Kuidagi juhtus nii, et peatoimetaja amet on ringiga minuni tagasi jõudnud ja sellega seoses tuleb hakata taas numbritele avasõnu leiutama. Asi nimelt selles, et peatoimetaja veeru kirjutamine on olnud mulle selles ametis alati kõige raskem ülesanne. Lihtsalt numbris ilmuvate artiklite-juttude üleslugemine on selle rubriigi täitmiseks kasulik kuid natuke liiga labane. Lugejad näevad ju neid isegi kui pisut kerivad. Seega peaks ütlema justkui midagi olulist aga nii püsib oht muuta peatoimetajaveerg kohaks, kus peatoimetaja hakkab lihtsalt oma sügavalt isiklikke sõgedusi välja elama. Halbu näiteid sellisest lähenemisest teavad ilmselt kõik.

Kordame seega kõige põhilisemat: Reaktor püsib eelkõige fännide panusel. Ilma teie igakuiste juttude, artiklite arvamuste, repliikide arvustuste jms poleks ka Reaktorit. Ehk tänaks kõiki, kes aastast-aastasse meile kümneid ja kümneid tekste saatnud ja ühtlasi ärgitaks neid, kes pole siiani veel midagi saata julgenud, seda kindlasti tegema. Karta ei ole vaja ja kõige hullem, mis võib juhtuda, on see, et vastus võib venida. Toimetus on meil ikkagi pisike ja kord kuus mõne peavoolu kirjandusajakirja mahuga võrdse numbri kokkupanek suur töö. Eriti kuna peame erinevalt neist teistest ajakirjadest seda tegema oma igapäevase põhitöö kõrvalt.

Elame olmeulmelisel ajastul, kus ka veiderulme tundub taltsas ja mõistlik. Ukraina sõda on kestnud aasta, tänavatel annavad poliitikud lubadusi, mis hirmutaks Orwelli ja Huxleyd ning Gibsonil vajuks Midjourneyt nähes suu lahti. Kõige selle juures oleme jäänud ikkagi nendeks samadeks inimesteks. Leiame ulmest kosutust ja elame edasi.

Kaanepilt Midjourney, Jana ja Riho.