„Ajudraiver"
Joel Jans
Lummur, 2022
288 lk
-----------------
Ma olen Joel Jansi lugenud... natuke. Omal ajal mõne lühijutu siit ja
sealt, mis on olnud sellised normaalsed, toredad. Eesti Kirjanike Liidu
romaanivõistlusel teise koha saanud „Tondilatern" meeldis juba täitsa
hästi, sellist nooremale lugejale, teismelisele mõeldud hästikirjutatud
noorteromaani oli ja on eesti keeles väga vaja.
Asja juurde! Daamid ja härrad, kinnitage turvavööd, sest sellest tuleb üks
tempokas sõit!
„Ajudraiver" on oma olemuselt „väga ulme", kus kirjanik on oma
igapäevatööd, seda va arvuti-värki, kõvasti sõnadeks, lauseteks ja peatükkideks
raiunud. Raamat algab peale sellega, et patsiga poiss Felix, tavaelus
mitte-väga-õnnelik ITipoiss, sureb. Maandub ta omamoodi üllatusena paradiisi,
aga siis selgub, et asjad on oluliselt keerulisemad, suremisega alles hakkab
elu peale, paradiis on esimene samm järgneval raskel teel. Hauatagune elu on
tegelikult virtuaalreaalsus, kus surnud-elluäratatud inimesed, neurikud, elavad
edasi oma elu. Või mis elu see ka on, kuna tegelikult valitseb hauakääpatagust
maailma tehisintellekt. Felixile see ei meeldi just kõige rohkem ning siit
hakkavadki edasine suletöö ja vastasseis lahti rulluma.
Kui IT-maailm on tuttav süsteemiadministraatori vaatenurgast, siis on
raamatus veel eraldi lisakiht mõnusat ja humoorikat nohikuvärki. On ju siin
Init ja Nohup, juttu on klastritest ning igal teisel sammul võivad viirused
jalus olla. Mis viirused, kogu see küber ja punk on „Ajudraiveri" kaante
vahel masina ja inimese kokkusulamine, kus on nii neuroviiruseid, neuromeeme
kui „lihtsalt" neurikuid. Kohati läheb kogu see pillerkaar nii
intensiivseks, et lugeja peab kõvasti kinni hoidma, et ree pealt maha ei kuku.
Raamatut ilmestavad Liis Rodeni illustratsioonid, ka kaanepilt on tema
jagu. Mulle jubedalt meeldib, kui raamatus on pilte, need annavad alati
tekstile hästi palju juurde. Ka antud juhul on hästi mõnus vaadata, kuidas
lugemisel peas tekkinud mõttepildid sarnanevad kunstniku nägemusega. Või
teinekord ka erinevad.
Mis mulle veel raamatute juures meeldib – kui on sisukord. Jah, siin on see
olemas. Samuti on äärmiselt sümpaatne, kui on kas eel- või järelsõna, antud
juhul on Jüri Kallas võtnud kokku Joel Jansi kirjanikutee, mida oli väga
huvitav lugeda. Eks ma üht koma teist teadsin ka, aga nii mõnigi detail oli
uudne, samuti osad üldistused olid huvitavad. On ju Joel Jans päris palju
kirjutanud teiste kirjanikega kahasse, pikematest lugudest on näiteks
koostööromaanid Maniakkide Tänavaga („Kettmõõgaga mõõdetud maa" ja „Kosmose
pikk vari") ja paar lühijuttu Veiko Belialsiga. Ka „Tondilaterna" all
oli osaliselt Maniakkide Tänava kätetööd, kuid suurem osa oli siiski Jansi
jagu. „Ajudraiver" on saba ja sarvedega Jansi lapsuke, seega, kes tahab
lugeda võimalikult „puhast" Jansi romaani – palun, selleks on „Ajudraiver".
Mitte, et teiste kirjanikega kahasse kirjutamine halb oleks, oh ei. Pigem ongi
muljetavaldav, kuidas kärgaju toimib ning kaks (või teinekord rohkemgi)
kirjanikku suudavad väed koondada.
