väga viisakalt eakas professor, - küsige pealegi, aga meie vastame teile nii avameelselt, nagu räägivad nüüd meie maal inimesed ainult omavahel, vastates oma südametunnistuse ees.

- Ah nii siis? – hämmeldus marslane, - tähendab, inimesed teie maal valetavad üksteisele?

- Oh, ei, - sekkus jutuajamisse insener, - professor vast ei väljendanud oma mõtet päris täpselt. Ta tahtis, vististi, öelda, et meie maal ei armastata üleüldse avameelitseda.

- No aga kui ei räägita avameelselt, siis, ikkagi, valetatakse?

- Ei, - muigas professor paljuteadvalt, - ei valetata, vaid lihtsalt vaikitakse. Aga kaval vaenlane valis endale nüüd teistsuguse taktika. Ta muudkui plärab. Pingutab või pükstest välja, tõestamaks, et meil on kõik kõige paremas korras ning ilma asjata ollakse pahased. Vaenlane kasutab praegu uut propagandavõtet. Ning tuleb tunnistada, et nõukogude võimu vaenlased on meie agitaatoritest hoopis kräbedamad ja leidlikumad. Sabades seistes jahuvad nad kileda häälega, et kõik me peame olema tänulikud parteile õnneliku ja rõõmsa elu eest. Mäletan ühte vihmast hommikut. Seisin sabas. Mu käed ja jalad jäigastusid. Ning äkki trügivad järjekorrast mööda kaks trööbatud välimusega kodanikku. Meiega kohakuti jõudes võtsid nad üles tuntud lauluviisi sõnadega „aitäh suurele Stalinile meie õnneliku elu eest". Kujutage pilti, milline „menu“ sel oli külmast lõdisevate kuulajate keskel. Ei, kallis marslane, praegu vaenlased ei vaiki, vaid pläravad, kusjuures kõige kõvemini pläravad. Nõukogude võimu vaenlased teavad suurepäraselt, et ohvrivalmidusele keskendumine rahustab inimesi, aga partei tänamise vajadusest kisendamine tähendab rahva mõnitamist, rahvale näkku sülitamist, sealhulgas selle suure ohvri täissülitamist, mida rahval praegu kanda tuleb.

- Kas teie riigis on palju vaenlasi? – uuris marslane.

- Ei arva, - kostis insener, - kaldun pigem arvama, et professor liialdab. Minu arust tõelisi vaenlasi ei ole, aga vot rahulolematuid on küll väga palju. See on tõsi. Samuti on seegi tõsi, et rahulolematute hulk üha suureneb nagu liikuma lükatud lumepall, mis veeredes kasvab. Rahulolematud on kõik, kes teenivad kolmsada-nelisada rubla kuus, sest selle summaga on võimatu ära elada. Rahulolematud on ka need, kes teenivad väga palju, kuna neil pole võimalik osta seda, mida tahaks. Aga muidugi, ma ei eksi, kui ütlen, et kõik alla kolmesadat rublat teenivad inimesed ei ole enam mingid nõukogude võimu suured sõbrad. Küsige inimeselt, palju ta teenib, ning kui vastab „kakssada“ – võite talle nõukogude võimu kohta ükskõik mida kokku rääkida.

- Aga, võib- olla, - arvas marslane, - nende inimeste töö ei olegi rohkem väärt.

- Ei olegi rohkem väärt? – muhatas insener. – Paljude viissada rubla teenivate inimeste töö ei ole isegi kopikatki väärt. Vähe sellest, et nad ei teeni isegi mitte oma palka välja, nad peaksid veel peale maksma, et soojas kontoris istuvad.

- Aga siis ei saa nad enam kedagi kiruda! – kuulutas marslane.

- Te ei mõista Maa inimeste psühholoogiat, - asus insener marslast valgustama. – Asi on selles, et igaüks meist, tehes isegi kõige tähtsusetumat tööd, täitub teadmisega talle usaldatud ülesande tähtsusest, seepärast oodataksegi, käsi pikalt, kobedat tasu.

