Beinecke MS 408, mida tavaliselt kutsutakse Voynichi käsikirjaks, on mõnes mõttes täiesti argine. See on 240 leheküljeline sule ja tindiga pärgamendile kirjutatud koodeks, mis on radiosüsiniku meetodil dateeritud viieteistkümnenda sajandi esimesse kolmandikku ja muude parameetrite järgi otsustades valminud Itaalias. Ajalooallikates mainitakse seda esmakordselt seitsmeteistkümnenda sajandi keskel kui üht neist köidetest, mille Rudolf II oma raamatukogu jaoks ostis. Paljud selle pildid meenutavad tugevalt teiste keskaegsete raamatute illustratsioone. Aja jooksul on mõned poognad kaotsi läinud ja käsikiri vähemalt korra, tõenäoliselt kaks korda ümber köidetud (poognate järjekord on selle käigus muutunud). Nime sai see Poola antikvaar Wilfrid Voynichi järgi, kes ostis selle 1912. aastal rahahädas jesuiitidelt.

Märksa ebatavalisem on fakt, et see on kirjutatud tundmatus kirjasüsteemis, millest pole kunagi leitud ühtki teist näidet. Käsikirja näol võib olla tegu müstifikatsiooniga, mille eesmärgiks oli mõnelt ülikult või lausa kuningalt suur rahasumma välja petta (kaugelt eksootiliselt maalt pärinevad saladused!), ning aja jooksul on selle autorina välja pakutud mitmesuguseid silmapaistvaid õpetlasi alates Roger Baconist. (Tänaseks ei toeta seda hüpoteesi enam praktiliselt keegi, sest Bacon suri rohkem kui sajand enne seda, kui käsikirja pärgament nende algsetel omanikel seljast kooriti. Muidugi võib tegu olla koopiaga palju vanemast raamatust…)

voynichi-tekst

Mõnd aega peeti võimalikuks, et käsikirja autor on tegelikult Wilfrid ise, kes kasutas ära juhuslikult tema kätte sattunud tühja koodeksi, aga see on mitmel põhjusel ebatõenäoline. Kõige olulisem neist: spektraalanalüüs ei näita ei tindi ega illustratsioonide pigmentide juures midagi ebaharilikku, ehkki sajanditagune võltsija ei oleks osanud selliste tulevikus leiutatavate meetoditega arvestada. Päris palju võltsinguid on paljastatud tänu sellele, et radiosüsinik- või spektraalanalüüs leiab midagi anakronistlikku. (Näiteks niinimetatud Vinlandi kaardi kurikuulus rannajoon on joonistatud hiljem, titaandioksiidi sisaldava kahekümnenda sajandi tindiga.) Mõned eksperdid kahtlevad ka võimaluses, et selline kogus puhtaid pärgamendilehti oleks üldse saanud nii kaua säilida (me teame kindlalt, et tegu ei ole palimpsestiga).

Niisiis on enam-vähem vaieldamatu, et raamat on tõepoolest hiliskeskaegne. Ainult et…

…mitte keegi pole suutnud välja pakkuda mõistlikku hüpoteesi, miks käsikirja autorid sellega nii palju vaeva nägid. Kui see on kirjutatud päris inimkeeles, siis miks leiutada selle jaoks unikaalne kirjasüsteem? Kui see on šifreeritud, siis milline tekst võis nii oluline ja mahukas olla, et see tuli raamatuna järeltulevatele põlvedele säilitada? Kui see on müstifikatsioon, siis miks nii põhjalik? Ka meie valgustatud ajastul, kui isegi väga heade võltsingute paljastamiseks on lõputult meetodeid ja eksperte jalaga segada, õnnestub maha müüa paarileheküljelisi “iidseid juudi käsikirju”, mis on kuldvärviga lohakalt kunstnahale sirgeldatud. Sellegipoolest ei leppinud Voynichi käsikirja autorid mingi juhuslike sümbolitega täidetud ürikuga, vaid kirjutasid ja joonistasid valmis toeka, enam kui kahesaja leheküljelise raamatu, mis kubiseb kõiksugu skeemidest ja mitmekordselt kokkuvolditud vahelehtedest. Tegu ei ole isegi üheainsa ekstsentrilise kunstniku teosega, sest käekirjade järgi otsustades osales selle loomisel vähemalt kaks inimest, võib-olla koguni viis. Ja kõik nad kirjutasid ühtmoodi oskuslikult, nagu oleksid seda kirja maast-madalast peale harjutanud.

