Ulmestaar Jaanus Makko

1. Kes oled ning millega tegeled?
Olen Jaanus Makko. Enim tähelepanu olen saanud praegu masinõppelahendustega piltide loomisest ja jagamisest. Ma ei ole täielikult väljendi „tehisintellekt” vastu. On neid, kes arvavad, et „tehisintellekt” viitab sellele, et õppinud masinal peaks olema teadvus. Pigem mul sellist muljet ei ole, seega võib minu poolest öelda ka, et teen pilte tehisintellekti abil, ja ma näpuga viibutama ei hakka. Kui keegi kaldub käituma, nagu ta usuks tehisintellektist teadvusega olendit, tekib kihk küll võib-olla täpsustada, et selle intellektiga praegu vast siiski teadvuse ja inimesest eraldi seisvate soovide nägemine ei ole põhjendatud ja taolise teadvuse saavutamine nendes tööriistades näib pigem väheusutav. Praegu tähendab selliste tehisintellektidega piltide loomine peamiselt kirjalikult masinaga suhtlemist, aga et tehnoloogia on veel arenemises, ei ole täiesti selge, kas sõnadega suhtlemine jääb parimaks meetodiks. Pigem ilmselt ei jää, on vähetõenäoline, et uued virtuaalsete pintslitega või käeviibetega piltide loomise lahendused ei jää tulemata, ja ilmselt ei tule selliseid võimalusi väga kaua oodata.

Laiemalt mu huvide fookust sõnastada püüdes võib öelda, et tunnen huvi uute tehnoloogiate inimkeele osana kasutamise võimaluste vastu. Olen suurel määral keele ja inimsuhtluse fookusega – kirjandus, filmid, pildid, muusika, mängud. Võib öelda, et tunnen huvi uue tehnoloogiaga millegi väljendamise vastu, mida enne polnud võimalik väljendada.

Selle tehnoloogia arengutele sattusin, kui õppisin iseseisvalt veidi varasemaid, kuid seotud tehnoloogiaid – moodsaid animatsiooniprogramme, protseduurilist animatsiooni ja visuaalefektide programmeerimise lahendusi. Püüdsin jälgida erinevaid arenguid selles tehnoloogias – seda, kuidas mitmed loovmeediumid, milleks enne oli tarvis suuri meeskondi, jõuavad järk-järgult lähemale sellele, et neid saab teha väikese grupi inimestega, ehk isegi üksi.

Ma olen sattunud erinevatele hobidele ja huvidele elus üpris juhuslikult. See on aga midagi, millele sattusin pigem sihilikult. Võiks öelda, et olen pidanud ennast üle kavaldama. Kuna mu huvid on olnud läbi elu üpris hüplikud, olen jätnud püsimatu ja sihitu mulje, ka endale. Hakkasin seetõttu kunagi otsima endale mingit tegevust, mis ühendaks mu huvisid piisavalt palju ja seetõttu oleks midagi, mida ma saaksin pikalt teha ilma, et mul tekiks kiiresti tahtmist tegevust millegi muu vastu välja vahetada. Erinevate huvitavate tegevuste võimalikku parimat ristumiskohta otsides jäin sellele, et mulle meeldib loovtegevus ja suurima võimalusega enda püsimatust võita on mingi ristumiskoht, kus saab erinevaid „kunste” kombineerida ja tähelepanu neile vaheldada – tähelepanu jäi veebidisaini, videomänguloomet, filmikunsti ja ka moodsat piltide loomist ühendavale ristumispunktile – animatsioonitehnoloogiale. Sellele pidama jäämises tähtsaks muutus ka see, et kuigi mina püüdsin ennast üle kavaldada ja otsisin enda huvide ristumispunkti, jõudsin sellega millegi peale, mis on ilmselt tähtis sõlmpunkt tuleviku kunstide ja tehnoloogiate väljakujunemises inimtsivilisatsioonile laiemalt.

