soobeli kaanepilt.thumbnail

See on Osvald Soobli romaani „Üle ilmapiiri“ teine osa. Uutel lugejatel soovitab toimetus alustada lugemist esimesest osast https://www.ulmeajakiri.ee/?jarjejutt-ule-ilmapiiri---osa-1

 

Mari tundis piiritut rahu ja helgust. Tundis justkui silitaks soe tuul ta sääri ja õlgu. Orus allpool kohas mets ja taamal sillerdas meri. Midagi heledat... Nagu tunnel kuhugi oli ta kõrval... Küünised. Kihvad. Aga ka rahu ja helgus. Mari pilgutas silmi ja aimas kollakat helendust ja kuulis häältesaginat. Ta silme ees pea kohal helendasid tavalised kollakad kärbimaailma gaaslahenduslambid, keegi võõras kärp ütles läheduses kahtleval toonil: “Kas see on ikka arukas tegevus? Ta on juba kuu aega koomas olnud, peame vast ikka laboratooriumisse viima?”

Usalda Kaid,” vastas teine hääl. See oli Ra.

Kuulge, lõpetage naljategemine, kui veel Lan seda näeks!” kostis kõrvalt tuttavlik bravuurikas hääl.

Kui Kai on öelnud, et ta teeb ära, siis seni on see seda ka tähendanud, et ta teebki ära. Mulgi oleks huvitav ometi näha, kuidas Kai läbi kukub,” vastas Ra. “Tüdrukust on tõesti kahju, ta ju peaaegu nagu mu kasulaps.”

Lõpetage ometi, te segate mul keskendumast,” kostis Kai teravalt kuskilt siitsamast kõrvalt.

Liugukse elektrimootorid undasid ja tihendid mürtsusid, kostsid korrapärased sammud ja Lani hääl: “Mis siin toimub? Kuidas Maiga on?”

Narkoosi all, toibub operatsioonist,” vastas käre emase kärbi hääl.

Aga Mariga?”

Noh, kuu aega juba koomas, Kai palus luba, et teda üle vaadata, ma siis tõin ta siia,” vastas Ra.

Mis ta siis seal istub, silmad kinni totakalt, nagu koer… Mida ta hingeldab niimoodi… Kurat, posima tõid ta siia või? Lolliks olete läinud, tegelete Orkaani hospidalis esoteerikaga!” kärkis Lan. “Posiv hirv! Puhta segased!”

Mari sirutas tasakesi kätt kuni leidis Kai pealae.

Käsi juba liigub. Paistab, et ma pean Kaile saia küpsetama,” kehitas Ra õlgu.

Mis Kai vastu pakkus, kui ta kaotab?” kostis kaugemalt võõras hääl.

Oma kintsu,” vastas Ra. Mari kujutas ette, et Ra laiutas temale omasel moel käppi.

Kõrvalt kostis bravuurikas naer.

Mari avas tasakesi silmad ning vaatas ringi. Ta lebas linade vahel, kahel pool aseme äärel seisid värviliste vilkuvate tulukestega aparaadid, mis piiksusid tasakesi igaüks isemoodi, juhtmekimbud jooksid aparaatide vahel ja linade all. Paremal paistis üle aparaatide ja linapundarde Mai ümar põsk, kõrv ja suletud silm. Prullakas hiidkärp oli teadvuseta, loppis ja sassis karvaga nagu peksa saanud kass. Kurb oli seda toredat ja leebet hiidkärpi sellises olekus näha. Eriti peale seda seletamatut helgust, millest Mari aegamisi reaalsusesse naases.

Vasakul oli laiem vahekäik ja Kai, tema taga aga seisis järgmine ratastega voodi, kus lebas seesama suur ja turske hiidkärp, kes Monstrumi kaela juures hukkunud kamraadi jäänuseid otsimas käis. Tema taga oli veel voodeid ja linade vahelt paistvaid kõrvu, koonusid ja käppi, seda Mari ei näinud, kui palju haavatuid seal veel lebas. Jalutsi pool paistis kapten Lan ja tema kõrval võõras range olemisega emane kärp ja tühja voodi serval jalgu kõlgutav Ra.

Tere tulemast tagasi,” rõõmustas Ra.

Tore jah… Vähemalt elus,” ütles Lan.

Kus Valli on?” küsis Mari vaevukuuldavalt.

Minu käes. Temaga on lugu veidi parem… Tunduvalt parem tegelikult, ta on sul sitke. Väänas vaid jalgu puruks, ripub meil seal lahastes…” vastas Ra.

Misasja?” katkestas Lan. “Ega sa ometi veel seda pekikärakat sealt ära toonud? Kas sa ei oska enam kõri lõigata?”

Ra lõi Lani poole käega ja jutustas Marile: “Ta toibus kaunis kiiresti, muidugi kiunus valust, kujutad ise ette, kõik neli jalga murtud. Praegu ripub lahases, üleeile võtsime jalgadelt fiksaatorid ära. Veel ei julge teda põrandale lasta, sest need luud on kahtlasevõitu, peaks ultraheliga üle uurima ja läbi arvutama. Kinni on kasvanud küll. Mina loodan, et ta hakkab käima.”

Mari ohkas ja suunas väsinud silmad lae poole.

Kuidas sa end tunned?” küsis Kai tasane mahe hääl.

Alakeha ei tunne. Uimane olen, mul on paha,” kaebas Mari. “Ma käisin vist kusagil ära… Liiga reaalne ja pikk tundus see une kohta.”

Mida sa nägid?”

Istusin kuskil kaljuseljandikul… Ilm oli ebaloomulikult ilus. Kõik… Päike paistis, allpool oli kuusemets, taamal meri kaljusaarekestega, kõik see oli nii ebamaiselt ilus, ma oleks hea meelega sinna jäänudki. See kutsus mind…”

Kes kutsus?”

Ma ei tea… See… Nagu muinasjutt.”

Kai vaatas mõtlikult maha. Mari jätkas: “Minu kõrval istus keegi. Ta ei olnud ei kärp ega inimene, ta oli kuidagi terav, läbitungiv, hirmutav. Justkui kuskilt teisest dimensioonist, tontlik. Kiskjalik. Aga kuidagi igatsev... Kutsuv.”

Kuidas kiskjalik? Suur ja kuri ja vääramatu?”

Ei, vastupidi, pisike ja kõhna.”

Mis sind siis hirmutas?”

See kõik, see oli nii ebaloomulik, ebamaine,” vastas Mari kätt Kai põse peale küünitades. “Samas nii kutsuv, meelitav, ilus… Ma pole mitte kunagi midagi seesugust näinud. Ma tahtnuks sinna jäädagi…”

Õnneks sa ei jäänud sinna. Ja unes näeb tihtilugu igasugu põnevaid asju,” katkestas neid Lan. Mari hingas sügavalt sisse ja vaatas lakke, Kai tõusis jalule ja kõndis Ra juurde.

Kuidas Vikil läheb?” küsis Mari.

Täitsa hästi, tema viga ei saanud. Monstrumi lappisime uuesti ära ja nüüd käib kõva uraanitootmine,” vastas Lan. “Paistab siis, et sinust niipea asja ei saa, peame Nemesise puhul Kaile lootma.”

Kuule, kapten,” muheles Ra norival toonil, “ma arvan, et pilootidega sul eriti probleeme pole, aga tähelaevadega…”

Kas sa üldse tead midagi?!” käratas Lan. “Kui palju piloote me kaotasime selles lahingus? Siin on ka neid viis tükki sirakil maas! Uraanivedu venib, Monstrum toodab kiiremini kui tähelaevadega vedada jõutakse! Ja sina pekirull – kui saad tähelaevaga hakkama, siis kao lastiruumi, mitte ära posi siin! Hea, et sind veel ära pole praetud!”

Kai ruttas tagumiku värisedes koridori poole.

Ra ei lasknud end kärkimisest häirida ja jätkas samal toonil: “Kui palju sul üldse laevu on, mida piloteerida?”

Me ei kaotanud ühtki! Nemesis tehti ka korda…”

Aga Laptonile nuiasin remonditsehhis maadmööda roomates püstmootori väljaemitreid, ise panin kohale ka, samas kui remondimeeste hordid keerutavad lahingulennukite ümber. Tähelaevadest on sul täiesti ükskõik! Sinu pärast Lapton seisaks praegu, ilma ühe püstmootorita ei veaks ma mingit uraani. Nägin, ka kuidas Nemesist tehti, sealsamas lastiruumis, kuidagi üle saba ja läbi häda. Pikka iga ma selle ülemisele mootorile ei ennusta. Ma nägin seda töökultuuri ihusilmaga. “Shebast” ma üldse ei räägi, see püsib vaevu koos…”

Liiguvad ju küll, mis sa vingud,” vastas turske kärp, “ilma lahingulennukiteta poleks ei sinust, Orkaanist ega Laptonist midagi järel!”

Ra pugistas veel natuke naerda.

Lan käratas: “Mis sa siis veel siin vahid, kui ise Laptoni korda said! Marss lastiruumi!”

