Juba üle kümne aasta oli elu Eesti Vabariigis olnud rahulik ja rahvas õnnelik. Kõik suuremad probleemid olid moel või teisel leidnud lahenduse: mõned siseriiklike kampaaniatega – HIV oli edukalt välja juuritud nagu ka kõik külmetushaigused, mõned kodanikualgatuse korras – linnatänavad, metsaalused ja rannad olid puhtamad kui kunagi varem, mõned Euroopa rahadega – neljarealine tee ei viinud mitte ainult Tallinnast Tartusse, vaid ka sealt edasi läbi Kanepi ja Võru Vastseliinasse välja. Valimised olid juba ammu igavaks muutunud, parteidel polnud enam jäänud midagi, mida rahvale lubada, kõik oli juba olemas. Loomulik iive oli tõusuteel, igale lapsele oli tagatud kodulähedane lasteaiakoht, palgalõhe oli vaid kauge mälestus, linnaparkides sigisid jõudsalt lendoravad, liiklussurmade arvult oli Eesti maailmas viimasel, PISA testides esimesel kohal. Elu maakohtades õitses, igas külas oli panga- ja pakiautomaat ning postkontor, kus müüdi kõigi maailma riikide postmarke. Põhjamaade delegatsioonid käisid vähemalt korra kvartalis Eesti imet uurimas, kuid katsed seda jäljendada luhtusid. Eestiga võrreldavat elustandardit lubanud Rootsi uus valitsus astus soovitud tulemust saavutamata juba enne aasta täitumist täies koosseisus tagasi. Reitinguagentuurid Moody’s, Standard & Poor ja Fitch pidid võtma kasutusele logaritmilise skaala, muidu poleks teised riigid Eestiga samasse tabelisse mahtunud.

Mitte miski ei ennustanud muutust ka sel aastal, rahva õnnetunne oli jätkuvas kasvutrendis, riigikassa täitus ennaktempos, pensionisammaste tootlus oli pretsedenditu, kevad oli soe ja mõnus, pealinnas polnud mitte ühtegi asfaldiauku. Tõotas tulla järjekordne üksluiselt jõukas suvi.

Nii ei olnud siiski määratud minna.

22. juunil, vahetult enne jaanipäeva, keelustas Euroopa Liit kartulisalati.

Õigemini keelas Euroopa Liit ainult ära kartulisalati söömise tavapärastel söögiaegadel, sest kartulisalat oli kantud nüüd rahvustoitude registrisse ning seda võis tarbida vaid rahvuspühade ajal ja riiklikel tähtpäevadel. Kartulisalati valmistamine ja söömine oli endiselt lubatud, lihtsalt mõningate piirangutega, kuid enamikul eestlastel jäi see väike detail kahe silma vahele. Esimesena õhkis uudispommi sotsiaalmeedias üks rahva poolt palavalt armastatud europarlamendisaadik, kes küsis oma postituses retooriliselt, et „Kas me sellist Euroopat tahtsimegi?“.

Kohemaid korjas uudise üles meedia, järgmisel päeval olid ajalehed täis pealkirju nagu „Euroopa ikke all“, „Rahvusriigi surm“ ja „Ühe ajastu lõpp“. Rahvusringhäälingu hommikuprogramm algas hümni asemel leinamuusikaga, suvepuhkuselt kamandati tagasi kõik püstolreporterid, kolumnistid ja fotograafid, leheveergudel võtsid sõna arvamusliidrid, poliitikud ja lihtsad inimesed, kellel avanes taas üle pika aja võimalus end tänavaküsitlustes välja elada. Esmakordselt viimase kümne aasta jooksul oli rahval midagi, mille peale pahane olla. Vahepealsel õnneajal rohtu kasvanud Toompea lossi esisele platsile tulid üksmeeles piketeerima pensionärid, punkarid, õpetajad ja operatiivtöötajad.