Erinevate seotud tehnoloogiate arenguid uurides tekkis kahtlus, et oleme inimkonnana visuaalse eneseväljenduse mõttes sarnases etapis kunagisele kirjakunsti tekkele. Oli aeg, mil kirjakunst oli luksus ainult vähestele, kuna nõudis liiga palju. Visuaalse eneseväljenduse valdkonnas kehtis samasugune seis üpris hiljutise ajani, aga nüüd päris mitu tähtsat tehnoloogilist arengut on viinud sellele, et filmikaamerad on – vähemalt meie maailmas – kättesaadavad pea igale ühele, ja nüüd on meil võimalus tekstkäsklustega luua pilte väga kiiresti.

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et püüdes lahendada probleeme enda jaoks, sattusin justkui millegi peale, mis võib olla laiema tähtsusega paljudele.

Lühemaid animatsioone proovisin enne, aga eelmisel aastal hakkasin tegema masinõppega pilte ja neidki jagama. Need said piisavalt tähelepanu, et mul on nüüd Tartus Moodsa Valgustuse galeriis üleval aprilli lõpuni üks näitus (Tartu, Teguri 37b, esimene korrus, pilte saab ka osta), ja olen saanud suhelda päris paljude inimestega selle tehnoloogia, tuleviku ja erinevate loovtegevuste teemal, selleni ilma pilte jagamata ja sotsiaalmeedias postitamata poleks jõudnud.

Reaktori jaoks tunnen vajadust öelda, et ulme ja fantastika on minu jaoks selle tehnoloogiaga tugevalt seotud. Inimestel on vaja kujutlusvõimet, et nii heast kui halvast mõelda. Olematutest olukordadest on tarvis osata mõelda, et oleks võimalik nende poole püüelda või neid vältida. See on minule seotud mängulisusega, iga kujutluspilt millestki ei pea olema faktiline ja tihedalt seotud inimesele tuttava vahetu maailmaga, et olla kasulik. See võib olla täis fantastilisi olendeid, kummalisi metafoore, ka abstraktsust. Arvan, et iga uuema tehnoloogiaga, mis inimkeelt puudutab, on tähtis õppida looma kujutluspilte, mida varem pole võimalik olnud luua. Fotoaparaat võimaldas inimestel hakata jagama mõtteid, mida enne ei olnud võimalik, ja see muutis inimühiskonda ilmselt palju rohkem, kui meil on lootust osata mõõta. Selle tehnoloogiaga nüüd huvitab mind ka pigem millegi väljendamine, mida enne ei olnud võimalik väljendada.

Praegu vähemalt on plaan selle tegevusega jätkata.

2. Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud, kuulanud või mänginud oled?

Praegu loen Kentaro Miura „Berserki” mangasid. Jaa, need meeldivad. Esimesi raamatuid lugedes olin kõhkleval seisukohal. Kahtlustasin lihtsakoelisemat lugu võimsast kangelasest põhjendamatult suure mõõgaga, lugu, mis kirjutatud põhjendamatult vähese eneseteadlikkuse ja huumoriga. Raamatud peagi veensid ümber. Mulle meeldib ambitsioon, enese tehtavaga mitte väga väikesesse nurka sulgemine. Kuna järk-järgult selgus, et Miura siht oli veidi ambitsioonikam – üpris kõrgeid noote püüdev filosoofiliste teemadega tragöödiatraditsioonis lugu ning autoril oli oskust seda ka realiseerida, siis hakkas loetav mulle üpris meeldima. Ei ole päris selle lõppu jõudnud, mis ta enne surma kirjutada jõudis, aga võib öelda, et seniloetu on päris kõrgel tasemel põnev, filosoofilise põhja ja  haaravate tegelastega, veidi eepilisemaid Euroopa kultuuri tragöödiaid meenutav lugu ning see antud edasi väga  fantaasiarikka visuaaliga õudusmaailmaga. Ilmselt ei ole need raamatud kõigile, kuna puudutavad tabuteemasid, vägivald, ja jõhkrus, mille maailmas tegelased tegutsevad, on suurem või vähemalt samal tasemel George R.R. Martini „Jää ja Tule Laulu” raamatutega.