Ra laskus laisalt põrandale, hakkas astuma ning naeris: “Ma lausa ootan, millal esimene tähelaev alla sajab ja kangesti tahaks näha admirali nägu, kui ta peaks remondižurnaale lehitsema sattuma.”

Ra läks ära, võõras emane kärp ja Lan tulid Mari voodi juurde.

Mis te temaga plaanite?” küsis Lan.

Nüüd saab natuke rohkem uurida ja vaadata, hea, et ta koomast välja tuli. Püüame veel ravida, nii palju, kui meil siin mõistus võtab,” vastas arst Mari voodi aparaatide kallal tööle asudes. Mari tundis end valkjasse uttu vajumas, ümbrus muutus tuhmimaks ja valgus hägusamaks…

 

Mari ärkas naeru ja kisa peale. Turske piloot vasakul naeris millegi peale, vabisedes ja valjul häälel, nagu oleks elu parimat nalja kuulnud, Mai teisel pool kõõksus ja ütles vahele: “Heldus, ma ei suuda!”

Täiesti töökorras pliu!” hüüdis turske kärp ja hakkas uue hooga naerma. Mari tundis end juba paremini, ta suutis küünarnukkidele tõusta ja ümbrust vaadata. Mai ei olnud enam nagu rapitud kass, ta oli rõõmus ja ümmargune nagu vanasti, naeris südamest ja rullis end linade vahel.

Mis teile niimoodi nalja teeb?” küsis Mari.

Chen räägib,” vastas Mai naeru vahele.

Ma ei suuda!” ütles turske kärp ja hakkas jälle valjemini naerma.

Mis meiega üldse juhtus? Kas teie pidite mind katma teel Orkaanile?” küsis Mari.

Mai jutustas: “Jah. Aga ma sain pihta, katapulteerusin. Ja laskusin langevarjuga ja sain…”

Miski pliuga!” naeris Chen.

Lõpeta!” karjatas Mai uuesti naerma hakates.

Uks käis ja sisse astusid Lan ja kaks haiglatöötajat, üks neist seesama pahur emane kärp, keda Mari ennist nägi.

Chen muutus tõsisemaks ja ütles: “Seda, mis minuga juhtus, küsi Kai käest.”

Kuidas te end tunnete?” küsis pahur kärp rangel toonil.

Ma ei tunnegi ennast! Ehk sügate mu kõrvatagust, ma ise ei saa,” teatas Chen.

Kirburohtu võin sulle määrida, kui palju virised,” vastas pahur sanitar.

Ei-noh, ma ei uskunud, et siin nii lõbus on,” kostis seina poolt keegi võõras kärp.

Lan takseeris voodeid, käed seljal, Mai küsis: “Kuidas meil läheb ka? Kas olemegi siin, kuni missioon läbi saab ja Päikesele tagasi lähme?”

Ei, nii kiirelt see ka ei käi, siin olid Monstrumiga parajad jamad vahepeal, transpordiga oli paras häda, roboteid on ka vähe töökorras. See rünnak lõi meid ikka korralikult jalust maha. Ja meie seas on reetur. Keegi, kes teab asjast väga palju, on Gele infot ette söötnud. See rünnak oli üsna hästi ette valmistatud ja nad võitlesid päris meeleheitlikult. Nad läksid elu ja surma peale välja.”

Kuidas Orkaaniga on?” küsis Chen.

Veerand paremat tiiba jääb vaakumi alla, praegu ehitatakse hädapäraseid ühendustunneleid, et kaheksandale püstmootorile kosmoses ligi saaks. Pärast lähme Maale Sahhaara kõrbesse ja remondime ta põhjalikult ära. Siis aga edasi – Ge… Kurat, Pluuto ootab meid,” jutustas Lan.

Või kohe Gele, vaat kus unistaja,” noris Mai.

Pluutole ikka, tead ju väga hästi,” kokutas Lan.

Jah. Ristlejad ja hävitajad tulevad Andromedalt tagasi. Kui palju neid Ge baase Pluutol veel on? Kas tuleb enam üldse sõda, käseme neil niisama objektid üle anda. Lõppeb siis ehk ka see neetud relvakütuse toorme kogumine, lastakse see uraan reaktorites korralikult läbi põleda,” arutles Chen.

Ja mis sa edasi teed, kui lahingulendureid enam nii palju ei vajata?” küsis Mai.

No ma arvan, et meie auastme ja staažiga kuttideni koondamised ei ulatu,” vastas Chen unistavalt lakke vaadates.

Ärge muretsege, kõik te leiate rakendust. Nii palju on veel teha ja üles ehitada,” teatas Lan.

Mis minust saab?” küsis Mari. “Ma tahaks väga Maale tagasi minna.”

Admiral otsustab. Peame maalastega kontaktid sisse seadma ja siis... Mina usun küll, et sinu koht on su kihlatu kõrval, mitte meie keskel. Aga alustuseks vaatame, kuidas me su terveks ravime, et sa sandiks ei jääks,” vastas Lan.

Seda kuuldes meenus Marile jälle see helge õnnetunne, mida ta unes näinud oli. Ta suunurgad venisid ülespoole. Uks käis ja Mari poole kõndis laborant Lea, süsimust, nõtke ja graatsiline emane hiidkärp.

Kuidas sa end tunned?” küsis ta kaastundlikult.

Alakeha nagu ei oleks,” vastas Mari.

Mind saadeti sulle järele, sest sul on selgroog katki, me loodame selle laboris taastada,” seletas Lea aparaatide kallal töötades.

Saadeti järgi… Surma moodi sa õnneks ei ole,” sosistas Mari narkoosiunne suikudes.

 

Valli tahtis juua ja jalutada. Ta astus Laptoni kambüüsist koridori, sättis hoolega sammu maas lebavate kaablite vahel ja vingerdas lahtiste parandusluukide ja uste vahel, niipalju, kui ta tüsedus ja suurus võimaldasid. Ta vaatas korra kabiini ja tagurdas läbi lüüsiruumi trepile. Vist läks seekord õnneks.

Mag, ma ei saa jälle paremaid gaasianalüsaatoreid kätte,” kaebas Ra arvuti tagant. Pisike ümarik kärp sabistas mööda tähelaeva koridori, silmad põrandal looklevais juhtmekimpudes.

Valli,” ütles Mag, kui oli leidnud lühisesse lömastatud juhtme.

Kurat, juba jälle!” röögatas Ra end sirutades.

Mag ohkas ja kikitas kõrvu, kuulatas väljast kostvat kabjakolinat. Hobune jooksis muretult ringi, teadmata midagi oma järjekordsest patust.

Ma lähen vaatan sealt prügihunnikust mõne pliu või miskit, paneks siia põrandaplaadi vahele ja siis ei vaju juhtmed talle kapjade alla…”

Ei, ei ole mõtet!” kaebas Ra tüdinult. “Me ei saa kahte asja korraga – ehitada uue põlvkonna hüperruumiaparaati ja pidada siin nii rasket hobust. Aparaat on pooleli, seega… Saad isegi aru.”

Mag vaatas nukralt maha. Kui kaua Mariga veel läheb? Kas ta üldse saabki terveks? Mis siis ta loomadest saab? Mag teadis hästi, mis sel juhul nende loomadega tehakse. Ta silmanurka ilmus pisar. Ta oli elus palju sarnaseid loomi tapnud, ta teadis, et igal päeval saavad paljud paksud loomad tapamajas hukka. Aga siin olid loomad, kes, kui lähevad, võtavad tema hingest osakese kaasa. Kai ja Liisu vähemasti rääkisid ja said omadega hakkama, aga Valli, kes ei kõnele ega oska asju kabja vahele haarata… Mida ometi temaga peale hakata? Kuidas Maril läheb? Läheks vaataks laborisse ja räägiks Leaga… Aga labori kõrval on ju laut!

Ra, mul tuli idee! Viime ta Lea juurde!” hüüdis Mag rõõmsalt.

Laboris on veel vähem ruumi!” vastas Ra käppadega peast haarates.

Ei! Labori vastas on ju laut number 17! Teda saab seal hoida! Las lihunik hoolitseb ta eest ja las Lea viib ta vahest jalutama ja näitab Marit!”

Jah, hoolitseb noaga ta kõri eest,” urises Ra. “Lihunik ei hoolitse seal midagi, loomad elavad täiesti iseseisvalt, lihunik vaid tapab neid.”

Aga saab ju rääkida, et ta Vallit ei tapaks!” ütles Mag rõõmsalt. “Laseme Leal ta sinna viia ja mingi katseloomana arvele panna või miskit sellist.”

Hea mõte tegelikult,” nõustus Ra viimaks.

