Clarín oli Hispaania ajakirjaniku ja kirjanduskriitiku Leopoldo Enrique García-Alas y Ureña (1852 – 1901) kirjanduslik pseudonüüm. Käesolev jutuke ilmus aastal 1893.
Ühel õhtul mängisin oma sõbra Roque Tuyoga San Benito kohvikus malet kauem, kui oli mõistlik. Kui ma koju hakkasin minema, olid kõik tänavavalgustid peale suunavate tulede kustunud. Oli juunile lähenev kevadine aeg. Ilm oli soe ja purskkaevude vee kosutavad pritsmed värskendasid pigem mõistust kui keha, muutes kõnniteed jõgedeks. Koju jõudmise hetkeks olid mu jalad läbimärjad. Mu pea oli kuum nagu ahi ja märjad jalad võivad mulle palju halba teha; ma võin näiteks hulluks minna. Male ja niiskuse käes olin ma palju kannatama pidanud. Alates sellest, et politseinikud, kes mõne häärberi tõllakuuri ukse vastu nõjatunult käed rüpes tukkusid, kangastusid mulle mustade malevankritena. Lausa nii, et kui San Ginési lähedalt mööda minnes üks politseinik kõnniteelt eest ära astus, et mind mööda lasta, siis mina "tänan," ütlemise asemel kuulutasin "vangerda!" ja kõndisin edasi. Oma majani jõudes nägin, et minu toa rõduuks oli lahti ja sealt kumas vahaküünalde sära. Koputasin majahoidja uksele kolm korda. Kähisev hääl, nagu oleks selle omanik pooleldi maganud, küsis „Kes seal on?“„Must kuningas!" Vastasin mina, aga keegi ei avanud. "Tuli!" karjusin ma kolm korda ühe minuti jooksul, kuid keegi ei avanud. Ma kutsusin öövalvuri, kes kõndis teisel pool tänavat uksi kontrollides. "Siia," ütlesin ma, kuigi oleksin võinud ta oma etturiga ära lüüa. "Isegi mitte siis, kui olete maleratsu; milline löömisviis teil on!" "Sina, kes sa oled ratsu ja kojamees, peaksid häbenema ...“ „...ja ärge tehke nii palju lärmi, keegi on kolmandal korrusel surnud ja lamab lautsil.“ "Niiskuse ohver", kostsin kaastundlikult, endal saapad vett täis.
"Jah, härra, niiskuse ohver; nad ütlevad, et ta suri joomatuuri ajal, ta oli tige mees, kuid andis head jootraha; noh, tema lesk saab sellest üle, sest ta on endiselt noor ja hea välimusega ning kõike saab nüüd teha avalikult ja seaduse järgi, mitte pimedas.“ „Mida sina ka tead, kurikeel!“ „Ärge pange hüüdnimesid, senjoor; ma olen öövalvur ja siiani vaikisin nagu pühak, aga nüüd mil too koer on surnud... Olgu!“ hüüdis too Püreneedest pärit karu ja läks järgmist ust avama. Teener tuli alla, et mind sisse lasta. See oli Perico, minu ustav Perico. "Kus aeg sa oled olnud, sa idioot!" "Tasa! ära lärma, isand on surnud.“ "Kelle isand?" “Minu isand.“ "Millesse?" "Tal oli rabandus, ma arvan. Ta tegi pärast mängu sir Roquega jalad märjaks... ja loomulikult juhtus siis nii, nagu Don Clemente ütles oma armukesele: "Ärge muretsege, teie jõhker abikaasa kaob ühel päeval iseenesest!“"
"Vaata siia, kui teie peremees on surnud, siis kes mina olen?" "Noh, sa oled mees, kes saadeti teda korda sättima, nagu Don Clemente ütles, et ta saadab kellegisel tunnil, et mitte tähelepanu tõmmata ... . Tulge üles, tulge üles.“
Jõudsin oma tuppa. Toa keskel oli voodi ümbritsetud suurte küünaldega. Rõdu oli lahti ...
Voodil lamas välja sirutatult laip. Vaatasin. Jah, see olin mina. Mul oli seljas särk, pükse polnud ja sokipaari samuti. Hakkasin ennast riidesse panema – ennast väljaminekuks riidesse panema. Ühe sõnaga, panin end leinarõivaisse, nagu kohane lahkunule, kes läheb oma parima sõbra matusele. Üks küünaldest vajus longu ja tulise vaha tilgad hakkasid langema mu ninale. Perico, kes oli seal üksi, tukkus veidi eemal toolil. Ta ärkas ja nägi laastamistööd, mida vaha mu näole tegi; ta üritas küünalt püsti tõusmata sirgeks lükata, aga käsi ei ulatunud küünlajalani... ja haigutas ning magas edasi. Kass tuli sisse, hüppas mu voodile ja keris end mu jalgadel kerra. Nii me öö veetsimegi.
