Videot saab vaadata ka siin: https://youtu.be/CLS3n8_adVg

Maarja: Täna on mul suur rõõm tutvustada üht oma lemmikautorit - tere tulemast, Nathan Van Coops! Aitäh, et olid nõus juttu ajama. Oleme omavahel juba mitu aastat tuttavad, aga Eestis sind ja sinu teoseid eriti ei tunta. Niisiis, räägi alustuseks mõne sõnaga endast.

Nathan: Kirjutan juba oma kümme aastat, sama kaua ka raamatuid välja andnud. Alustasin kirjutamist ajarännu-seiklustest ja enamalt jaolt jätkan sel rajal, kuigi mõned teosed on ka muul teemal. Tundub, et ajarännu-teema läheb mu lugejatele korda, minu loodud maailm ja selles maailmas toimivad ajarännud panevad inimesi rõõmuga kaasa mõtlema. Praegu kirjutan uut sarja samas maailmas ja vähemalt mul endal on väga põnev. Uus lugu hargneb rohkem krimižanris - detektiiviseiklus, milles on olemas ka ajarännu-elemendid. Ajarännu-temaatika on mulle eluaeg huvi pakkunud. Kirjutama hakkasin küll alles kahekümnendate lõpus, aga mõtted liikusid juba varem. Nii et lõpuks selliseid lugusid välja anda on väga vahva.

M: Mis žanrides sa veel kirjutanud oled?

N: Kirjutasin noortele aurupungiliku õhupiraatidega seiklusloo “Faster than Falling”. See on tegelikult mu kõige esimene unistuste kirjatöö, aga päriselt kirjutama hakkamine võttis mitu aastat aega, sest selle looga käis kaasas palju maailmaloomet. Teine sari, mida kirjutan, on “Kingdom of Engines”, sellest on valmis kaks raamatut ja ehk valmib peagi kolmas ka. Selle sarja maailm on lustakas segu kaasajast ja keskajast, kokkuvõtvalt: kuningas Arthur ja ümarlauarüütlid kimavad hobuste asemel autodega ringi, agamõõgavõitlust peetakse ikka ka!

M: Tunnistan, et loen seda sarja suure mõnuga, sest sa oled sinna kirjutanud väga mõjuva naistegelase! Et seiklused pole ainult meeste värk, vaid kangelannad tohivad samuti autosid putitada ja mõõka keerutada. Nii et ootan lisa! Aga räägi nüüd oma kõige tuntumatest raamatutest.

N: Kõige tuntumad on sarja “In Times Like These” esimesed raamatud. Esimene raamat ilmus 2012. aastal ja on paljude lugejateni jõudnud. Üks element, mis ilmselt lugejatele meeldib, on see, kuidas loos on ajas rändamise tehnikat üksipulgi selgitatud. Argised asjaolud, millega peab arvestama, kui ajas rändamine sellisel moel võimalik oleks, kasvõi lihtne tõde, et Maa asukoht muutub. Paljud raamatud ja sarjad libisevad sellistest küsimustest lihtsalt üle. Aga kui vähegi järele mõelda, siis, need küsimused on olulised - ja mina ei tahtnud neist niisama üle libiseda, vaid kirjutasin nad maailma sisse. Muidugi, kui juba otsast küsima hakata, avaneb paras Pandora laegas ja probleeme tekib aina juurde. Aga minu maailmas need probleemid ongi probleemid ja ka tegelastel tuleb nendega arvestada. Tundub, et paljudele lugejatele meeldib niisugune lähenemine ja võimalus ajarännu-looga kaasa mõelda. Et kui selline-ja-selline mehaanika toimiks, kui need minu leiutatud fiktiivsed osakesed tõesti niimoodi töötaksid, siis loo maailma reeglite kohaselt on ka ülejäänud asjad paigas.

Kõige popim ja kõige rohkem loetud on ilmselt sarja teine raamat “Chronothon”. Selles raamatus toimub suur ajarännu-võidusõit, kus iga etapp toimub erinevas ajastus, ära käiakse nii muinasajas kui tulevikus. Üks lugeja kirjeldas seda kui ajarännu-assortiid, sest ringi käiakse niivõrd erinevates aegades ja ühes raamatus saab korraga kogeda nii mitmeid erinevaid ajaviperusi.

The+Chronoton+1C+update-1

M: Kui palju sa kirjutades uurimistööd teed? Näiteks, kas selleks, et oma maailma üles ehitada ja ajarännu reegleid paika panna, pidi füüsikat uurima? Või selle perioodi ajalugu, kuhu oma tegelased saadad?