Valli nägi esimest korda elus lauta, kus tema liigikaaslasi nuumati. See oli mugav koht: seina ääres oli pehme ase, põranda nurgas auk keha kergendamiseks, mis ei haisenud, kuna ventilatsioon imes sealtkaudu õhku ära. Teises seinas oli küna, kuhu voolas maitsev roosakas jogurt kohe, kui nina sisse panid. Ent mõnus oli siin aega veeta vaid esimesed tunnid ja esimene öö. Pärast seda tundis Valli end kui vang kongis, esimesed kümmekond päeva luges ta äragi, aga sealtmaalt läks lugemine sassi. Isegi see ei tõstnud ta tuju, kui nõtke süsimust kärp ta korra mingisse masinaid täis kitsasse ruumi kutsus, kus Mari ihuüksi lamas ja mitte midagi ei rääkinud. Vallile meenusid suved Tõnu vanaisa juures maal, talveõhtune jalutuskäik jõe äärde ja see kena sõrmus, mille Tõnu Marile kinkis. Aga nüüd lebas Mari veriste linade vahel ega liigutanud, justkui oleks ta tapetud. Valli tundis hirmu, et ta jääb üksi kärpide meelevalda ega näe enam iialgi Kõrvemaa rohetavaid aasasid. Kärbid aga ajavad oma asju edasi ja neid ei huvita ühe paksu hobuse saatus. Ainult see, kas see hobune juba piisavalt paks on… Valli läks nuttes lauta tagasi. Ja päevad veeresid.

Ühel päeval lendas uks lahti, Valli ruttas koridori, lootes Mari näha. Aga ei, koridoris oli veel kuus hobust, paar musta, üks pruun, kolm valget. Tagantpoolt tuli kärp, kes käsutas: “Eluga, eluga, liigume!” ja lõi viimast hobust millegagi. Valli kuulis laksu ja hirnatust, hirmunud hobused tungisid üksteist trügides Vallile peale, sundides Vallit endaga kaasa. Ees oli avatud uks, selle taga ruum… Valged, läikivad seinad, mingi kõrgem lavats ja masinavärk, veevoolik, kraanid, restid põrandal ja… Vere lõhn! Vallit läbis hirmuvärin, ta vaatas tagasi ukse poole, mille kärp enda järel sulges. Aah, äkki ta siiski oskaks rääkida, kui ta oleks tahtnud õppida, kui väga ta praegu tahtis, et ta seda oskaks! Abitult kraapis Valli reste põrandal, lootes sinna tähti vedada nii, nagu Marile sõnumeid edastades, kui pinnas pehme oli. Aga restid olid kõvad ja liikumatud, neile ei jäänud Valli kabjast ainsatki jälge, vaid tumepunane poolkuivanud veri vaatas restiaukude vahelt vastu.

Huvitav, oli nagu kuus, nüüd on seitse. Või pidi siin ka mingit katselooma hoitama, mõtiskles laudavalvur Kton, vana ja nüri hiidkärp. Ah, ise teavad, kuhu ja miks oma hobuseid saadavad ja kus hoiavad. Kui kästi kõik tappa, siis tapame kõik, kuus, seitse, kasvõi sada, otsustas kärp, võttis noa ja torkas sellega esimest hobust kaela. Erkpunane veri ladises restidele.

Valli vaatas kangestunult, kuidas veri voolas, kohe voolas ka teise hobuse veri, siis kolmanda oma. Neljas püüdis teiste vahele taganeda, aga see teda ei aidanud, kärp tegi vaid sammu rohkem ja ka neljanda hobuse veri vulises restide vahel. Viies püüdis tagumikku kärbi poole keerata, ent seegi ei aidanud, kärp puges ta kõrvale ja sirutas noa kaela poole ning suskas. Eksimatult. Valli peas keerlesid igasugused mõttekatked, ta oli paanika piiril. Ühel hetkel pigistas ta silmad kinni ja ajas pea kuklasse, et kärbil teda kergem tappa oleks ja kogu see õudus lõppeks. Siis lasi ta pea jälle alla ja avas silmad. Kärp tuli just tema poole, nuga tapatööks valmis. Valli proovis tagajalgele viskuda, aga lõi peaga vastu madalat lage, prantsatas raskelt restidele tagasi, kuid jäi siiski jalule. Siin sai ainult nii lüüa, nagu Maal Tõnuga palli mängides, Valli pigistas silmad kinni ja lõi nii kõvasti, kui suutis. Ühel hetkel tundis ta kaela all valutorget ja seda, et ta jalg tabas midagi pehmet. Kostis mütsatus, tuhme pauke ja klirinat. Restid jalge all lõid kõikuma, Valli tundis end kummalisse värelevasse punasesse kaaluta olekusse tõusvat. Ta avas aeglaselt silmad ja nägi läbi punaka udu vigastatud lihunikku, kes värelevas valguses üht jalga järel lohistades ukseni roomas ja linki tõmbas. Ta seljast pudenesid laearmatuuri valkjad killud. Valkjaid kilde vedeles kõikjal. Värelus tuli katkise laearmatuuri korrapäratult vilkuvatest lampidest. Valli oli kärbiga laearmatuuri puruks löönud. Sest kärp ei olnud ette kujutanud, kui pikk on tegelikult hobuse jalg, mis tavaliselt sellise matsaka keha all üsna lühike paistab ja kui kõvasti see lüüa võib. Valli taarus, ent ei kukkunud. Enne, kui ta midagi otsustada jõudis, sulges kärp ukse väljastpoolt, jättes Valli surmaga ühte ruumi.

Iiveldus ja punakas vari taandusid, maapind jäi paigale. Midagi sooja voolas mööda rinda alla. Pidanuks selle lihuniku restidega ühetasaseks trampima, kui võimalus oli! Kas see aidanuks? Ei. Pigem vastupidi, Valli tundis isegi kahetsust, kui meenutas vaatepilti sellest armetust kärbirojust, kes äsja siin hobusevere sees ukerdades oma nahka päästis. Veretasu oli asi, mis Valli mõttemaailmadesse ei kuulunud. Valli tõstis pilgu restidelt, pööras ennast ringi ja vaatas teisi hobuseid, kellest kaks enam ei hinganud. Kaks lebasid, kaks seisid veel püsti. Nende silmist paistis abitu ahastus ja anumine, nad vaid teadsid, et neid on kiskja rünnanud ja nad surevad, ehkki haavad ei olnud juhuslikest kriimustustest valusamad. Nemad ei olnud kunagi palli mänginud, nad ise olid pallikujulisteks nuumatud, nii et jaksasid vaevu jalul seista. Nad ei olnud kunagi varem nuga näinud, nad ei olnud üldse näinud midagi muud peale lauda ja kosmoselaeva koridoride ja sedagi vaid poolteist aastat. Verelõhn ja kärbi kihvad irevil huulte vahel vallandasid neis vaid alateadliku surmahirmu. Nad ei osanud enda kaitseks midagi teha, nende paanika ja abitu tunglemine oli lihuniku üleolekutunnet ja tapanaudingut ainult suurendanud.

Valli vaatas voolavat verd, ta proovis ühele hobusele kapja haava vastu suruda, ent see ei takistanud verejooksu, ükskõik, kuidas Valli oma jalga ei seadnud. Temal ei olnud nii osavaid käsi või käppi nagu Maril või kärpidel, tema ei saanud vaesekeste heaks enam midagi teha. Ega ka enese heaks mitte. Ta ei paindunud enda kaela vaatama, aga kaelaalune valutas ja ta tundis, et rinnaesine ja jalg on märjad. Jälle hakkas põrand kõikuma, silme ette tõusis punakas udu. Viimane, must hobune, varises ta jalge ette. Valli taarus tükk aega, vaatas terveksjäänud laevalgustit ja meenutas ilusamaid hetki. Ta oli olukorraga juba peaaegu leppinud. Ehk saab Mari terveks, leiab ta siit ja viib maale, Tõnu vanaisa aida taha ja matab sinna toomingate alla, kus ööbikud talle laulavad… Ent valgus ei tuhmunud ja olematuse udu ei tõusnud. Pilk läks taas selgemaks ja pööritus kadus ära. Valli libistas pilgu üle oma saatusekaaslaste liikumatute kehade – nad olid kõik juba surnud. Valli oli küll haavatud, kuid ta elu ei olnud ohus. Ta oli lihunikku tabanud silmapilk enne noatorget ja lihunik polnud õiget kohta tabanud.

Mis edasi teha? Valli vaatas ukse poole. Ei, sinna ma ei lähe, äkki on kärp toibunud ja torkab uuesti! Kas kuhugi mujale ei saa minna? Valli märkas kaugemas seinas käsisulguritega hermeetilist avariiluuki. See oli nii pisike, et hobune kahtles tükk aega, kas ta sellest läbi mahub. Igaks juhuks proovis ta hammastega sulgureid. Need liikusid! Peale pikka ja valusat pressimist oli Valli siiski teisel pool, külg ukseluku mehhanismidest veriseks kriimustatud. Ta korskas sügavalt ja raputas musta lakka. Mis nüüd? Luuk kinni, et kärbid ei oskaks teda siia otsima tulla ja edasi! Kaugemale sellest õuduste kohast!

