Ajukas

„Ajudraiver"

Joel Jans

Lummur, 2022

288 lk

-----------------

Ma olen Joel Jansi lugenud... natuke. Omal ajal mõne lühijutu siit ja sealt, mis on olnud sellised normaalsed, toredad. Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel teise koha saanud „Tondilatern" meeldis juba täitsa hästi, sellist nooremale lugejale, teismelisele mõeldud hästikirjutatud noorteromaani oli ja on eesti keeles väga vaja.

Asja juurde! Daamid ja härrad, kinnitage turvavööd, sest sellest tuleb üks tempokas sõit!

„Ajudraiver" on oma olemuselt „väga ulme", kus kirjanik on oma igapäevatööd, seda va arvuti-värki, kõvasti sõnadeks, lauseteks ja peatükkideks raiunud. Raamat algab peale sellega, et patsiga poiss Felix, tavaelus mitte-väga-õnnelik ITipoiss, sureb. Maandub ta omamoodi üllatusena paradiisi, aga siis selgub, et asjad on oluliselt keerulisemad, suremisega alles hakkab elu peale, paradiis on esimene samm järgneval raskel teel. Hauatagune elu on tegelikult virtuaalreaalsus, kus surnud-elluäratatud inimesed, neurikud, elavad edasi oma elu. Või mis elu see ka on, kuna tegelikult valitseb hauakääpatagust maailma tehisintellekt. Felixile see ei meeldi just kõige rohkem ning siit hakkavadki edasine suletöö ja vastasseis lahti rulluma.

Kui IT-maailm on tuttav süsteemiadministraatori vaatenurgast, siis on raamatus veel eraldi lisakiht mõnusat ja humoorikat nohikuvärki. On ju siin Init ja Nohup, juttu on klastritest ning igal teisel sammul võivad viirused jalus olla. Mis viirused, kogu see küber ja punk on „Ajudraiveri" kaante vahel masina ja inimese kokkusulamine, kus on nii neuroviiruseid, neuromeeme kui „lihtsalt" neurikuid. Kohati läheb kogu see pillerkaar nii intensiivseks, et lugeja peab kõvasti kinni hoidma, et ree pealt maha ei kuku.

Raamatut ilmestavad Liis Rodeni illustratsioonid, ka kaanepilt on tema jagu. Mulle jubedalt meeldib, kui raamatus on pilte, need annavad alati tekstile hästi palju juurde. Ka antud juhul on hästi mõnus vaadata, kuidas lugemisel peas tekkinud mõttepildid sarnanevad kunstniku nägemusega. Või teinekord ka erinevad.

Mis mulle veel raamatute juures meeldib – kui on sisukord. Jah, siin on see olemas. Samuti on äärmiselt sümpaatne, kui on kas eel- või järelsõna, antud juhul on Jüri Kallas võtnud kokku Joel Jansi kirjanikutee, mida oli väga huvitav lugeda. Eks ma üht koma teist teadsin ka, aga nii mõnigi detail oli uudne, samuti osad üldistused olid huvitavad. On ju Joel Jans päris palju kirjutanud teiste kirjanikega kahasse, pikematest lugudest on näiteks koostööromaanid Maniakkide Tänavaga („Kettmõõgaga mõõdetud maa" ja „Kosmose pikk vari") ja paar lühijuttu Veiko Belialsiga. Ka „Tondilaterna" all oli osaliselt Maniakkide Tänava kätetööd, kuid suurem osa oli siiski Jansi jagu. „Ajudraiver" on saba ja sarvedega Jansi lapsuke, seega, kes tahab lugeda võimalikult „puhast" Jansi romaani – palun, selleks on „Ajudraiver". Mitte, et teiste kirjanikega kahasse kirjutamine halb oleks, oh ei. Pigem ongi muljetavaldav, kuidas kärgaju toimib ning kaks (või teinekord rohkemgi) kirjanikku suudavad väed koondada.