N: Jah, eeltöö võtab oma aja. Eriti “Cronothoni” kirjutades, sest seal käisid tegelased ära nii Egiptuses, Roomas, kui Hindenburgi pardal. Õhulaeva kohta oli palju põnevat lugeda ja ma loodan, et need, kes Hindenburgi katastroofi looga kursis on, oskavad hinnata, et tegelaste seas on ära nimetatud päris ajaloolisi isikuid, kes tegutsevad just seal, kus nad päriselus pidid olema. Seda ühest fantastilisest blogist, kus oli detailselt ära toodud inimeste paiknemine katastroofi ajal, kus kajutis keegi oli, mis toitu serveeriti. Ma püüdsin palju selliseid detaile samuti paika saada; isegi need tegelased, kellega peategelane Ben suhtleb ja kelle abiga ta õhulaevalt pääseb, ka nende tegevus põhineb tõsielul. Selliste asjadega arvestamine teeb kirjutamise endale mõnusaks ja lisab teosele ehedust. Iga lugeja ei pruugi seda ehedust tingimata märgata, aga neile, kes tahavad juurde lugeda ja uurida, pakub see omamoodi kindlustunnet. Muidugi leidub kõikjal ka väljamõeldud elemente. Aga ikkagi püüdsin võimalikult palju päris ajalooga arvestada ja siis oma tegelased neisse päris paikadesse sisse pista.

M: Kuidas on lood tulevikuga? Sinu raamatutes on põnevad tulevikumaailmad ja mõnikord tundub, et neist tulevikunägemustest hakkavad elemendid meie olevikku päriselt kohale jõudma. Kuidas sul see õnnestub?

N: Ulmekirjanikena püüame paratamatult ennustada, kuidas asjad võiksid areneda. Vahel, nagu sa märkisid, on need tulevikud üsna käegakatsutavad või on otsapidi juba kohal. Tundub, et just sellised piirialad on ulmekirjaniku jaoks väga viljakad, sest saad kirjutada asjadest, mis on üliusutavad, asjadest, mida päriselt veel ei ole, aga mida enamik suudab juba ette kujutada. Olgu selleks siis tehismõistus… või näiteks, teises-kolmandas raamatus tõin sisse virtuaalkeskkonna, mida ise nimetasin “metaruumiks” ja nüüd kasutatakse uudistes sama märksõna. Väga lõbus! Selles mõttes liigub ulmekirjandus vahel päriselust pool sammukest ees. Õigupoolest on see ikka nõnda olnud - kirjanikud kujutavad midagi uut ette ja mõned neist asjadest jõuavad hiljem pärisellu. Ma ise püüan kirjutades meelega valida elemente niipalju lähitulevikust, et need võiksid päriselt olemas olla. Mõnikord võtan teadusajakirjast ette arendusel tehnoloogia või ideed, mida on kuskil maha hõigatud. Või mõtlen ise välja midagi, mis põhineb praegustel teadusarusaamadel. Nii et üsna käegakatsutav värk.

M: On sul “In Times Like These” lugude seas oma isiklik lemmik ka?

N: Raske küsimus. Minu jaoks on kogu sari üks suurem lugu. Selles mõttes on raske sealt väikseid tükikesi eraldi vaadelda. Tõsi, on teatud stseene, mille kirjutamist eriliselt nautisin. Kirjutamise ajal püüad nagunii kirjutada parimat raamatut, mida sel hetkel oskad, ja kui see valmis saab, siis järgmist veel paremini. Püüan iga järgmise raamatuga areneda ja muidugi on elemente, mille teostus mõnes kohas rohkem meeldib, või mida soovin parandada. Ja muidugi on kõige lemmikum ikka see raamat, mille kirjutamine hetkel käsil on – või siis see, mis just valmis sai. Niisiis, oskuste koha pealt jälgin ajas arengut, aga jutustamisoskuse koha pealt olen kõigi lugude üle uhke. Tunnen uhkust ka “Kingdom of Engines” lugude üle, kuigi need on žanri mõttes päris veider kompott ja paljud lugejad ei oska või ei taha neid ette võtta. “In Times Like These” sarjas naudin samuti kõiki lugusid ja eriti tegelasi ning nendevahelisi suhteid. Näiteks Dr. Quicklyt on alati vahva kirjutada või siis kõrvaltegelased, keda on huvitav kohata… selliseid nauditavaid momente on nii palju, et ühteainsat esile tõsta ei oskagi.