 

Mari ärkas puudutusest käele. Kas ta ikka ärkas? Keegi terava koonu ja teravate rebasekõrvadega naisolend kohendas ta lina. Mari mõtles pingsalt ja meenutas oma unesid ja nägemusi, nii neid, mis narkoosi all nähtud kui ka neid, mis meenusid sellest ajast, mil ta koomas oli. Meenutas ka seda igatsust, kutset ja samaaegset kummalist õõva, mis oli talle meelde jäänud ühe unes nähtud terava koonuga naisolendi juures. Aga ta ei tundnud seda praegu. Jah, ta oli ärkvel, täiesti reaalsuses. Mari oli lahkamislaual linade vahel, ümberringi paistis aparaate, kola ja juhtmeid, veel paar lahkamislauda, tool, kohvimasin ja arvutiterminalid. See oli Orkaani kesklaboratoorium ja koonuga naisolend seesama rebasetüdruk, kellest Mari mitu korda kuulnud oli ja keda tal seni näha polnud õnnestunud.

Rebasetüdruk kohtas Mari pilku ja kohkus, tõmbus laua ja selle taga seisva aparaadi vahele kössi. Mari tõusis istuli ja sirutas kaela, et rebasetüdrukut näha. Jumal, kui armas ta oli! Kullaläikesed silmad, ümarad valged palged ja pisike, terav koon, must ninaots ja mustad ripsmed. Valgete pitsääristega punane kleit, lopsakas käsivars ja pisike armas käeke, ümara puusa tagant paistis aeg-ajalt kohev, valge otsaga saba. Kollakate lokkis kiharate vahelt tõusvad punakaspruunid kikkis kõrvad. Rebane mis rebane, täpselt selline, nagu lapsepõlves nähtud multifilmides. Mari kohendas end veel lähemale ja rebasetüdruk tõmbus veel enam kössi, kerides saba ümber puusa. Miks ta nii pelglik on?

Mari jättis rebase rahule ja vaatas enda põlvi ja põrandat, kus vedelesid mõned paberid. Ta istus alasti lahkamislalaua äärel. Ta sai liikuda, ta ei olnud enam halvatud. Kõik liikus: varbad, põlved, õlad liikusid, selg paindus. Mitte küll nii, et oleks saanud selga vaadata. Vaid kuidagi üle puusa nägi Mari alaseljal värskeid arme. Ettevaatlikult sirutas Mari jala maha ja tõusis lahkamislaua äärde püsti. Astus mõned sammud, pööras ringi, astus laua juurde tagasi ja nõjatus lauaäärele. Ta ei teadnud, kui kaua ta ei olnud kõndinud, ta ei teadnud üleüldse, kui kaua ta koomas oli olnud ja mis vahepeal juhtunud oli. Kuidas Kai, Viki ja Liisu elavad? Kuidas Vallil läheb? Kas Ra on juba oma uut aparatuuri katsetanud? Äkki näeb ta varsti jälle Tõnut!

Ei! See on osa projektist! Me ei saa neid tappa. Rohtlakattide tapmisel ei ole kah mõtet! See on täiesti selge, niimoodi ei jõua ma kuhugi!” kostis nurga tagant Lea tüdinud hääl.

No lõpeta hala, Leakene, sa oled varsti nagu maalane, muretsed mingite täiesti mõttetute pekirullide pärast, nagu need oleks kah kärbid! Saada rebased tapamajja ja võta rohtlakatid tõsiselt käsile! Meil on Vikile asendust vaja, ta ei pea niimoodi kaua vastu. Ja tee seda kähku!” kostis Lani hääl mingist väiksest, pirisevast kõlarist.

Nende genoomi toimimise see külg on veel uurimata…”

Pole sulle neid kaela peale vaja. Pühendad end täielikult rohtlakati ajuehitusele! Ja ära aja ka juttu miskist sealpoolsusest, ma ei taha seda kuulda! Veristad, lahkad ja uurid rohtlakatte seni, kuni asjale jälile saad, mingu neid rohtlakatte või sadades!” käsutas Lan.

See ei vii meid edasi, me võime lõpuks ka kõik rohtlakatid siin rakkudeks lammutada, me ei saa targemaks! Nagu ei saa sellega hakkama Strateegiadivision, ei suuda seda ka mina!” vastas Lea. “Me oleme leidnud senitundmatu energiaoleku, ainult selle kaudu saame me probleemidele jälile!”

Oh jäta see esoteerika, sa kah varsti juba nagu Kai,” prigises valjuhääldi. Lea lõi kõlava plõksatusega sideaparaadi kinni.

Leidub ikka lolle,” ohkas Lea Mari vaatevälja ilmudes.

Oi, sa juba ärkvel!” rõõmustas Lea Marit nähes, “Alissa, mis sa niimoodi nukrutsed, mine too süüa midagi.”

Rebane ruttas kontsaklõbinal nurga taha ja ilmus natukese aja pärast küpsisekausiga tagasi.

Oled sa ka maias,” noomis Lea rebase ümmargust kõhukest torgates. “Noh, Mari, kuidas sul siis läheb?”

Ma tahaks seda sinult küsida, sina nägid viimati, kuidas mul läks. Ma ise ei tea midagi,” rääkis Mari jalgu kõlgutades. “Kuidas sul läheb? Kas Lan ei anna asu?”

Mina näen, et sul läheb väga hästi, sa tõusid istuli. Mind rõõmustab see väga.”

Ma käisin ka juba. Kas ma olen nüüd terve?”

Jah,” vastas Lea Mari riideid ja asju välja otsides, “päris kindel ei maksa muidugi olla, sa peaks veel paar korda kontrollis käima, see oli siiski raske vigastus. Aga jah – mine vaata, mis nad lastiruumis teevad. Tervita neid, nad on kindlasti rõõmsad, kui näevad sind jälle kõndimas.”

Mis see Lan hädaldas?”

Ahh, nagu ikka. Topib oma nina lolli järjekindlusega asjadesse, millest ta midagi ei tea. Käseb rohtlakatti ümber programmeerida…”

Tore vähemalt, et ta Vikile puhkust tahab anda,” ütles Mari rõõmsalt.

See ei ole tegelikult üldsegi tore,” sosistas Lea, ahastavad silmad põranda poole. “Hea vähemalt, et sina puhas oled.”

Misasja?” kortsutas Mari kulmu.

Lan otsib reeturit,” vastas Lea silmi tõstes. “Ja ring on sinu loomade ümber koomale tõmbumas. Lan tahab Vikit kätte saada, aga tal pole kedagi panna Monstrumit juhtima. Seepärast ta siin surub neid rohtlakatte mulle peale, et neid taltsaks programmeerida.”

Mari vaatas põrandale, suu lahti.

Õnneks olen ka mina puhas, nii Lani kui sinu ees,” jätkas laborant. “Ühest küljest ma ei taha, et Viki ilma tööta jääks… No ta on tore ja armas, aga ka Lani peamine kahtlusalune. Ja rohtlakatti ei ole võimalik ümber programmeerida. Esiteks on rohtlakati kesknärvisüsteem liiga primitiivne tema intellekti jaoks. Noh, lihtsamalt – tema aju on palju lollima looma oma, kui rohtlakatt on. Mina aga uurin hoopis seda, miks rohtlakati mälu taastub peale kustutamist. Kõik seni nähtud loomad, kärbid ja inimesed kaasa arvatud, on pärast ajuarvutiga mälu kustutamist kui vastsündinud ja jäävadki sellisteks, kui kõike uuesti ära ei õpi või arvuti abil mälu ei taastata. Aga rohtlakati mälu taastub paari tunniga ära ja tal ei ole ei seljaajus ega kusagil mujal mingeid võimalusi mälu talletada, temas toimub näiliselt võimatu protsess. Nüüd aga jõuan selleni, mis Lani ärritab – ma olen üsna kindel, et osa rohtlakati mälust, see kõige tähtsam, paikneb väljaspool tema keha ja meie ei saa sellele ligi. Pidevalt liiguvad voolud ja signaalid ühtede kummaliste närviahelate vahet, mida mina tšakrateks nimetan. Ma tegin nüüd osa sellest tšakraahelast pooljuhtide ja protsessorite baasil järele ja ühitasin arvutivõrguga ja... Võtsin vastu signaale. Ma ei tea, mis signaalid need on ja kust tulevad. Kui ma rohtlakati mälu ära kustutasin, siis need signaalid võimendusid veel eriti ja mis peamine – õhk hakkas lahkamislaua all põranda lähedal helendama. Ma ise ei märganud, ainult täppissensorid tuvastasid. Miski kirgastas molekule ultravioleti lainepikkuse lähedal. Mis see oli – see on teadmata, ainus asi, mis nähtusega samal ajal aktiivsust näitab, on see kunstlik tšakraahel,” jutustas Lea.

Mari tõstis käe suu ette ja vaikis pikalt. “Jumal küll… Mis reetmine või mis? Vaene Viki. Mis mõttes mina puhas olen?” küsis ta viimaks.

