Olgu kirjutamisel lühijutt (näiteks jutuvõistluseks – praegu on muide väga paras aeg võistlusjutte kirjutada, tähtaeg ootab märtsi lõpus...) või toimetamisel romaan (köhöhm!) või arendusjärgus veel hoopis midagi vahepealset, mõni praktiline tööriist tuleb ikka kasuks.
Janice Hardy jagab oma praktilise kirjutamisnõu blogis viis näpunäidet, kuidas jälgida, kas loos ikka on piisavalt pinevust, ja kuidas stseeni sees pinget juurde kruvida. (Sest kuna stseeni – ja muidugi kogu loo) – ülesehitamisel on vaja korraga palju liikuvaid juppe töös hoida, on väga tavaline, et ühe komponendi arendamisel-parendamisel jääb mõni teine tähelepanu alt välja.)
kuvatõmmis blogist Fiction University
Võte üks: kirjuta, kuidas asjad halvemaks pööravad. Muidugi ei pea igas stseenis järjest suurem katastroof kaela sadama, küll aga annavad väikesed komistuskivid ja rokaplekid märku pikema vinnaga küsimustest, mis tegelast kummitavad. Sellised väiksed hädapöörded võivad olla näiteks füüsilised, emotsionaalsed või intellektuaalsed (tegelane lööb varba ära, tema kannatus katkeb, tal jääb oluline info kuulmata, ahvid võtsid elektri ära ja hiired sittusid laua peale.)
Võte kaks: demonstreeri, mida ebaõnnestumine tegelasele tegelikult maksma läheb. Ehk teisisõnu, mis on tagajärjed, kui tegelaste plaanid peaksid untsu minema. Tagajärgi saab esialgu demonstreerida näiteks mõne teise tegelase peal, kes on sarnase untsumineku juba omal nahal läbi teinud.
Võte kolm: aja olukord isiklikuks. Muidugi saab juhusliku eemalseisva kõrvaltegelase selleks maha tappa, et näidata, kuidas kõik on nii halb. Aga seda tegelast me ei tunne ja tema kurb saatus meid niiväga ei koti. Aga kui tegelane on juba armsaks saanud, siis saavutab „oi oi, halb!" mõju juba üsna väikese käkiga. Näiteks, tegelane, kellel on krooniliselt raskusi lubadustest kinni pidamisega, on pereliikmelt „seekord, ausõna, tulen“-kohtumise välja kaubelnud, on juba teel ja siis jääb lifti kinni.
Võte neli: kirjuta, kuidas konkreetselt midagi untsu läheb. Osaliselt kattub esimese võttega, aga siinkohal peab Janice silmas mitte juhuslike juhtumiste juurdelisamist, vaid otseselt tegelase tegevusraja kallale minemist. Kui tegelane midagi saavutada püüab, siis sina autorina tead muidugi, mis on püüdluste tulem, ja kirjutad, see tulem silme ees, aga lugeja (ja ka tegelase enda jaoks) on see tulevik nähtamatu. See annab sulle võimaluse leida loos need punktid, kus tegelase plaan võiks untsu minna ja nuputada, kuidas lugu sellisel juhul edasi kulgeks.
Võte viis: kirjuta sisse pika vinnaga hädad ja tagajärjed. Eelnevatest võtetest on rohkem tolku, kui need tüngad ja lõksud ja laksud, mida tegelane üle elab, ka kogu loo seisukohalt tähendust omavad. (Muidu võib tekkida tekst, kus kogu aeg kuskil midagi plahvatab ja jõle möll käib, aga see ei vii tegelikult kuhugi välja.) Ehk siis, enamik väikeseid tagajärgi võiks lisada raskust suurele tagajärjele, mis tegelase pea kohal ripub.
Loe originaalpostitust siit:
Fiction University: 5 Ways to Raise the Stakes in Your Scene
*
Siia otsa paar teist põrgatust, mida plaanisin esiotsa eraldi jagada, aga ega postitused ei ole siis raisata, internett saab otsa jne. jne.
Patricia C. Wrede oma autoriblogis tavaliselt kindlaid võtteid ja näpunäiteid ei jaga, pigem pakub üldisemaid mõtisklusi kirjutamisprotsessi kohta.
Siiski, kõige uuem postitus selle kohta, kuidas lugu lugejale korda läheb ja kui palju kontrolli autoril selle kordamineku üle on, sobib hästi Janice'i soovituspunktide jätkuks ja kokkuvõtteks:
Perception and plotting - https://pcwrede.com/pcw-wp/perceptionandplotting/
Aga tegelikult tahtsin ma edasi jagada hoopis tema arutlust, kus kirjutajate ette seatakse mõned spektrid või skaalad või teljestikud, mille kaudu oma kirjatööprotsessi määratleda: planeerija / puristaja (planner - pantser), ühtlaselt sammuja / kaugushüppaja (plodder - burst writer), järjepidaja / tsips-siit-tsips-sealt kirjutaja (linear - non-linear), ajapõhine / ülesandepõhine kirjutaja (time-focused - task-focused), välistest oludest / seesmisest tungist sõltuv (exogenous - endogenous).
Selliste vastanduste eesmärk ei ole siiski hakata endale kohe kirjanduslikku horoskoopi treima („mina olen Lumekrabi ja pean sellepärast kirjutama ainult lühilauseid noorkuupühapäevadel!"), vaid pigem vastupidi – kirjeldav teljestik aitab loodetavasti paremini mõtestada enda tööviise ja harjumusi ning valida võtteid ja tehnikaid, mis sellelt pinnalt paremini kirjutada aitavad.
Loe kogu postitust siit:
The Writing Process(es) https://pcwrede.com/pcw-wp/the-writing-processes/
LL: Teen selliseid kokkuvõtteid kirjutamisvõtetest ebasüstemaatiliselt ja printsiibil "oi, mulle oli sellest võttest kasu, ehk on teistelegi!" Esmalt ilmunud blogis Rujanaut: https://rujanaut.blogspot.com/2023/02/kirjutamisest-kasulikku-tostame.html
