Veebruarikuu kestel õpilased ei arvustanud jutte, loeti ja tehti teisi asju. Loodetavasti pole juttude autorid kuigi pahased. Haun veidi seda mõtet, et kui jutuvõistluse jutte loen, siis ise ei arvustagi, vaid piirdungi üksnes õpilaste muljetustega. Ent arutan seda asja veel toimetuse rahvaga. Kindel on see, et siis olen napisõnalisem. Ent see puudutab alles ülejärgmist numbrit, nii et pole veel kiiret.

Asudes siis juttude juurde.

Üks tuilin, palun  

Artur Räpp   

Turist satub lõpuks Eufooriumi nagu kõik tema teised sõbrad ja teda hakkab huvitama kohalik delikatess „tuilin". Mis see on? Millest on ta nõus loobuma selle nimel, et tuilinit saada?   

Neile, kes pole lugenud ühtki Räpi juttu ega minu muljetusi neile, üleüldine taustalause: Artur Räpp on ilmselt üks kõige järjepidavamalt veidraid autoreid, kes Reaktoris kirjutab. Siin oleks ehk isegi paslik kasutada (nüüdseks ehk enam mitte nii) moekaid sõnu nagu „uusveidrus" – veidrus kui žanr, kui võimalus, kui esteetika.

Mis see just täpselt on, mis teeb teda veidraks, seda ei hakka lahkama („miks mitte, see on just huvitav, ainult see ongi huvitav" – aga see on ka ettevõtmine ja ma pigem piirdun hetkel ühe jutu hetkemuljetuse ja mitte autori portree loomisega), aga veider on ta stiil küll. Räpi-ekstreemsuste skaalal on „Üks tuilin, palun" pigem pehmemal poolel, mõjub isegi suhteliselt mitteveidrana, on peaaegu klassikaline jutt. Ent mingi kiivasolek on siingi.  

Tore oli see, et lahendus polnud liigelementaarne – ootasin mingit „tuilin on kannibalism!"-lahendust, siis ootasin „sina oledki tuilin!"-lahendust või mõnda muud elementaarset. Lõpuks oli tuilin midagi [spoiler] tabamatumat. Seda ei näidatudki, see oli pigem mingi õudne sõna, mida kõik vältisid. „See, mida ei tohi nimetada." Mille nimetamine oleks meie peategelase pöördumatult muutnud.

Võib-olla mõnele ei meeldi – mõnele oleks mingi väljaütlemine rohkem peale läinud. Hetkel jäi minu meelest igatahes põnevalt õrritama, tekitamata samas mingit „autor ise ka ei tea, ta sokib niisama”-olukorda – tähtis polegi tuilin, vaid selle mõju tegelastele. Nii nagu „Pulp Fictionis” polnud tähtis, mis see siis oli, mida Samuel L Jackson kohvrist näitas (mis kollakalt hõõgus) – tähtis oli tegelaste reaktsioon.

Nõiddeemon 

Tim Hornet  

Barbar, Kütt, Pühak ja Maag on just hävitanud Nõiddeemoni – ja tunnevad teatavat pettumust, et nende suurim eesmärk oli nii tühiselt saavutatud.  

Olen vahel mõelnud, kuidas oleks mõnda mängusessiooni välja kirjutada. Ma pole D&D-d õieti kunagi mänginud, mu mängud on olnud arvutis, aga sealtki näiteks mingi lahingustseen välja kirjutada, lahe ju. Või mõni strateegiamäng („Medieval: Total War" on minu jaoks olnud täiega narratiivne elamus ja seal tekkivaid väikesi lugusid olen tahtnud ümber kirjutada). Pole siiski proovinud, ent käesolev tekst ühelt poolt näitab, mis oleks selle juures head, millised on aga ohud.  

Hea on see, et see kõik on tuttav. Tuttav mingis mugavas, turvalises mõttes. Ma olen sellist lugu juba mänginud. See on see „Baldur's Gate'i" salk, kelle stat'e ma olen timminud juba mitu nädalat. Parimad relvad. Pärast pahalase mahalöömist sain posu exp’i (hüva, siin exp’i pole, ei ole ka uuele level’ile jõudmise kirgastumist, enesest möödumist) ja laiba küljest korjasin väärt sõjariistasid (miks peaks draakonil olema kolm paari võlupükse, kurat teab – siin tekstis polnud draakon ja polnud püksid, aga olukord väga palju ei erinenud). Lõpulahendus oli „Warcraft III-est" tuttav cutscene, kus Arthas paneb pähe nõiutud krooni ja see ütleb: „Now we are one!" (no see oli küll üks tuus hetk).