Sina ei tea reetmisest midagi, su aju skanneeriti läbi, kui sa narkoosi all olid. Sind vähemalt ei kahtlustata,” lausus Lea. Ta noogutas peaga nurga taha ja lausus: “Tõin siia veel hulga ülipeeneid sensoreid, kustutan ruumis tuled ja tühjendan selle rohtlakati mälu veelkord ära. Siis ehk mõõdan ja dokumenteerin selle nähtuse ära, mis õhumolekule niimoodi kirgastab. Mingid osakesed peavad nende tšakrate töö ajal ringi kiirguma, kui neid aga ei ole, siis jääbki sõelale Lani kirutud esoteerika. Siis saab Lan lugeda dokumenteeritud esoteerikast, otse katseraportist.”

Uks liikus ja sisse astus noor ja ergas, väheldast kasvu hiidkärp.

Niisiis, tulin siia seitsmeteistkümnendat kontrollima! Siit pidi miskid rebased likvideeritama,” teatas kärp reipal häälel.

Ühest rebasest oli jutt viimati, teine pidi jääma!” karjus Lea. Ta vaatas Alissale silma, rebasetüdruk tõmbus Mari aseme ja aseme kõrval seisva masina vahele kössi. Võõras kärp ei märganud teda ja küsis: “Tuli käsk üks näidis jätta, teised likvideerida. Kus see rebane siis on sul?”

Puhkeruumis, magab,” vastas Lea puhkeruumi ukse poole noogutades. Ta suunas pilgu kurvalt maha, ta ei tahtnud Alissale silma vaadata.

Ahaa, või siin,” kostis eemalt puhkeruumi poolt, “tule aga kaasa!”

Noor kärp läks välisukse poole, vedades teist, rohelise kleidiga rebasetüdrukut käsivartpidi kaasa ning jutustas: “Oli see vast jama, Ktonil on parema jala närv puru, kolm hobuserümpa on kah puudu.”

Misasja?” imestas Lea.

Sa ei teagi või? Kui Kton viimaseid kuut hobust veristas, sai ta ühelt kabjaga sellise laksu sabavahele, et…”

Mis viimaseid!?” karjatas Lea.

Viimaseid hobuseid jah, siin kõrval seitsmeteistkümnendas. Nüüd on seal antiloobid, need nõtkemad, Ge tõugu. Mingine hirv kah. Hobuseid siin enam pole…” rääkis noor kärp uksest välja minnes.

Lõpeta ära, kas tõesti on KÕIK hobused tapetud?” karjus Lea järele rutates.

Jah. See puudujääk tuli välja üle-eelmisest partiist, praegu on jälle uus jama, Kton väitis haiglas, et tappis seitse hobust, aga arvel oli neid kuus. Kui see õnnetus juhtus, siis läks kaheteistkümnenda lihunik neid veristatud hobuseid konveierile tõstma, tema rääkis, et kuus hobust olid seal maas, tema saatis need konveierile…” kostis läbi avatud ukse eemalduv jutt.

Mari libistas end põrandale, võttis oma pesu, mille Lea valmis oli pannud, ja hakkas riietuma. Aluspüksid olid külgedelt paeltega seotud, nende suurust sai vastavalt figuurile muuta. Mari pidi neid jälle väiksemaks siduma – ta oli ikka päris kaua tilgutite all olnud, ta ei teadnud, millal ta viimati süüa sai. Kleit oli kah suuremaks jäänud ega istunud kuidagi. Aga Tõnu kingitud kihlasõrmus oli ilus.

Rebasetüdruk kössitas endiselt voodi ääre varjus nagu murumuna.

Noh, miks sa kardad, ma ei tee sulle ju ometi halba,” ütles Mari Alissat kättpidi jalule aidates. Rebane jäi osavõtmatult seisma ja maha vaatama.

Tule, söö ka,” kutsus Mari, “või kardad, et oled liiga paks?”

Alissa kallutas puusi ja painutas end, et oma kumerusi paremini näha. Priskust oli tal omajagu, samas oli ta nõtke ja painduv, ümar kõht polnud kuigi suur, puusad olid laiad ja käsivarred ja sääred ümarikud ja pontsakad. Sellest Mari aru ei saanudki, kas rebasetüdruk oli lihtsalt paks või oli ta päkapiku moodi jässaka kehaehitusega ja kui suure osa tema volüümist moodustas kohev karv. Mustad pisikesed nahksaapad, mis pontsakaid sääri pitsitasid, olid hästi kenad ja armsad, nagu ka pisikesed käekesed kohevate käsivarte otsas.

Sa oled ju ilus,” ütles Mari. Alissa vaatas talle küsivalt otsa.

Ära karda, söö kah,” kutsus Mari. Rebaseplika istuski Mari kõrvale ja hakkas ükshaaval küpsiseid krõbistama, surudes häbelikult põlvi kokku ja tõmmates küünarnukke vastu keha, justkui tahtes olla palju pisem, kui ta tegelikult oli. Mari silitas ta käsivart, mispeale rebane võpatas. Mari proovis uuesti. Nüüd lasi Alissa ennast silitada. Nii ilus ja armas loom ja Lan tahab teda tappa, kuna mingine programm lõpetatakse… Milleks ometi? Kellele selline olend kurja võiks teha?

Keegi on reetur. Äkki tõsimeeli Viki? Ta ajas viimati sihukest hirmujuttu... Mis talle sisse oli läinud? Milles see reetmine seisneda võis? Edastas salajasi andmeid Gele? Kust ta neid andmeid saada võis? Vikil pidi olema mingi kohutav saladus, viimati, kui Mari teda nägi, oli tal selline ilme, nagu hakataks teda kohe tapma… Ei, see ilme oli veel hullem! Mis oli see miski, mis teda niimoodi kohutas? Monstrum ei tooda tavalist kütust… Mari tahtis Kaid, Vikit ja Liisut näha. Ja Vallit kallistada. Ta tõusis otsustavalt püsti ja küsis: “Mis me nüüd siis sinuga teeme? Lähme lastirumi ja otsime Valli ja Kai üles. Vikit tahaks samuti näha.”

Alissa vaatas Marit osavõtmatul ilmel.

Kas sa rääkida oskad?” küsis Mari, kuna talle meenus, et ta ei ole nende mustade huulte vahelt piuksugi kuulnud.

Oskan…” sosistas rebaseplika häbelikult. Mari vangutas pead ja vaatas ringi.

Kes see rohtlakatt on?” küsis Mari, kellele meenus Lea jutt.

See seal.” Alissa osutas nurga taha.

Mari läks nurga taha ja õhkas. Laborilaual lebas selili kinniseotud hobusesarnane olend. Ta oli lamba suurune, tume sinakashall, kahkja kollase laka ja sabaga. Kael oli sile ja nõtke, koon pikk ja terav nagu hurdal. Kui ilus ta on! Mari sirutas kätt ja patsutas ümarat lõuaalust, vaatas, kuidas kaelaalune ja rinnaesine kaasa võpatasid. Olend oli rammus ja lopsakas, ent mitte nii paks, kui kärpide kasvatatavad loomad tavaliselt olid. Siis märkas Mari olendi käppi ja jahmus – need olid Viki omadega äravahetamiseni sarnased! Ta uuris ka looma suuri ja siniseid silmi, niipalju, kui neid näha oli. See oli raske, kuna loom oli selili lauale seotud, kael ja pea kõvasti lauale kammitsetud, kõri ülespidi. Hambad. Kas need on ka sellised, nagu Vikil? Mari püüdis looma huuli liigutada, ent see hoidis huuli kramplikult kinni. Mari silitas ta siidist kõrialust ja loom neelatas paar korda, paljastades vilksamisi hambaid. Olid nagu Viki omade moodi ja ei olnud ka… Esihambad siiski meenutasid Viki omi. Ja Vikil polnud kihvu, aga sellel siin olid. Vikil olid kihvad justkui välja murtud. Ah, mida ma nüüd otsin, mõtles Mari, see siin on ju täiesti teine loom! Siis aga nägi ta jälle neid käppi.

Mari ohkas ja taganes, vaatas siis olendit tervikuna. Nad ei tohi sellist haldjahobust siin piinata! Mari astus laua juurde ja tõmbas järjest kõik pandlad lahti. Rohtlakatt viskus nõtke liigutusega põrandale ja sööstis kui tuul uksest välja, lakk ja saba voogamas.

Aitähh!” sosistas salapärane hele hääl.

Mari seisis ja mõtles tükk aega, millega ta hakkama oli saanud. Leal jääb see katse tegemata. Mis nüüd rohtlakatist saab? Äkki tegi ta hoopis valesti, nüüd vaene loom jookseb sihitult mööda emalaeva ringi, kuni kärbid ta kinni püüavad ja armetult tapavad. Tapavad? Niikuinii tapavad lõpuks! Vähemalt tundis Mari, et ta on midagigi selle iluduse päästmiseks ära teinud.

Mis me nüüd teeme? See kekspüks ütles siin, et laudas on Ge antiloobid. Mind huvitavad kangesti Ge antiloobid, kas lähme vaatama?” küsis Mari.

Ma vist ei tohi,” sosistas Alissa.

Miks sa ei tohi,” naeris Mari, “Laut on ju siinsamas lähedal.”

Rebaseplika tippis umbusklikult Mari järel koridori.