Voynichi teksti on püütud dešifreerida Esimesest Maailmasõjast saadik, alati edutult. See on kirjutatud (väga tõenäoliselt) tähestikulises kirjas, milles on tähti sõltuvalt tõlgendusest kakskümmend kuni kakskümmend viis (pluss kümmekond nende varianti) või siis kuni nelikümmend. Kuna ühegi sümboli tegelik tähendus pole teada, pole ka võimalik öelda, milliseid neist peaks pidama “päris” tähtedeks ja milliseid nende variantideks või kombinatsioonideks. (Kui ladina tähestikust võrdlusi tuua, siis kuidas konteksti teadmata kindlaks teha, kas Á ja A pisut erinev välimus kodeerib foneetilist informatsiooni või kas ligatuur fi on sama kui f+i?) Lisaks teksti põhiosa moodustavatele tähtedele esineb paaris kohas ka väga haruldasi sümboleid, mida ei arvestata, sest need ei lisa mudelitele midagi ja muudavad ainult analüüsi tülikamaks. Statistilisest küljest (sümbolite sagedusjaotus, Zipfi seadus jne) sarnaneb Voynichi tekst inimkeeltega, ehkki selle omadused on siiski küllaltki ebaharilikud. Statistilise analüüsi abil pole niisiis võimalik selle tehislikku olemust kinnitada ega ümber lükata.

voynichi-sagedusjaotus-v101

Ühe levinuma hüpoteesi kohaselt on käsikiri kirjutatud mõnes tänaseks väljasurnud Euroopa pisikeeles, mis võis olla baski-sarnane isolaat ja millest pole kusagil mujal jälgegi säilinud. Sellisel juhul võib teksti dešifreerimine fundamentaalselt võimatu olla. (Kõrvalepõikena: ajaloost on teada mitmeid dešifreerimata kirjasüsteeme — rongorongo, lineaarkiri A, Mohenjo Daro kiri —, aga Voynichi tähestik on nende seas unikaalne, sest pärineb keskaegsest Euroopast, kus oli juba ammu levinud hoopis teistsugune kirjasüsteem, ja selle puhul pole võimalik tuvastada seost ühegi konkreetse kultuuriga.) Muidugi ei tasu nüüd vaimustuda mõttest, et äkki on see kirjutatud meie tillukeses ja eksootilises eesti keeles, sest enam kui sajandi jooksul on teksti püütud ümber panna vist küll kõigisse keeltesse, mille kohta mingitki infot saada on, kaasa arvatud neisse, mille olemasolust ei saanud käsikirja autorid omal ajal kuidagi teada. Meenutame, et Kolumbuseni oli veel minimaalselt pool sajandit.

Teise võimalusena võib olla tegu tehiskeelega, ehkki see ei sarnane sugugi teiste keskaegsete katsetega uusi keeli luua (või nägemuses ilmutatud keeli üles tähendada). Kahekümnendale sajandile eelnenud tehiskeeled saab laias laastus jagada kaheks: väga läbinähtavalt ladina keele pealt maha vehitud “taevased keeled”, nagu Hildegard von Bingeni lingua ignota, ja filosoofilised keeled, mis püüdsid kogu maailma loogiliselt ära lahterdada. Üldiselt usutakse, et vähegi teadlikum ja süstemaatilisem keeleloome algas Voynichi käsikirja valmimisest kaks sajandit hiljem. Võimalik muidugi, et selle autorid olid väga edumeelsed ja läbinägelikud ning ennetasid tänaseid naturalismi taotlevaid conlangereid sajandeid. Umbkaudu samast ajajärgust on üks sedasorti keel juba teada, Lähis-Ida päritolu balaibalan. Tehiskeele variandi tõeks osutumisel võiks käsikirja näol olla tegu müstilise tekstiga, okultistlike pitserite kirjandusliku analoogiga; miks mitte katsega selles kujutatud maailm ellu kutsuda.

