„Katse kakssada kaksteist, duubel kolm. Nüüd!“

Kõhetu mees astus Ourili kõrvalt, lonkis nääpsukese siniste silmadega neiu juurde ning võttis ta ostukärust banaani. Sinna samasse seisma jäädes hakkas ta võetud banaani lahti koorima.

„Oh!“ tegi neiu. „Kas teil on…“ Neiu kortsutas otsaesist. „on n… Kas teil on nälg?“ Neiu silmad läksid üllatusest suureks. „Oh küll, kas tahate ehk ka piima? Piim on sealpool.“ Graatsiline käeviibe. „Te olete väljastpoolt kodanikukindlustust ka? Jah?“

„Eh, ei.“ Mees tõukas neiut vastu õlga, nii et see vastu ostukäru koperdas, ning kõndis juba lahkuvale Ourilile järele.

„Kas oled viimaks uskuma jäänud?“ Ouril võttis õues talle järgi jõudnud mehel küünarnukist kinni. „Kui ka tänane päev pole sind veennud, ei ole mõtet rohkem sinuga aega kulutada.“

„Mmm,“ mõmises mees viimast banaaniampsu mugides. „Ma ei taha nüüd eluaeg ühtegi banaani nähagi,“ olid ta esimesed selged sõnad. „Jälk vili.“

„Ega midagi poleks oluliselt muutunud, kui sa oleks banaanid ka maha visanud, kuid oht oleks olnud, et signaal ebatavalise käitumise kohta oleks liiga liikuma läinud. Seda pole vaja. Kogu ajaline eelis tuleb maksimaalselt ära kasutada.“ Ouril peatus. „Põhiküsimus on, kas usud?“

„Las ma teen kokkuvõtte: müksad neid, nemad vabandavad, paned neile jala ette, nad vabandavad, et nad olid nii tähelepanematud ja kohmakad, sülitad neile näkku, oi, nad viivad su arsti juurde, võtad neilt toidu kärust ära, nad toovad sulle ise juurde. Alati. Usun. Nüüd ma usun seda kõike. Kindlalt.“

„Väga hea, Karl Karli poeg. Nüüd tuleb teha meil teine samm. Ma ostan robotid, sina veenad nad ümber.“ Ouril pöördus kannal ümber ja korrakski tagasi vaatamata lonkas minema.

*

Töö ürgvanas raketitehases oli Karlile tüütu. Lõputu akendeta ruum täis vastselt lahtipakitud robotite lõhna, silikoonvormimismassi lehk, igapäevaseks korduvaks refrääniks kulumatu sinise värvi kihelus nahal. Kõige selle saateks robotite värvimine, treenimine ja muidugi veenmine, et tõeline inimene on üksnes ja ainult sininahaline. Mistahes muud nahavärvi olend on virtuaalne või teine robot.

„Partii 32, püsti!“ Servomootorite ja piesolihaste vilin.

„Kes ma olen?“

„Tõeline inimene! Sininahkne.“ kaikus kolmekümnest kõlarist robothäälne koor.

„Keda näete siin pildil?“

„Teist robotit, kuigi inimkujulist!“

„Kus te viibite?“

„Virtuaalmängus! Sina oled siin virtuaalselt, kuigi oma õigel kujul.“

„Hea, Karl Karli poeg.“ Ouril noogutas ülevaatuse peale tunnustavalt. „Veel 4 partiid ja võime alustada. Värvi ja silikooni ikka jätkub? Ostan juurde?“

„Ja-ja-jah, jätkub muidugi.“ Karl vehkis käega. „Aga ei! 1080 robotit, seda on liiga vähe. Kaugelt liiga vähe! Me ei saa hakkama.“

„Väga paras on, isegi varudega. Usu mind, Karl Karli poeg. Lisaks. Kui vanaks sa kavatsed õigupoolest saada? Iga partii ümberveenmine ja treenimine võtab terve kuu. Arvuta, sa ju oskad. Terve kuu ja 30 robotit. Ma võiks ju neid rohkem osta, kui kiiremini jõuaks. Kuid kiiremini sa neid ei treeni ja rohkem pole vaja ka. Neli kuud veel. Siis tuleb meie suur triumf.“