- Teil on õigus, - tähendas professor, - ma saan 500 rubla, umbes sama palju saab ka trammijuht. Selline tasu on, muidugi, lausa mõnitamine.

Ärge unustage, seltsimehed, ma olen ju professor ja ma pean ostma raamatuid, ajakirju, ajalehti tellima. Ma ei saa ju olla oma õpilastest vähem kultuursem. Ja sellepärast peame kogu perega rabama, et mitte professori prestiiži minetada. Olen ise täitsa hea treial; variisikute kaudu võtan artellidelt tööd koju. Mu naine õpetab lastele võõrkeeli ja muusikat, on meie korterist lausa kooli teinud. Mu tütar hoiab majapidamist korras ja värvib vaase. Kõigi peale kokku tuleb kuus umbes kuus tuhat rubla. Aga ükski meist ei tunne sellest rahast rõõmu.

- Miks? – päris marslane.

- Lihtsalt sellepärast, - seletas professor, - et enamlased vihkavad intelligentsi. Mingi erilise, otse loomaliku vihaga vihkavad.

- Noo, - laususin ma jutule vahele, - see on küll ilmaaegu, kallis professor. Tõsi, hiljaaegu nii oligi. Aga pärast viidi ju isegi terve kampaania läbi. Mäletan üksikute seltsimeeste sõnavõtte, kui selgitati, et ei ole hea intelligentsi vihata.

- No ja mis siis? – muhatas professor. – Aga mis on sestsaadik muutunud? Kuulutati avalikult välja: lugeda intelligents ühiskondlikult kasulikuks vahekihiks. Ning sellega kõik lõppeski. Enamikku instituute, ülikoole ja teadusasutusi juhivad täiesti teaduskauged inimesed.

- Aga teate, - pistis insener naerma, - umbusku ja viha intelligentsi vastu külvavad just needsamad inimesed. Mõelge vaid, professor, mis neist saab, kui partei otsustab, et saab teadustöötajatega suhtlemisel läbi ilma vahendajateta. Need on ääretult huvitatud, et hoida üleval viha ja umbusku intelligentsi vastu.

- Aga teil on vast isegi õigus, - lausus professor mõtlikult, - aga mitte sellele ei tahtnud ma teie tähelepanu juhtida. Hullem on muu. Kõige hullem on see, et enamlased ei hinda meie tööd ning, kuna ajakirjandus, avalik arvamus on enamlaste kätes, siis on meie maal nii, et keegi ei teagi oma teadlasi, kellelgi pole aimugi, mida nad teevad, mis plaanid neil on. Ning see kõik toimub maal, mis suurustab oma kultuurijanuga.

Nõukogude intelligentsil on, mõistagi, oma tarbed, kogu maailma intelligentsile loomulik tung teadmiste, vaatluste, ümbritseva maailma tunnetamise järele. Mida partei teeb või on teinud selle tarbe rahuldamiseks? Aga täitsa mitte midagi. Meil ei ole isegi ajalehti. Ei saa ju pidada ajaleheks seda, mida Leningradis trükitakse. Need on mingid ülestähendused poliitilise kirjaoskuse omandamiseks algparteikooli esimese aasta teadmiste piires, üksikute Leningradi seltsimeeste arvamuste loetelu ühtede või teiste sündmuste kohta. Aga sündmused ise on varjatud teadmatuselooriga.

Enamlased kaotasid kirjanduse ja kunsti, asendades need memuaaride ja niinimetatud „kajastusega“. Midagi veel ideelagedamat pole vist võimalik kohata kogu kunsti ja kirjanduse eksisteerimise ajaloos. Te ei leia ei teatris ega kirjanduses mitte ainsatki värsket mõtet, mitte ainsatki uut sõna. Kaldun arvama, et Joann Esiktrükkali ajal ilmus rohkem raamatuid kui nüüd. Ma ei räägi parteilisest kirjandusest, mida miljonite kaupa  iga päev välja paisatakse. Aga vägisi lugema ei saa sundida, seepärast on need kõik tühilasud.