Ja alati jääb võimalus, et tegu on siiski hästituntud keelega (nagu ladina), mis on lihtsalt eriti kavalalt šifreeritud. Mingil määral toetavad seda ideed tekstis leiduvad korduvad mustrid, mis on omased teatud tüüpi šifritele. Tõsi küll, enam kui sajandi vältel pole tekstiga jõudu katsunud tuhandetest inimestest keegi suutnud tuvastada, mis meetodit autorid siis ikkagi kasutasid — isegi kui nad olid omast ajast sajandeid ees, oleksid nad vaevalt suutnud välja mõelda krüptoalgoritmi, millest me täna jagu ei saaks, kasvõi juba sellepärast, et neil polnud arvuteid. Muidugi on võimalus, et nad kasutasid teksti krüpteerimiseks mõnd teist teksti (ühekordset šifrit), mispuhul oleks seda võimatu ilma võtmeteksti leidmata lahti murda. Aga selle hüpoteesi puhul tõstatub jällegi küsimus, miks nad ikkagi nii palju vaeva nägid? Kui nad midagi varjata püüdsid, siis mis see oli? Miks nad sinna juurde nii palju pealtnäha seosetuid pilte joonistasid?

Teksti dešifreerimise keerukus pole muidugi inimesi heidutanud ja iga paari aasta tagant jõuab keegi rahvusvahelisse meediasse väitega, et on kas teksti keele tuvastanud või selle lausa ära tõlkinud. Üldiselt võib selliste väidete puhul kindel olla kahes asjas: 1) lahendajal puuduvad kõnealusest keelest igasugused teadmised, 2) ta piirdub kõigest mõnede suvaliselt valitud lausete tõlkimisega, jättes ülejäänu lugejatele koduseks ülesandeks. Ühist on kõigil neil väidetel veel niipalju, et ühegi dešifreerija tõlgendus ei sarnane teistega: kui võtta näiteks kaks suvalist “ladinakeelset” transkriptsiooni, pole neil absoluutselt mitte midagi ühist. Mis muidugi ei takista kõiksugu hulludel, marurahvuslastel ja niisama aferistidel pidevalt väita, et tegu on ladina, või ei, vana-türgi, või ei, nahuatli, või ei, maavälise tulnukakeelega.

Viimase aja kõige tuntumad dešifreerijad on mõlemad leidnud, et tegu on ladina keelega: Gerard Cheshire tuvastas käsikirja keelena grammatikavaba protoromaani keele (mis ei sarnane sugugi meile tuntud vulgaarladina dialektidega), kirjutatud senitundmatus protoitaalia tähestikus (mis ei sarnane üldse ühegi teise ladina tähestiku variandiga). Nicholas Gibbsi meelest on see aga kirjutatud hoopis lühendites, mille mõistmise hõlbustamiseks oli raamatu lõpus tänaseks kaduma läinud indeks. Nagu ikka, on nende lahendusi võimalik tõsiselt võtta ainult siis, kui täielikult eirata seda, et nad on suvalistest tähekombinatsioonidest suvalisi asju välja lugenud — ja Cheshire’ puhul käepärastest mitteromaani keeltest sõnatüvesid juurde laenanud, sest noh, käsikiri ju ise tõestab, et need olid tollal kasutusel.

