Mõned asjad on legendaarsed ja mõned asjad on istutatud juba lapsepõlvest sinu sisse nii sügavale, et need ei ole enam isegi legendaarsed, vaid osa sinust enesest. Minu puhul on nii Tolkieni Kääbiku ja Sõrmuste Isandaga. Mul on siiani selgelt meeles nii esimene Kääbiku lugemise kui Sõrmuste Isanda lugemise kord. Kui Peter Jackson seadis kinolinale Sõrmuste Isanda, siis oli see suursündmus. Näha hingelähedaseks saanud kangelasi oma ihusilmaga seiklemas oli midagi erilist. 

Foto: Turu Linnateater

Kui 2018 aastal etendus Soomes, Turu Linnateatris Sõrmuste Isanda teatriversioon, siis sellest kuulsin ma kahjuks hiljem ja sellest teatritükist nägin vaid pilte ja lugesin arvustusi. Tundus, et hakkama oli saadud hea asjaga. Mul oli päris kahju, et olin sellest ilma jäänud. Kuid 2021 aastal seati Turu linnas lavale Kääbik, ning see tähendas, et nüüd ei saanud kuidagi palverännakule minemata jätta. Niisiis: piletid-auto-laev-Turu!

Peab ütlema, et Turu linna ja Linnateatri vahel toimub päris hea koostöö. Ostes teatripileti, tuleb sellega kaasa ka linnatranspordi kasutamise õigus kolm tundi enne ja kaks tundi peale etendust. See on selleks, et külastajad ei üritaks oma autodega teatri ümbrust täis parkida. Nii jätsime meiegi auto linna äärde öömaja juurde ja lakk-king jalas, sõitsime bussiga teatrisse. Kui sai näidatud bussis teatripiletil olevat QR-koodi piletimasinale, siis tunnistas see meie sõidu tõepoolest kehtivaks. Selline lähenemine väärib vägagi kiitust, nii parkijate, rohepöörajate kui ka nende suhtes, kes tahavad peale etendust ja enne koju minekut oma keeleotsa mõne alkohoolse joogi sisse pista.

Teatrimaja oli rahvast täis ja ringi vaadates oli näha väga eriilmelist ja kirjut seltskonda imikutest vanuriteni. Kääbik tundus olevat tõeline põlvkondade ja subkultuuride ülene ühendaja. Nagu liha- ja rohusööjad paradiisiaias, nii olid ka siin segiläbi pintsaklipslased, gootid ja kolmetriibulise adidase-dressiga tripaloskad, hallipäised vanavanemad, rõõmsameelsed keskealised ja rohkelt teismelisi. See oli nii südantsoojendav vaatepilt, et oleks kindlasti võtnud pisara silma, kui oleks selle imetlemiseks rohkem silmi jätkunud. Aga ei jätkunud, sest teatritükk tõmbas kogu tähelepanu endale.

Lavakujundus oli kuninglik, mitte küll üle pingutatud, kuid piisavalt pillav, et mäed olid päris mäed, mitte ehitustellingud ja kääbiku maja oli päris kääbiku maja, mitte ei pidanud seda kahe tooli najal oma vaimusilmas ise ette kujutama. Tegelikult ei ole ma vist elus veel näinud sellist butafooria pillerkaari, mis Turu teatri lavalaudadel lahti rullus. Tegevuspaiku, mis Bilbo ja kompanii oma retkel läbisid, oli kümneid ja igaüks neist oli hoole ja armastusega välja ehitatud. Kogu lavaruum, sealhulgas laealune oli pidevalt kasutuses, põrandad tõusid ja langesid igas stseenis. Meie kohalik võõrustaja ütles, et sellist vägevat lavauperpallitamist varem ei olnud, kuid peale viimast remonti monteeriti põrandasse tublisti masinaid. Igatahes paistis, et lavastaja võttis neist masinatest välja kõik, mis need iganes suutsid pakkuda. Ja mitte ainult põrandaga ei tehtud imesid, vaid Sünklaane sünges laanes ronisid lae alt mööda köisi ja trosse alla paksude, vastikute ämblike armaadad, pea ees ja ise õelad nagu mürgikotid. Turu Kunstiakadeemia tsirkuse õppesuuna tudengid näitasid siin tõelist klassi.  Ühtlasi panid nad elama ka mäekollikoopad, Järvelinna ja metshaldjate kuningakoja. Kogu etenduse aja paistis, et massistseenide ja kõigi tegelaste elustamiseks olid kokku aetud suured näitlejahordid. Hiljem, kui nad peale etendust aga kummardama tulid, siis selgus, et neid oli tegelikult tublisti vähem, kui etenduse ajal tundus.

