jyrka 2

Venemaa totaalne sissetung Ukrainasse ehk sõja nn aktiivse faasi algus eelmise aasta 24. veebruari varahommikul muutis maailmas paljut. Ka ulmemaailmas. Ajal, mil käesoleva Reaktori number ilmub, on (aktiiv)sõda juba aasta kestnud ja pole kindel, kas aasta pärast see sõda isegi läbi on. Võib-olla on, aga võib ka mitte olla... või siis on mingi relvarahu ja konflikt on külmutatud. Reaktor on siiski ulmeajakiri ja las poliitikaga tegelevad teised, sest vaevalt ma siin kuud taevast alla toon ja ameerikaid avastan.

Kui poleks sõda, siis teaks maailm Ukrainast hulga vähem, kui üldse midagi. Kõlab julm-küüniliselt, aga nii on. Noh, et mina olen ukraina keeles lugenud kusagil 1990ndate algusest. Mitte palju ja sageli, sest kirjanduse kättesaadavus jne. Ja isegi minu jaoks on paljud tahud Ukraina elust ilmutuslikud olnud. Rääkimata siis vähemhuvilistest.

Kui nüüd otse ulmesse sukelduda, siis peaks kohe rääkima ühest olulisest momendist: meil Eestis on kombeks (euroopalikult) eristuda keele baasil, Ukrainas pigem (ameerikalikult) territooriumipõhiselt. Kui rämedalt üldistada, siis eestlane on see, kes valdab eesti keelt; ukrainlane aga see, kes elab Ukrainas. Lahtiseletatult: Ukraina kirjanik võib olla ka autor, kes kirjutab näiteks vene keeles. Ja nii ongi olukord, kus väga palju venekeelset ulmet on tegelikult Ukraina ulme ehk siis autorid, kes elavad Ukrainas ja peavad end ise samuti ukrainlasteks.

Nõukogude Liidu ajal, mil õitses nn rahvaste sõprus ja toimus venestamine, polnud teema vast nii terav, sest liitriigi ametniku jaoks oli iga vene keeles kirjutav/tegutsev inimene automaatselt venelane. Olgu, oli ka n-ö nõukogude rahvuslus, mis vaatas liiduvabariikide inimestele põlglikult ülalt alla, andis neile solvavaid hüüdnimesid (hohollid, tšurkad, tšuhnaad jne) ning moonutas ka nimesid. Viimane puudutas Eestit ja eesti keelt vähem, sest keeled liialt erinevad ja pigem oli tulemus kergelt naeruväärne jonn, et Tallinna asemel Tallin jne. Ukrainas, kus venestamine oli ehk kõige jõhkram, toimus tõsine keele moonutamine. Alustaks sellest, et Ukraina nimed muudeti vene keeles vene nimedeks, et Oleksandr asemel Aleksandr, Jehven asemel Jevgeni, Mõkola asemel Nikolai jne. Ja lõpetada võiks sellega, et mõneti eksisteeris Ukrainas kaks kultuuri: vene- ja ukrainakeelne. Jah, need polnud ehk sedavõrd lahus kui siinmaine venekeelne kultuur eesti kultuurist, aga teatav vahe oli.

Ka ulmes oli vahe sees. Olid autorid, kes kirjutasid vaid vene keeles ja olid autorid, kes kirjutasid vaid ukraina keeles ja siis olid autorid, kes alustasid ukraina keeles ja hiljem läksid mingil põhjusel vene keelele üle jne. Kui tuua näiteid, siis Igor Rossohhovatski, kel eesti keeles viis juttu ajakirjades-antoloogiates ilmunud, kirjutas üldiselt vene keeles, kuigi tal on ka paar ukrainakeelset kogumikku. Andrei Dmitruk, keda eesti lugeja teab ehk jutu „Simson XII“ järgi, avaldas küll abituriendina oma esimese ukrainakeelse ulmekogu, hiljem veel ühe ukrainakeelse, aga liikus pigem vene ulme mõjusfääri. Samas, Oless Berdnõk, üks olulisemaid Ukraina ulmekirjanikke kirjutas ainult ukraina keeles.

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist on toimunud teatav kaugenemine ja kultuuride lahtiühendamine, aga tasuks mainida, et näiteks paar enimmüüvat Venemaa ulmekirjanikku on Ukraina taustaga. Jutt siis autoritest Vassili Golovatšov ja Juri Nikitin. Need mehed elavad küll juba aastaid Venemaal, aga ei maksa unustada ülimenukaid, vene keeles kirjutavaid, aga Ukrainas elavaid ehk siis H. L. Oldie, abikaasad Djatšenkod, Andrei Valentinov jne. Tõsi, pärast 2014. aastat ehk siis sõja (mitteaktiivse faasi) algust on teatav must kass vene lugeja ja hiljemmainitud  autorite vahelt läbi jooksnud. Mitte ehk totaalselt, aga teatavad hoiakud jne.

Ja eks neid piire on veetud mõlemalt poolt. Maidanist alates eriti usinalt. Nii nagu Putin ei andestanud Maidani, nii ka Sergei Lukjanenko, kes ühe ehk oma põlvkonna tuntuimana on olnud ka vast kõige agressiivsem Ukraina küsimuses. Ta suisa keelas oma teoste Ukrainas avaldamise ja ukraina keelde tõlkimise jne.