M: Kõrvaltegelastest rääkides - kuidas sa nende peale tuled? Nad on sul kõik nii värvikad ja iseloomuga - tean, et vahel palud sa lugejatel inspiratsiooniks tegelaste nimesid pakkuda, aga kõik muu? Kas kasutad näiteks päris inimesi eeskujuna?

N: Alguses tõesti. “In Times Like These” esimene raamat sisaldab kõige rohkem päris inimeste põhjal tegelaskujusid, inimesed, keda tunnen, keda ma oma pulma kutsusin. Aga esimese raamatu kogemuse põhjal ei soovita ma sellega liiale minna. Kui sa inimest päriselt tunned, siis on tema tegelane su peas nii valmis, nii päris, et teda on paberil hoopis raskem elama panna. Esimeses raamatus see töötas, sest peategelane oli oma sõpradega väga lähedane. Aga palju paremini töötab minu jaoks tegelaste otsast peale väljamõtlemine, sest kõik, mis ma tegelase kohta tean, läheb kirja ja nii saab lugeja tegelase kohta sama palju teda. Muidugi on taustateadmisi, mis jäävad minu teada, aga üldiselt, kui ma tahan terviklikku tegelast arendada, siis ma pean tema terviklikult kirja panema, mitte ainult omas peas mõtlema. Selles mõttes on hea võimalikult palju tegelaskujusid välja mõelda. Loomulikult võib päriselust võtta aluseks üldiseid iseloomujooni, aga nüüdsel ajal, kui ma tegelase kirjutamisel päriselu kasutan, siis tükikesete kaupa siit ja sealt ja palju mõtlen lihtsalt välja. Üks aspekt, millele tänapäeval samuti tähelepanu pööran, on audioraamatute sisselugemine. Vahel uurin oma sisselugejatelt isegi enne järele, missuguseid häälenüansse ja dialekte nad oskavad teha. Näiteks, kas sisselugeja saab hakkama, kui kõrvaltegelasel on tuntav iiri aktsent. Ja kui sisselugejale mõni aktsent ei sobi, siis muudan seda kõrvaltegelast. Seda siis, kui mõni selline nüanss on loo seisukohalt ebaoluline, aga audios selle kehvasti esitamine rikuks elamust, katkestaks kuulaja jaoks loo kulgemist.

M: Mul endal ei ole audioraamatutega eriti kokkupuudet, aga tean, et need on päris populaarsed. Oskad sa öelda, kui palju tänapäeval audioraamatuid ostetakse, näiteks e-raamatutega võrreldes? On see uus trend?

N: Jah, audioraamatuid on väga popid. Teatud žanride puhul töötab audioraamat ülihästi. Näiteks teadusulme raamatud on pigem pikemat sorti, nii et ühe audioraamatu hinna eest saad rohkem lugu kuulata [konkreetselt käib jutt Audible’i ostukeskkonna virtuaalvaluutast. Toim]. Jah, audioraamatud on kulukad ja neid on kulukam toota, aga kuulamiskogemus on seda väärt. Lugeja ei osta ainult teksti, vaid esitust, mõnikord lausa kuuldemängu. Autorina olen iga kord elevil, kui kuulen oma lugusid ette loetavat. Kuigi lugu on mu enda kirjutatud, on selle audios kuulmine hoopis teistmoodi elamus. Ükskord koeraga jalutades kuulasin oma uue raamatu “Time of Death” prooviettelugemist - hakkasin kõva häälega naerma, kuigi ma teadsin, mis seal tuleb, ma ju ise panin need naljad kirja! Näitleja esitus oli lihtsalt võrratu. Nii et kui ettelugeja suudab omalt poolt nii palju juurde panna, lisab see loole omakorda sügavust ja nauditavust. Mul on praegu väiksed lapsed ja ma olen palju roolis ja tööl. Niisama vaikseks lugemiseks ei jäta selline elustiil eriti võimalust, nii et audioraamatud on mu pääsetee. Praegu “loen” audioformaadis kõige enam.

M: Oled oma raamatud ise välja andnud ja selle käigus kogu protsessi kohta kindlasti palju õppinud. Miks otsustasid isekirjastamise kasuks ja mida selline väljaandmisprotsess üldse endast kujutab?