Filmidest olen peamiselt vaadanud juba päris pikka aega vanemaid, aga aeg-ajalt midagi uut siiski jääb silma, mida võib soovitada, sageli mõnel filmifestivalil. Viimaste aastate filmidest võin soovitada filmi „Mad God” ja Lars Von Trieri viimast „Rigeti” hooaega. Üldiselt on vähe uuemaid filme, millel on uut energiat, milles on mingit särinat. Nende kahe mainituga seda aga oli. Mõlemis oli fantaasiat, ambitsiooni, vana sidumist huvitavalt uuega. Inimestele, kellele on tähtsam narratiiv kui huvitav visuaal, on „Mad God” ehk igav, aga mina olin pildi küljes kinni ja soovitan ka teistele.

Lühiformaadis nähtutest soovitan telesarja „Love, Death and Robots” alla kuuluvat lühianimatsiooni „Jibaro”, Carpenter Bruti muusikavideoid lugudele „Fab Tool” ja „Imaginary Fire” ning muusikavideot Rammsteini loole „Zeit”.

Videomängudest olen mänginud mõni aasta tagasi üksjagu kajastust saanud Eesti tegijate „Disco Elysiumi” ja soovitan ka teistele. Just kirjanduse austajatele peaks see väga tekstikeskne, „point & click’i” ja rollimängu žanrit kombineeriv mäng olema hõrk. Mulle on see mäng väga meeldiv ja soovitan teistelegi. Fantaasiamaailm ja selle rassid mängivad pigem sellist rolli nagu George R.R ;artini „Jää ja tule laulus”, võimaldades näidata puhtalt inimlikke teemasid veidi teisest vaatenurgast, aga selles, mis teemadel mäng on, on see julge, mehhaanikates innovaatiline, värske, psühholoogilise sügavusega ja pakkus minule põhjust sügavalt naerda palju rohkem, kui ükski mäng päris ammu on pakkunud. Hea huumor tundub videomängudes pigem haruldus ja sellega on see mäng päris väikeses grupis. Esimese hooga tulevad meelde ainult „South Park: The Stick of Truth” ja mõned aastakümnete tagused Lucas Artsi või Sierra stuudio seiklusmängud.

3. Mis naelutab sind raamatu külge? Mis peletab eemale?
Eks see on ajas muutunud, noorena pole ilmselt kerge aru saada, miks miski meeldib, miks mitte, aga ajapikku kipuvad tekkima oletused.

Kuivalt sõnastades võib öelda, et näib köitvat ja eemale peletavat see, mis ilmselt teisigi - mida autor taotleb, ja kui palju tal on selle tegemiseks oskusi, haaret. Ma ei ole keegi, kes vägisi asju žanriraamidesse tahaks suruda, pigem isegi vastupidi – see, mida autor taotleb selgub üldiselt raamatut lugedes, ja mind tingimata ei peleta eemale see, kui arvan, et alustan ulme või fantastika lugemist, aga lõpuks on kesksel kohal midagi muud, või vastupidi. Pigem mulle meeldivad sellised ootamatused.

Fantaasiakirjanduses suurimat pettumust põhjustab ilmselt ambitsioonitus, eriti fantaseerimises. On sageli häiriv mitte see, et raamat seab mingid muud taotlused ettepoole, vaid pigem, et isegi, kui ka jääb ulme/fantastika kirjanduse sihtide juurde, siis fantaasialend on madal, nopib madalaid vilju. Sellise madala lennu puhul võib kohati jääda mulje, et „fantaasiakirjandus” on väga fantaasiavaene žanr – ainult haldjad, päkapikud, draakonid erinevas asetuses, ja kui mingeid uusi liike välja mõeldakse, siis on neis vähe vaimustust tekitavat, hirmutavat, naljakat, inimesele tähtsat, ja mis ilmselt mulle tundub suurim kaotus, vähe sellist, millega julgetakse ohustada olemasolevaid, käibelolevaid müüte. Alati ei ole see eemalepeletav – George R.R Martini „Jää ja tule laulu” raamatud on hea kirjandus muus, olenemata sellest, et fantastika tundub üldiselt teisejärguline, aga loomulikult igal teisel seda asendust pakkuda ei ole – jääb fantaasia, mille kirjutamisel pole olnud julgust, ega ambitsiooni.

