„Sõ-sõ-sõda hävitab kiiremini, kui meie planeet suudab taastada. Rohelised Niidud – ülemaailmne projekt laastamistöö vähendamiseks. Ainus va-va-vaade tulevikku,” vuristas ootamatu mehaaniline hääl, näidates poollüümet roheka kumaga kolmemõõtmelist pilti valgete kitlitega teadlastest, kelle taga kõrgus tume püramiid. Ruumis kerkinud tolmupilv tegi projektsiooni üllatavalt selgeks.

Salvestus lõppes lipu ja hümniga ning kadus, samas kui seda esitav masin viskas veel sümboolselt sädemeid kui viimast saluuti kadunud aegadele, enne kui surisedes kokku vajus.

„See ei öelnud just palju,” sõnas Major Tom piisavalt valjult, et lähedal asuvad kõrvad seda kuuleks, ja raputas tiivad tolmust puhtaks. Ta pidi teadma, kes veel selle informatsiooni kätte said. Varemete läbiotsimine oli ohtlik, kuid seepärast palgati ka temasuguseid, kes muu töö peale ei sobinud. Tal oli hea diil ning ta ei kavatsenud seda jagada.

„Kas seda uuesti lasta ei saa?” uuris üllatavalt rõõmsameelne hääl pimedusest.

Raisk, vähemalt üks päss oli kohal ja elus. Major Tom oli vaid tänu oma geneetilisele sitale, mis tõi kaasa tiivad ja kanajalad, suutnud kukkumist aeglustada. Ta eeldas, et kui keegi tõesti kogu selle maa vabalangemises tegi, oli ta kas surnud või suremas. Ilmselgelt ta eksis.

„Kahtlen. Tundus töötavat viimase jõuvaru peal,” köhatas Major Tom, tõmbas rätiku hingamisteedele ette, et tolmu mitte liialt sisse tõmmata, ja võttis suuna hääle suunas. „Kui suitsu ja sädemeid poleks olnud, oleks ehk teoorias võimalik vidin uuesti täis laadida, kuid ma kahtlen, et siin sellest abi on,” sõnas ta valjult ettevaatlikult üle rusu ja betoonikamakate ronides. Prahti oli palju. Varing tõi alla mitme korruse laed ja põrandad. Olukorda sai täpsemalt uurida, kui tolm oli settinud, kuid tundus, et ajahammas oli purenud kunagise hiigelehitise vaid vaevu koos püsivaks luustikuks. „Heal juhul saame sellest mõne vidina, millega sarnast pilti näidata, kuid originaali naljalt taasesitada ei saa,” lisas Tom, hoides kotkapilgu teravana. Oht elajate otsa komistada oli väike – ka nemad põgenesid langeva rusu eest. Pigem oli mureks ebatasane jalgealune ja järgmine varing.

„Kahju. Ma ei märganud kõike. Mul olid käed tööd täis,” vastas hääl nüüd juba üsna lähedalt. Major kiirendas sammu. See oli viga. Hetk hiljem libises ta mööda rusuhunnikut alla. Ta proovis küll tiibade ja kätega tasakaalu hoida, kuid neist oli pigem rohkem kahju kui kasu. Olles oma ülemised jäsemed vastu betoonprahti valusaks löönud, maandus ta ninali keset prahti.

„Köhh!” ajas ta end uuesti kerkinud tolmupilves püsti.

„Oled kombes?” uuris hääl praktiliselt kõrvalt. Major lükkas suunatud peavalgustuse sisse (liiga vara polnud mõtet seda kulutama hakata) ning nägi nüüd tööd, millest hääl varem rääkis.

Tema ees oli usinate armidega nooruk, kes oli küünarnukkideni verine. Poisi ees rusu vahel aga värskelt kokku õmmeldud rinnahaavaga palgasõdur.

Midagi tundus selles pildis valesti. Ilmselgelt oli tegemist sama ekspeditsiooni küttidega – neil olid tähised käe ümber. Kriimustuste, haavade ja tolmu järgi oli ka ilmselge, et nad kukkusid nii nagu temagi. Kuid ometi oli noor meedik kiirelt kaaslase lappimise ette võtnud ning teinud seda pilkases pimeduses. Tundus ka, et mitte liialt halvasti ning seda kasutamata nanolappe või muud tehnikat. Raisk, need olid paremad oskused kui sõjameedikul!

„Sa oled küttimises kogenud?” uuris nooruk tema poole vaadates ning tõmbas käega üle higise ja tolmuse otsaesise, jättes sinna punased jäljed. „Mul on see esimene.” Lähedalt vaadates oli meedik paras peletis. Kogu tema nägu õmblusarme täis ja kirju kui lapitekk. Samas oli tema olekus midagi lapselikku ja siirast.

„Omajagu. Sul paistab see-eest teisi oskuseid olevat,” mühatas Major Tom ja vaatas alla. Kurat, ta tundis seda maas vedelevat lõusta. „Jääb ta ellu?”

Persse küll, ta lootis negatiivset vastust. Pilusilm Akaki, nagu teda kutsuti, oli nanovedeliku sõltlane ning kõigeks valmis, et uut doosi kätte saada. Major Tom oli küll samas paadis, kuid mängis pikka mängu, proovides igat tööotsa maksimaalselt lüpsta. Pilusilm Akaki võis kõik kiirelt persse keerata.