Need kaks näidet annavad teksti dešifreerimise katsetest tegelikult päris hea ettekujutuse, sest just sellised kipuvad need olema: keegi ülemäära enesekindel ullike määrab Voynichi sümbolitele meelevaldsed vasted (enamasti ladina tähestikus), hakib saadud tähejada tunde järgi ära (eirates täielikult algteksti tühikuid) ja loeb siis saadud silpidest välja, mida ise tahab. Kui materjali ei jätku, võib alati postuleerida, et autor on sõnu suvalistes kohtades tähti vahele jättes lühendanud. Dešifreeritud tekst on kõigil juhtudel vigaselt kirjutatud ja absoluutselt grammatikavaba. Seda viimast punkti tuleb eriliselt rõhutada, sest tähestikkirju on väga lihtne selgeks õppida ja kasutada ning ka kõige harimatum mats suudab oma mõtteid seinale kritseldada emakeele grammatikat järgides. Mis siis rääkida inimestest, kes on võimelised ilusa käekirjaga mitusada lehekülge täis kirjutama. Muidugi võiks välja pakkuda võimaluse, et Voynichi autorid tegelikult ei osanud keelt, milles kirjutasid, ainult et… kuidas nad suutsid sellistes tingimustes nii mahuka raamatu kirja panna ja kuidas oleks sel juhul üldse võimalik teksti mõista?

Tuntumatest dešifreerimiskatsetest võiks veel mainida, et ameerika filosoofiaprofessor William Romaine Newbold kuulutas 1921. aastal, et käsikirja tähed (mis on üleüldse pettemanööver) koosnevad ainult mikroskoobi all nähtavatest tibatillukestest kiirkirjasümbolitest, millega on ladina keeles kirja pandud kõiksugu saladusi (muuhulgas mikroskoopide ja teleskoopide kohta, mida ametliku ajalookäsitluse kohaselt polnud veel leiutatud). John Stojko avaldas 1978. aastal raamatu, mille kohaselt on tegemist 2500 aastat vana diplomaatilise kirjavahetusega, kirjutatud täishäälikuteta ukraina keeles. Alberta Ülikooli meeskond tuvastas hiljuti, et suurem osa raamatust on kirja pandud heebrea anagrammides. Soome ärimees Veikko Latvala seevastu teab kindlalt, et tekst kujutab enesest mõttetut tähejada... mida on siiski võimalik mõista, kui juhtud olema taevase ilmutuse saanud prohvet. Osalise nimekirja sarnastest dešifreerimiskatsetest leiab Cipher Mysteries blogist. Üks kõige värvikamaid teooriaid, millest mina kuulnud olen, väidab, et Voynich on keskaegsete lesbinunnade käsiraamat partenogeneetiliseks paljunemiseks :->

Voynichi käsikirja salapära tõmbab nagu magnetiga ligi kõiksugu veidrikke, kes on tänaseks selle dešifreerimisele halva kuulsuse andnud. Muidugi leidub teadlasi, kes riskivad oma mainet sellega määrida, aga neid on palju vähem kui amatööre ning nende töö tulemusena sündivad tabeli- ja valemirohked teadusartiklid ei huvita kedagi peale teiste ekspertide. Ajakirjandusse jõuavad ainult sensatsioonilised väited, millega on palju kergem välja tulla, kui oled loll nagu saabas ja täiesti moraalilage.

Veebikoomiks XKCD on mõistagi asjale lähenenud uudse nurga alt. Mine tea? Äkki on tegu hoopis paralleelmaailmast pärit raamatuga, mis poleks oma algsel kodumaal millegi poolest eriline…

Kes tahab käsikirjaga ise jõudu katsuda, leiab kvaliteetse skänni Yale’i Ülikooli saidilt. Kogu tekst on saadaval ka ladina tähestikku transkribeeritud kujul ja seda päris mitmes versioonis.

Kahekümnendal sajandil on Voynichi käsikiri inspireerinud paljusid kunstnikke, kellest tähelepanuväärseim on itaallane Luigi Serafini oma Codex Seraphinianusega. Tema teos on Borgeslik kujuteldava maailma entsüklopeedia, täis sürreaalseid illustratsioone ja kirjutatud kirjas, mida kunstnik ise väidab olevat aseemilise, ehkki selles on selgelt tuvastatav ladina kursiivi mõju (silmuseline struktuur, eristuvad suur- ja väiketähed jne).

codex-seraphinianus

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0633)