Ka kõige vaesem tehasetööline ja kerjus saab aru, et Uppuv Linn pole päris tavaline koht. Tihti piirdub tema arusaamine linnas toimuvast aga väga lihtsate sõnadega nagu „nõiakunst“ ja „ime“. Vähesed kodanikud pööravad tähelepanu nende ümber toimuva seletamisele või uurimisele. Neid, kes end Uppuva Linna saladuste paljastamisele pühendavad, ootavad sageli ees veelgi suurem segadus ja sajad vastuseta küsimused. Teised, kes asjaolude sunnil teadmisekillu otsa koperdavad, soovivad hiljem, et poleks seda teinud. Säärane lugu juhtus ka eile Sügeleva Ninaga, värskelt ametisse valitud linnapeaga.

Ükskõik millist tänavat mööda kõndides võib Uppuvas Linnas kohata midagi pilkupüüdvat. Tõeliselt jalustrabavad imed ja verdtarretavad õudused koonduvad aga Suurele Tähtsale Väljakule, mille keskel laiutab Hirmus Auk, kuhu keegi kukkuda ei taha. Mööda kumerate, valkjate munakividega sillutatud platsi ääri kõndides jääb silma Nimede Amet, kus iga ema oma lapse pärisnime krõbisevale kollasele paberile kirjutab ja Tõsise Ametniku kätte usaldab. Selle kõrval kõrgub kolmekümne üheksa sambaga Ainus Pank, mis prindib, väljastab ja hoiustab sünte, musta joonega ääristatud rahatähti. Teiste tähtsate hoonete kõrval laiutab keskväljaku ääres ka Linnapea Ametimaja – kolme sissepääsuga värvikirev häärber, mille ees leidis eile kesköö paiku end seismas Sügelev Nina, pärisnimega Ants.

Värske linnapea kustutas kalli sigareti vastu tumesiniseks võõbatud lambiposti. Könt susises veetilkadega kaetud metallil. Sõrmenipsuga saatis Ants selle munakivide vahele. Pöidlaid taskutesse surudes kõigutas mees end päkkadel ja imetles võidukalt kirjut hoonet, mis nüüd neljaks aastaks temale kuulus. „Tere, härra linnapea!” möödusid mitu madalamat ametnikku mütse kergitades, naised kombekalt käekõrval. Ants vastas neile peanoogutusega. Väiksemad pugejad talle täitsa meeldisid.

Rahulolevalt kergitas ta lähimale paarikesele kaabut ning astus peremehelikult Linnapea Ametimaja ette. Nagu tohutu paks konn laiutas astmeline valgeks krohvitud häärber mehe ees ja uputas ta värvilise valgustulva alla. Seinte külge kinnitatud erisuguste laternate, poolsammaste, kõikvõimalike inimkehi kujutavate skulptuuride ning rohkete kandiliste akende kakofoonias oli hoone piirjooni kohati raske eristada. Kindla nurga alt meenutas hoone Antsule tohutut prügihunnikut, millest turritasid välja amatöörkunstnike kõrvale heidetud taiesed. Teisalt lummas meest häärberi kaootiline ilu. Pead vangutades pidi Sügelev Nina leppima, et ta ei suutnud ühelt ega teiselt poolt otsusele jõuda.

Mõttevaevast loobudes pööras mees pilgu Linnapea Ametimaja kolmele sissepääsule. Häärberi miniatuurse peegeldusena oli igaüks ehitatud ise stiilis ja kaunistatud isemoodi ornamentidega. Parempoolse sissekäigu mustvalgete triipudega seinu ääristasid kaks tohutut sammast, mis sulasid pisut seintesse. Tumepruunide katusekivide all haigutas kuldsete ribadega ääristatud must topeltuks. Kogu asja kroonis viinamarjavääte jäljendava piirdega kandiline rõdu.

Vasakpoolset sissepääsu piirasid mõlemalt poolt valged kreeka või rooma stiilis marmorsambad. Selle punakas viilkatus ei kandnud mingeid kaunistusi ning väikse ilustamata ukseni viis ilmetu valge trepp.