„Ma ei näe põhjust, miks ei peaks,” sõnas meedik. !Mina olen muideks Skräppy.” Ta ulatas verise käe valguse suunas.

Tom teadis, et valguse taustal polnud teda väga näha. Ta saanuks nii meediku kui ka sõltlase siinsamas kahjutuks teha. Kuid poisi oskused oli liiga head. Neid niisama raisata…? Lisaks tuli üles tagasi ronida ning mitmekesi oli sellises surmalõksus see kindlasti lihtsam.

„Lase valgust natuke allapoole,” sõnas Skräppy äkki ootamatult otsekoheselt.

Major liigutas pead. Tema ette tekkis kummaline vari, mis kasvas välja ta kõhust.

Siis jõudis kohale ka valu. Nanovedelik oli teinud ta tuimaks, kuid mitte igaveseks. Hambaid kokku surudes, et mitte liialt häält teha ja kohalikku faunat kohale kutsuda, vajus Tom põlvili.

„Ära muretse. Skräppy aitab,” kostus veel noore meediku hääl, enne kui pilt täiesti eest ära läks.

*

„Noh, sitaratas, said kah lõpuks luugid lahti,” irvitas palgasõdur Akaki laialt, kui Major Tom lõpuks toibus, võttes suure lonksu Tomi pudelist. „Ära pahanda, mu enda kraam oli otsas.”

„Ku-kus me oleme?” uuris Major, katsudes instinktiivselt kõhtu. See oli sidemetes ja tuikav. Liigutada oli valus.

„Enam-vähem sama koht, mis enne,” mühatas Akaki ja sülitas korraliku rögapalli maha. „Andsin poisile mõned juhtnöörid, et me siin kohe otsa ei saaks. Paneb sensorid püsti.” Alles nüüd märkas Tom ka Akaki keha ümber olevaid sidemeid. Meedik oli ta sisse mässinud. Pilusilm Akaki oli küll teadvusel, kuid mitte tegutsemisvõimeline. Nanovedelik aitas mingi maani, kuid mõlemad kogenud kütid olid sama sitas seisus.

Major Tom lükkas käe pudeli suunas välja. Ohates andis Akaki selle õigele omanikule tagasi ning vaatas kibestunult, kuidas Tom võttis korraliku sõõmu. „Ma loodan, et see pole su ainus.”

„Natuke on veel,” sõnas Tom, tõstes pudeli suult.

Tegelikult oli seda natukest omajagu. Ta oskas planeerida ja arvestada ning oli kogu missiooni ettemaksu nanovedelikule pannud. Akaki, va persevest, tuli siia aga tühjade kätega õnne proovima. See ajas tal ausalt öeldes sita keema.

Kuid ta oli valmis seda hetkel unustama.

Tom lootis, et ka Pilusilm Akaki sai olukorra tõsidusest aru. Kaks kogenud kütti olid vigased, meedik seiklemises ja ellujäämises täielik nuub. Ilma koostööta nad siit välja ei saanud.

„Söögivarud? Relvad?” uuris Major pudelile korki peale keerates. Toibumine võttis aega. Ta ei saanud küll palju teha, kui tänu nanovedelikule oli mõte nüüd vähemalt ergas. Varsti pidanuks ka valu vähenema.

„Kolm tervet toitepakki, ülejäänud jäi rusude alla. Relvadega on isegi sitem seis. Nii sinu kui ka minu oma on kaput, kuid ma usun, et ma saan midagi mõlemast kokku kompunnida.” Palgasõdur niisutas keelega huuli.

Major Tom teadis, mida kiirelt kokku kompunnitud relv tähendas. See oli vaid viimaseks õlekõrreks. Töökindlus ja vaikus olid minimaalsed. Olukorras, kus nad pidid võimalikult märkamatult pinnale tagasi ujuma, polnud sellest suuremat abi.

„Sitt!” kähises Tom. Vähemalt sai ta kinnituse, et Pilusilm Akaki suutis selles vallas kainelt mõelda. Ainus natukenegi hea uudis.

„On sitt,” irvitas Akaki. „Kuid meie usin meedik paistab olevat õppimisvõimeline. Lisaks on äkki ka mingi varandus juba käes. Oskad sa siia eluvaimu sisse puhuda?” Akaki viskas talle kärssand otsaga jubina. See oli kuidagi tuttav. Kas polnud see mitte sama vidin, mis nende saabudes salvestust mängis?

„Skräppy ütles, et sa tead selliseid asju,” irvitas palgasõdur.

Noor meedik, va latatara, oli juba nii palju asju rääkinud? Oli ta ka salvestusest endast kõssanud?

„Pean uurima.” mühatas Tom, pistis vidina tasku ja vaatas ringi. „Kas me teame, mis eesmärgil see ruum siin tehtud on?”

„Mis tolku sellest on?”

Tõesti? Ime, et selline tüüp üldse kütina ellu jäi.

„Kui see on labor, võib läheduses olla relvi, juhuks kui midagi läks eksperimendiga persse. Või vähemalt esmaabi kapp,” seletas Major.

„Haa,” turtsatas Akaki, näol lai irve. „Näe, ma ütlesin poisile, et me, vanad kalad, teame asja.”