Koidikul muutus jalgade külmus tugevamaks. Ma nägin unes, et üks neist oli Mississippi ja teine väga suur jõgi Põhja-Aasias, mille nimi ei tulnud mulle meelde. Milliseid piinu ma pidin kannatama, kuna ei mäletanud oma jala nime! Päeva edenedes ärkas ka Perico. Ta haigutas ja hakkas rohelist tengelpunga välja tõmmanult surivoodil raha lugema. Must kärbes maandus mu vahaga kaetud ninale. Perico seiras sõrmedega loendamise ajal hajevil olekul kärbest, kuid ei teinud midagi, et mind sellest tüütusest vabastada. Mu naine tuli tuppa kella seitsme paiku. Tal oli juba mustad riided selga pandud, nagu näitlejad panevad end leinamiseks aegsasti valmis, kui kolmandas vaatuses juhtub midagi kurba ... Mu naise nägu oli kahvatu, kurb, kui leinailme näis pigem pingutatud nalja kui miski muuna. Need kortsud tundusid olevat nähtamatu nööriga kinni seotud. Ja nii see tõepoolest oli! Vaid lihastele peale surutud tahe hoidis neid sunnitud pinges... Oma naise juuresolekul adusin oma surnud teadvuse võimet suhelda kõigi mõtetega; see nägi läbi keha hinge kõige sügavamatesse soppidesse. Ma polnud seda varem tundnud, sest Perico oli mu ainus teener ja temal polnud aimugi, et ma midagi sellist oskan. „Mine välja,“ ütles mu naine teenrile; ja jäi mu jalge ette põlvitades üksi. Ta nägu leebus äkki, jäid vaid valvsuse, mitte kurbuse jäljed. Ja ta palvetas endamisi nii:
„Meie isa (kui kaua see aega võtab!), kes sa oled taevas (kas tuleb veel üks elu ja kas ta näeb mind sealt ülevalt?), pühitsetud (teen odavalt, sest ma ei taha kulutada palju mustade riiete peale) olgu sinu nimi; sinu riik tulgu (matus läheb mulle kalliks, kui teised ei toeta) ja sinu tahtmine sündigu (see tähendab, et kui ma abiellun teisega, siis minu testament peab olema kõige tähtsam) ja ära saada meid kiusatusse nii taevas kui maa peal (kas see elajas on juba puhastustules?)“.
Kell kaheksa saabus veel üks isik, Clemente Cerrojos, meie Latina linnaosa poliitilise komisjoni liige. Cerrojos oli olnud minu sõber nii poliitiliselt ja eraviisiliselt, kuigi ma ei teadnud, et ta oli minu tegemistest sedavõrd huvitatud. Me mängisime varem malet, kuid avastades, et ta on valemängija, kes liigutas salamahti malenuppe, ma lõpetasin temaga mängimise ja otsisin kohvikust ausama vastase. Clemente jäi igal õhtul minu koju mu naisele seltsiks. Ta oli riietatud nagu nõelasilmast, pikk läikivast mustast riidest mantel ja sama värvi püksid, vest ja lips. Mu naine ei tõstnud pead. Nad istusid surivoodile, pannes selle vedrud krigisema. Nad ei öelnud viis minutit sõnagi. Aga paraku ma nägin mõtteid. Mu naine mõtles järsku, kui õudne ja kriminaalne oleks seda meest emmata või lasta end seal, minu oletatava surnukeha ees, kallistada. Mees arvas sedasama. Ja nad mõlemad ihkasid seda palavalt. Neid ei köitnud armastus, vaid rõõm nautida karistamatult suurt patutegu, mis maitseb magusalt ainuüksi oma olemuse tõttu. Kui ta julgeks, ei hakkaks ma vastu, mõtles naine värisedes. Ta köhatas, kohendas musta seeliku sirgu, paljastades pahkluu. Ja puudutas meest põlvega. Tundsin, kuidas pühaduseteotuse tuli läks ühelt teisele läbi nende riiete... Clemente juba kaldus mu lese poole... Too, teda nägemata, tajus teda lähenemas... Ma ei saanud liigutada; aga nad arvasid et olen lahkunud. Mehe pilk kohtus mu silmadega, mis olid pärani ja ta astus kolm sammu tagasi. Siis astus ta minu juurde ja sulges silmad, millega mu vaene laip teda oli ähvardanud. Inimesi hakkas saabuma.