Karl pühkis higi. Neli kuud suure hetkeni. Tea, mida Mari praegu teeb? vilksas tal kohe uus mõte läbi pea. Saadaks talle purgi sinist värvi, kutsuks näiteks karnevalile? Või ei, ta jättis mu siiski nii jõhkralt maha. Ja nagunii jäävad enamik inimesi alles. Peaaegu kõik ju tegelikult. Või siiski…

Suure päeva eelnädalal pakkis Karl robotid partiide kaupa hõljukitele ja saatis üle planeedi laiali. Enne veel neile viimast kontrolli tehes.

„Mis on teie esimene samm?“

„Kuue kaupa peitu!“ kuulis Karl ideaalselt üheaegset vastust.

„Samm kaks?“

„Püsida peidus kuni 3. aprilli kella 3:00-ni koduajavööndi järgi!“

„Samm kolm?“

„Alustada sõda vastasmängijate robotite vastu, nad hävitada ja alistada vastavalt individuaalselt määratud eesmärkidele! Kas ette kanda?“

„Jätta!“ Karl muheles, see kõik võis tõesti õnnestuda.

Ja nii see täpselt läkski. 3. aprillil üle kogu planeedi, kõikjal täpselt samal hetkel, kus öösel, kus päeval, tormasid oma peidikutest välja 1079 relvastatud robotit –üks kukkus kogemata liftišahti ja muutus kasutamiskõlbmatuks – ja alustasid halastamatut tapatööd.

„Nad tuleb tasakaalust välja viia, nad tuleb muuta tahtejõuetuks ja teovõimetuks,“ oli Ouril plaani kõige tähtsamat momenti rõhutanud iga päev mitu korda. „Ära muretse. Surm pole midagi, sa ju tead, surm pole lõpp, surm viib nad teise ilma, kus nad saavad patumaailmast lahti, saavad oma pattudest paraneda. Me teeme neile tegelikult suure-suure heateo. Meie sinuga.“

Nii asusidki 1079 robotit tapma. Nad olid selles väga efektiivsed ning nii nagu Ouril oli ennustanud, olid Maa elanikud täiesti ja üksmeelselt teovõimetud. Valgete, kollaste, mustade ja pruunide nägudega tapjarobotid ajasid nad segadusse. Viimasest kuriteost oli möödas juba mitusada aastat. Tapmine oli ettekujuteldamatu.

Ajahetkel 3 tundi ja 27 minutit, 0-hetkest arvestatuna, vahetasid lahingrobotid taktikat. Nad jätsid tavalised inimesed rahule ning sööstsid valitsusasutuste kallale. Kogu eelmised tunnid olid nad vaikselt just seda eesmärki silmas pidanud, jõuda justkui juhuslikult õigetesse kohtadesse.

Ajahetkel 6 tundi ja 52 minutit, 0-hetkest arvestatuna, teatas planeedi valitsus täielikust alistumisest.

„Me tunnistame ründajate täielikku võitu ning alistume täielikult ja tingimusteta. Inimelu on kõige tähtsam. Me loobume igasugusest võimust ja vastupanust.“

Vastupanust loobumine oli küll üsna tinglik lubadus. Vastupanu oli siiani olnud vaid paari lillepoti jagu, mida oli üritatud ründajatele pähe kukutada, kõik sihtmärgist mööda, ning liftišahti kukkunud robot oli ka ära varastatud. Viimane tõenäoliselt küll viidi haiglasse terveks ravimiseks, või noh, siis ära parandamiseks.

Alistumisteadet edastati kõikide kanalite kaudu, seda vilgutati  tänavate reklaamitabloodel, hüüti maha nii uues kui vanas telesüsteemis, trükiti kiirkorras plakatitele ning kirjutati isegi kriidiga asfaldile. See oli kõikjal ja tapmine lõppeski. Võit oli täielik, alistumine tingimusteta.