Narratiivne turvalisus, mis vähem lugeva inimese paneks ehk lausa vaimustusest hüüdma, et see ongi see elamus, mida ta on mängudest saanud ja mida ta raamatutest kunagi ei saa, aga näed, siin on! Ja mingis mõttes sellega piirdukski. See töötab küll.  

Ja samas... see töötab üksnes laenutekstina. Kogu elamus on mujalt laenatud. Siin pole ühtki nime, ükski tegelane pole päristegelane, vaid tegelase kohatäide – Hornet ei püüa pakkuda lugu, vaid loo siluetti, mille on ära täitnud eelnevad mänguelamused. Kui oled mängija, siis võib seda elamust isegi olla. Kui pole mängija, on see lihtsalt hõre ja veidi stereotüüpne stseenike. Nii et olen selle loo suhtes veidi kahevahel. Nagu vaatakski mõne mängu cutscene’i reaalse filmi või sarja asemel.

Unenägude pood

Markus Krist  

Uppuvas Linnas on võimalik saada ka eritabast teenust. Unenägusid on võimalik osta... ja müüa. Lugu räägib Kahvatust Tellerist, kes müüb oma unenägusid selle poe püsikülastajana.   

Eelmise nädala jutu juures viitas kaasarvustaja Maarja Kruusmets nimede salaväele. Mulle on üldiselt tundunud, et see on idee, millega Krist ei hakka eriti midagi peale. Ütleb küll, et nimed on suurim saladus, aga miks – kas lihtsalt selleks, et mingi asendusnimi (Kahvatu Teller või Kurb Vanamoor või mis tahes epiteet+nimisõna) oleks kuidagi kaalukam?

Mulle jäi mulje, et ses jutus on sel ka mingi mõte sees. Võib-olla on see veidi minu enda möödalugemine või mingi ekslik lugemismulje, aga jäi tunne, et peategelasest räägitakse palju rohkem kui Jannest ja mitte kui Kahvatust Tellerist. Nii et kui lõpus väljub poest Kahvatu Teller, siis on selles teataval määral jõudu –  poest väljub keegi, keda jutus kirjeldatud õudusunenägude tõttu tuntakse Kahvatu Tellerina. Need õudusunenäod ongi teinud temast Kahvatu Telleri.

Siin kerkib aga teine probleem, nimelt võiks lugejas tekkida mure Janne pärast. Kui ta saab mingit leevendust sest pidevast unenäo müümisest ja kui talle peaks mingigi jume näole tulema – kui müüja headus näiteks võimaldab tal naeratada ja elust rõõmu tunda –, kas ta nimi siis muutub? Või tuletavad teised talle meelde, et ta on ju Kahvatu Teller ning unenäod ning meeleheide tulevad siiski tagasi?

Kas nimi, mille keegi saab oma halval hetkel, jääb teda igaveseks saatma, jääb teda tõtt-öelda programmeerima? Need epiteet+nimisõna-nimekombinatsioonid on ses mõttes maru stereotüpiseerivad – taandavad Su kogu olemuse ühele elemendile. Samas, ehk on selles midagi keskaegset. Sepa poeg teadis noorest peale, et temast saab sepp – tänapäeval olla mure just seepärast, et keegi ei tea oma identiteeti. Seda kujundatakse ja otsitakse ega jääda rahule ühel või teisel kujul. Ehk on teistpidi just hea, kui oled kord tembeldatud Laadnaks Õpetajaks ja see sa oledki kõigis oma asjades.

Ma nüüd loost endast midagi ei rääkinudki, mida tavaliselt võetakse suure komplimendina selle kohta, et ilmselt pani mõtlema. Võetagu, see pärisnimede asi on üldse üks kukalt sügama ajav teema. Üldiselt oli lugu ise suhteliselt tavaline „veidra protseduuri” lugu, milletaolisi olen ka mõned kirjutanud. Autor on kujutanud mingit fantastilist äri ning üht ostu-müügi tehingut selle äri kontoris. Selliste juttude kõige toredamad hetked on need, kus pealisidee taga aimub terve majandusharu (riiulitel on „Erootika” või „Noorus” või „Luupainajad” ja juba näeme potentsiaalset lugude küllust, mis seal peitub). Ent lugu ise jääb siiski üheks kitsaks olukorraks. Kirjutatud algusest lõpuni, väga tüüpilise sündmusena, ilma suurte pööreteta.

Paistab, et Markus Krist püüab iga jutuga näidata mingit Uppuva Linna fantastilist nähtust, mis on seal siiski argine, tavaline, sealses kontekstis mitte liiga pöörane. Ei püüa raputada liialt. Uppuv Linn kui koht, kus fantastiline saab normaalseks, ent elamusraputus jääb ka veidi olemata. Kivi kivi haaval ehitab Krist seda linna, aga kuidagi veel ootan, et mille jaoks – et miski on veel tulemas. Et see pole veel see.