N: Vanasti ei tasunud see end ära - ütleme kuni aastani 2011. Siis asjad muutusid, sest tööd alustasid Kindle’i e-raamatu platvorm ja Amazoni trükiteenus. Amazoni trükiteenus toimib vajadusepõhiselt - nii suurele kui väiksele väljaandjale tähendab see, et korraga ei pea trükkima suurt tiraaži. Vanasti pidi korraga trükkima 5000 eksemplari ja siis need ka maha müüma. Amazoni lahendusega kadus see tõke ära - paberraamat trükitakse alles siis, kui keegi selle ostab. Ostja vajutab nupule, Amazon võtab su failid, trükib sisu, trükib kaaned, saadab raamatu välja. Mäletan seda hämmastust, kui tellisin esimest korda niimoodi proovieksemplare. Laupäeva hommikul läks tellimus töösse ja pärastlõunaks olid raamatud teele pandud. Muidugi ei lähe kõik iga kord igal pool nii sujuvalt, aga üleüldine võimalus on sellisel tasemel. Ja sellega muutus kogu kirjastamismaailm. Korraga said võimaluse autorid, kellest vana kooli kirjastused ei olnud huvitatud, lugejad aga küll. Turunišše ja lugejate huvisid on niivõrd palju, aga suurkirjastused otsustavad selle põhjal, mida saab korraga palju müüa, nende tiraažid algavad viiest, kümnest tuhandest, raha makstakse ette ära ja sellega võetakse riskid. Aga indie e. isetegijana võin ma teose välja anda ja kui see saab populaarseks, ei pea ma tarnete pärast muretsema, vajadusel on raamat saadaval. See teadmine annab vabaduse riskida, vabaduse kirjutada raamatuid, mis endale huvi pakuvad, isegi kui ma ei tea ette, kas neile turgu on. Ma saan isegi oma turuniši välja kujundada. Kõik oleneb muidugi eesmärkidest. Kui sul on vaja regulaarselt raamatuid välja anda, et regulaarselt nende pealt teenida - nagu suurkirjastus - pead andma välja väga palju raamatuid ja väga teadlikult tegutsema, valima, mida toota. Aga indie-olemine on palju vabam - ise annad välja, ise otsustad. Kuigi, ka indie-väljaandjana pean vahel tegema raskeid valikuid, näiteks kui raamatusari ei lähe nii hästi käima, kui soovisin, ja pean oma ajakasutust muutma. Lugejad küsivad ühe sarja järele, aga tulu toob hoopis teine. Siis pean astuma kirjastaja-kingadesse ja oma kirjaniku-mina manitsema, et kirjutagu vahepeal seda sarja, mis müüb.

M: Kuidas sa oma esimesed lugejad leidsid? Mu mäletamist mööda alustasid sa üsna võimsalt.

N: Kõik võtab käivitumiseks aega. Mäletan, et kui esimene raamat oli valmis, siis mõtlesin, et mis ma temaga nüüd teen? Hakkasin peale Goodreadsiga - sealsete kogukondade seast leidsin raamatuklubi, mis keskendus ajarännu-lugudele. Võtsin osa grupi tegevusest, raamatuklubidest, suhtlesin ja sõbrunesin. Vähehaaval näitasin teistele oma raamatuid ka, nende vastu tekkis huvi. Sain sõbraks teise kirjanikuga - Todd Hodges, kellel oli käsil “Never Hero” sari - tal oli siis ainult üks raamat ilmunud, aga läks maru hästi. Tema käest sain praktilisi nõuandeid ja ta juhatas teiste edukate indie-autorite juurde. Ma olen üsna seltsiva loomuga ja suhtlen meeleldi, niisiis rakendasin selle omaduse enda heaks tööle. Suhtlesin teiste autoritega palju ja suhtlen tänaseni. Mul on kirjanikest sõpruskond, kellega räägin iga päev, jagame üksteisega muresid, anname nõu - nagu kolleegid omavahel. Kuigi ma töötan omaette, on ikkagi tunne, nagu oleks mu ümber töökaaslased. Oleme aastate jooksul jälginud üksteise arengut ja edusamme, üksteiselt õppinud.

In+Times+Like+These+-+Ebook+Small

M: Meenutades, kuidas ma lugejana sinuni jõudsin… Amazonis on võimalik teha tasuta promopakkumisi. Nii sattus minu kätte “In Times Like These” esimene raamat ja olingi haaratud. Siis lugesin “Chronotoni” ja edasine on juba ajalugu. [Mul juhtus täpselt samamoodi! - LL.] Nii et tasuta promo on üks hea võimalus lugejaid leida. Sinu puhul panin aga ka tähele, et sulle meeldib lugejatega suhelda. Räägi sellest kogukondlikult poolest - ja eriti “ajajooksikute” FB grupist Tempus Fugitives.

