Eesti ulmelugejale Manfred Kalmsteni nime tutvustama ei pea, kuna lühilugusid on temalt ilmunud omajagu ning ka Stalkereid juba kamaluga koju veetud. Antud raamatusse on kokku pandud kolm lugu, mis kõik räägivad iidsest Aekadionist ja on omavahel väga tihedalt seotud. Kuna raamatuesitluse videointervjuust jäi kõlama maailmadevaheline ränne ning ka Raul Sulbi poolt koostatud järelsõnas tuuakse paralleele mu ühe tõelise lemmiku Roger Zelaznyga, siis tundus, et antud raamat peaks mulle hästi sobima.
Kogumiku juttudest meeldis mulle enim „Aekadioni pärand”, kuna seal oli minu jaoks kõike parasjagu: intriige, märulit, draamat ning ka maailmaloomet. Ning raamatu esimese jutuna toitis see mu ootust, et kogu teos on sellist hoogsat tegevust täis seikluslik draama. Teine jutt, lühiromaani mõõtu „Aekadioni hukk” aga keskendus rohkem maailmaloomele – seal oli küll intriige ja draamat, aga pigem avati siiski esimeses loos püünele toodud tegelase ja situatsiooni tagamaid. Samas esimeses loos oli fookus kuidagi paremini paigas ning tänu oma lühidusele oli ka lugejal lihtsam teatud detailide või seletuste puudumist andestada. Huku-loos hakkab kohati fookus ära kaduma ning ei saa just öelda, et otseselt käiks grind-imine, kuid esimestes peatükkides kirjapandud tegevused sahkerdaja igapäevaelust ja toimingutest tõmbavad minu jaoks tempo veidi liiga rahulikuks.
Raamatu kolmas lugu „Aekadioni viimane vereliin” tõmbab veidi eelnevas kahes loos lahtiseks jäetud otsi kokku, aga üldine müstiline foon pigem säilib. Samuti säilib lugejate nõutus: liiga palju küsimusi jääb ikkagi vastuseta. Läbi kõikide lugude on päris palju detaile, tegelasi, tehnoloogiaid, mida küll näidatakse, aga mille tausta või pärinemist ei lahata. Näiteks viiest erinevast teadaolevast maailmast käsitletakse lähemalt vaid kahte, kaudselt veel ühte ning kahe viimase kohta saame teada vaid nende peamise ekspordiallika ja rassi, kes seal elutseb. See lisab lugudele salapära, aga samas tõmbab ära ka lugeja fookuse oluliselt tegevusliinilt – kui juba relvad lavale tuua, siis võiks neist ka pauku teha. Antud juhul aga jäävad nii mõnedki loost läbikäinud mõisted ebaselgeks ning selle tõttu võib lugeja visioon loodud fantaasiamaailmast erineda väga palju autori omast.
Peategelastest jääb kindlasti mu lemmikuks Gila, Kaaren, kelle käitumismotiivid olid suhteliselt selged ning situatsioonidest tulenevalt ka piisavalt loogilised. Tema motivatsiooni oli kergem mõista ning tänu sellele ka tema toimetustele kaasa elada. Kahjuks aga ei saa seda väita teise peategelase Haldemari, Vaala kohta, kes alguses jäi silma kui väga kalkuleeriv, sihikindel ja edasipüüdlik, aga mingist hetkest käitus liiga impulsiivselt ning korraldas igal sammul parajalt jamasid. Tunda oli autori soovi luua Vaalas korralik antikangelane, aga mind isiklikult jäi see lahenduskäik veidi häirima: minu arvates mindi kergema vastupanu teed ja puudu jäi elegantsusest.
Autori üheks eeskujuks on antud raamatu puhul antiiktragöödiad, seega kõikides lugudes on tunda huku hõngu, nõretavat draamat ning hulka sassis peresidemeid. Rõhutatakse väga vaba seksuaalset käitumist ning tegelased peavad polügaamiat, armukeste pidamist ja muud sellist täiesti tavaliseks. Mõningatel juhtudel on selline käitumine täiesti ühiskonna normiks kujunenud koos sinna juurde kuuluvate traditsioonide ja tavadega. Mind veidi häiris, et kogumiku üks peategelastest oli nõus riskima verepilastusega, isegi kui ta selles päris kindel ei olnud. Samas ei ole lugejatele teada, kas see üldse on oluline loodud maailma kontekstis, kus tegemist on ikkagi tavalistest inimestega võrreldes ülimusliku rassiga – mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale.
Kirjutamisstiililt mulle antud teos meeldis: mõnus sorav lugemine, ei tulnud liigkeeruliste lausete pärast mõnda lõiku uuesti üle lugeda, ei olnud liiga ilutsev ja pigem mõnusalt ehe. Aga päris „lust ja lillepidu” ka mitte, sest tegelaste sisemonoloogid esitati osaliselt otsekõnena, nii et tabasin ennast tihti tõdemas, et ahjaa, see ei olnudki dialoogi osa, vaid tegelase post-it iseendale.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et raamat on igati korralik meelelahutus, igav ei hakka ning autori ideelendu on väga huvitav jälgida. Kohati läheb see lend liigagi kirjuks ning lugeja võib tabada end tegelastele kaasaelamise asemel hoopis juurdlemas loodud maailma ühiskonna korraldusliku poole või maagiasüsteemi võimaluste üle. Autor nimetab ise raamatut ühe-õhtu-lugemisvihikuks ja seda ta kindlasti ongi, kui ainult lehekülgede numbrit vaadata, kuid lahtiseid otsi ja vihjeid on raamatus hulgim ning lugejate enda peades elavad lood veel pikalt edasi.