Keskmine sissekäik oli Antsule enim meeltmööda. Hoone etteulatuv osa ei kandnud üleliigseid kaunistusi ega ornamente. Sibulkupleid meenutavate metallnuppudega lõppevad trepikäsipuud piirasid tugevaid graniitastmeid ning ukse kõrval pidasid vahti kaks kivist raiutud koera, kelle lõrisevad näod paistsid nii elutruud nagu hüppaks nad iga hetk lähenejale kallale.

Rahulolevalt irvitades valis Ants keskmise sissepääsu ning tõusis kingade klõbinal trepist üles. „Paigal, peni!” lõõpis ta kivist koera ees peatudes. Kuju ei teinud mehe väljasirutatud sõrmest välja. „Tubli poiss!” kiitis linnapea looma ning patsutas tema külma pead. Valimisvõit ja kange viin tegid mehe tuju ülemeelikuks.

Laia muigega haaras Ants hõbedasest käepidemest ning avas ukse. Ta leidis end ruumikast puitparketiga eeskojast. Paks pruun vaip võttis vastu mehe kingad ning pühkis neilt tänavamustuse. Paari sammu pärast asendus see heleda rombimustris laotud puitparketiga. Ooteruumi seinu kattis hõbedaste roosidega valge tapeet, millele pakkusid vaheldust purjekaid ja linnahooneid kujutavad maalid. Toa kaugemas otsas viis valge hõbeornamentidega uks edasi häärberi sisemusse. Ants jõudis vaevu ruumile pilgu peale visata, kui tema vasakult käelt kõlas puine hääl: „Härra, teie mantel.”.

Sügelev Nina oli linnapea maja iseäralikke teenreid ennegi näinud. Keskmist kasvu noormehe ihu, kes Antsu mantli õlgadelt aitas, oli üleni heledast soonelisest puidust. Tema juuksed ja kulmud kuulusid aga elavale inimesele ning seljas kandis teener samasugust musta vormiriietust nagu mujal. Käsi varrukatest välja tõmmates tabas Ants poole silmaga poisi elutruu liikumatu näo. Sellele kangastunud tuim ilme tekitas mehes alati ebamugavust. Üleriidest vabanenud, astus ta kiiresti toa keskele ja tõmbas taskust kotikese nuusksoola. Tillukesed tuhmid kristallid langesid mehe käeseljale ja tormasid järgmisel hetkel mööda Antsu vasakut ninasõõret üles. Kipitav värskus lõi pea kohe selgeks.

„Uuh,” väristas Sügelev Nina end ning peitis kotikese taas püksitaskusse. Teenrit eirata proovides liikus ta toa tagumisse poolde, kus seisid sametistest diivanitest ja tugitoolidest ümbritsetud kohvilauad. Vaevu jõudis Ants nende juurde astuda, kui kõlas tuttav puine hääl: „Kas härra soovib kohvi?”.

„Ei, tänan,” vastas mees. Teener, kes kui võluväel tema kõrvale oli ilmunud, tegi pika kummarduse. „Kuidas härra soovib,” ütlesta ning kõndis toanurka, kus tikksirges asendis seisma jäi. Puidust noormehe kivistunud ilme tekitas Antsus ebamugavust ning ta otsustas eeskojast lahkuda. Valgeks võõbatud hõbeornamentidega uks juhtis ta edasi pikka koridori. Musta Vesti ametiajal oli Sügelev Nina ikka aeg-ajalt linnapea residentsi sattunud ning hoone keerdkäigud polnud talle päris võõrad.

Ants sulges oma seljatagant ukse ning peitis ebaloomuliku teenri esikusse. Homme laseb ta esimese asjana need jubedad olevused viisakate inimeste vastu vahetada. Püksitaskus olevat nuusksoolakotti sõrmitsedes vaatas linnapea koridoris ringi. Otse mehe ees paistsid punaka tapeedi seest välja kolm tumepruuni kahepoolset ust, mis viisid söögisaali. Vasakut kätt lõppes koridor väikese aknaga ning paremal kadus käänaku taha, kus peitis end ülakorrusele viiv trepp.