Mari leidis lauda kiiresti üles, sest Orkaani põhikorrused olid omavahel suures osas sarnased, laudablokid aga täiesti identsed. Ühes sellises laudas oli Mari paar korda Vallit ja Liisut hoidnud, kui tal olid sellised tegevused käsil, mis ei võimaldanud samal ajal lemmikloomadega tegeleda. Ta kõndis joonelt laudakoridori, astus kohe esimesse boksi sisse ja leidiski noore, veel rasvumata antiloobi. Loom oli lusti täis, tahtis Mariga kohe mängida, tõusis tagajalgele ja üritas oma sõrgadega Mari käsivarsi haarata. Mari vaatas ta sõrgu lähedalt. Need ei olnud Viki omade moodi! Päris Kai ja Liisu omade moodi ka ei olnud, samas liikusid ja haarasid üsna samamoodi. Viki käpaga polnud siin kuigi palju ühist. Üldmuljelt oli Ge antiloop Viki moodi küll, isegi värvilt oli ta kaunis sarnane. Aga silmad polnud päris Viki omad… Mari haaras looma kaelast ja püüdis lõugu lahti kiskuda, loom punnis vastu ja rabeles Mari haardest välja ja seisis nüüd Mari ees, pea viltu. Siis antiloop haigutas ja Mari nägi ta hambad ära. Need olid hoopis teistsugused ja paiknesid teisiti kui Vikil. Marile oli nüüd täiesti selge, et Viki ja Ge antiloop olid erinevad liigid. Ta vaatas antiloopi teise pilguga, otsides sarnasusi Vikiga. Palju oli tuttavlikku, paremini oleks aru saanud siis, kui Mari ees olev loom olnuks märksa priskem, Vikiga samas kaalus. Lõpuks adus Mari, et neid loomi võib täiesti vabalt segi ajada, kui nad kõrvuti ei seisa. Eriti, kui vaadata hiidkärbi pilguga ainult rasvavolte ja kaalunumbreid, hinnates vaid seda, kas loom on tapmiseks piisavalt paks või vajab veel nuumamist.

Mari sulges enda järel ukse, marssis käed seljal ja pilk maas, tagasi koridoriukse poole. Kes see Viki ometi on ja mida ta teeb? Mis “Viimasest” ta rääkis seal Monstrumi puldiruumis? Mida ta varjab? Kas ka Lan varjab midagi? Viki andis mõista, et Monstrum toodab relvakütust. Äkki ongi see see liigne teadmine, millest Lan samuti hädaldab? Siis teab ka Mari seda asja. Aga Lea ütles, et Mari aju on läbi skanneeritud ja puhas. Seega ei ole see teadmine nii oluline? Aga kas nad seda ka teavad, et Viki pole antiloop? Ilmselt ei tea? Mari aimas, et ta peab selle teadmisega väga ettevaatlik olema. Hiidkärpide kuuldes ei tohi sellest siis iitsatadagi. Viki pidi edaspidi olema lihtsalt üks Ge antiloop... See kõik oli väga imelik. Mari igatses Kaid, et temaga nelja silma all neist tähelepanekutest rääkida. Mujal pidi suud lukus hoidma.

Mari astus parasjagu taparuumi uksest mööda, kui ta võpatas, nagu oleks tabanud teda püssikuul. Ta langes põlvili, võttis midagi põrandalt ja puhkes südantlõhestavalt nutma. Alissa vaatas küsival ilmel tüdrukule otsa, siis ta käele. Mari peos oli juukseklamber. Täiesti tavaline traadist juukseklamber.

Mari oli pannud selliseid kaks tükki Vallile kõrvade juurde, et lakk silmadele ei vajuks. Maril käis peast läbi mõte, et ehk toodi hobune siia hoiule, kuni Mari terveks saab. Ta hüppas püsti, jooksis laudakoridori lõppu ja hakkas ahastaval ilmel laudabokside uksi prõmmima. Vallit ei olnud kuskil, igalt poolt vaatasid talle vastu süütud ja lõbusad antiloobisilmad. Viimases boksis seisis hoopis… Liisu. Räpane, sassis karvaga ja vaatas kurvalt maha. Mari vaatas teda tükk aega oma nutetud näoga ega saanud sõna suust.

Minu aeg on läbi, enam ma ei ole Nemesise arvuti taga,” lausus hirv katkeval häälel.

Kuidas läbi? Jah, see saab siis läbi tõesti, kui sa minuga koos Tõnu vanaisa juurde Maale elama tuled!” pahvatas Mari.

Sul on toredad unistused,” lausus Liisu kurvalt, nühkides enda külge Mari puusa vastu.

Aga Valli…” Mari hakkas uuesti nutma ja näitas Liisule juukseklambrit.

Ta avas taparuumi ukse, kartes seal näha oma kalli hobuse verd. Ruum oli tühi, Mari ei leidnud midagi. Vaid kõle tühjus, katkine, surisev ja vilkuv laelamp ning verised restid põrandal. Ja paljude loomade viimased karjatused kajasid siin, kui osata vaid kuulata. Alissa ruttas konveieritõstuki juurde, võttis selle juhtpuldi kaitsepleki pealt midagi rohelist, vajus siis põlvili ja hakkas haledalt nutma. Nutsak rullus veristele restidele lahti ja Mari nägi rohelist kleiti, mis oli rinna eest südame kohalt verine ja lõhki. Siis jälle tundis Mari oma peos juukseklambrit, ta vajus konveieriajami reduktori najale ja puhkes uue hooga nutma. Juukseklamber libises pihkude vahelt Alissa suguõe rohelise kleidi kõrvale. Silme eest jooksid läbi pildid Vallist, nukramad ja naljakamad juhtumised. Kui üks nutuhoog läbi sai, nägi Mari jälle veriseid reste, verist kleiti ja juukseklambrit ning uus silmavesi varjas vaate. Ka Liisu niiske, nuhutav nina ja siidised palged Mari näo vastas ei lohutanud teda.

Ei teagi, kui kaua nad seal niimoodi nutsid. Vahepeal Alissa tõusis, tuli Mari juurde ja vappus tema rinnal edasi. Alissa oli kuulanud jutte rebaste “likvideerimisest” ja programmi lõpetamisest, sel hetkel polnud ta midagi aru saanud. Ainult aimas midagi hirmsat, kui Lea kurbi silmi nägi. Niimoodi siis Vestaga “ära tehtigi,” lihtsalt nuga rindu! Mille eest? Vesta oli tubli ega saanud kordagi riielda, niipalju, kui Alissa mäletas!

Keegi tuleb,” sosistas Liisu.

Uste vahelt kostsid lähenevad hääled. Üks neist oli Lea, kes kriiskas: “Ise ta ju lubas ühe rebase alles jätta!”

Kapteni käsk, mis teha! Ju siis pole vaja. Sul ka nüüd ju teised ülesanded,” vastas reipa kärbi hääl.

Alissa vaatas anuvalt Marile otsa. Mari vaatas ringi, leidmaks kohta, kuhu põgeneda. Ta avastas avariiluugi, avas rutates sulgurid, lükkas luugi valla, lastes Liisul läbi lipsata. Seejärel tiris ta Alissa käsipidi luugist läbi. Kiirustades sulges Mari luugi, pani sulgurid endisesse asendisse ja surus kõrva vastu teemandiiti. Teiselt poolt kostis samme ja Lea kriiskamist, reibas kärp rääkis midagi rohelisest kleidist.

Kaome siit!” sosistas Mari Alissa käsivarrest haarates ja jooksma pistes.

Kuhu?” küsis Liisu järele sörkides. Nii ruttasid nad läbi mitme koridori, Mari ees ja rebasetüdruk järel, üht kätt pidi Mari peos, teise käega hoidis kleiti üleval, see oli jooksmise jaoks liiga kitsas. Üks koridorilõpp, siis ristkoridor, mitukümmend meetrit edasi, siis järgmine pikutikoridor. Imelik oli see, et Mari ei kohanud ühtki robotit ega hiidkärpi, emalaev oli justkui maha jäetud.

Kuhu me läheme?” Liisu lõõtsutas.

Järgmine uks avanes, Mari komistas ja kukkus millegi suure ja pehme otsa.

Pagan…” pomises Mari end suure, sooja ja tuksuva keha otsast avastades ja näo vastas valgeid karvu nähes. Siis toibus ta, kiljatas “Valli!” ja kallistas hobust tükk aega ja kõvasti. Hobune oli ekselnud emalaeva koridoride labürindis juba ei tea kui kaua, praegu oli ta ühe ukse taha puhkama heitnud. Ta ei olnud ootamatust kohtumisest Marist vähem üllatunud.

Mis küll sinuga tehtud on?” imestas Mari Vallit silitades ja üle vaadates. Hobune oli räpane ja kurnatud, rinnaesine oli kuivanud verest punakaspruunikirju, külg oli veriseks kriibitud. Peale selle paistis Valli paksem kui enne. Mari uuris ta rinnaesist ja leidis kaela ja õla vahelt pooleldi kinni kuivanud haava.