Foto: Turu Linnateater

Kuid mitte ainult ämblikud ja võitlusstseenid ei lummanud oma lopsakusega, vaid kogu etendus oli eriefektidega üle külvatud. Mis mind kõige enam üllatas, oli elava tule erakordselt rohke kasutamine. Esialgu kergitasin kulmu, kui Thorin ja kompanii tulid lavale ehtsate tõrvikute valgel, kuid see oli ainult sissejuhatuseks. 

Foto: Turu Linnateater

Suurem tuletrall läks lahti siis, kui mäekollid ajasid pärast Udumägede koobastikust pääsemist kääbiku, Gandalfi ja päkapikud puude otsa ning Gandalf korraldas neile tulevärgi, käisid välgud ja paugud, suitsu ja tuld lendas igasse ilmakaarde ning leegid tõusid vaata et laeni. Kotkaste saabumine ja kogu kompanii päästmine oli samuti eepiline ja uhke. Seal ei saanud ma esialgu isegi aru, et mingitel hetkedel toimus osa tegevusest filmina lava tagaseinas oleval kinolinal, nii osavalt ja märkamatult oli see muu suitsu, pimeduse ja kaose sisse peidetud.

Foto: Turu Linnateater

Kuid kui jõuti Üksiku mäeni ja lohe lava ühest otsast teise tuld purskas, siis jõudis selle kuumus isegi minuni, kes ma istusin üsna kõrgel ja kaugel lavast. Ma ei kujuta ette, mida tundsid need inimesed, kes istusid otse lava ees. Ühtegi kõrbenud kulmudega inimest ma pärast etendust ei näinud, aga ma poleks olnud sugugi imestunud, kui see nii oleks olnud. Ka Järvelinna põlengus ei hoitud küünalt sugugi vaka all - kõikjal põleng ja tuli, üle lava tuigerdas üleni leekidest haaratud inimene, kuumus, suits. 

Foto: Turu Linnateater

Ja kuigi eriefektid olid kahtlemata etenduse kõige imeväärsem osa, siis ei saa positiivse sõnaga jätta märkimata ka mitmete näitlejate tööd. Kindlasti tahaks eraldi esile tuua trollid, Guglunki ja lohe. Esiteks trollid - nende kostüümid olid nii kivitõetruud, et enne, kui nad liikuma hakkasid, ei paistnud nad muude kivide hulgast põrmugi välja. Ja mitte ainult välimus, ka nende liikumine ja kogu olemus oli väga trollilik. On näha, et Põhjamaad tunnevad trolle paremini kui muud rahvad, sest need olid kahtlemata kõige usutavamad ja trollilikumad trollid, keda ma näinud olen. Kividest nad tulid ja kiviks muutusid nad pärast tagasi. Kui kolm trolli koiduvalguse kiirte käes kiviks muutusid, siis hakkasin juba hetk hiljem kahtlema, et nad üldse vahepeal elanud ja liikunud olid. 

Foto: Turu Linnateater

Guglunk, ehk soomepäraselt Klonkki, oli kindlasti päris palju saanud inspiratsiooni Peter Jackson Sõrmuste Isanda filmitriloogiast. Seda nii välimuse, käitumise, kui hääle poolest.  Kas ka jutu sisu poolest, seda võin ma ainult aimata, sest kogu etendus käis soome keeles ja mina saan soome keelest aru vaid mõnest üksikust sõnast. Oli ka inglise keelsete subtiitritega etendusi, kuid kahjuks ei võimaldanud mu ajagraafik osta piletit ühelegi neist. Kuna aga Kääbikut ja selle tegelaste dialooge teab peast ju iga lapski, siis ei olnud tegelaste omavahelisi jutuajamisi sugugi raske endale ära “tõlkida”. Tõsi küll, rahvas saalis vahepeal naeris ja naljadest jäin ma küll ilma. Igatahes Klonkki osatäitmist oli äärmiselt nauditav jälgida.