Pikemalt mõtlemata haaras Ants lähima ukse pronksjatest linkidest ning sisenes söögisaali. Ta ei tundnud maja teise korruse külalistetubasid eriti hästi ning kartis kohtuda mõne jubeda puitmehikesega.

Avarat parkettpõrandaga ruumi täitis üüratult pikk söögilaud, mis ulatus toa ühest otsast teise. Seda ääristasid punaste sametpatjadega mugavad toolid. Ants oli siin nii mõnelgi õhtusöögil käinud. Varem pidi ta leppima kohaga pika laua ääres, kuid nüüd kuulus talle aukoht ruumi vasakus otsas suures toolis „Valge Purjeka” maali all.

„Tere õhtust, peremees,” ragises karune hääl kõuena üle saali. Võpatusega keeras Ants end kõneleja suunas. Laua otsas linnapea aukohal lösutas Kole Paks Sarvedega Mees. Puidust tool krääksus hädiselt tema tohutu kere all. Külalise habetunud peedikarva näol laiutas mahlane naeratus. „Ma usun, et sa ei pahanda, et ma ennast külla kutsusin.”.

„Ke... seda, et,” pomises Ants nina alla ja haaras tuge otsides lähima tooli seljatoest. Veri jooksis mehe pähe ning ta tundis, kuidas laup tulitama hakkab. Nuusksoola magus kipitus kadus ninast. Üle pika aja tundis Sügelev Nina end kainena. Kiiresti, et käte värisemist varjata, sukeldus ta pükstetaskusse ja tõi välja kotikese nuusksoolaga. Hägusad kristallid pudenesid põrandale, kui mees kiire sahmaka käeseljale valas. Kiirustades surus Ants ühe ninapoole kinni ning tõmbas kipitava julguse hingamisteedesse.

„Uhh,” puhises linnapea, kui tuttav torkiv kipitus naases. Koletu vatsaga külaline sügas oma pruune lokke ja kõkutas naerda.

„Oeh, seda, et ma ei võta praegu külalisi vastu, härra, palun pöörduge kohtumise aja kirjapanemiseks minu assistendi poole,” lausus Ants, sundides ennast nii rahulikult ja selgelt kõnelema kui võimalik.

„Siis võime arutada teie ettepanekuid ja minu soove, millest esimene on minu pärisnime eemaldamine Nimede Ametist,” lisas ta nuusksoolast julgust ammutades.

Kogukas külaline vaikis. Linnapead põrnitsedes nõjatus ta toolil ette. Laud kiunatas mehe lihavate karvaste käsivarte raskuse all. Isegi ruumi keskelt nägi Ants punaseid seasilmi, mis teda ainiti põrnitsesid. Taas kätes värinat tundes otsis Sügelev Nina toolist tuge.

Ootamatult lõi Kole Paks Sarvedega Mees peopesaga lauale ja puhkes naerma. Tema ragisev hääl täitis kogu söögisaali. „Küll sa oled naljakas vennike, Ants, ja mitte kuigi kaval, nagu näha! Ja ma veel arvasin, et sa ei meeldi mulle,” lagistas peedipunase näoga külaline naerda, „aga näe! Egas nimi meest riku!”

Antsu käsi sukeldus taas taskusse ning tõi välja kotikese nuusksoolaga. Seekord ei hakanud ta kristalle käele puistama, vaid tõstis terve koti nina juurde. Pika ja luriseva hingetõmbega ammutas linnapea kõrvetavat julgust. Kotti sulgedes tundis ta sooja niret ülahuulel. See jättis mehe valgele särgivarrukale punase pleki.

„Ma ei tea kedagi Antsu-nimelist, nii et ma palun teil minu majast lahkuda,” sõnas Sügelev Nina end kogudes. „Ma ei võta praegu külalisi vastu,” lõpetas mees otsustavalt sõnavõtu.

„Oh sind küll, Ants,” vangutas Kole Paks Sarvedega Mees pead. „Tule vala mulle parem konjakit, Ants.”.