Jeerum, sind on ju tappa tahetud!” karjatas Mari. Ta sättis end Valli rindkere lähedale istuma ja võttis hobuse pea omale sülle. Tüdruk silus hobuse lakka ja pehmet kaelaalust pikkade, hellade tõmmetega. Nii kallis polnud hobune talle ammu olnud.

Istu kah, tõmba hinge,” ütles Mari rebasetüdrukule. Viimane aga eelistas edasi-tagasi jalutada ja seinu uudistada. Milleks kärpidel sellist rebast vaja läks? Milleks nad ta aretasid? Lani ja Lea sõnelustest käis läbi sõna “projekt,” üks mainis selle lõpetamist, teine selle olulisust. Peab ka Lea, Ra ja Magi käest küsima, mis toimumas on. See oli kindlasti midagi murrangulist.

Kus me oleme?” küsis Liisu, kes oli vaikides kummalist rebasetüdrukut ning Mari ja Valli taaskohtumise rõõmu pealt vaadanud.

Alissa peatus ja vaatas arusaamatult hirve. Mari sai aru, et sellise küsimuse võinuks ka esitamata jätta – mitte keegi neist ei teadnud muud, kui vaid seda, et nad on kuskil pooleteisekilomeetrise emalaeva sisemuses.

Me oleme eksinud. Tagasiteel võib kohata kärpi, kes viib selle lõpule,” lausus Mari jalule tõustes ja Liisule Valli verist rinnaesist näidates.

Lähme siis… sinna,” ütles Liisu rutakalt sammuma hakates. Valli tõusis püsti ja järgnes rebasele ja tüdrukule. Kõige ees kõndis Liisu, pea püsti ja kõrvad kikkis. Hirv lihtsalt hoidis suunda ja kõndis, koridorid vaheldusid, vahepeal läbisid nad õhukindlad uksed, mis sektsioone eraldasid. Ikkagi ei kohanud nad ainsatki hiidkärpi. Mari tundis kommunikaatorit kleiditaskus loksumas. Helistaks kellelegi, saaks äkki abi? Ei tasu, äkki hakatakse teda süüdistama Alissa varastamises… Ja keegi vana lihunik-kärp saanud hobustelt rappida… Äkki lõi Valli ta vigaseks? Ta pidi ilma kärpide abita Nemesise ja Kaini jõudma ja vähemalt Valli kärpide silma alt ära Maale toimetama.

Järjekordse vaheukse taga üllatas seltskonda pimedus ja kolauputus, koridor oli täis varisenud seinapaneele ja muud koli. Uksest paistis vaid nõrka valgust, peatselt varjas sellegi Valli oma suure koguga. Vaid käsikaudu kobades jõudis Mari järgmise ukseni, avas selle ja nägi nõrka päevavalgust. Marile meenus Lani kriiskamine just vahetult enne ta alla tulistamist ja võimas plahvatus kuskil Orkaani paremal tiival. Gelased olid emalaevale raketiga pihta saanud. Mari oli nüüd jõudnud plahvatusest purustatud piirkonda. Kartes mõne surnud kärbi otsa komistada, kõndis ta aeglaselt päevavalguse poole, tagant kostmas vaid Alissa kontsakõpsud läbisegi Liisu sõraklõbinaga ning Valli rasked sammud. Äkki ta komistas millegi suure ja pehme otsa, kukkus näoli vastu karvast kasukat.

Ei! Ära tapa mind!” kostis vaikne helisev hääl.

Kes sina veel oled?” imestas Mari püsti tõustes.

Hobune,” vastas helisev haldjahääl. Mari ohkas sügavalt. Juba teist korda komistas ta siin emalaevas ekseldes paksu hobuse otsa.

Mida sa siin teed?” küsis tüdruk lõpuks.

Kärpide eest põgenen. Kas sa oled see punase kleidiga inimene… Ega sa mind kärpide kätte vii?” küsis hobune vastu.

Ei vii, ei vii,” vastas Mari valguse poole kõndides. Või nii, need hobused siiski mõistavad ka rääkida. Pagana Valli, miks ta lollitab niiviisi ega püüa õppida!

Valgus paistis lakke sissemurdunud august. Mari kutsus Valli enda juurde, ronis ta turjale ja vinnas end üles valguse kätte. Mari leidis enese XF26, Argeeli päikese käest, rusude vahelt mingis järgmise korruse ruumis. Vasakule jäi uste ja luukidega sisesein, pea kohale ulatus paks ja võimas välimine teemandiitsoomus, mis oli mõne meetri kaugusel murdunud. Teisel pool oli kümmekond meetrit prahti täis põrandat ja selle taga kausikujuline kuristik, läbilõige emalaeva tiivast.

Huvitav, millega nad siia põrutasid? Tuumalõhkepeaga?” arutles Mari kommunikaatorit võttes. Selle dosimeeter näitas küll kõrget radiatsiooni, aga midagi eluohtlikku siin polnud. Tüdruk kõndis päris põranda murdunud ääreni ja vaatas alla. Allpool oli koridor, mis ilmselt järgnes sellele koridorile, mille uste taha Valli, Alissa ja võõras hobune ootama jäid. Seal, kuskil varjus, pidid need uksed olema. Aga koridori purustatud külje pool võis murtud seinast üle astuda ja järgmisse ruumi minna. Pärast seda ruumi oli järgmine avatud ruum, siis jälle murtud sein ja järgmine ruum. Ja kaugemal paistis üks väiksem, läbi kahe korruse ulatuv lüüsiruum, mille laeluugi üks pool oli sedasi sisse varisenud, et mööda seda pääses emalaeva katusele. Tuli veel vaid loota, et pealastiruumi luugid lahti oleks.

Mari laskus mööda murdunud seina nurki alumisse koridori ja kõndis selle usteni. Uksed ei avanenud, sest voolu polnud. Mari sikutas üht uksepoolt täiest jõust ja sai väikse pilu vahele. Ukse liikumisteed olid katki ja prahti täis.

Oletegi siin,” rõõmustas Mari kätt läbi prao sirutades ja Valli pehmet õlga mudides. “Mul läheks su jõudu vaja, me pääseme siit ehk välja.”

Aga kuidas? Mari vaatas ringi ja ta pilk peatus ühel kahemeetrisel käsivarrejämedusel torujupil. Ta võttis toru, lükkas selle läbi ukseprao ja käskis Vallil nügida, püüdes ise kaasa aidata. Tüdruku ja hobuse jõud olid väga ebavõrdsed, Mari ei jõudnud toru hoida ja see väändus risti ning Maril vedas, et ta kuhugi vahele ei jäänud. Uks nihkus vaid loetud sentimeetrid. Mari vaatas ringi, kas midagi temast tugevamat ei leidu ja avastas ühe seinapaneeli, mis oli sobiva pikkusega. Ta tõstis toru üles, seadis seinapaneeli toru otsa ja ukseraami vahele toeks ja käskis Vallil lükata. Uks ragises juba niipalju lahti, et Mari oleks sealt vabalt läbi mahtunud. Ta oleks ka läinud, kui Valli üks jalg, õlg ja pea poleks avaust kinni matnud. Nüüd jäi Maril vaid vaadata, kuidas tüse hobune katkiste ustega maadleb.

Valli pingutas ja väänles, silmad kissis ja pekid võdisemas, ja uksed andsid järele. Peatselt olid hobuse mõlemad õlad ukse vahel, järgmine pingutus lükkas ava veel laiemaks. Ja Mari imestuseks tuli Valli kõht, mis oli kõige suurem, üsna kergelt avast läbi, aga puusad jäid kinni. Hobune keeras tagumiku korra viltu, tegi paar puusanõksu ja uksed venisid veelgi laiemale. Ja Valli oligi läbi tulnud. Mari imestas, vaatas hobuse laia keha ja kitsast uksepilu. Kuidas ometi nii suur loom sealt läbi tulla sai? Aga ta tuli ja Mari nähes! Ja otsekui selle võimalikkuse teistkordseks kinnituseks pressis end ukse vahele teine valge hobune. Temal läks kõik kergemini, tema ei pidanud uksi rohkem lahti punnitama. Kõige viimaks ilmusid valguse kätte Alissa ja Liisu. Valli heitis maha puhkama, rebane ja uus hobune läksid põranda murtud ääreni ja vaatasid ringi. Liisu nühkis end jälle vastu Mari puusa, limpsis Valli palgeid ja küsis: “Mis me nüüd teeme? Kui Lan peaks nüüd sellega lendu tõusma…”

See oleks õudne lõpp,” vastas Mari. “Näed, seal on mingi väike lüüsiruum, näed sa seda varisenud luuki?”

Jah,” vastas hirv silmi vidutades.

Ronime sealt Orkaani katusele ja lähme lastiruumi juurde.”

Liisu vaatas nõutult ümbritsevat rusukraatrit, Mari imetles tema seltskonnaga liitunud uut valget hobust. Ta oli tavaline nuumatud loom, samasuur kui Valli, aga üleni valge. Õrnem ja lodevam, jalad olid peenemad. Tema ei olnud liikuda saanud ega endale selliseid tugevaid ja jämedaid lihaseid kasvatanud, nagu Vallil olid. Ja ta külg oli täpselt samamoodi kriimustatud nagu Vallil.