Ta klõbistas natuke randmekonsoolil, muigas ja tõstis pea.

„Oi, Skräppy, kobi ruttu siia!” hüüdis ta täiest kõrist. Tema hääl liikus üle terve korruse kajades äärest vastu.

Major Tom vaatas Akaki irvitava lõusta poole.

Kuradi imbetsill, mis tal arus oli?!

Ruumi kaugemast nurgast hakkas kostma kraapimine, krõbin ja müdin. Helid tulid aina lähemale ja lähemale. Major haaras instinktiivselt relva järele, kuid vööl polnud midagi.

Paanikas haaras ta lähima kivikamaka kätte, et ennast vähemalt millegagi kaitsta, kui algas vali särin. Hetkega täitus õhk kärssava liha lõhnaga.

Muidugi, Pilusilm Akaki lasi meedikul sensorid üles panna, seadistas need siis konsoolis ja röstis kõik, kes lähedale tulid.

Paari minuti möödudes särin vaibus ning ruum oli taaskord vaikne.

„Ma arvan, et nüüd on veits mugavam otsida, ah?” irvitas Akaki läbi raudhammaste. Oi, kuidas Major Tom tahtis neid sisse lüüa.

*

Korrusel polnud just palju kraami, kuid vähemalt midagi. Seitse pulkvalgustit, stabiilse põlemisajaga kaks tundi, ja esmaabikast. Kasti olukord polnud kiita – isegi nanolapp oli poolenisti ära kõdunenud. Kui ära puhastada, riivida ja filtreerida, võis sellest ehk pool pudelit nanovedelikku saada. See oli sõltlase jaoks parem kui mitte midagi, kahele sellisele veelgi vähem. Vaid Skräppy oli esmaabikastist leituga rahul. Kõik bioloogiline oli hävinenud, kuid tehnika alles. Ta sai medkit-kiiritaja, mis oli kiireim ja efektiivseim viis sidemete puhastamiseks. Limiteeritud sidemete hulga juures tuli seda lähiajal teha omajagu.

Vähemalt tundus, et korrus või vähemalt lähedal asuvad ruumid said Pilusilm Akaki triki peale elajatest tühjaks. Mitmest ruumist läksid kitsad tunnelid edasi.

Akaki barrikadeeris, hambad valust ristis, sissepääse nii palju kui võimalik, et oht neile ootamatult külje alla ei hiiliks.

„Väga suurt tolku sellest pole,” mühatas Tom, uurides üht läbi kärsatatud kehadest oma pealambiga. „Rämps-rott. Raisad söövad kõike. Kõigest aja küsimus, millal nad jälle välja ilmuvad.” Nende õnn, et siinsed rämps-rotid olid söönud peamiselt metalli, sest see muutis ka nende keha elektrilöögile oluliselt vastuvõtlikumaks.

„Vähemalt midagi,” mühatas Akaki.

„Aga sensorid?” uuris Tom valjuhäälselt.

„See oli ühekordne.”

„Hea teada.”

Kuradi jobu, raiskas niigi limiteeritud ressursi ebaefektiivselt ära. Siiski, vähemalt oli neil baas ja mõneks ajaks ka turvalisus – omade kärsahais hoidis rotte eemal, kui see oli piisavalt tugev.

Major Tom ronis mööda rusu ja kiviprahti langemis-augu alla, vaatas üles ja lükkas kotkapilgu sisse. Valgust ta kulutada ei tahtnud – see võis nende olemasolust liialt märku anda –, seega seisis ta nii üsna kaua.

Nad langesid üheksa korrust. Üheksa kuradi korrust. Isegi korraliku varustusega oli siit keeruline üles tagasi saada. Loodetavasti olid kusagil trepid või midagi muud stabiilsemat.

Ohates keeras ta otsa ümber ja võttis peagi ajutise laagriplatsi juures istet.

Valguspulk laagriplatsi keskel säras kui eredaim lõkketuli, kuid seda oli mõistlikum kasutada kui lampe. Akaki monteeris valguse kumas relvajuppe kokku.

„Me peaks paar tundi kosuma. Edasi minnes tulevad uued ohud ning siin on vähemalt hetkel ohutu. Nii nagu me praegu oleme, pole meist võitlejaid,” sõnas Tom poolautomaatselt.

„Ootamatult tark jutt,” mühatas Akaki.

„Äkki saate siis vahepeal lugusid oma tööotsadest rääkida? Saaksin targemaks,” pakkus Skräppy sidemeid kiiritades.

„Jajah. Tom, sa võid alustada,” irvitas Akaki. Ta teadis samahästi kui Tom, et seda ei saanud juhtuda. Nanovedeliku sõltlaste mälu ei töötanud korralikult. Nad võisid küll pädevaid otsuseid vastu võtta, kuid see oli pigem vanast harjumusest ning enamik kogemustest ei salvestunud. Ainsad eredad mälestused, mis olid nende mällu kui söövitatud, olid aegadest, kui nad nanovedelikuga alustasid.

„Akaki?” urahtas Tom.

„Jah?”

„Mine perse.”

Akaki irvitas. „Me võime ka sellest salvestusest rääkida, mis käis, kui me siia kukkusime."

Raisk! Oli ta selle ajal ärkvel? Või kõssas Skräppy?