On üpris ammu selge, et haldjad-päkapikud-orkid on toimivad metafooridena rassidest, rahvastest, poliitikast, sõdadest kirjutamiseks, ilma, et peaks ühtegi rahvust ega rassi otse solvama, aga need minu ehk kallutatud vaatepunktist ei ole huvitav aines paljust muust kirjutamiseks, või vähemalt pole sattunud lugema paljut, milles seda püütaks. Olemasolevatest ülekasutatud olenditest on vampiiridki mulle endale palju huvitavamad, nendega seotud teemad, nagu surematus, keelatud seksuaalsus, ambitsioon, faustiliku pakti sõlmimine. Eestile omastest aga on viljakas ka kratt, nii, nagu Kivirähk kirjutab, aga võiksid teisedki proovida – teemadeks ahnus, tegevuste automeerimine, nagu vampiiridegagi, on faustilik pakt, konflikt kristluse ja paganluse vahel, isanda ja orja suhe, ning, mis ilmselt pea alati päevakjaline, tehnoloogiaga seotud riskid – selles on paljut, mida kirjutada.

Veidi varasema mõtte juurde naastest, arvan, et vähestel fantaasiakirjanikel on julgust võistelda varasemate, eksisteerivate müütidega, võistelda antiikmüütidega, rääkida kaasa kristluse müütide teemal, pöörata peapeale tehnoloogiakultuse müüte, majanduse, poliitika toimimise müüte – nende viimastega tegelemine ongi jäetud justkui sotsiaalmeedia vandenõuteoreetikutele. Kui fantaasiakirjanikud ei taha kirjutada fantastikat haiglasüsteemi, riigisüsteemi, sotsiaalmeedia, Euroopa Liidu, riikide toimimise kohta huvitavate metafooride ja võltsmaailmade kaudu, jäävad need teemad  ilmselt tahes-tahtmata sotsiaalmeedia agitaatoritele ja poliitikutele, kes meile ei meeldi. Ei saa öelda, et fantastikat, müüdikirjutamist selles valdkonnas fantaasiakirjanduses pole, ma kindlasti pole kaugeltki nii palju lugenud, et midagi sellist kuidagi põhjapanevalt väita, aga see on midagi, mille järele isu on suurim – fantastika, mis puudutab inimeste igapäevamuresid, ei ole suunatud „reaalsest maailmast” ära viimisele, odavale põnevusele, vaid aitab teemade üle mõelda, metafoore pakuda, ka, julgeb puudutada tabusid teemasid uuest vaatenurgast. Viise, kuidas neist teemadest kirjutada, oleks ilmselt palju, ei pea olema teravalt, saab huumoriga ja fantastiliste olenditega, aga julgust, kujutlusvõimet, ambitsiooni ei jää silma just ülemäära palju.

4. Kolm lemmikut (juttu, raamatut, žanri, autorit... ) ulmes? Paari lausega-lõiguga neist lugejale. Ei pea piirduma ka vaid kolmega vaid võib rohkem.
Ulmekirjanduses küsimuses pean olema igav ja üpris traditsiooniline oma valikutes. Lemmikud on autorid, kes ei ole just tundmatud, kelle ma ise oleks kuskilt peidetud kohast leidnud ja saaksin ulmeinimestele uut valust tuues lauale asetada. Clive Barker neist on ehk vähim eesti keeles lugejale tuttav. Kolm, keda soovin praegu välja tuua, on H.P. Lovecraft, Terry Pratchett ja Clive Barker. Esikolmikut hetkel põhjendab vast see, et on olnud pikem austus nende kirjanike vastu, väga lähedal neile on aga Ray Bradbury, Viktor Pelevin, Bram Stoker, Stephen King, Mihhail Bulgakov, Poul Anderson, Philip K Dick. Selliseid autoreid, keda tahaks mainida mõne üksiku hea loetud asja pärast, on hulgi, aga, kuna küsimus on kolme kohta, siis jäävad esialgu mainitud.