Ouril ja Karl juubeldasid. Plaan õnnestus! Nad istusid reaktiivhõljukile ja lendasid otse Maa valitsuse ette Rahu ja armastuse väljakule. Siin tuleb nende plaani kõrgpunkt! Nad teadsid seda.

„Mina valitsen nüüd teid!“ teatas Ouril hooletult-pidulikult hõljukist välja longates. „Ja tema on minu peaminister.“ Ta osutas enda kannul väljunud Karlile.“ „Nüüd teete te kõik nii, nagu meie ütleme!“

„Teie kaks?“ küsis planeedi president ise kuumal asfaldil põlvitades. „Teie oletegi selle kõige taga?“

„Just, poja. Mina ja Karl Karli poeg oleme need.“

„Oh,“ ütles Maa president ja minestas. Või noh, kukkus näoli maha.

„Võtke nad kinni!“ karjus presidendi seljataga seisnud nääpsuke siniste silmadega neiu, kes tundus Karlile kuidagi tuttav. „Kõik robotid, rünnakule!“

„Ei, te ei tohi,“ kriiskas Ouril terasest ja plastist robotitele, kuid nood ta käsi raudu panid. „Me oleme inimesed. Robot ei tohi inimese vastu kätt tõsta!“

„Me tohime küll,“ käristas temast vasakul olev neetud rauahunnik, „sest sa pole inimene, sa oled sinine!“

„Kõigile-kõigile rühmadele,“ saatis Karl samal ajal virtuaalkäsu. „Meid rünnatakse, meid võetakse vangi. Te peate meid päästma. Tapke kõik, tulge planeedi peaväljakule. Otsekohe!“

„Me ei saa kahjuks,“ sadas talle igast kanalist vastuseid. „Mäng on võidetud. Meie võitsime! Võiduga on meie mäng läbi. Lisaks olete teie pärismaailmas ja sinna me teile appi ei pääse. Meil on väga kahju.“

Karlil ja Ourilil ei jäänud muud kui alistuda.

*

Kollane päike vajus aegamööda silmapiiri suunas, värvudes selle käigus üha punasemaks ja punasemaks. Karl liigutas õngeritva vedades korki aeglaselt üle vee. Ouril oli täna juba kaks kala kätte saanud, ta pidi ka vähemalt ühe saama. Nii polnud õiglane.

„Eh, liftišaht,“ mühatas Ouril tema kõrval. „Kõik rikkus üks liftišaht ja nende alatine soov aidata kasvõi vaenlast. Neetud.“

Karl vaikis. Ta oli seda kõike juba mitu aastat kuulnud. Keegi oli päästnud liftišahti kukkunud kurjategija ja haiglas avastatigi pettus. Ja noh, selgus, et Maa presidendil oli tegelikult mõni päris-päris lahingrobot ikka ka. Kuigi Kuu orbiidile ladustatud, et need Maa inimeste und ei häiriks. Mõni väga nutikas abiline oli presidendil ka, kes vastuplaani välja haudus. Neetud.

„Me oleks praegu kuningad olnud, mõtle, Karl Karli poeg,“ jätkas Ouril. „Oleks rasva ja sulamett söönud nagu kuningad vanasti.“

Öek, mõtles Karl sellise valiku peale mõeldes.

„Me oleks rikkad olnud, „jätkas Ouril oma igapäevast hala. „Ikka päris tõeliselt rikkad, mõne planeedi ostnud, või kedagi.“

„Vaata, hõljuk tuleb,“ Karl viipas vasakule taevasse. „Tulevad vabastuskäsku tooma ehk, saime presidendilt armu? Võib-olla on paari mölakat vaja, et mõni teine mölakas nurka ajada?“ Karl ajas end ootusärevalt püsti.

„Istu rahulikult, Karl Karli poeg. Vaata kirju hõljuki küljel. See on järjekordne klassiekskursioon, kes meid jõllitama tuleb.“