„Ma palju ei märganud,” sõnas tegevusele keskendunud meedik. „Rohelised Niidud. Valged kitlid."

„Seda pole tõesti palju,” nõustus Akaki, silmad säramas. „Ma nägin kah umbes sama. Major, kas sa märkasid veel midagi?”

Sittagi sa nägid, mõtles Tom oma peas. Akaki tahtis info lihtsalt teiste pealt kokku ajada.

„Midagi sellist jah,” mõmises Major. „Tolm ja kukkumine lõid mul sensorid umbe, nii et ega ma väga keskenduda ei saanud. Peamiselt nägin, kuidas salvestuse esitaja õhku lendas.”

„Selle vidina parandasin ma muide ära, nii et on müüdav. Kuid vana lindistust ei taasta,” lisas ta, lootes sellega teemat vahetada.

„Ahjaa. Tume püramiid oli kah,” lisas Skräppy.

Persse, poiss, see oli üks tähtsamaid asju. Sa ei sülita seda lihtsalt nii välja!

„Tõesti? Väga huvitav,” muigas Akaki.

 *

Nad leidsid liftišahti, mis paistis minevat üsna kõrgele välja. „Viis korrust,” sõnas Tom, lugedes neid kotkapilguga. „Siis tuleb mingi takistus ette. Neli on veel puudu. Võrguühendust pole, nii et me oleme omapead.”

Akaki korjas kivi ja viskas selle alla. Mütsatus tuli ootamatult kiiresti. „Alla kaks või kolm. Läheme vaatame üle. Ilmselgelt avastamata koht ning millal veel meil selline võimalus tekib?” pakkus Akaki.

Major Tom surus hambad risti. Nad ei teadnud veel isegi, kas nad suutsid end siit kuidagi välja päästa, kuid Akaki suutis mõelda vaid varandusele. „Üles minna oleks turvalisem. Saame ära raporteerida, vaevatasu ning siis las nad tulevad tehnikaga peale,” proovis ta võimalikult rahulikult seletada.

„Ole nüüd, Tom. Kas lased tõesti neil oma varanduse eest ära napsata?” irvitas Akaki.

„Me oleme vaevu elus.”

„Seda põnevam.”

Tom ohkas.

„Skräppy, sinu otsus,” pakkus Akaki.

„Minu? Aga ma ei tea varanduse küttimisest midagi,” kaebles meedik.

„Ma pean Akakiga nõustuma,” ohkas Major. „Sina oled ainus põhjus, miks me elus oleme.”

Skräppy sügas pead. „Ma ei teagi. Ma tulin siia, et küttimist õppida, ja kui me kunagi rohkem siia ei satu…”

„Ja sul on väga head õpetajad,” irvitas Akaki.

Major Tom ohkas. „Olgu. Läheme alla, kuid vaikselt ja ettevaatlikult. Skräppy, kas sul interkom on?”

Meedik raputas pead.

„Olgu. Akaki, ühendame siis vähemalt omavahel ära ja anname endast parima, et Skräppyl silma peal hoida.”

„Just nii, Major!” lõi narkar kulpi.

Tom põrnitses teda kalgilt. „Akaki?”

„Jah?”

„Ära kunagi seda enam tee.”

*

„Persse!” urises Major, hüpates paaniliselt tiibu lehvitades küünistega šahti seina külge kinni, samas kui tume vedelik voolas ladinal lahti kangutatud ukse vahelt sisse. Kõige alumine korrus oli ilmselgelt üleujutatud ning liftiuks oli ainus, mis hoidis seda massi kinni. Piisas vaid väikesest pilust, kui see hakkas välja pressima.

Vedelik pulbitses ja kees, liikus, kui oleks sel elu sees.

„Ärge laske sellel ennast puudutada,” hüüdis Skräppy kaks korrust kõrgemalt.

„Lihtsam öelda kui teha,” urahtas Major.

Akaki ronis mööda šahti keskel rippuvaid kaableid üles. Olgugi, et ta oli vilunud, oli see siiski aeganõudev. Major sajatas omaette, otsides libedast seinast tuge. Ta pidi ootama. Kahte kütti korraga need ajapuretud kaablid kindlasti ei kandnud.

Persse! Miks lasi ta end selle supi sisse rääkida?

Šaht täitus kiirelt. Tume pulbitsev mass puutus peaaegu ta kanajalgu.

Major Tom surus hambad risti ja haaras pealambi järele. Nad olid tegutsenud hämaras, et ressursse kokku hoida, kuid parem oli teada, millega tal tegemist oli. See võis anda vähemalt mingi võimaluse.

Plõks! tegi pealambi lüliti ja tema esine oli hetkega valge. Pulbitseva vedeliku asemel laius tema all hoopis süsimustadest keradest koosnev pallimeri. Major pilgutas üllatunult silmi ja vaatas liftiukse poole. Sealt pressis vaikselt vedelikku juurde, mis valguse kätte jõudes kohemaid pallideks muutus. Valgusele reageeriv mateeria. Ta oli seda kraami varemgi näinud, aga mitte kunagi nii suures koguses.

„Tule!” kõlas Akaki hääl kõrgemalt.