N: Suhtlemine on tähtis. Eriti mõeldes praeguses sotsiaalmeedia võimaluste ja e-kirjavahetuse ajal ei pea autor ennast varju hoidma. Minu jaoks isiklikult on lugejatega suhtlemine väga tänuväärne ja nauditav. Kui jagatakse oma lugemismuljeid või kui raamat avaldab kellelegi niisugust mõju, mida ma autorina ei oleks osanud oodata – olen selliseid kirju saanud küll. Enda arvates kirjutan meelelahutuslikke seiklusi ja siis kuulen, kuidas need lood lähevad teistele korda või aitavad kellelgi raskeid aegu üle elada või sõpradega ühist keelt leida. Ajajooksikute kogukonnast on sõpru leitud ja kogu grupp on sõbralikult meelestatud. Praegu oled sa ise samuti grupi moderaator ja aitad sealset õhkkonda hoida. Tundub, et inimesed julgevad seal oma loomingut mõtteid jagada, me kõik hindame lugemist, teadust, muidugi ajarännu-temaatikat. Nii et see on hea kohtumispaik, kuhu ühiste huvidega tulla. Ja muidugi on põnev, kui jagatakse uusi asju… Niimoodi olen ma paljude lugejatega tuttavaks ja koguni sõbraks saanud. Näiteks sinuga oleme nüüd ju aastaid suhelnud /…/ Ja sa loed siiamaani kõiki mu lugusid! Ühesõnaga, suhtlemine lugejatega on mulle isiklikult tähtis, samuti kiidan arvustajaid ja proovilugejaid, kelle käest mu tekstid läbi käivad, enne kui ülejäänud maailm neid näeb. Ja suhtlemine toimub mõlemat pidi - enam ei ole nii, et autorilt tulevad raamatud lugejale, lugejad jagavad otse oma arvamusi vastu ja lõppkokkuvõttes saavad lugejate osalusel raamatud paremaks.

Teadmine, et lood on proovilugejate käest läbi käinud, annab mulle autorina kindlustunde, sest teie panete tähele, kui miski kokku ei kõla. Ise kui oled kirjutades loo keerdude sees, eriti ajarännu-lugude puhul, ei suuda jälgida, kas kõik vajalik sai ikka kirja. Nii et proovilugejate aus tagasiside annab mulle võimaluse segadused korda teha. 

M: Lugemise teeb raskemaks see, et sa ei anna kätte kogu lugu korraga, vaid uut peatükki peab terve nädala ootama! 

[Vahepeal arutlevad Maarja ja Nathan veidi pikemalt Tempus Fugitives grupis algatatud raamatuklubi teemadel. Videovestlused erinevate autoritega - nagu seesama siin, samuti siinses numbris jagatud vestlus Jodi Tayloriga - on tähtis osa raamatuklubi ettevõtmistest.] 

M: Minu küsimused hakkavad otsa saama. Sooviksid sa veel midagi öelda eesti lugejatele, kellel nüüd intervjuud ja raamatukatkendit lugedes-kuulates su teoste vastu huvi tekkis? 

N: Iga lugeja teeb rõõmu. Eestiga seovad mind nüüd mõned sõbrad - sina muidugi ja ühed mu sõbrad, kes sinna kolisid. Kuigi ma ise pole kunagi Eestis käinud, on tore teada, et mu raamatud on nii kaugele jõudnud ja ühendavad meid. Tänapäev pakub autoritele võrratuid võimalusi - me saame vahemaadest hoolimata suhelda. Näiteks kui Eestis keegi mu raamatu avastab, saab ta mulle otse kirjutada ja kilomeetrid ei takista uusi sõpru leidmast. Ja kui nüüd uued lugejad usaldavad tundmatusse raamatusse sisse hüpata, siis arvan, et nad leiavad parasjagu seiklust, võibolla mõned uued ideed, mille peale pole varem tulnud. Kirjutades püüan ma teada-tuntud ajarännuteemasse ikka natuke uut lisada, sündmustele oma vindi peale keerata. Ja “Kingdom of Engines” laadset kombinatsiooni ei ole vist varem keegi teinud. Seda maailma võib olla lugejale keerukas kirjeldada, aga lugemine võib ehk sellevõrra värskendavat elamust pakkuda - paik, kuhu ei ole varem sattunud. Mina loon oma maailmad ja avan lugejale ukse. Sisse astudes leiab iga lugeja midagi erinevat, sest igaühe kujutlusvõime on isesugune. Ja just sellepärast meeldib mulle, kui lugejad oma kogemusi kirjeldavad, kui igaüks lisab loo maailma oma ettekujutuse, tõlgendab tegelasi omal moel. Nõnda elavad need lood tuhandetes kujutelmades oma elu. Niisiis tervitan uusi lugejaid!

VanCoops autoripilt

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0569)