Kartulisalat osutus eesti rahva jaoks ootamatult eksistentsiaalseks küsimuseks. Telekanalite õhtustes saadetes käis äge debatt keelu pooldajate ja vastaste vahel. See, et keelul üldse pooldajaid leidus, jahmatas avalikkust. Üllatuslikult selgus kohe esimestel päevadel, et vabariigis tõesti leidub ka neid, kellel on heal juhul kartulisalatist ükskõik, halvemal juhul seda aga lausa vihkavad. Kartulisalati vastu ükskõiksust või vastumeelsust üles näidanud inimeste hulgas oli rida tuntud persoone: viis Riigikogu liiget, neli sportlast, kuus teadlast, üheksa Äripäeva iga-aastases edetabelis figureerivat ettevõtjat ning seitse kultuuritegelast, üks neist isegi Kultuurkapitali toetuse saaja. Esimesel paaril päeval võtsid nad julgelt sõna oma nime alt, ent pärast nende väljaütlemisi sotsiaal- ja tavameedias visati sisse nende kodude ja kontorite aknad, süüdati prügi- ja postkastid, torgati läbi autode rehvid ja lõhuti esituled. Kultuuritegelaste autosid ei rüüstatud, sest neil neid polnud, isegi Kultuurkapitalist mitu aastat järjest toetust saanud kirjanikul polnud, temalt varastati tema ühekäiguline jalgratas ära. Ent selle eest said kõik kultuuritegelased õhtul tänaval peksa, üks Valgetähe teenetemärgi omanik lausa mõrvati jõhkralt lusikaga. Selle juhtumi üksikasjad olid niivõrd võikad, et isegi Õhtuleht vaikis sellest, see oli esmakordne juhus kogu lehe ajaloo jooksul. Õppetund oli mõjus, järgmisel nädalal ei tulnud enam keegi kulinaarsest kapist välja, Emori ja Saar Polli küsitlused näitasid sajaprotsendilist toetust sellele niiskele toidukuubikutest valmistatud roale. Rahvas leidis taas ühtsuse, teisitimõtlejad olid vaigistatud.

Järgmistel päevadel suurenes hüppeliselt Eestist lahkuvate ja alaliselt mõnda teise riiki elama asuvate inimeste arv, arvestuslikult oli neid umbes kümnendik rahvastikust. Ilmumise lõpetasid Looming, Vikerkaar ja Diplomaatia.

Tagasivaates võib seda lugeda esimeseks etapiks.

 

Pärast esimesi tormilisi nädalaid, kui võis taas kindel olla, et kartulisalat on kogu eesti rahvale äärmiselt südamelähedane, on seda alati olnud ja saab alati olema, pöördus põhitähelepanu taas algse keelu juurde. Kuidas sai see võimalik olla? „Miks?“ küsisid nuttes endiselt Toompeal piketeerivad pensionärid. „Kes vastutab?“ nõudsid kärsitult punkarid, kes juba kibelesid tagasi murule õllepurkide ja puukide juurde. Õpetajaid ja operatiivtöötajaid seekord piketeerimas polnud, nemad olid tööle tagasi läinud. Valitsus lubas asja uurida, sest nüüdseks hakkas tunduma, et osalt võib see ka koalitsiooni süü olla.

Pärast tihedat meilivahetust ilmnes, et mitte ükski valitsuse liige polnud keelu aluseks olevat algteksti algusest lõpuni läbi lugenud, sestap ei osanud keegi ka asja kommenteerida. Pilgud suunati Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni poole, mille liikmed laiutasid aga punastades käsi, ka nende radari alt oli probleemne paber läbi lipsanud. Kiirelt otsiti spetsialistid, kes suutsid ametlike veebilehtede sügavustest vajaliku dokumendi välja kaevata. Tuli välja, et keelu aluseks oli juba eelmisel aastal vastu võetud direktiiv traditsiooniliste rahvustoitude kohta, mille järgi tohtisid need sisaldada kas aedvilju või piimatooteid, kuid mitte mõlemat korraga. Direktiiv ei olnud uus ja paljud liikmesriigid olid selle juba üle võtnud, kuid vajalik seadusemuudatus jõustus Eestis alles 22. juunil. Direktiivis oli loetletud terve hulk igati mõistlikke juhiseid, probleemne punkt oli teiste sekka nii hästi ära peidetud, et jäi seadusemuudatuse vastu võtnud Riigikogul kahe silma vahele, sest hääletusnuppu vajutanud liikmed olid mõtetes juba puhkusel – kes Balil, kes Karpaatides, kes suvilas nõgeste vahel. Uurimine tuvastas, et süüdi polnudki niivõrd mitte Euroopa Liit kuivõrd rahvasaadikud ise.