Nagu autoritest ilmselt järeldada võib, kaldun pigem fantastika poole, hirmutada võivate teemadega tegeleva fantastika, mitte kirjandusele, mis paneks tehnoloogia kesksele kohale. On olnud lugemiselamusi ka paljus muus, aga, kui öelda „ulmekirjandus”, siis minu enda mõte liigub esialgu pigem fantaasiaküllusele ja nende autorite poole. Need kolm kirjanikku tulevad praegu esile just sellega, et nende fantaasias on sügavust ja ambitsiooni kirjeldada maailma teisest vaatenurgast.

Mulle tundub, et julgus ja jultumus on sageli tähtsad omadused. Kirjutada midagi fantaasiavaest, mis ei ähvarda olemasolevaid müüte, on ilmselt üpris turvaline ja pahatihti selle kasuks otsustatakse.

Pigem arvan, et fantaasiakirjandus on tugevalt seotud müütidega, müütide tähtsust ühiskonna kujunemisel aga kiputakse alavääristada, kuna kujutelm on, et „faktid ja mõõdetav maailm on tulevik”, jusktui need saaks ilma müütideta kuidagi inimühiskonda juhtida. Need kolm on ühed kirjanikud, kes mulle seostuvad fantastika millegi suurema ja tähtsamana kujutamisega. Praegu tulevad pähe eriti Clive Barkeri maagiametafoorid raamatus „The Great and Secret Show” ja Terry Pratchetti „Orikavana”. Mitte tingimata kummagi autori parimad tööd, aga haakuvad müütide ja fantaasia tähtsusega, selle teemaga, mis rolli need mängivad inimtsivilisatsiooni kujunemisel, elujõulisena hoidmisel. Seda on ka teistel headel autoritel, aga tahtsin neid loetledes uuesti korrata, et minu arust tõesti suurt kirjanikku eristab julgus näha seda, mida ta kirjutab ,ise kuidagi tähtsana. Nähes oma eesmärgiks vaid seikluste ja kiirete emotsioonide andmist, on ilmselt raske žanritele alust panevaks suureks kirjanikuks tõusta. Müüdid võivad olla suured, rahvaid juhtivad, religioone sünnitavad, maailma senisest paremini seletavad, elule uut mõtet andvad. Kui aga kirjanik mõnda sellist võimalust ei näe, näeb end lugejale mingi lühiajalise emotsiooni ja põnevuse andjana, vaevalt on tal ka võimalust palju kõrgemale küündida, inimelusid tugevamalt puudutada. Inimesed, kes sõltuvad juba olemasolevatest, institutsioonidesse sisse programmeeritud müütidest, on ehk huvitatud fantastika, ulme alaväärtustamisest, mulle aga meeldivad kaasaegsed fantaasiakirjanikud, kes eelistavad end ise mitte niimoodi nurka mängida lasta, ja julgevad kirjutada nii, et tajud fantastika tähtsust kultuuriloos, on tunda antiikmüütide, religioonide alustekstide kõrgemaid astmeid, kui ka tervikkirjutis peaks osutuma püüdmatuks. Kirjutamine ei ole muidugi kerge, võib võtta kaua aega elukogemuse ja maailmavaate ehitamine. Loodetavasti on praegugi kujunemas autoreid. Ma tegelikult pole nii palju uuemast ulmekirjandusest viimasel ajal lugenud, väga tõenõoline, et väärilised jätkajad varasematele lemmikutele on olemas. Mangakoomiksitest Junji Ito ja Kentaro Miura, kuigi mitte kõige uuemad, vaid mulle seni avastamata, on olnud head avastused.