Kui suurem osa raamatust on hoogne žanrilugu ulmemaailmas, kus peamine rõhk
on tihedal tegevusel, siis just lõpupoole tuleb sisse ka maguskurbi ja
melanhool-nukraid noote, mis minu silmis tõstab n-ö „tavalise",
klassikalise olemusega loo, teistest sarnastest vaksa jagu kõrgemale. Sest minu
silmis on kirjandus just siis eriti väärtuslik, kui misiganes kuues esinev lugu
sisaldab ka tõsisemaid, filosoofilisemaid noote, kus kirjanik võib valida talle
sobiva laiusega pintsli, kasta seda sulekuningale sobiva värvi sisse ning
jutustada lugejale oma käekirjaga allegooriliselt hoopis muud lugu. Näiteks
antud juhul leiab tempoka žanriulme tagant noore täiskasvanu mehistumise loo.
Jäin lugemise ajal mõtlema, et täitsa huvitav ikka, milliseid seoseid võib
lugemise ajal tekkida. Sest see, et kohatise huumori tagant kippusin ma
Paasilinna kõrvu nägema (põrgukristlased!) – noh, miks ka mitte. Samuti vana hea Tartu ja
Tallinna vastasseis ajas ka mõnusalt muigama – on ikka kirjanikul võimalusi „ära
panna" ning see peita peategelase mõttemaailma taha! Ning mingil hetkel
jäin ma üldse iseenda omaaegsete (ulme)lühijuttude peale mõtlema – ma ei taha
küll hakata ennast ja Jansi võrdlema, eks on põhjusega üks meist kirjanik ja
teine kirjatsura, kuid mingis osas tuli see kutsikaenergilisus tuttav ette.
„Ja mis prügimäele meid nüüd saadeti?" uuris Felix edasi.
„See, mu sõber, on põrgu, või siis vähemalt Initi versioon sellest," muigas Polack mõrult.
Felix uuris ümbritsevaid ehitisi lähemalt ja leidis, et valitsev õudne disharmoonia ajas tal südame pahaks. See paik oli hullem isegi kui Tallinn – linn, mis Felixile polnud kunagi meeldinud just seepärast, et vana ja uue kokkusobimatus riivas ta silma."
Kritiseeritava poole pealt mõjus mu jaoks sadulana sea seljas ropendamine.
Seda on tegelikult küll väga vähe, ainult mõnes kohas – ning seda enam tekkis
küsimus, et miks, miks küll? St minu jaoks pole vägisõnad midagi halba või
ebameeldivat, need on üks viis teatud emotsioone väljendada ning annavad palju
võimalusi keelemängudeks. Kui aga rääkida sajatamisest, siis seal peab mu
arvates üsna hoolega balansseerima, kuskohas mõni suguelund on omal kohal, kus
pinnuks silmas. „Ajudraiverist" oleks ma ise jätnud need vähesedki
roppused praegusel kujul välja.
Trüki- ja kirjavigu oli raamatus natuke liiga palju. Ega ma neid kokku
lugenud, äkki kümmekond, mõni siia-sinna. Kuna aga raamatul on ka toimetaja,
siis tekib küll küsimus, et kuidas need vead läbi lipsasid päris mitmest
silmapaarist? Pealegi Eesti on väga väike koht, siin on mitmeid inimesi, kes
viitsiks käsikirja või paar aastas läbi lugeda ning kriitilise pilguga kirjavigu
taga ajada. Rääkimata sellest, et pea kõik mulle silma läinud vead oleks
õigekirja masinkontroll üles leidnud.
Kokkuvõtvalt: hästi tore ja sümpaatne raamat. Ega ma nüüd ei tea, kaua Jans sahtlit on täitnud, aga esimene lühijutt ilmus tal 12. aastat tagasi Reaktoris („Elva õudus" – ning tegelikult võib vaielda, oli see nüüd debüüt või mitte... aga see pole ka oluline). Igal juhul minu silmis on kirjanik arenenud märkimisväärselt, kui varem torkas rohmakus ja vähene viimistlemine silma, siis „Ajudraiver" on väga mõnusalt poleeritud ulmeromaan, selline lopsakas, ma ütleks. Paraja pikkusele muule lisaks, mis sa hing healt raamatult veel tahad?
4/5