Kergelt said hingata need kümmekond, kes olid seadusemuudatuste vastu hääletanud, poolt hääletanute ja erapooletuks jäänute nimed avaldati ajalehtede esikülgedel koos näopildi ja koduse aadressiga. Nüüd süüdati mitte ainult prügikastid, vaid ka majad, autod esmalt ärandati, sõideti sodiks ja siis torgati rehvid ka igaks juhuks läbi. Ühtegi jalgratast ei varastatud, sest jalgrattaid riigikogulastel polnud. Need, kes olid juba puhkusel Balil, Karpaatides või suvilas, koju enam ei naasnudki. Riigikogu liikmed, kes parasjagu välismaal ei viibinud, said peksa ja lahkusid riigist kohe, kui haiglast välja said. Emigreerusid ka nende pered, sõbrad ja sugulased. Pagenute asemele tuli võtta poliitikas kogenematuid asendusliikmeid, mis tõi kaasa ebakompetentse Riigikogu ja poliitiliste otsuste kvaliteet langes järsult. Koos paljude poliitikutega lahkusid riigist koos peredega ka pooled kultuuriinimesed, ärksamad ametnikud, LGBT-kogukond ja intellektuaalid. Rahvastik vähenes viiendiku võrra. Ilmumise lõpetasid Director ja Täheke. Rahvusvahelised reitinguagentuurid võtsid taas kasutusele vana süsteemi.

Sellega lõppes teine etapp.

 

Vabariiki haaras üleüldine paranoia. Kui esmalt oli tundunud, et üksikute kartulisalativastaste tümitamise ja minema peletamisega on saavutatud riiklik ühtsus, siis nüüd aduti, et vandenõu juured ulatuvad märksa sügavamale. Kes oleks arvanud, et rahva valitud esindajad, kellele aus eesti inimene oli valimistel oma ainsa hääle usaldanud, on võimelised sääraseks alatuks maksahoobiks eesti rahva vastu? Kui juba nemad, siis kes veel? Kes veel salaja salatit vihkab? Millal sa viimati kartulisalatit sõid, küsisid inimesed üksteiselt umbusklikult, käsi rusikas. Aga sinu abikaasa, ema, naaber? Kas sa oled näinud oma töökaaslast salatit söömas? Ei ole? Mida ta varjab?

Avalikel üritustel seati sisse testid – igale sisenejale ulatati lusikatäis kartulisalatit, mille pidi mitte ainult suhu võtma, vaid ka alla neelama, seda kontrollisid sini-must-valgete käepaeltega aktivistid. „Ütle „aaa!““, nõudsid nad pihus kasteeti hüpitades, „näita, et alla neelasid!“ Pistelisi kontrolle hakati tegema algul veel üksikutes tegutsevates teatrites ja muuseumites, sest need olid kohad, kuhu sedasorti inimesed võisid koguneda, hiljem ka kontorites. Ettevõtted, mis käepaeltega rahvamalevlasi sisse laskmast keeldusid, kanti musta nimekirja, nende tooteid boikoteeriti, nende firmamärgiga sõidukid rüüstati ja töötajaid töödeldi vabatahtlike poolt tänaval juba harjunud moel. Paari nädalaga oli kõigile uus kord selge, välisfirmad kas kohanesid uute oludega või sulgesid esindused. Turult lahkusid esimestena Škoda, Makita ja Apple. Oma kontorid koos kogu kollektiiviga kolisid Eestist ära Skype, Bolt ja Elisa. LHV sulges esmalt kontorid, jättes automaadid alles, kuid võttis peagi ka need maha, sest nende kliente polnud enam kuigi palju järgi jäänud. Augustis kolisid Eestist ära viimasedki võõrtöölised, kõik IT-inimesed ja projektijuhid. Seisma jäi e-riigi arendus, Digilugu kukkus maha ja ID-kaardiga autentimine enam ei toiminud. Ausse tõusid taas kaustikud ja arvelauad. Paberipuidumüüjad teenisid kolossaalseid kasumeid. Pärast taasiseseisvumispäeval korraldatud öist kontrollreidi „Kõik söövad!“ lahkusid Eestist ka kõik venelased ja ukrainlased. See oli suurim väljaränne Eesti ajaloos, vabariigist lahkus kuu ajaga ligi pool miljonit inimest. Ilmumise lõpetasid Tehnikamaailm, Kalastaja ja Mood. Hoolimata rahvastiku drastilisest vähenemisest tegi Kroonika tellijarekordi. PISA edetabelist kukkus Eesti üldse välja, ajakirjandusvabaduse indeksist samuti. Tegutses vaid käputäis kirjastusi, ilukirjandus žanrina oli välja surnud, kuid eneseabiraamatud ja teosed esimesest Eesti Vabariigist ning Vabadussõjast müüsid mühinal.