„Üks hetk!” Võimalust kasutamata jätta tundus ebamõistlik. Nad ei teadnud, kelle või millega nad veel kokku võisid puutuda.

„Kaua valguspulk veel põleb ja palju neid veel on?” hüüdis ta pead tõstmata. Ta teadis, et üks vale liigutus valgusega ning ta võis olla siin igaveseks lõksus.

„Pool tundi äkki?” vastas Skräppy. „Kaks on veel.”

„Sain.” vastas Major. Kaks valguspulka, tähendab neli tundi valgust. Lisaks pealambist kaks tundi. Kuid see sai toidet konsoolist, mis oli ka tema side välismaailmaga – seda nulli lasta polnud mõistlik.

„Leidsid midagi väärtuslikku?” hüüdis Pilusilm Akaki.

„Võimalik,” vastas Tom. „Laske valgust allapoole, pealamp saab muidu otsa.”

Ettevaatlikult, end esiteks kaabli külge kinnitades, lasi Major Tom end allapoole ja sirutas käe lähima tumeda kera suunas. Kui ta eksis, võis see olla kõik, kuid kui tal oli tõesti õigus…

Hinge kinni hoides võttis ta kerast kinni.

Pallimeri tema ees püsis stabiilsena. Ettevaatlikult tõstis ta kera vööl rippuvasse raudkiududest võrkkotti.

Äkki läks heledamaks ning Major piilus silmanurgast üles. Juhtme otsa keeratud särav valguspulk oli poolel teel temani.

Ta pani pealambi kinni.

Ettevaatlikult, ükshaaval, korjas Tom tumedaid kerasid võrkkotti. Kiirustamine maksis siin kiirelt kätte. Kui kott poolenisti täis – liiga palju segas liikumist –, asus ta mööda kaableid üles ronima.

„Oota korra!” kostus ülevalt Akaki hääl.

„Mida?”

„Seda!”

Major tundis, kuidas midagi otse tema ees hakkas mürisema. Vahepealse korruse uks vedas end vaikselt ja vaevaliselt lahti.

Persse, persse, persse!

Kiirelt kiigutas Tom end šahti äärde otsevaate eest varju, jälgides, et vööl rippuv kott oleks endiselt valguse käes. Kuradi Akaki, ta oleks võinud vähemalt ette hoiatada.

Kui umbes kolmekümne sendine pilu oli lahti, jäi ukse avanemine pooleli. Energiat ei tasunud raisata. See oli täiesti piisav, et piiluda ja ka vajadusel end sisse libistada.

Tom vaatas ukse poole, kust ei tulnud vähemalt vedelikku, siis üles, kus Skräppy ja Akaki teda jälgisid, ning näitas neile käega lambi ja siis ukse poole. Paljud elajad reageerisid liikumisele ja valgusele ning neid oli nii võimalik välja meelitada.

Tal oli õigus. Niipea kui valguspulk ukse ette jõudis, hüppas sealt välja urisev vahutava suuga rämps-rott, kes otsustas võõrast rünnata. Hetk hiljem mõistis loom, et tal polnud kuhugi maanduda, kukkus pallimerre ja kadus, kui poleks teda kunagi olnud – pallid isegi ei liikunud tema peale.

Major Tom liigutas end vaikselt ukse kõrvale, libistas mööda kaablit allapoole ja piilus avause alt äärest sisse.

Ta vaatas aeglaselt ja põhjalikult.

Tundus, et kõik tema ümber läks aina hämaramaks.

„Persse!” Ta hüppas ukseavast sisse, enne kui valguspulk täielikult otsad andis ja vedelik elama hakkas. Kiirelt pani ta pealambi tööle ja tegi valgusega kiire tiiru. Otseseid ohte elule ei paistnud, seega keeras ta pilgu tagasi šahti. Lühikese ajaga oli pallimeri kerkinud peaaegu ukseni.

„Akaki? Kuuled?” hüüdis ta vaikselt ukse ääres.

„Noh?”

„Saad sa alumise ukse kinni panna?”

„Ei. Miski plin on ees. Sinu oma saaks kinni panna küll,” irvitas Akaki.

Raisk, isegi kui Major tema nägu ei näinud, oli ta hääl piisav, et närvi ajada.

Suure tõenäosusega oli Akaki ennast kogu süsteemi sisse häkkinud. See oli vähemalt midagi. „On sul skeem käes?”

Akaki vaikis.

„Jaga. Me oleme koos selle sita sees.”

„Oh, see läheb sulle kalliks…”

„Kogu nanovedelik on minu käes.”

„Jobu.” Ülevalt kostus mõru turtsatus – ju plaanis Akaki skeemi kange raha eest maha müüa – kuid Tom sai skeemi kätte. Ta viskas selle kiirelt ette.

„Šahti ohutuled?” pakkus ta välja.

„Paistavad osaliselt töökorras,” vastas Akaki pettunud häälel. „Kaua nad vastu ei pea.”

Major mõtles hetkeks. Niipalju kui ta kiire vaatlusega märkas, polnud ala, mida otsida, suur. Vahepealne korrus koosnes peamiselt raamistikust – alt ligi hiiliv rõskus tegi ajaga oma töö. Kuid otse ukse ees oli stabiilne ala, mis oli pea kõige eest kaitstud.

„Sobib. Ma loen kolmeni. Siis anname tuld.”