Linnapea tundis, kuidas ta ihuliikmed kangeks tõmbusid nagu kunagi poisipõlves, kui ta varakevadel külma merre hüppas. Jalad jäid krampi ja neisse lõi valu. Sõrmed kivistusid tooli peenelt graveeritud seljatoe külge. Isegi silmalaud kangastusid omale kohale. Siis hakkasid Antsu jalad ise liikuma. Ilma mingi käsuta kandsid nad mehe kuldornamentidega kapi juurde. Kangestunud käed avasid imeõhukesest klaasist ukse ja võtsid välja pooliku pudeli kange konjakiga.

„Tule siia ja kalla mulle üks korralik suutäis,” kõmises külaline laua tagant ning nihutas portselanist supikausi ettepoole. Antsu kange kere täitis käsku. Puistel jalgadel komberdas mees peedinäoga koljati juurde ja valas pudeli sisu kaussi. Tume konjak keerles paberõhukeses nõus.

Õrna kausi vorstijämeduste sõrmede vahele haaranud, kummutas Kole Paks Sarvedega Mees märjukese kurgust alla. „Ah  jaa, see on hea kraam, või mis sa arvad, Ants?”

Hetkega kadus kangestus mehe jäsemetest ning linnapea vaarus tahapoole. Peaaegu instinktiivselt sukeldus tema käsi hallide pükste taskusse, kus peitus kotike. Nuusksoola pihku kallanud, peitis Sügelev Nina oma näo torkivatesse kristallidesse. Tillukesed teravad kivikesed põletasid tema sõõrmeid, kuid ühes valuga voolas elu tagasi mehe kehasse. Viimased soolakübemed krabisesid põrandal, kui linnapea ähkides vastu seina vajus.

„Palun. Lahkuge. Minu. Majast,” suutis ta vaid välja ohata. „Ma. Ei. Võta. Praegu. Külalisi. Vastu.”.

Naeru lagistades lõi Kole Paks Sarvedega Mees labakäega vastu lauda nii, et terve maja värises. „Kuidas soovid, Ants! Ega sa täna tõesti suurem asi võõrustaja pole!”.

Vats ikka veel kergelt vappumas, ajas peedinäoga külaline end laua tagant püsti. „Ma tulen siis, ütleme, järgmise reede paiku. Pange ennast siis naisega ilusti valmis ja lase kokkadel midagi head vaaritada, näiteks siga või forelli! Ja kalja, palju kalja, siis me alles pidutseme ja räägime nendest asjadest, mis su hinge kangesti vaevavad, teeme nii?”

Vastu seina nõjatudes lalises Ants midagi arusaamatut. „Väga hea!” noogutas Kole Paks Sarvedega Mees. „Teeme nii!”

Linnapead lihava käega õlale patsutanud, otsis külaline põuest hõbekellukese ning helistas seda. Kohe avas lähima ukse üks puidust teenritest. „Palun tooge mulle minu mantel ja kübar,” kõmises mees. Vaevu püsti püsides kiikas Ants hirmsa liikumatu näoga olevuse suunas. Puidust noormees tegi kummarduse ning lahkus. Rahulolevalt noogutades peitis Kole Paks Sarvedega Mees kellukese taas põue ning sõnas: „Oli meeldiv sinuga tutvuda, Ants, ma usun, et meid ootab sinuga ees neli tulusat aastat!”.

„Ke...” suutis linnapea vaid kogeleda, kui teener juba naases. Ta ulatas külalisele paksu vaibarulli meenutava mantli ja tünni mõõtu kübara, mis paistis olevat mingitest laastudest valmistatud.

„Aitüma,” noogutas peedinäoga mees, tõmbas mantli selga, peitis mustad lokid kaabu alla ning kahanes umbes Antsu pikkuseks.

„Reedeni siis,” sõnas ta ja vaarus vatsa õõtsudes söögisaalist välja. Kogeledes lõi linnapea ukse külalise seljataga kinni ja haaras nuusksoola järele. Kott hallide pükste taskus oli aga tühi.

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0602)