5. Kuidas sa üldse jõudsid ulmeni?
Raske on mõnda konkreetset põhjust või hetke välja tuua, kuna juhtus päris noores eas, ja tagantjärgi meenutades tundus kõik käivat loomulikult, järk-järgult. Alguses ilmselt „Tondipüüdjate”, „Mootorratturhiirte”, „Fantastilise Neliku” multikad, Muumid, - sellistest asjadest, mina, nagu ilmselt paljud noored, pahaaimamatult alustasin, ja nende juurde olid noorena juba mõned fantaasiaelementidega filmid, illustreeritud raamatud, nagu Kreutzwaldi „Põhjakonn”, Rein Raamatu „Suur Tõll”, siis ei olnud ilmselt tulemus ootamatu. Mäletan, et kaheksa-aastaselt oli kallak ulme ja eriti „veidra kirjanduse”, õuduse ja fantastika poole selge, kuna ses vanuses ostsin oma esimese Marduse ajakirja, mis oli kindlasti tähtis punkt, - Marduseid ostsin seejärel veel palju. 8-9-aastaselt ostsin ka Bram Stokeri „Dracula” raamatu, kuna olin kinos just Francis Ford Coppola ekraniseeringut näinud. Jaapanist tulnud Godzillafilmid olid selles eas tugev mõjutaja, nagu ka ETV pealt jooksnud briti õudusfilmid Christopher Lee ja Peter Cushinguga. John Carpenteri „The Thing” ja Stephen Kingi ekraniseering „Pet Sematary” olid filmid, mida nägin justkui varem, kui teised eakaaslased – millalgi enne kümne-aastaseks saamist. Kirjanduse vastu huvi on käinud sellest ajast saati vaheldumisi huviga piltide, muusika, filmide, mängude vastu. Teismeliseeas oli ulmet ja fantastikat neist kõigist. Rob Zombie ja Iron Maideni muusikast, „Oddworldi”, „Silent Hilli” mängude, „Matrixi” filmi ja Terry Pratchetti, H.P.Lovecrafti, Poul Andersoni, Michael Moorcockini. Kirjandusest, „Marduse” ajakirjade kaudu pääsesid siis huviorbiiti ka mõned eestlased, Veiko Belials, Marek Simpson. Maniakkide Tänava, Indrek Hargla jäid pigem vist nati hilisemasse ikka, aga võimalik, et teismelisena sattusin neidki lugema. Eks see, kui palju selline noores eas kokku puutumine andis, või ära võttis, eriti karmimate teemadega filmidega 7-8-aastaselt, on igale ühele ise oletada. Pigem on mul tunne, et olen sellest üksjagu võitnud, ja ei taha takistada noori, kel huvi on.

6. On sul lemmikloomi?

Ei, minul ei ole. Olen elanud majapidamistes, kus on lemmikloomi, suurema osa elust, olen niimoodi olnud rohekm või vähem kaasloomapidaja. Peamiselt on majapidamises olnud kassid, kaks kilpkonna, olen elanud koeraga, kuigi mina pole olnud tavaliselt põhiline pidaja. Iseseisva inimesena pärast lapsepõlve must lemmiklooma võtjat, pidajat ei ole seni saanud. On ilmselt paremaid ja halvemaid lähtepunkte loomadega elamiseks, sellest lähtuvalt, millised väärtused on inimesele tähtsamaks muutunud. Vahel tekib kahtlus, et inimestele on lemmikloomapidemine kompensatsiooniks selle eest, et nad inimlapsi röövida, vangistusse panna ja nende paljunemise üle otsustada ei saa. Mulle tundub, et mus seda kontrollimiskihku ei ole, kui oleks, siis oleks selline käitumine ehk hea sotsiaalselt aktsepteeritav alternatiiv räpase kaubikuga inimlaste koju vedamisele, kuuris kinni hoidmise, nende paljunemise üle otsustamise praktikale.  Loomadega koos elamine on muidugi elu rikastav, aga kui tingimusi pole, et anda neile elu, mille võimaluse andmise üle mul hea meel oleks, siis jätan esialgu selle teistele. Inimesed ja nende väärtused/võimalused muutuvad elu jooksul. Kes teab, ehk kunagi hakkan looma või inimese pidajaks.

Ulmevõhikute viktoriin Promenaadiviies

Teisipäeva õhtul kogus Indrek Hargla Promenaadiviie klubisse erineval tasemel ulmevõhikuid ja nuhtles neid virgutava kirjandusviktoriiniga. Küsimusi leidus nii kirjandusest, kunstist kui kosmosest ning enamik teemasid oli sabapidi Tartuga seotud (paljude puhul juhatasid jäljed siiasamasse promenaadiviie majja ja koguni salongi sisse).