*

„Tehtud,” sõnas major hingeldades üle ääre jõudes ja vaatas alla tagasi. Pallimeri tema all oli nüüd vajunud üle terve ala, mida ta kiirkorras läbi otsis. Seda meelega – Akaki oli viimasel minutil isegi ukse täielikult lahti teinud, et oht sinna juhtida.

„Oled sa kombes?” uuris Skräppy, samas kui Akaki tuulas juba leide läbi.

„Lihtsalt vaja natuke puhata,” sõnas Major Tom. Midagi oli valesti. Ta oli väsinum kui tavaliselt.

„Paar valguspulka… aku…,” loetles Akaki mõrult asju vaadates. „Kolm nanolappi?” Hetkega oli tema hääl ülev. „Kuule see pole ju üldse paha!”

„Mitte ainult,” lükkas Major tumeda palli kaaslaste suunas.

„Mis sa sellest sitast kaasa vedasid?” nähvas Akaki.

„Veereta valguse käest ära, siis näed.”

Akaki turtsatas, kuid tegi, nagu kästud. Niipea kui pall jõudis varju, oli selle asemel hunnik väikeseid siputavaid karvaseid elajaid.

„Mis kurat need on?” turtsatas Akaki.

„Rämpsroti maimud. Niikaua kuni neil on silmad veel kinni, on nad söödavad. Meil on toiduga kitsas.”

„Kuidas need üldse maitsevad?” uuris Akaki, võttes ühe rämpsrotipoja kätte.

„Nagu rüblikud…”

„Plärts!” lendas veri mööda kivi laiali.

„Mida perset sa tegid?” käratas Major.

„Mida? Mul on kõht tühi!” urahtas Akaki, hoides käes nüüdseks lömastatud peaga maimu. Veri tilkus tolmusele kivile.

„Iõõ!” alustas üks maimudest hädakisa, mis käis luust ja lihast läbi.

„Iõõ! Iõõ! Iõõ!” tõusis ka teiste koor.

„Mida kuradit?” urises Akaki.

„Neid tuleb korraga tappa. Nad tunnevad vere lõhna!” urises Tom. Põhjus, miks see liik üldse ellu jäi – lisaks kõigesöömisele –, oli karja ennastohverdav järglaste kaitse ning nüüd oli Akaki selle instinkti käivitanud.

Põrand ja seinad vappusid. Oli kuulda müdinat ja raginat. Järgmine varing oli kindel.

See oli võidujooks ajaga, et kõrgemale jõuda enne, kui kõik kokku varises.

„Šahti ja üles,” hüüdis Major. „Ruttu!”

Major viskas põleva valguspulga maimude hunniku juurde ning haaras vöölt tumeda palli järele. Raisk, võrkkott oli varjus käinud. Poolest kotist oli alles vaid peotäis palle, kui sedagi. Ta võttis kera ja viskas sellega kisendavat hunnikut.

Karjumine vaikis. Kari oli küll aktiveeritud, kuid ehk andis see vähemalt neile lisaaega, kuniks palli sisse jääv valgus seda püsti hoidis.

Siis hüppas ta kaaslastele järele ja asus ronima. Ta ei teadnud täpselt, mis korruse nad valisid, kuid tõenäosus oli, et kõige kõrgema. Samas ei saanud selles kindel olla. Pilusilm Akaki oli paras metslane ja…

„Plin!” ütles tross tema käes üles.

„Persse!”

Major lõi hetkega tiivad lahti ja lükkas küünised vastu seina, et tuge leida. Mida kõrgemal nad olid, seda siledam oli šahti sein. Ta libises vähemalt meetri, enne kui pidama sai, tõmbas hetkeks hinge ja lükkas kotkapilgu sisse.

Üles minek oli ilma trossita välistatud. Ta pidi leidma mingi muu tee, enne kui kogu kupatus kokku variseb..

Kui kärbes seinal vaatas ta nende eelmist korrust.

See oli juba šahti ukseni elajate sagimist täis. Nad otsisid hädas maimukesi. Surmatud loom oli teistest kaugemal ja ajas karja aina ärevamaks. Sagimine oli piisavalt pöörane, et mõned loomad kukkusid ka üle šahtiääre pallimerre.

Tom ohkas ja keeras pilgu üles. Ta ei tahtnud seda vaadata, kuid pidi teadma. Trossi ots rippus õhus kolm korrust kõrgemal – ilmselgelt läbi lõigatud. No muidugi! Akakil olid nanolapid olemas, mida oli tal veel vaja.

Tom viskas skeemi ette.

Kui Akakil ja Skräppyl läks õnneks, leidsid nad vähemalt mingi väljapääsu, samas kui tema ainus võimalus oli minna alla. Eelmisele korrusele minna polnud mõistlik – see oli ääreni rotte täis. Alumine korrus? Maksimaalselt võis ta leida endale ajutise peidupaiga, kuid väljapääsu ei lubanud ükski neist.

Ta haigutas valjult ja lükkas konsoolil analüsaatori sisse, lootes leida nii mõne õlekõrre.

Vastus oli aga järjekordne pettumus. Nüüd tundus ilmselge, miks ta nii väsinud oli. Siin polnud õhku. Nii et kas ta kukkus pallimerre, kukkus elajatele söögiks või siis suri lihtsalt õhu ja söögi puudusesse. Millised ilusad valikud.

