Alustama peaks vast ülestunnistusest: superkangelaste teema jätab mind suhteliselt ükskõikseks. Selleteemalisi koomikseid ei loe ja taolisi filme ei vaata. Ei, mitte põhimõtteliselt. Lihtsalt ei huvita eriti. No päris pääsenud ma ka pole – enamus x-mehi nähtud, üks ports ämblikmeest ja üht-teist veel. Mõnikord, eriti tänu näitlejatele, saan isegi elamuse, aga alati tajun, et ma pole päris sihtgrupp.
Ja siin ma siis olen ja kirjutan arvustust raamatule „Minu pere ja muud ülikangelased“. Ja ei maksa lasta end petta – ülikangelased on täpselt need, keda me tavaliselt superkangelasteks nimetame. Sõna lihtsalt maalähedasem ja raamat argisem. Kusagil on ka need tuntud superkangelased, isegi Superman, vabandust Supermees leiab põlglikku äramainimist. Hm, et ilmselt siit tuleb ka üks oluline moment – autorile meeldib eesti keel ja eestipärasus. Noh, et ülikangelased ja Supermees, eksole.
Tegu on mitte eriti paksu raamatuga. Lugesin-arvutasin tähemärgid kokku, et selline pikem lühiromaan. Teose peategelaseks on megapoiss Robi ehk siis ülikuulsate ülikangelaste suhteliselt tavaline poeg. Esimene konflikt või pigem vastuolu tuleb tõsisasjast, et Robil ülivõimeid pole. Ja eks sealt hakkab kerima, et ülivõimetata keset eriti ülivõimekaid. Olgu, need vanemad, aga alailma torkava naaskli tüüpi ülivõimekas noorem õde – see on juba midagi pea talumatut.
Raamatu moodustabki Robi minavormis pajatus. Hea ja loomulik, suisa isegi mugav võte, aga minu jaoks pisut tüütu, sest 55-aastasel vanamehenässil on pisut keeruline taolisse ennastunustavalt sukelduda. Tõsi, ma leidsin endale abimehe. Ma kujutasin vaimusilmas endale ette Imeliste-pere poisiklutti ehk Välku ja mõttes ühendasin Välgu ja Robi ning niimoodi oli see poisikluti minavorm mulle söödavam. Raamatu autori ja lühiromaani enda suhtes ehk alatu, aga sain asjad enda jaoks tööle ja lugemine läks kohe hulga lobedamalt.
Lühiromaani sisuks on maailma päästmine... noh, et nagu taolistes lugudes ikka ning sisust ma kirjutama ei hakka – kes tahab, see loeb. Kirjutan pigem, kellele see teos võiks sobida või mitte sobida.
Ilmselt pole lühiromaan päris see, mida otsib raamatust tüüpiline ulmelugeja, ka ei sobi see ilmselt kõikidele vanematele lugejatele, sest ilmselgelt on tegu laste-noorteraamatuga. Jah, autor või kirjastaja võib mulle siin vastu vaielda, et hea kirjandus vanusepiiri ei tunne, aga oleks pisut rumal ja ka ebaaus väita, et kõik raamatud sobivad kõigile.
Eks kirjastuseski tajuti, et nende ulmesarjadesse raamat päris hästi ei sobitu ja lühiromaan avaldati sarjaväliselt. Samas, võibolla said kaalukeeleks pildid, mida sarjaraamatuis pole. Või hoopis autori enda tahe. Kes teab? Igaks juhuks ütlen, et pildid on head ja sobivad suurepäraselt. Kaanepilt on pisut nõrgem... või ütleks, et kunstniku laadiga sobib must-valge rohkem ja värv lahjendab efekti.
Kellele see raamat aga sobiks? Kindlasti noorele lugejale, kel on lihtsam samastuda. Ja eks maht ja pildid on meie lugemistõrkega ajastul samuti argumendiks. Sobib ka neile täiskasvanutele, kes lasteraamatuga paremini sina peal. Kui ulmelugeja tahab proovida midagi, mis pisut teistmoodi, siis tasub samuti ette võtta. Ja kindlasti peaks sobima koomiksihuvilistele, sest eks see üks koomiks ole, lihtsalt tekstiline, lühiromaani vormis.
Kuigi minu lugemiselamus on üsna ebalev, tahaksin ma raamatut pigem kiita. Marek Liinev on välja mõelnud toreda loo, sättinud paika esituslaadi ning kogu raamatu ka kenasti võetud jutustamislaadis püsinud. Et, see laad võib ju mulle mitteniiväga meeldida, aga tunnustan autori oskusi. Veelkord kiidaks Kersti Jaari tehtud pilte, mis pole lihtsalt illustratsioonid, vaid on teose orgaaniliseks osaks.
Lugesin, päris minu maitse polnud, kui aga tõrkest üle sain, siis nautisin. Igaühele soovitada ei julge, aga kui nüüd keegi tundis endas huvi tärkamas, siis soovitan kindlasti kätte võtta ja proovida.
Marek Liinev
Minu pere ja muud ülikangelased
Fantaasia
2022
Kaanepilt ja sisuillustratsioonid: Kersti Jaar