See oli kolmas etapp.

 

Sügiseks kaotasid salatipatrullid oma mõtte, enam polnud kedagi testida ja peksta, kõik järele jäänud eestlased ja vähesed fanaatilised välismaalased – kolmteist soomlast, viis lätlast ja kaks grusiini – ahmisid igal võimalusel isukalt kartulisalatit, panid seda leiva alla ja leiva peale, sõid seda kohviga ja kohvita. Nüüd polnud enam küsimus selles, kes on poolt ja kes vastu, vaid selles, kes on kõige häälekamalt poolt. H&M-i kohalik haru läks pankrotti, teksaseid ja t-särke ei ostnud enam keegi, kõik kandsid rahvarõivaid. Algul oli see pelgalt mood, iga teadlik eestlane hankis endale oma kodukandi rahvarõivad. Varsti hakati muudele riietele viltu vaatama. Sa ei kannagi rahvarõivaid? Mis sul viga on? Äkki ei söö sa ka kartulisalatit? Sööd? Tõesta! Rahvarõivas signaliseeris, et ollakse tõeline eestlane. Kere peale saamiseks piisas viigipükstest, triiksärgist või isegi rinnahoidjast. Kas meie esiemad kandsid rinnahoidjaid? Aga miks sina kannad? Kas oled ka mõni selline või? Peksmine jätkus.

Septembris ägasid haiglad ülekoormuse all, oktoobriks olukord normaliseerus, inimesed õppisid kiiresti. Novembri algul tuli rohujuurestasandilt üleskutse asendada vabariigi vapp uuega, sellisega, kus on kolme leopardi asemel kolm stiliseeritud kartulisalatikaussi. Vajalikud allkirjad koguti kokku kuue tunniga ja ettepanek läks Riigikokku menetlemisele. Rahvas ootas kärmet positiivset otsust juba järgmiseks tööpäevaks, kuid miskipärast lükati see napi häälteenamusega tagasi. Seda ei võinud lihtne inimene välja kannatada, Toompeale marssis mitmetuhandepealine rahvahulk kindla plaaniga saadikutelt aru pärida ja uut hääletamist nõuda. Riigikogu hoone ees skandeerimine ja piketeerimine ei tekitanud hoones olijais vähimatki reaktsiooni, seega otsustas nüüdseks juba mässumeelne seltskond pärast mitut tundi külmetamist hoonesse sisse murda. Suur oli sissetungijate üllatus, kui nad leidsid saalist riigikogu asemel eest hoopis 101 ahvi. Turvasalvestusi läbi vaadates ilmnes, et juba nädal tagasi olid salaja põgenenud ka asendusliikmed ning asemele oli toodud saalitäis ahve, kes hääletusnuppudega omatahtsi mängisid.

Veel samal õhtul suundus grupp tulivihaseid rahvusvärvides käepaeltega mehi tõrvikute ja sõnnikuharkidega presidendilossi juurde õigust nõudma. Presidendiloss oli nende pahameeleks tühi, uksed irvakil, koridorides vilistas külm sügistuul. Ka president oli läinud, tema asemel oli kabinetis laual tükk paekivi. Laua alt leidsid tähelepanelikud rahvuslased apelsinikoore tüki. Kuigi nende traditsioonilistes peredes tegid kartulisalatit naised, teadsid mehed, et apelsin kartulisalati sisse ei käi, seega oli tegemist riigireetmisega kõige kõrgemal tasandil. Ühehäälselt otsustati presidendilossile tuli otsa panna. Loss ei tahtnud hästi põleda, rahvuslaste meelehärmiks rakendusid kvaliteetsed automaatsed tulekustutussüsteemid, mida keegi neist välja ei osanud lülitada. Midagi siiski süttis, kardinad, natuke parketti ja paar tugitooli.