Foto: Turu Linnateater

Kritiseerida saaks muidugi ka. Aeg-ajalt tundus, et lavastaja oli olnud ehk veidi liiga raamatutruu. Iseenesest ei olnud see halb, kuid materjali maht, mida kolme tunni jooksul esitada, oli kaunis suur ja seepärast jäi nii mõneski stseenis tegevus veidi pinnapealseks. Vabalt oleks võinud välja lõigata Elrondi ja Beorni juures käimise, selle võrra aga minna mõnes teises stseenis rohkem sügavuti. Just parajal määral võeti näiteks aega Bilbo kohtumisel Klonkkiga, kui nad pimedas teineteisele mõistatusi esitasid.

Foto: Turu Linnateater

Veel üks asi, mis mind üllatas, oli laulude puudumine. Nii raamatutes, kui filmiadaptsioonides olid laulud väga olulisel kohal ja mõned neist oleks võinud ka etendusse põimida. Ma ei tahaks uskuda, et see jäi tegemata, kuna soome näitlejad ei oska laulda, pigem oli see eelpoolnimetatud ajapuuduse süü. Siiski ma usun, et hea tahtmise korral oleks saanud siia-sinna siiski kasvõi mõne salmi jagu laulu sisse torgata, matka või muude tegevuste taustaks. Selle kohta oleks tahtnud lavastajalt kohe küsida, et miks selline valik.

Foto: Turu Linnateater

Kuid nendest puudustest hoolimata oli kogu etendus väga huvitav ja vaatemänguline, ma ütleks lausa, et superelamus. Kui oleks võimalik, siis läheksin seda kindlasti vaatama ka teist ja ka kolmandat korda, kuid siis püüaksin sättida end juba subtiitritega etendusele. 

Üks järjekordne üllatus ootas veel lavastuse lõpus, kui näitlejad kummardama tulid - neid oli oma kaks korda vähem, kui etenduse ajal tundus. Lavastaja oskas inimressurssi väga hästi ära kasutada ja vaatajaid ära petta. Kummardama tuli ka tehniline meeskond ja see oli vähemalt sama suur, kui näitetrupp. Päris kindlasti olid nad aplausi kuhjaga ära teeninud, sest etenduse eriefektid ja maastike peadpööritav vaheldumine olid elamus omaette ja vähemalt pool etendust. Ma loodan, et see tükk filmiti üles ja Tolkien Estate rahvas lubab seda ka ilmarahvale näidata. Kui ei, siis oleks see küll kuritegu Tolkieni loomingu vastu. Kuskilt jäi silma ka statistika ja 2022 aasta augustiks oli etendust käinud vaatamas 32 000 inimest ja see on liiga väike arv nii hea etenduse jaoks. 32 miljonit oleks hoopis väärilisem, kuigi ma usun, et läbi ekraani ei ole see siiski nii võimas elamus, kui kohapeal.

Foto: Turu Linnateater

Peale etendust oli meil kaks tundi aega, kuni teatripileti bussisõidusoodustus veel kehtis ja seega sai ka linnas veidi ringi vaadatud. Esimesena vaatasime muidugi sisse raamatupoodi ja sealsesse ulmeriiulisse. Tolkieni teoseid leidus mitmes riiulis ja igasuguses formaadis ja keeles. Muuhulgas leidsin ka soomekeelse Kääbiku. Kui meie siinpool Läänemerd oleme kasvanud üles oma Kääbiku legendaarsete illustratsioonidega, siis ka soomlastel on omad traditsioonid. Otse loomulikult andsid nad Kääbiku illustreerida Tove Janssonile ja sellega ausa raamatu ära muumistanud. Esialgu harjumatu, kuid pikemal lehitsemisel siiski alla neelatav. 

Igatahes, reis oli elamusterohke ja aus. Kui Turu Linnateater peaks kunagi lavastama Silmarillioni, siis tuleb kindlasti uus palverännak ette võtta. 

https://tkteatteri.fi/ohjelmisto/esitykset/hobitti/