- Teate mis, - ütlesin vahele, - raamatuid ja ajakirju ilmub meie maal vähe, sest paberit ei jätku.

- Mis te ajate nii rumalat juttu, - sai professor pahaseks. - Kuidas pole paberit? Meil tehakse isegi nõusid ja ämbreid paberist. Muudkui nuputatakse, mida paberiga veel ette võtta. Nüüd tuli seal nupumeestele pähe, et lasta trükkida plakatid ning need igale poole üles riputada, plakatitel kõiksugu õpetussõnad: Lahkudes kustuta valgus. Käed puhtaks enne söömist! Pühi nina puhtaks. Pane oma püksiauk kinni. Käi kemmergus ära. Kurat teab mis!

- Lubage! - karjatas kellegi hääl.

Keerasime näod akna poole.

Meile vaatas otsa nokkmütsita, siledaks pügatud näoga meesinimene. Õlal rippusid tal lentsid ja suulised.

- Me oleme kolhoosnikud, - lausus tundmatu. – Kuulates ära austatud tundmatu perekonnanimega seltsimees õpetlase pretensioonid, tahan oma hääle samuti ühendada protestiks igasuguste korralageduste vastu.


4.peatükk

- Ma ütlen teile nii, seltsimehed, - alustas kolhoosnik oma sõnavõttu, - kui niiviisi ülevalt meile alla vaatad, siis ei pane paljusid asju tähelegi, ning seepärast tundub kõik nõnda kena, et süda lausa laulab ja lustib sees. Mäletan, vahin ükskord mäelt alla, meie peale orgu. Ülalt on meil vaimustavalt lustakas vaade. Meie jõgi, nimeks teadupoolest Solgijõgi, voogleb, nagu oleks maali peal. Kolhoosiküla koht on suisa kunstniku lõuendil. Ning kõntsa, tolmu, kivipuru – mitte midagi sellest pole kauge vahemaa tõttu võimalik palja silmaga märgata.

Sama lugu on meil kolhoosideski. Päris ülalt paistab vist tõepoolest nagu paradiisiaed, aga alt tõuseb eile ja täna muudkui kõrbehaisu. Ning vot nüüd on meil külas mõtted täiesti segi. Tahaks kelleltki küsida. Aga kuidas sa küsid? Kinni pistavad! Saadavad sundasumisele! Ütlevad veel, kulak või ei tea mis loom. Ma ei soovi isegi oma kõige hullemale vaenlasele seda, mida me näinud oleme. Vot, nii ütlengi: paljugi tahaks teada veel ja hirm on küsida. Vot nii me külades oma asju omakeskis salamahti arutamegi. Aga peamine on ikkagi, et tahame meie üle mingit seadust. Vot, katsu nüüd seal neile vastata. Eks proovi.

- Siiski, - lausus ajakirjanik, - meil on seadused olemas, ning neid seaduseid on küllaga.

Kolhoosnik kirtsutas haledalt nägu ja ohkas raskelt:

- Ehh seltsimehed, - lausus ta, - mis seadused need on, kui ei jõua õieti läbigi lugeda, kui jutud lahti, et on juba ära muudetud. Mille eest meil külas enamlasi kõige rohkem ei austata? Aga selle eest, et neil on nädalas seitse reedet.

- Noh, - ütles insener, - küllap kuluksid meilegi, linnainimestele, ära stabiilsed, kõvad seadused. Meilgi tulevad ette arusaamatused seaduste, määrustike, korralduste, otsuste ja nõnda edasi ja nõnda edasi liigsagedase muutmise pärast. Õigust räägib seltsimees. Seadus peab olema ette nähtud kauaks ajaks. Vahetada seadusi nagu kindaid ei kõlba juba üksnes seepärast, et see õõnestab seadusandlike asutuste autoriteeti.