Nad viisid kirstu verandale ja sinna jäeti mind ukse lähedusse, mille üks pool oli suletud .... Osa kirstust, nimelt jalad said uduvihmast märjaks; alati see niiskus! Nägin tulijaid oma üleloomuliku tajuga. Nad kõik kandsid musta. Kohal oli rajoonikomitee ja paljud partei realiikmed, sellised, kes ilmuvad välja alles siis, kui mõne usukaaslase tõttu kindad kätte pannakse ja nimekirjad avaldatakse. Seal oli minu kõrtsmik, kes tahtis lahkunu mälestuseks mõne nukra mõtte pillata, aga kuna mantel oli tal närune, keerdus jalge ümber ja lips kõditas ning kägistas, mistõttu ta ei mõelnud mulle mitte hetkegi. Nägin kuidas mind surnuvankrile pandi. Oli kaks seltskonda, üht, perekonna oma, keda, kuna mul polnud sugulasi, esindasid mu sõbrad ja lähikondlased; juhatas Clemente Cerrojos, paremal oli Roque Tuyo, pahemal minu majaperemees, kes tuli ehitise seisukorda üle vaatama. Teine rühm oli parteikaaslased. Keskel Don Mateo Gómez, aus ja järjekindel mees, kelle põhimõtteks oli: minu sõbrad on minu partei sõbrad. Ja ta vandus, et Madoz oli varastanud selle kuulsa lause temalt: „Ma järgin oma parteid isegi selle vigades“. Üks Don Mateo mainest põhines sellel, et ta oli saatnud kõiki surnud parteikaaslasi nende viimasel teekonnal. Don Mateo austas mind, aga olgem ausad, mõtteis kirus ta endamisi aega, mil ma sündisin ja veelgi enam aega, mil ma surin. Seda ma tajusin Don Mateo mõtteis tänu oma topelttajule, mida juba mainisin. Hea parteikaaslane oli oma kõne pähe õppinud; see oli enam-vähem sama mis ühe palju silmapaistvama parteikaaslase matusekõne, mida ka ajalehed olid avaldanud. Kuid vana hea Gómez oli sellest unustanud enam kui poole ja sellest hädad alguse saidki. Sellal kui teised arutlesid südamerahuga teraviljaturu keerdkäikude üle, püüdis Don Mateo tulutult kõne üles ehitada. Lõpuks veendus ta, et tuleb improviseerida. Ta arvas, et Ronzuelose (minu perekonnanimi) jaoks oleks kõige parem midagi välja mõelda. Vaatamata oma kurvale ilmele ei hoolinud ta Ronzuelose (Don Agapito) surmast, see tähendab minu surmast aga mitte karvavõrdki.
„See on kaotus, tõeline kaotus,“ kostis ta valjult, et teised aitaksid tal meenutada minu kadumist suurest elavate raamatust, nagu ütleb Pérez Escrich. „Suur kaotus!“ kordas ta.
„Jah, aga vili sai kannatada, aga tänu taevale, on ka maha müüdud,“ vastas teine mees.
„Kuidas müüdud? Ronzuelos oli võimetu... ta oli vankumatu... just nii, vankumatu.“
„Aga kes räägib Ronzuelost? Meie räägime viljast, mida Pérez Pinto müüs...“
„Noh, mina räägin surnust.“
„Oh jah. See oli alles tegelane.“
„Lihtsalt mees, keda me siin riigis vajame ilma...“
„Ilma lisadeta,“ lisas vestluskaaslane.
Jõudsime kalmistule. Siis tuli leinajatel esimest korda ka mina meelde. Kirstu ümber kogunes seltskond, keda Don Mateo isegi oma vigade juures kuulas. Tekkis vaikus, mida ma pidulikuks ei nimeta, sest see polnud nii. Kõik kõrvalseisjad ootasid Gómezi kõnet pahelise uudishimuga. "Ta on saamatu, nüüd näeme teda," ütlesid mõned. „Ta ei tea, kuidas rääkida, kuid ta on energiline mees. See on see, mida me vajame,“ – katkestas keegi. – „Riik vajab vähem sõnu ja rohkem fakte.“
„See... See... See...“ ütlesid paljud. Ja see kordus kajana kauguses.