Punkte luges kokku ja võistkondade üle aitas arvet pidada auväärt kohtunik Jans.

Laura Loolaiul õnnestus tihedas konkurentsis saada tervelt pool punkti rohkem kui koduväljaku mängija ning koju tuua esimene auhind. Laura enda kommentaar oli, et ta võitis mitte sellepärast, et ta  nõnda  paljudele küsimustele õigesti oleks vastanud, aga teised vastasid veel natuke vähem õigesti. Kindlasti jäi ka kohale tulemata mitu inimest, kes on palju enam ulmeviktoriini esimese printsessi tiitlit väärt, noh nagu näiteks Jaagup Mahkra - aga kes tal käskis kodus haige olla!

Pildistas Laura

https://rujanaut.blogspot.com/2023/02/ulmevohikute-viktoriin-promenaadiviies.html

Mõned hetked Liis Rodeni loominguga Tartu linnaraamatukogus

Tänasest (21. veebruar) saab Tartus, linnaraamatukogu kõrgemal korrusel imetleda Liis Rodeni tööde väljapanekut.

Ühes seinas on reas pildid, mida seni ainult raamatus nähtud (täpsemalt siis Veiko Belialsi "Surnud mehe käes" ja Joel Jansi "Ajudraiveris").

Teisel pool aga võtavad vaatajat vastu Düüni maailma sobituvad minimalistlikud tööd.

Pildistas Laura

https://rujanaut.blogspot.com/2023/02/moned-hetked-liis-rodeni-loominguga.html

Eesti mütoloogia algajatele - paar hetke raamatuesitluselt

7. veebruaril esitleti Tallinnas Marju Kõivupuu uut raamatut "Eesti mütoloogia algajatele". Raamatust leiab kirjeid ja allikakatkeid mitmesuguste olendite, nähtuste ja uskumuste kohta ning mütoloogilised  tähelepanekud ulatuvad tänapäeva välja. Lisaks seletavale pildimaterjalile võimestavad ja kaunistavad raamatut Ed Labetski illustratsioonid . Autoriga vestis juttu Mart Juur.

Pildistas Laura

https://rujanaut.blogspot.com/2023/02/eesti-mutoloogia-algajatele-paar-hetke.html

Õuduslugude konkurss 2023

HÕFF, Apollo ja Eesti Kirjandusmuuseum koguvad õudus- ja hirmujutte!

Kui sul peitub ajusagarate vahel üks hea hirmu- või õuduslugu, mida oled kuskilt kuulnud, on päriselt juhtunud või suudad selle ise välja mõelda, siis otsime just sind. Jaga meiega oma lugu!

Parimaid palasid premeeritakse auhindadega ja loetakse ette 18. Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivalil, mis toimub 28.-30. augustini Haapsalu kultuurikeskuses. Kõik lood arhiveeritakse hiljem Eesti Kirjandusmuuseumis, auhinnad paneb välja Apollo.

Lugude saatmise tähtaeg on pühapäeval, 2. aprillil 2023.

https://hoff.ee/artikkel/ouduslugude-konkurss-2023/

 "Täheraua saaga" mitteametlik esitlusüritus.

Et siis absoluutselt mitte midagi tulundava ulmeklubi "Bolgraavia" ja Era-Kultuuriklubi "Moldaavia" koostöös korraldatud "Täheraua saaga" mitteametlik esitlusüritus.

Ära tuleb märkida, et lisaks osalejatele rikastasid igate kordaläinud üritust ka mitmed lemmikloomad ja pererahva pakutud imehea boršisupp.

Meelis Krafti romaani “Tiuhkamäe” esitlus

10. veebruaril kell 19.00 toimus Tartus Kirjanduse maja saalis (Vanemuise 19) Meelis Krafti romaani “Tiuhkamäe” esitlus. Autoriga vestles Jaile Jürgens.