- Ja jällegi, - lausus kolhoosnik, - kui juba kord seaduse välja lasid - siis, ole hea ja austa ise seda. Muidu on meil seadusi (häid seadusi, ütlen) jalaga segada, aga mis neist tolku on? Parem juba ei lasku üldse häid seadusi välja.

- Tõtt räägib! Sulatõtt! – hüüatas professor, - Just sedasama räägitakse meiegi seas. Või võtame kasvõi kõige oivalisema, kõige inimlikuma seadustekogu – meie uue konstitutsiooni. Nüüd öelge, mispärast see ülepea avalikustati? Lõppude lõpuks põhjustab see konstitutsioon palju rahulolematust, palju kutsub esile Tantalose piinu. Nii kurb, kui see ka ei ole, aga konstitutsioonist on saanud punane rätt, millega matadoor härga õrritab.

- Aga kõige lõbusam, - tähendas sinnamaani vaikinud literaat, - on see, et kõik, isegi kõige ohtlikumad, jutumärkides, uue konstitutsiooni paragrahvid võib imelihtsalt, ühe tõmbega, asendada sootuks kuiva seadusetähega. Vot, näiteks, trükivabadus. Meil teostub trükivabadus eeltsensuuri abil. See tähendab, et mitte mingisugust vabadust pole meile sisuliselt antud.

- Noh, - teatas kolhoosnik, - mind needsamused, misnadnüüdoligi, igasugused trükivabadused, ei huvita. Ning kuna mul on kiire, siis palun mind ära kuulata. Võtan siis otsad kokku. Ei pea teie tähelepanu kinni. Noh, tähendab, nii: seaduse kohta ma juba üht-teist ütlesin. Nüüd tahan muu kohta öelda. Huvi kohta töö vastu. Ma juba ütlesin, et meil on kõik rahulolematud. Aga ärge arvake, et tahame jälle nagu vanasti, üksiktalupidamisi. Ei. Sinna tagasi, väiketootmise juurde, meid ei kisu. Aga vot millest mõelge. Kes me õieti oleme? Me oleme peremehed! Hea kogujad! Kogu me sisemus on selle peale ehitatud. Ja ise, töötad üksinda või suure perega, aga ikka vaatad majapidamist nagu enda oma. Meie tahaksime isegi artellina töötades kogu majapidamist enda omana vaadata.

- No vaadake siis, - lausus professor, - kes teid keelab?

- Ehh, seltsimees õpetatud inimene, - lõi kolhoosnik käega, – mismoodi sa oma majapidamisele peremehe kombel vaatad, kui sind pannakse kümme korda päevas nagu sulast läve ette seisma. Elaksite aastakese külas – vat siis alles näeksite, kui palju meile ülemusi on siginenud. Jumala eest, kaela ei jõua pöörata ega koogutada. Üks ei ole jõudnud veel litakatki anda, aga näe, teine juba küünitab. Aga, las ma, ütleb, ka proovin.

Professor kortsutas kulmu ja kostis:

- Noh, kui see väiklane norimine ära lõpetada, siis ei täida te enam plaani, ja kurat teab, millega hakkama saate?

- Asjata mõtlete nii, - solvus kolhoosnik. – Lasku meil kasvõi üheks aastaks käed vabaks. Antagu meile võimalus areneda – riigile oleks see kasulik ning meiegi alles elaksime siis.



JÄRELSÕNA

Sellised olidki ülalmainitud tolle Kulidžaari kirjutise neli esimest peatükki. Kulidžaar väitis Stalinile, et „Te ei saa ealeski mu tõelise nime jälile.“ Tegelikkuses saadi see õige varsti teada. Edasine oli - „дело техники».

