Artur Räpp „Üks tuilin, palun”

Planeetidevahelises tõmbekeskuses uitab esmakordne turist mööda meelelahutus- ja toitlustuskohti. Talle jääb siit-sealt kõrva tõlkimatu sõna  „tuilin”, mille suhtes tema uudishimu kasvab ning mille tähendust üritab ta välja uurida, hoolimata sellest, et teda selle eest hoiatatakse.

Mulle tundub, et lõpuks ometi olen ma autoriga samale planeedile jõudnud ning hakkan tema keelt tasapisi mõistma. Kuigi loos on autori jaoks tavapäraselt rikkalik kogus uudseid sulelisi ja karvaseid, teeb peategelase inimlikkus looga suhestumise kergeks. Ilmselt on enamik lugejaid olnud peategelasega samas olukorras, hulkudes võõra kultuuri keskel mööda tundmatu linna tänavaid ja otsides, kust vähese raha eest leiba ja tsirkust saaks. Kahjuks ei ole meil vist kellelgi aga õnnestunud sattuda nii eksootilisele asjale nagu kivierootika, teisest küljest ei ole aga keegi ähvardanud meile ka meie jäsemeid lõunasöögiks serveerida. Mõnus huumor läbib lugu ühtlase joonena.

Lühikese ajaga suutis autor tekitada minus samasuguse rahutu uudishimu nagu peategelases. Anda arvukalt vihjeid – väga hea –, kuid jätta lugeja kokkuvõttes siiski lõpplahenduseta? Nii võib pahuram lugeja poolt raha tagasi nõudma hakata.

Tim Hornet „Nõiddeemon”

Viis omalaadset kambameest jahivad kurikuulsat vägevat Nõiddeemonit, keda tuntakse vaid  läbi hirmulugude. Neljale viiendikule grupist lõpeb teekond kurvalt ning lugu jääb lahenduseta.

Ka peale teistkordset tähelepanelikku lugemist jääb mulle selgusetuks, mis ja miks loos siis lõpuks juhtub. Tundub, et üks „headest” kas pöördub kurjale teele või ongi kogu aeg teiste kambajõmmi teeseldes ülima kurikaelaga mestis olnud. „Miks?” on aga minu suurim küsimus selle loo juures. Mul on raske leida seda iva, mida autor lugejale edastada tahab. „Nõiddeemonis” puudub täielikult see inimlik soojus, millega ma selle autori lugude juures harjunud olen ning juba enesestmõistetavalt ootan. Kahju, kuid „Nõiddeemon” lihtsalt ei ole minu maitse.

Markus Krist „Unenägude pood”

Uppuvas Linnas asuvat unenägude poodi külastab Kahvatu Teller Janne, kes käib seal regulaarselt oma halbu unenägusid müümas.

Esimene mõte – unenäod, minu lemmikteema! Autor on nelja jutuga maalinud oma tegevuskohast juba üsna detailse ja värvika pildi. Loo alguses kirjeldatud põnevaid poode tahaksin edasistes juttudes hea meelega külastada. Jätkuvalt on tegemist rikkaliku fantaasiaküllase keelega, mida on nauditav lugeda. Kõige suurem pluss minu jaoks on aga loos käsitletav oluline teema lapsepõlvetraumadest, nende avaldumisest hilisemas elus ning teraapia tähtsusest. Poepidaja empaatiline suhtumine Jannesse on südantsoojendav. Ootan huviga järgmist lugu.