Mehed jäid lossi juurde laagrisse ja korraldasid improviseeritud kärajad, valisid enda seast uue presidendi, peaministri ja veel paar-kolm olulisemat ministrit. Osad ministrikohad kaotati kui mõttetud ja osad jäeti omavahel jagamata praktilistel kaalutlustel, näiteks välisministri ametikoht, sest tal poleks midagi teha olnud, kõik Euroopa riigid olid diplomaatilised suhted Eestiga katkestanud ja saatkonnad sulgenud. Paari Aasia ja Aafrika riigi esindajad olid paigale veel jäänud, kuid nendega ei tahtnud jällegi suhelda rahvuslased.

Uute teadmiste valguses tegid vähesed kartulisalatile truuks jäänud rahvaloendajad uue ülevaate vabariigi rahvastikust. Selgus, et vahepealne kadu oli olnud oodatust suurem, algsest 1,3 miljonist oli järel vaid napp veerand. Raamatuid lugevaid inimesi nende seas polnud, seega polnud nad märganud, et vahepeal olid suletud kõik kirjastused ja ilmumise lõpetanud ka Kroonika ja Kodutohter.

Nii päädis neljas etapp.

 

Paar nädalat valitses vabariigis rahu, rahvamalevlased said rusikaid ravitseda, ent siis tulid peksmised tagasi. Kartulisalatit sõid kõik, hommikul, lõunal ja õhtul, kuid ühel päeval läksid kaks Türi meest vaidlema selle üle, kas kartulisalatisse tuleks panna värsket või marineeritud kurki. Tekkinud rüseluse käigus lükkas üks mees teise pikali ja tagus teda jalaga kõhtu. Järgmisel päeval kirjutas sellest ainus järele jäänud ajaleht, see viis diskussiooni massidesse. Eestlased taipasid, et võitlus pole veel läbi, endiselt pesitsevad vaenlased nende seas, rüvetamas ainuõiget kartulisalatiretsepti. Elanikkond jagunes kaheks, kurkariteks ja purkariteks, esimeste arvates käis salatisse värske kurk otse peenralt, teiste arvates aga marineeritud kurk purgist. Sõnasõda kasvas üle kaklusteks, kulme löödi rulli tänaval, spordisaalis ja töökohal. Kummagi leeri sees tekkisid omakorda mitmed võistlevad fraktsioonid, millest suurimad olid vorst vs sink vs liha, kuid need olid võrdlemisi leebed konfliktid, mis verevalamiseni ei viinud.

Kurkarite ja purkarite vastasseis tõi kaasa suure kolimislaine, mõttekaaslased koondusid piirkondadesse, kus oli rohkem lootust päev peksuvabalt õhtusse saata, sest selleks ajaks olid suletud juba kõik haiglad ja riigist lahkunud kõik meditsiinitöötajad, kelle niigi õhuke kannatus oli viimaks katkenud ja missioonitunne otsa saanud.

Värske kurgi pooldajad koondusid Põhja-Eestisse, peamiselt Tallinnasse ja hapukurgi pooldajad Lõuna-Eestisse, suures osas Tartu ümbrusse. Oli ka grupp eestlasi, kes püüdsid jääda neutraalseks ja tolereerida mõlemat kurki, kuid nemad suruti esmalt Haapsallu ja seejärel saartele, kus nad esimeste öökülmade saabudes välja surid. Mandril tegid emmast-kummast leerist spontaanselt formeerunud grupeeringud aeg-ajalt sõjasööste vastavalt kas põhja või lõunasse, et maha pidada välklahinguid vale kurgi pooldajatega.

Jõululaupäeval üritasid kirikuõpetajad eesti rahvast lepitada ja üksmeelele üles kutsuda, ent see langes kurtidele kõrvadele, õige eestlane ei tohtinud puhata enne kui õigus jalule seatud. Teisel jõulupühal põletati maha Pilistvere kirik ja Kuremäe klooster, sest kiriku sekkumist niivõrd fundamentaalsesse vaidlusse ei saanud ometigi sallida. Järgnevail päevil lahkusid riigist viimasedki kristlased. Täpsed andmed puuduvad, ent oletatakse, et vabariigi elanikkond kahanes 80 000 inimeseni.

Selline oli viies etapp, ühtlasi ka viimane, millest on säilinud algupäraseid eestikeelseid ülestähendusi.