Jan Leopoldovitš Larri, sünd. 1900.a., pärit Riiast, lätlane, NSV Liidu kodanik, parteitu, literaat, elukoht: Leningrad

naine Praskovja Ivanovna Larri, sünd.1902.a.

poeg Oskar Janovitš Larri, sünd.1928.a.

Vahistatud 13.aprillil 1941.a. Julgeoleku rahvakomissariaadi Leningradi oblastivalitsuse poolt.

Vahistamiskäsust (11.04.1941) lähtus:

Larri J.L. on ÜK(b)P KK aadressile seltsimees Stalini nimele saadetud anonüümse kontrrevolutsioonilise sisuga jutustuse „Taevane külaline“ autor. Alates 17.detsembrist 1940.a. kuni käesoleva ajani saatis osutatud aadressile oma lõpetamata kontrrevolutsioonilise jutustuse 7 peatükki, milledes kritiseerib kontrrevolutsioonilistelt trotskistlikelt positsioonidelt ÜK(b)P ja Nõukogude valitsuse tegevust.

Süüdistusotsusest (10.juuni 1941.a.)

Larri poolt ÜK (b)P KK aadressile saadetud nimetatud jutustuse peatükid on tema poolt kirjutatud nõukogudevastastelt positsioonidelt, kus ta moonutab nõukogude tegelikkust NSV Liidus, tõi mitmeid nõukogudevastaseid laimavaid väljamõeldisi tööliste olukorrast Nõukogude Liidus. Peale selle, Larri üritas nimetatud jutustuses diskrediteerida komsomoliorganisatsiooni, nõukogude kirjandust, pressi ning teisi Nõukogude võimu tegevusi. Süüdistati Vene NFSV Kriminaalkoodeksi § 58-10 (nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda) järgi. 5.juulil 1941.a. mõistis Leningradi linnakohuse Kriminaalasjade kohtukolleegium J.L.Larrile vabadusekaotuse 10 aastaks ühes pärastise õiguste äravõtmisega 5 aastaks. Vene NFSV Ülemkohtu Kriminaalasjade kohtukolleegiumi 21.08.1956.a. määrusega ülalnimetatud Leningradi linnakohtu Kriminaalasjade kohtukolleegiumi 5.07.1941.a. kohtuotsus Larri J.L. suhtes tühistati ning kohtuasi lõpetati seoses kuriteokoosseisu puudumisega. J.L.Larri on süüks arvatud teos rehabiliteeritud.

Nõnda selgus 1990.a., et Stalinile saadetud peatükid leiti üles ning avaldati.[5]

1941.aastast pärinevad Julgeoleku rahvakomissariaadi Leningradi oblastivalitsuse ülalnimetatud toimikuandmed teatavad seega, et Jan Larri on Riias sündinud lätlane, kel on Oskari-nimeline poeg. Lätis endas jõudis lugejateni 1937.a. ilmunud Jan Larri lastele kirjutatud fantaasiajutustus „Kariku[6] ja Valja ebatavalised seiklused“[7] (lätikeelse variandi pealkiri – „Lausa ennekuulmatu lugu“), mille tõlkis läti keelde luuletaja ja tõlkija Valdis Grēviņš[8] ning illustreeris Oskars Norītis[9]. 1959.a. avaldatakse nimetatud raamatu kordustrükk, nüüd küll juba G.Fitinghofi illustratsioonidega.[10] 1959.aastaks oli Jan (Jānis) Larri juba rehabiliteeritud, vangilaagrist oli naasnud ka tõlkija Valdis Grēviņš, seega polnud lätikeelse teksti pärast tarvis muretseda – autor ja tõlkija olid jällegi „salongikõlbulikud“. 1938.a. lätikeelse variandi illustraator Oskars Norītis suri küll 1942.a. Riias, kuid ta abikaasa, näitlejanna Lita Zemgale oli pagulane, 1949.a. asus ta elama Austraaliasse, võttes kaasa arvukalt Oskars Norītise teoseid, 1952.a. ilmus paguluskirjastuses Zeltā ābele Oskars Norītise 10. ndale surma-aastapäevale pühendatud raamat, kas nende või muude asjaolude tõttu ilmus 1959.a. lätikeelne kordustrükk Leningradi kunstniku Georgi Fitinghofi[11] illustratsioonidega, kes oli varemgi J.Larri raamatuid kujundanud (G.Fitingof oli omakorda „oma jao“ 1934-1935 „ära istunud“ – nii oli temagi „salongikõlbulik“).