Siiski võiks öelda, et kuni 24. veebruarini 2022 oli olukord enam-vähem. Jah, anastatud Donbassis ja Luhanskis toimus Venemaa kirjanike osalusel ulmeüritusi, mil oli enam kui tugev propagandamaik küljes. Samas, ega need oluliselt ilma ei teinud ja ega kirjanikud sageli päris täpselt ei taibanudki, millega nad end sidusid. Rääkimata sellest, et mõnikord toimusid taolised üritused lihtsalt seetõttu, et keegi suutis kusagilt mingi eelarvelise või fondiraha n-ö välja ajada ja kulutas selle siis ulmefestivali tegemiseks. Meenutaks, et Ukrainal oli anastatud alade asjus selge ja resoluutne poliitika, aga venelased enamjaolt ei saanud probleemist isegi aru. Noh, et olen takkajärgi kuulnud taolist seletust nii mõneltki kirjanikult või muusikult. Selge, et mõni püüab takkajärgi musta valgeks rääkida, aga üsna mitme korraliku inimese puhul pole mul mingit kahtlust tema avalduse siiruses.

24. veebruaril aga olukord muutus. Algas sõda, täpsemalt sõja aktiivne faas ning asjad muutusid konkreetseks. Poolt või vastu! Ja ma pean tunnistama, et pettumisi on olnud rohkem, kui ma oleksin karta osanud. Ei, mul pole illusioone, seda enam, et Venemaa kultuuri ja ajalugu tundes on ka üsna raske taolisi pettekujutelmi omada. Mul neid justkui polnud ning sõjaga kaasnevad massihauad, piinakambrid jne mind ei üllata. Vastik, aga Venemaa puhul kahjuks ootuspärane. Küll aga hämmastas, oli ebameeldivaks üllatuseks paljude Venemaa ulmekirjanike riigitruudus. Just seetõttu, et ulmekirjanik kui suhteliselt alternatiivne kultuuritegelane ei satu propagandateenistuste radarile. Kirjandus üldse on ühiskonna seisukohalt minoorne nähtus, ulme seda enam. Aga ei! Mingid mehed ja isegi naised ikka pidid tegema avaldusi, kus õigustasid sõda, kutsusid üles jne. Sealhulgas autorid, kellelt seda eriti oodatagi ei osanud. Noh, et paned loomingu mõttes silme ees ritta, et jumalast sõjavastane ja riigikriitiline, aga ei...

Tekib küsimus, et kuidas siis nüüd esimese sõja-aasta valguses suhtuda Venemaa kultuuri üldiselt ja ulmesse konkreetselt. Ilmne ju on, et mingi suurem lahtiühendamine toimub, et lisaks majandussanktsioonidele on ju ka kultuurilised sanktsioonid. Kuidas meil Eestis, kus me küll füüsiliselt ei sõdi, aga vaimselt me ju sõjas oleme ning ega me idanaabri poole eriti rõõmsalt ei vaata.

Minu isiklik arvamus on, et tuleb teha vahet, sest muidu oleme me kui mingid Nõukogude Liidu aegsed turakad, kes rääkisid, kuidas kõik eestlased on fašistid ning kuidas nemad meile kultuuri ja majandusliku õitsengu tõid.

Üks on selge, kui autor on surnud ja taset on, siis miks peaks me ta maha kandma? Eriti veel, kui autor oma eluajal ka mingeid sigadusi ei teinud, oli pigem võimuga pahuksis. Miks peaks sellist autorit nüüd karistama? Kas peaks karistama vendi Strugatskeid või Kir Bulõtšovi? Kas Aleksandr Mireri romaan „Kus on rändurite kodu?“ muutus pärast 24. veebruarit kuidagi halvemaks? Kindlasti on inimesi, kelle jaoks muutus, kuigi objektiivseid põhjusi selleks pole. Eks igaüks peab ise need piirid tõmbama, aga minu käsi küll ei tõuse karistama takakjärgi autoreid, kes sageli läbi halli kivi tegid head ulmet ja hoolitsesid selle eest, et me saime lugeda ka midagi muud, kui saepurust kroonukirjandust.

Ja eks samamoodi on ka elavate autoritega. Miks peaks karistama neid, kes on selgesõnaliselt sõja hukka mõistnud ja keda nüüd sageli ka Venemaal tühistakse? Või miks peaks isegi hukka mõistma autoreid, kes on vait? Et miks nad sõja vastu sõna ei võta, meeleavaldusele ei lähe? Teate, omaaegses Eesti NSV-s sai lõviosa inimesi suurepäraselt aru, kus nad elavad ja mis toimub, aga miitingule ei läinud jne. Olid nad kollaborandid? Ei, pigem polnud neil suitsidaalseid kalduvusi. Ja Eesti NSV oli tänase Venemaaga võrreldes ikka lust ja lillepidu.

Kui aga elav autor ise võtab sõna, teeb inimvihkajalikke avaldusi, siis pole midagi parata. Ise ta seda tegi ja ise ta niimoodi end loojana tühistab. Olgem ausad, ega see püüdlik riigitruudus autorile eriti head ei tee. Piisab, kui vaadata kasvõi algusaegade Lukjanenkot ja kui sundida end lugema mehe kõige värskemaid romaane. Päris masendav võrdlus, nii sisult, kui ka tasemelt.

Lõpetuseks ütlen lihtsalt: määravad teod, mitte rahvus või elukoht.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0597)