 

Kolmekuningapäevaks jõudsid pinged haripunkti. Rahvas külmetas, sest katlamaju ja elektrijaamu käitavad spetsialistid olid sügise jooksul kas välismaale läinud või kurgivaidlustes oma elu kaotanud. Rahvarõivais röövsalgad lahkusid linnadest, hulkusid mööda maad ringi ja otsisid veel ahjuküttega talusid. Maakohtadest leiti veel inimesi, kes olid teleri, raadio ja interneti puudumise tõttu kartulisalatikonfliktist puutumata jäänud ega teadnud viimase poole aasta jooksul riigis toimunust midagi. Nad testiti kõik jooksvalt kiirkorras ära, testi läbinud värvati oma ridadesse, teised lintšiti kohapeal. Elanikkond vähenes veel 30 000 inimese võrra.

Erakordselt karm talv sundis eestlasi võitlema nende väheste kättesaadavate ressursside pärast, milleks olid veel üksikud töötavad katlamajad, rüüstamata poed ja keldrid. Eriti kehv oli olukord Tartus, mis oli jaanuari lõpuks kartulisalatist tühjaks söödud. Hulgiladudes oli tatart, riisi ja muid toiduaineid lademeis, aga õige eestlane neid ei söönud. Nii juhtuski, et veebruari algul alustas näljane Lõuna-Eesti malev teekonda Tallinna poole. Kaasa läksid ka naised ja lapsed, sest Tartusse spagettide ja kalapulkade vahele nälgima polnud neilgi mõtet jääda. Oma teel tegi purklaste vägi maatasa kõik valekurklaste asulad, purustas ketserite ausambad, mälestusmärgid ja majamuuseumid. Algul olid nad metoodilised ja põhjalikud, ent sedamööda, kuidas nende kaasavõetud kartulisalativarud vähenesid, hakkasid nad energiat kokku hoidma, enam kõrvalepõikeid ei teinud, kiirendasid sammu ning jõudsid 24. veebruariks Tallinna alla.

Otsustav lahing leidis aset jäätunud Ülemiste järvel, kus Põhja-Eesti ühendvägi neid nüüdseks juba laguneva lennujaama juures ootas. Raevukas taplus kestis katkematult kuus ööpäeva, lahingukära oli kuulda isegi Helsingis ja Ahvenamaal. Võitlesid kõik – mees mehe, naine naise ja laps lapse vastu. Kes teab, millise kurgi pooldajad oleks lahingus peale jäänud, kui järvejää poleks seitsmendal päeval järgi andnud ja neelanud mõlema poole võitlejad. Hinnanguliselt uppus seal vähemalt 45 000 inimest, tõenäoliselt aga rohkemgi, oma otsa leidsid pea kõik mõlema leeri võitlejad. Nii suure laipade hulga tõttu valgus Ülemiste järv üle kallaste ja ujutas üle viimasedki Tallinna veel töötava infrastruktuuri riismed, sh ka seni kõige kiuste vastu pidanud Neti.ee serverikeskuse. Nüüd kadus Eesti Vabariik internetist täielikult. Lahingule järgnenud päevadel tehtud satelliidipiltide järgi hinnati elanikkonna suuruseks umbes 1000 inimest.

Sellega lõppes kuues etapp.

 

Märtsi alguse külmalaines hukkus tuhandest kolmandik, teine sama palju sai surma omavahelistes pussitamistes ja arveteklaarimises. Kevadeks oli eestlaste kogupopulatsioon heal juhul paarsada inimest, kes kõik olid pillutatud üle riigi laiali. Kümned neist langesid arvukaiks ja julgeks muutunud metsloomade karjade saagiks, ühe põdura vanainimese rebisid lõhki isegi jänesed. Enamus eestlastest hukkus siiski oma juhmuse tõttu, paljud lämbusid külmunud kartuleid kugistada üritades ja Türisalu pangalt alla kukkudes, aga kaks neist näiteks leidsid kuskilt veel töötava elektritõukeratta, ronisid sellele selga ja sõitsid end vastu äärekivi surnuks.

Aprillis sekkus rahvusvaheline avalikkus, kes seni oli olukorda tähelepanelikult raevuka neutraalsusega kõrvalt jälginud, kohale sööstsid Punane Rist, ÜRO, WHO ja mitmed kuulsused, sh üks Briti kuningliku perekonna liige. Pretsedenditu üleilmse koostöö raames algatati päästeoperatsioon eesti rahvuse säilitamiseks. Püüti päästa, keda veel päästa annab, kuid see osutus oodatust keerulisemaks, sest eestlased ei tahtnud end sugugi kätte anda ja valisid enne pigem vabasurma kui kontakti välismaalasega. Teenekas Soome antropoloog tabas ära, et eestlased umbusaldavad neid, kes kartulisalatit ei söö, sestap kutsuti kiirelt kohale spetsialistid Lätist, Venemaalt ja Saksamaalt, kes valmistasid oma parimate oskuste järgi kartulisalati ja metsa pagenud eestlasi sellega peibutasid. Eestlasi oli siiski võimatu petta, neil oli lühikese ajaga välja arenenud fenomenaalselt hea haistmine ja nad tundsid valesalati juba kaugelt ära. Nad tundsid lõhnast isegi seda, kui salatis oli kasutatud välismaist kartulisorti, valest kurgist rääkimata.