Äkki kostus ülevalt vali lask ja jooksumüdin.

Major turtsatas omaette.

Paras! Akaki oli maimuverega kaetud – tal polnud isegi mitte mõtet põgenemist proovida. Siia nad mõlemad surid. Kaks rentslirotti, kes ei osanud koostööd teha. Kurat küll, isegi primitiivsed rämps-rotid olid pädevamad kui juhutöödel palgasõdurid. Äkki joppas ja noor meedik jõudis vähemalt välja. Esimesel küti-otsal surma saada oli eriti nadi, kuigi mitte väga ebatavaline.

Ta mõttelennu peatas kõrgemalt kostev möire.

See ei olnud rämpsroti oma, jõudis Major veel mõelda, kui otse tema pea kohal käis vali litakas ja terve sein vappus.

Tiibade lehvides tasakaalu hoides vaatas Major üles. Skräppy oli lennanud kui pannkook vastu šahti seina, jättes sinna korraliku mõlgi, ning vajus sealt nüüd aegamisi alla.

***

„Sa-sa päästsid mu?” pomises Skräppy silmi pilgutades. Tema ümber oli valgus. See oli hämar, kuid vähemalt midagi.

„Ära hõiska enne õhtut,” turtsatas Major Tom.

Ta ei mõelnud, kui haaras mööda langeval veritseval meedikul turjast kinni ning koos lisaraskusega alla liugles – rottidest mööda, liftiuksest läbi ning tumeda vedeliku kohal kuni selle ääreni. See oli sel hetkel vaid instinkt ja mälupilt skeemist, mida ta vaid mõni minutit varem vaatas.

Ta aimas ka nüüd, mis meedikuga juhtus.

„Piilu korra aknast välja, kas on tuttavad näod?” turtsatas Tom. „Ära muretse, siia nad ei pääse ja meid nad ei näe.”

Skräppy upitas end paksu akna juurde ja piilus. Eemal paistis tume vedelik ja selle ääres liikusid pirakad läikivate soomustega olevused.

„Mis loomad need on?”

„Ma nimetan neid ruudupeadeks,” sõnas Major Tom, korkides nanovedeliku pudelit lahti. See oli tema viimane. Ehk oleks pidanud põue pistetud nanolapi ikka endale jätma, mitte meediku peale ära raiskama? Ei, parem kellegagi koos aeglaselt surra kui üksi. Loodetavasti juhtus see enne, kui jääknähud kohale jõudsid.

„Oli jah ruut. Ma mäletan, et ma nägin seda ja siis ma äkki…” pomises meedik.

„See ongi see ruut,” koputas Major otsaesist. „Nad suudavad sellega väga võimsalt sind eemale visata. Kallis kraam, kui sa suudad mõne neist kätte saada, kuid noh sa vist saad aru, miks see kallis on.” Ta võttis järgmise lonksu.

„Kus me üldse oleme?” vaatas Skräppy toas ringi. Kõik oli üllatavalt korras. Rotid polnud siia sisse pääsenud.

„Mingi kaitserajatis, ma oletan. Igatahes on see kõvem kui kogu ülejäänud kupatus.” Ta turtsatas. „Siin saame me rahulikult loomulikul teel surra. Seda üksi teha tundus lihtsalt liiga igav.””

„Sünge,” turtsatas noor meedik. „Ja Akaki?”

„Proovisin pingida,” valetas Major ja raputas pead.

„Või nii,” sõnas Skräppy vaikselt. „Ja meie peame siin vaikselt nälga surema?”

Major Tom turtsatas. „Ma ei hakka meedikuga vaidlema, aga kas hapnikupuudus ei tule mitte varem?”

„Siin on rohkem õhku,” täheldas meedik.

Major pilgutas üllatunult silmi ja lükkas konsooli mõõdiku sisse. Pagan, meedikul oli õigus.

Nälga suremine Majorile ei sobinud. See võttis liiga kaua.

Samas, ruum oli veel põhjalikult läbiotsimata.

*

Major vaatas leide. Kolm iidset pundunud purki – isegi kui siin oli kunagi söök, ei tasunud neid enam lahti teha. Kolm valgusallikat: latern, prožektor-lamp ja üks pulk – viimane oli nende ainus.

Oli ka kinnine pakk kiirelt kivistuvat ainet, mis arvatavasti oli mõeldud kaitserajatise kiirkorras lappimiseks. Lisaks leidsid nad väikesest raudkarbist mingi kahtlase aine ja süstla, mida meedik pingsalt uuris.

Ka suurem hapnikukogus sai selgituse. Ruumi tagaääres oli iidne kahuritoru. Laskemehhanism ise oli kutu ja eest ära vajunud, kuid toru pidi ulatuma maapinnani või vähemalt selle lähedale.

Oeh. Isegi kui ta kahuri toruotsa nartsuga kinni surus, ei piisanud sellest, et hapnikku eemaldada. Näljasurm ei kõlanud meeldivalt.

Skräppy sügas mõtlikult otsaesist. „Ma ei tea, mis aine see on.”

Major turtsatas. „Seda võis arvata.”