Kui suurem osa raamatust on hoogne žanrilugu ulmemaailmas, kus peamine rõhk on tihedal tegevusel, siis just lõpupoole tuleb sisse ka maguskurbi ja melanhool-nukraid noote, mis minu silmis tõstab n-ö „tavalise", klassikalise olemusega loo, teistest sarnastest vaksa jagu kõrgemale. Sest minu silmis on kirjandus just siis eriti väärtuslik, kui misiganes kuues esinev lugu sisaldab ka tõsisemaid, filosoofilisemaid noote, kus kirjanik võib valida talle sobiva laiusega pintsli, kasta seda sulekuningale sobiva värvi sisse ning jutustada lugejale oma käekirjaga allegooriliselt hoopis muud lugu. Näiteks antud juhul leiab tempoka žanriulme tagant noore täiskasvanu mehistumise loo.

Jäin lugemise ajal mõtlema, et täitsa huvitav ikka, milliseid seoseid võib lugemise ajal tekkida. Sest see, et kohatise huumori tagant kippusin ma Paasilinna kõrvu nägema (põrgukristlased!) –  noh, miks ka mitte. Samuti vana hea Tartu ja Tallinna vastasseis ajas ka mõnusalt muigama – on ikka kirjanikul võimalusi „ära panna" ning see peita peategelase mõttemaailma taha! Ning mingil hetkel jäin ma üldse iseenda omaaegsete (ulme)lühijuttude peale mõtlema – ma ei taha küll hakata ennast ja Jansi võrdlema, eks on põhjusega üks meist kirjanik ja teine kirjatsura, kuid mingis osas tuli see kutsikaenergilisus tuttav ette.

„Ja mis prügimäele meid nüüd saadeti?" uuris Felix edasi.

„See, mu sõber, on põrgu, või siis vähemalt Initi versioon sellest," muigas Polack mõrult.

Felix uuris ümbritsevaid ehitisi lähemalt ja leidis, et valitsev õudne disharmoonia ajas tal südame pahaks. See paik oli hullem isegi kui Tallinn – linn, mis Felixile polnud kunagi meeldinud just seepärast, et vana ja uue kokkusobimatus riivas ta silma."

Kritiseeritava poole pealt mõjus mu jaoks sadulana sea seljas ropendamine. Seda on tegelikult küll väga vähe, ainult mõnes kohas – ning seda enam tekkis küsimus, et miks, miks küll? St minu jaoks pole vägisõnad midagi halba või ebameeldivat, need on üks viis teatud emotsioone väljendada ning annavad palju võimalusi keelemängudeks. Kui aga rääkida sajatamisest, siis seal peab mu arvates üsna hoolega balansseerima, kuskohas mõni suguelund on omal kohal, kus pinnuks silmas. „Ajudraiverist" oleks ma ise jätnud need vähesedki roppused praegusel kujul välja.

Trüki- ja kirjavigu oli raamatus natuke liiga palju. Ega ma neid kokku lugenud, äkki kümmekond, mõni siia-sinna. Kuna aga raamatul on ka toimetaja, siis tekib küll küsimus, et kuidas need vead läbi lipsasid päris mitmest silmapaarist? Pealegi Eesti on väga väike koht, siin on mitmeid inimesi, kes viitsiks käsikirja või paar aastas läbi lugeda ning kriitilise pilguga kirjavigu taga ajada. Rääkimata sellest, et pea kõik mulle silma läinud vead oleks õigekirja masinkontroll üles leidnud.

Kokkuvõtvalt: hästi tore ja sümpaatne raamat. Ega ma nüüd ei tea, kaua Jans sahtlit on täitnud, aga esimene lühijutt ilmus tal 12. aastat tagasi Reaktoris („Elva õudus" – ning tegelikult võib vaielda, oli see nüüd debüüt või mitte... aga see pole ka oluline).  Igal juhul minu silmis on kirjanik arenenud märkimisväärselt, kui varem torkas rohmakus ja vähene viimistlemine silma, siis „Ajudraiver" on väga mõnusalt poleeritud ulmeromaan, selline lopsakas, ma ütleks. Paraja pikkusele muule lisaks, mis sa hing healt raamatult veel tahad?

Ajukas

4/5


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0609)