Mõned eestlased õnnestus jõudu kasutades siiski kinni püüda, kuid nad närisid endil veenid läbi niipea, kui transpordiveok Eesti piiri ületas, nii läks hukka veel paarkümmend eestlast. Selleks ajaks, kui taibati, et on vaja kasutada uimastavaid nooli tulistavaid droone, oli eestlasi järele jäänud vaid käputäis. Räägiti, et Piusa koobastes varjab end ligi viiskümmend eestlast, neid saadeti otsima Lascaux’ kogemustega prantsuse speleoloogid, ent kümnest koopauurijast naasis vaid üks ja seegi oli minetanud kõnevõime, ainult halises ja hoidis pead käte vahel. Temagi suri enne haiglasse jõudmist, lahkamisel leiti tema maost surmavas koguses kartulikuubikuid ja hapukoort.

 

Seepärast ongi see, mida te siin näete, meie kollektsiooni pärl, hindamatu väärtusega eksemplar. See on viimane tõeline eestlane. Vaadake hoolega, võite ka pilti teha, kui soovite. Kas küsimusi on?

Ah et kas tõesti viimane, kas neid mujal pole? No kuidas võtta, Berliini loomaaias on ka üks emane, aga meie isane siin ja Berliini oma on erinevatest leeridest, meil on kurklane, Berliinis purklane. Nad keelduvad omavahel suhtlemast, paaritumisest rääkimata. Eestlane on üldse selline, kes välismaal ühte ei heida ja antud juhul teeb asja veelgi keerulisemaks nende omavaheline vaen. Räägitakse, et Hiinas on salajases laboris veel üks eestlane, keda üritatakse kloonida, kuid see on ainult kuulujutt. Nii et selles mõttes võib küll öelda, et meil on viimane kurgieestlane ja Berliinis viimane purgieestlane.

Veel küsimusi? Palun valjema häälega! Kas varem välja rännanud eestlased polegi siis päris eestlased? Hea küsimus, väga hea! Tubli, noormees! Rangelt võttes ei ole jah, eestlane on äärmiselt traditsiooniline ja surmani kohatruu. Need, kes Suure Kartulisalatisõja ajal riigist pagesid, on geneetiliste mutatsioonidega, neid me ei loe päris eestlasteks, sest neis pole äärmuslikku patriotismigeeni. See geen on üliharuldane, seda on leitud vaid kahe rahvuse genotüübis, üheks on eestlased ja teiseks Andamani saarestiku Põhja-Sentineli saare põliselanikud.

Veel küsimusi, enne kui edasi liigume? Jah, teie seal, korrake, palun! Kuidas? Mida nad söövad? No kuulge, see on rumal küsimus, kas te üldse kuulasite, mida ma rääkisin? Nad toituvad eranditult kartulisalatist. Nüüdseks on meie teadlased õige kartulisalati retseptile jälile saanud, täpset koostisosade ja koguste kirjeldust hoitakse seifis, mille koodi teavad ainult meie instituudi direktor ja üks NATO kindral.

Muide, tahate teda toita? Seda ma arvasin. Võtke siit kausist kartulikuubikuid, sealt vorstikuubikuid ja visake talle puuri. Julgelt, veel! Salatisegu oleme me talle juba valmis teinud, aga ta ei söö seda enne, kui saab kartuli ja vorsti sinna sisse segada. Oi, vaadake, ta kargas püsti! Ta juba aimab, et saab süüa. No visake, visake juba, näete, ta möriseb omas keeles! Teisi keeli eestlane ei oska, ärge püüdkegi temaga rääkida. Lihtsalt visake kartulikuubikuid. Veel! Ja nüüd vorsti ka! Näete, sööbki! Ruttu, tehke pilti!

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0520)