"Härrased," teatas Don Mateo pärast kaks korda köhimist ning kinda lahti ja kinni nööpimist. „Härrased, järjekordne tšempion on langenud, äkitselt nagu välgulöögist (ta ei teadnud, et ma olin niiskuse poolt tapetud) võitluses teadmiste levitamise vastastega. Kui näidiskodanik, täiuslik abikaasa ja liberaalide eeskuju särasid tema voorused kodanike seas. Nagu vähestel, oli ta süda avatud raamat. Kui näidiskodanik, täiuslik abikaasa...“ Don Mateole meenus äkki, et ta oli seda juba öelnud; ta hakkas värisema ning kõik ta mõtted ja mälestused vajusid musta auku, süngemasse kui haud, mis neelama pidi, ning sel hetkel ta kadestas mind. Surnuaed hakkas keerlema, kabelid tantsisid ja mina, kes viibisin kehas kõigi silme all, pidin sellisel matusetseremoonial kõvasti pingutama, et mitte naerma puhkeda. Don Mateo otsis järgmisi sõnu, kuulda oli vaid küünalde praksumist ja tuule vihinat küpressi okste vahel. „Ah, härrad. Ronzuelos, Agapito Ronzuelos oli ideeline märter (niiskus, mu härra, niiskus!) progressi idee märter! Ta ei olnud sõnamees, ma pean silmas, kõnemees, sest sel õnnetul maal on kõnemehed üleliigsed, vaja on iseloomu, fakte ja palju järjekindlust.“
Kostis heakskiitvat pominat ja Don Mateo kasutas seda ära oma kõne lõpetamiseks. Korteež lagunes rühmadeks. Siis räägiti veidi minust, et kritiseerida komitee presidendi matusekõnet.
"Tõsi on," ütles üks mu kirstu kaanelt tikku läitja, "On tõsiasi, et Don Mateo ei öelnud muud kui tavalisi sõnu."
"Kuule, ilmselge," ütles teine, "Tavapärane asi; pealegi vaene Ronzuelos oli hea semu ja ei midagi enamat. Kujutlege, kui tal oleks olnud iseloomu!"
"Või järjekindlust."
"Ta oli suurepärane maletaja, ei midagi muud."
"Selle kohta võiks paljugi öelda," märkis kolmas. „Ta võitis, sest ta pettis. Ta hoidis malenuppe taskus.“
See kes seda ütles, oli Roque Tuyo, minu rivaal, see kaabakas, kes vangerdas pärast oma kuningaga käimist!
Ma ei suutnud ennast tagasi hoida. 'Sa valetad!' Hüüdsin ma kirstust välja hüpates. Aga ma ei näinud kedagi, sest nad olid kõik kadunud. Öö oli saabumas ja kalmistu müüride tagant piilus välja kuu.
Küpressid painutasid melanhoolselt kõigutades oma teravaid latvu, tuul oigas läbi okste, nagu inimesed tegid, kui Don Mateo peatus mõni aeg tagasi. Saabus hauakaevaja. „Mis sa seal teed?“ küsis ta minult üsna ehmunult. "Ma olen lahkunu," vastasin. "Jah, lahkunu, ära karda. Ma rendin selle niši; ma maksan selles elamise eest rohkem kui siis, kui surnud mees selle okupeeriks. Ma ei taha naasta elavate linna. Minu naine, Perico, Clemente, seltskond, Don Mateo... ja iseäranis Roque Tuyo tekitavad minus jälestust."
Hauakaevaja ütles „Aamen!“ kõige selle peale. Leppisime kokku, et kalmistu saab olema minu võõrastemaja ja see nišš minu magamistuba. Aga ah! Hauakaevaja oli ikkagi inimene. Ta müüs mu maha. Järgmisel päeval tulid nad mulle järele – Clemente, Perico, minu naine ja minu semude tuumik, mille eesotsas või kannul oli Don Mateo. Ma võitlesin vastu nii kaua kui suutsin, kaitstes end reieluuga; aga neid oli rohkem; nad võtsid mu kinni, panid mind riidesse nagu valge etturi, panid mind mustade nuppude tulle ja siin ma siis nüüd olen; paigas, kus keegi ei saa mind liigutada, mind ründab maleratsu, kes mind ei löö ja ainult põtkib mind oma kapjadega. Ja mu jalad on vees, just nagu oleksin riis.
Tõlkis Rauno Pärnits