„Aga ma tean, mida see teeb.” Meedik vaatas kaaslasele otsa. „See on päris äge, tegelikult.”

„Päriselt? Mida siis?”

„Multi-potentsiaal. See annab tohutult kiirust, aga samal ajal muudab sind ka mitmeks korraga. Ajutiselt, aga siiski.”

„Mida perset sa ajad?”

Meedik vaatas kahuri jäänuste poole. „Mitu inimest selle kasutamiseks vaja läheb?”

„Ma oletan, et efektiivseks toimimiseks oli vaja kolme või nelja.”

„Selle vedelikuga oleks üks inimene sellega sama efektiivselt hakkama saanud. Mõneks ajaks vähemalt, olles samal ajal kõik rollid.” Meedik muigas. „Nagu kõige muu sellisega, on pärast küll ilgelt sitt olla.”

„Kust sa seda kõike tead?” uuris Major Tom.

Skräppy kehitas õlgu.

Tom ohkas ja vaatas kahuritoru poole. „Ole sa nii kiire kui tahad, kuid siit me välja ei roni.”

„Seda küll, aga mul on üks mõte.” veeris Skräppy aeglaselt.

„Anna tulla.”

„Ee… Ma lihtsalt kardan, et see ei meeldi sulle.”

*

Skräppyl oli õigus. See mõte ei meeldinud Majorile mitte üks põrm, kuid midagi paremat neil polnud. See oli üks jaburamaid asju, mida ta kunagi kuulnud oli, kuid kui õnn oli nende poolel, kui kõik hästi läks, võisid nad siit isegi eluga pääseda. Tühjade kätega, kuid siiski.

„Oled valmis? See annab kuni viis minutit, mitte rohkem,” seletas Skräppy.

„Teeme ära.” Major noogutas. Ta oli omas elemendis. Ohtudega vastamisi seismine, isegi kui see talle ei meeldinud, tuli loomulikult. „Loe kümneni, enne kui valguse peale paned.”

„Teeme nii,” lükkas meedik süstlanõela sõduri käsivarde. „Sul tuleb pärast tuumapohmell,” muigas ta enne vedeliku sisse lükkamist.

„Mul on iga päev tuumapohmell,” turtsatas Tom. „Anna!”

Sekund hiljem tormas multi-Tom tumeda vedeliku suunas. Kotkapilk andis talle kaugelt eelise, kuid lähedalt polnud sellest tolku.

Skräppy valgusvihk tuli täpselt õigel hetkel. Major lükkas ka laterna käima.

Ruudupead, kes olid korraks heledast valgusest pimestatud, hakkasid pead tõstma.

Neid oli terve kari. Vähemalt kakskümmend. Mitte kõik Tomid ei pidanud kohale jõudma – piisas ühest.

Üks elajas, kellest Tom eriti lähedalt mööda jooksis, avas suured lõuad – kiirelt poetas Tom nende vahele ühe pundunud konservi. Jäämata vaatama elaja üllatust, kui too selle plahvatusega puruks hammustas.

Teine Tom põrkas sabalöögi eest ära, visates järgmisele elajale konserviga vastu pead. Teravad soomused lõikasid läbi pundunud metalli, jättes sisiseva ja plöga välja ajava purgi otse looma pähe, kus vedelik otse silmade ette vajus. Tom teadis, et suurt tolku sellest polnud, kuid äkki ajas see loomi vähemalt segadusse.

Esimene Tom jõudis vedelikuni. Niipea kui ta piisavalt lähedale jõudis, muutus selle äär pallimereks. Ta haaras ühe keradest kätte. Samal hetkel lendas temast tuhinal mööda teine Tom, kes oli saanud ruudupealt põrke.

Tom krigistas hambaid.

Nüüd tagasitee, mis sai olema veel ohtlikum. Et need varem kogutud kerad vööl pidid Skräppyt päästes otsa saama!

Kaks Tomi jooksid täiel kiirusel tagasi valguse suunas, sikk-sakitades ning palli edasi-tagasi visates. Kolmas Tom, „üliohtlik” relv nimega iidne konservipurk käes, aeglustamas lähenevaid elajaid. Ta suutis võita vaid mõned sekundid, kuid sellestki oli abi.

Ukseavast jõudis sisse vaid üks ja viimane Tom, samas kui tema kaaslane lirtsuti löögijõuga vastu paksust betoonist kõrvalseina.

Skräppy tõmbas isekivistuva paranduspaki lahti, jättis selle märgitud kohta maha ja jooksis elu eest kahuritoru juurde. Tom oli selleks ajaks juba kohal ning lülitas mänguri sisse. Selle kasutamisest oli tal eriti kahju – see oli ainus väärtuslik leid, mis oleks võinud ka raha sisse tuua. Kuid meedikul oli õigus – vaid nii said nad olla kindlad, et löök tuli piisavalt täpselt.

Hetkega seisis otse kahuriava ees kolmemõõtmeline kergelt roheka tooniga Major Tom, tiivad laiali ja käed ründevalmis.

Samal ajal ootasid Tom ja Skräppy valguspulga kumas tumeda kera sees toru alguses.

Kerast välja nad ei näinud ja ei tundnud ka selle liikumist.

Loodetavasti jõudsid nad välja ning selles oli õhku nende mõlema jaoks. See oli õnnemäng.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0614)