Viited

[1]Kulidžaar (gruusia k.) – vägivaldselt islamiusku pööratud [gruusia] talupoegadest koosnev pärsia väeüksus. Tõlkija märkus.

[2]Андрей Мальгин «Небесный гость». История о писателе, его повести, письме Сталину и кулиджарах. Ligipääsetav: http://www.chaskor.ru/article/ nebesnyj_gost_29635. Vaadatud: 1.10.2012

[3]„Uue maailma päev“ („День нового мира") – üks päev (24.august) Nõukogude Liidu elus. Moskva Kroonikafilmide keskstuudio, 1940.a. Režissöörid Roman Karmen, Mihhail Slutski. 22 min. Must-valge.

[4]Vrd. I.Ilf, J.Petrov „Kaksteist tooli“ (1928), 34.peatükk. Vasjuki linna klubis Kartonažnik, kus Ostap Bender kohalikele maleentusiastidele simultaani andis, rippunud loosung (vene keeles: спасение утопающих - есть дело самих утопающих). Tegu on omalaadse käibefraasi „Töölisklassi vabastamine peab olema töölisklassi enda asi“ (pärineb Karl Marxi „Rahvusvahelise Tööliste ühingu põhikirjast“ (1871)) parodeeringuga.

[5]Vt.Ларри Я.Л. Небесная гость или рукопись, найденная в архиве КГБ [Главы из повести «Небесная гость»] /Я.Л.Ларри; [Предисл.В.Бахтина]// Известия.- 1990. – 16.мая. (Моск.веч.выпуск); Ян Ларри Небесная гость: Социально-фантастическая повесть: [4 главы ]//Распятые/ Автор-составитель Захар Дичаров.- СПб.: Север-Запад, 1993.

[6]Karik – Oskarist tuletatud hüüdnimi.

[7]Läti k. Jan Larri Pavisam nedzirdēts stāsts.1938

[8]Valdis Grēviņš (1895-1968). Luuletaja, tõlkija, dramaturg (pseudonüüm Dr. Orientacijs). Oli esimese Läti Vabariigi ajal Läti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste partei liige, Läti maanõukogu liige, Läti Asutava kogu saadik, Riia linnavolikogu saadik (1920-1934). 1934.a. vahistati pärast Ulmanise 15.05.1934.a. riigipööret, oli kinnipeetav Liepaja koonduslaagris. Pärast sõda vahistati 1951.a., oli asumisel Irkutski oblastis (1951-1955).

[9] Oskars Norītis (1909-1942).

[10] Läti k. Jānis Larri „Karika un Vaļas neparastie piedzīvojumi!. Tulkojis Valdis Grēviņš. Ilustrējis G.Fitinhofs. Rīga, Latvijas Valsts Izdevniecība, 1959, 288 lpp, 15000 eks. Rbl. 5,55.

[11]Georgi Fitinghof (1905-1975). Kunstnik, graafik, laste-ja seikluskirjanduse illustraator. Pärines balti aadlisuguvõsast (esimesed andmed tollest suguvõsast pärinesid 1230.a.) Õppis Alfred Eberlingi (1872-1951) käe all. Elas Leningradis. Vahistati 28.12. 1934.a., vabastati 1935.a., Leningradi naases 1936. aasta paiku.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0551)