Miks sa niimoodi vaatad?” küsis hobune.

Ahh, mõtlesin niisama,” vastas Mari. “Kust sa tuled? Miks sa kärpide käest põgened?”

Mind taheti tappa! Mind aeti teiste hobustega ühte verelõhnaga ruumi, kus üks kärp meid noaga surnuks hakkas torkama,” jutustas hobune, vaadates oma heledate hallikate silmadega Marile otsa ja astus lähemale. Kaelaalune loksus, õlad vabisesid, hõbevalge lakk heljus tuule käes. Ühest küljest inetult paks ja pekine, teisalt jälle ilus ja armas… “Nii jube oli, kartsin, et kohe lastakse minult ka veri koos hingega välja, jube oli näha teisi niimoodi suremas. Aga siis see kärp läks ära, jättis miskipärast minu ja veel kaks hobust elama. Algul ma ei osanud midagi teha, aga siis see viimane pruun, keda kärp torkas, läks veel verd joostes selle ukse ette ja heitis maha, et kärp ust lahti lükata ei jõuaks, kui ta tagasi tahab tulla. Mina mõtlesin, kustkaudu põgeneda ja leidsin selle väikese luugi…”

Kui suur see luuk oli?” küsis Mari.

Selle kasti suurune,” vastas valge hobune ühe konteineri poole noogutades. Prahi sees vedelev konteiner oligi umbes sama suur nagu hermeetiline avariiluuk tapakambri tagaseinas. Täiesti uskumatu, et nii paksud hobused end sellest läbi suutsid pressida! Ja selle luugi lukumehhanismid kriimustasidki hobuste küljed veriseks. Surmahirmul oli suur jõud.

Aga mis te siis edasi tegite?” küsis Mari.

Pruun ja must läksid teisele poole, mina sattusin siia. Mis me nüüd teeme?”

Lähme edasi ja otsime mu tähelaeva üles,” vastas Mari tõustes.

Tee viis läbi poolikute purustatud ruumide ja koridoride, kohati oli tee hobuste jaoks ohtlikult kitsas. Alissa kartis küll veidi kõrgust, ent tuli järele. Liisu kõndis kõige taga, mõtlik pilk silmapiirile suunatud. Ühel hetkel vaatas valge hobune üle põrandaääre, ahhetas ja hakkas nutma. Mari vaatas samuti üle ääre alla ja nägi rusude ja prügi vahel kahte hobust – üks oli pruun ja teine must, mõlemal kõrid läbi lõigatud. Pruuni küljel paistsid tuttavad lukumehhanismi tõmmatud kriimud. Nad olid siinsamas tapetud ja üle ääre alla lükatud, Mari jalge ees põrandaserval oli vereplekke.

Nad on tapetud! Miks küll, nad ju ei teinud kellelegi halba!” halas valge hobune.

soobel 2

Jälle nägi Mari samast tapamajast pärit hobuseid ja meenutas oma teekonda läbi emalaeva ja talle meenus ka naljakas juhus kukkuda kaks korda järjest paksu hobuse otsa sel teel. Ei, siin ei olnud juhuseid, asi oli lihtsalt selles, et mujale neil ei olnudki minna. Mis tähendas, et sealt taparuumist võib olla tulnud kärpe kadunud hobuseid jälitama.

Lähme edasi, nad võivad ka sinu tappa, kui nad meid kätte saavad,” kutsus Mari teekonda jätkama. Veel mõned minutid trotsisid nad allakukkumishirmu ja prügi täis kitsaid põrandaääri; viimaks olid nad sisse varisenud lüüsiruumis. Selle luuk oli tunduvalt paksem, kui kaugelt paistis. Ehkki valgele hobusele, kes oli vähe liikuda saanud, oli ronimine väga raske, jõudsid nad kõik lääpas luugi peale ja tõusid kõrgemale. Lõpuks olid nad kõik Orkaani katusel ja nautisid vaadet.

Kaugel sinises udus mürises Monstrum, Mari vaatas pikalt hiigelantiloopi ja üllatus masina nõtketest ja loomulikest liigutustest. Niimoodi kaugel, kui põlenud karvad ja lahingus saadud vigastused silma ei torganud, nägi ta ilus välja. Kaks lahingulennukit lendasid eemal, üks eraldus teisest, kaldus ja tuiskas üle pea, ehmatades Alissat.

Kuhu siit edasi saab?” küsis valge hobune.

Mina tean,” vastas Mari luugi vahelt kaht teemandiidikildu võttes ja avatud pealastiruumi poole jooksu pistes. Talle meenus Liisu hirm, et luugid sulguvad ja Lan hakkab õhku tõusma, atmosfäärist väljuma. See oleks tõesti kohutav lõpp. Loomad järgnesid neiule, sportlikule vormile vastavas järjekorras: kõige ees Liisu, tema järel Alissa ja tema taga valge hobune. Viimasena tuli Valli oli, ta oli väga kurnatud ja üksjagu verd kaotanud.

Lastiruumis valitses vaikus, kõik tähelaevad seisid rivis, Nemesis siinsamas kõige all. Pooled lastiruumi luugid olid kinni. Ilmselt oli parasjagu öörahu, sest ka robotid ei liikunud. Kaugem seinaäär oli täis uraanikonteinereid, konteinereid oli veel ka platvormvagunite peal. Mari viskas ühe teemandiidikamaka Nemesise kabiini pihta ja ootas. Mitte midagi ei toimunud. Viskas siis teise, kolakas kajas vaikses lastiruumis tükk aega. Minuti pärast kostis rambiajamite undamist ja tähelaeva alt ilmus välja Kai, lai ja matsakas nagu saiapäts. Hirv vaatas teemandiiditükke põrandal, siis üles, nägi Mari nägu luugiäärel ja hüüdis heledal häälel: “Mari! Sa oled tagasi!”

Tule üles,” vastas Mari, “ma tahan sind kallistada!”

Kuidas… Ma vist ei tohi. Paljugi, mis ei tohi,” ohkas Kai ja läks tähelaeva alla tagasi. Hetke pärast möiratasid Nemesise püstmootorid tööle. Kui tähelaev luukide vahelt nähtavale ilmus, püüdis uus hobune minema joosta. Mari haaras ta lakast ja hoidis kinni. Alissa vaatas tähelaeva päranisilmi, Valli ajas Nemesise avatud põrandarampi taga – nii suur oli tema tung kambüüsi poole.

Lase mul minna, ma ei taha surra,” halas uus valge hobune.

Mari vastas, silitades ta lopsakat õlga: “Rumal loom, Nemesis on ainus koht, kus sulle liiga ei tehta.”

Ma ei ole selles enam nii kindel,” sosistas Liisu nukralt.

Rebasetüdruk oli samuti umbusklik, kartlikult astus ta Nemesise rambile, julgustades ka uut hobust. Lõpuks olid nad kõik kabiinis, vaid Valli jäi tükiks ajaks kambüüsi. Kai lesis teise piloodi istmes, Liisu sättis end arvutiterminali juurde, Mari naaldus Kaile selga ja kallistas teda pikalt ja kõvasti.

Sa pole nii ammu mind kallistanud,” sosistas hirv ja poetas pisara. Ta oli pikalt elanud teadmatuses, kas Mari saab terveks või ei saa, vaadates-kuuldes samal ajal, kuidas Lan reeturit otsib ja kuidas ring tema, Liisu ja Viki ümber koomale tõmbub. Kai libistas end tasakesi toolist maha, tehes ruumi Alissale. Mari tõstis tooli seljatoe üles.

Mis me teeme?” küsis Mari esimesse pilooditooli istudes.

Seda tahan mina ka teada,” kostis ukse poolt võõras hääl. Kabiini ilmus nooremapoolne hallikas hiidkärp, vaatas hetke ringi, turtsatas ja tiris Liisu arvuti eest ära.

Nonoh, mis toimub…” alustas Mari, kärp segas vahele, võttes arvuti taga platsi: “Mina olen Poh, Nemesise arvutioperaator-pardainsener. Sina oled siis esimene piloot Mari, nagu ma aru saan.”

Või nii. Äkki oleks loomadega natuke viisakam?” küsis Mari teravalt.

Loomadega? Gudu küll, millised hobused… Kas sa kollektsioneerid pekki või? Nad on ju ülerasvunud!” urises kärp Mari lemmikuid takseerides. Liisu lebas nukralt uue hobuse kõrval, Kai istus Mari kõrval nagu koer ja vaatas üle õla altkulmu ülbe kärbi poole.

Ja mida see kativolask seal pilooditoolis teeb? Kes sellist sellisele kohale üldse lubas?” nõudis uus meeskonnalige edasi, kõõritades Alissa poole.

“Mina lasin,” vastas Mari. “Kus ta siis olema peaks? Muide, ta on rebane, mitte katt.”

Rebane, leopard või hobune,” urises kärp, “sellised peaks olema kuskil laudas, tapamajast läbi käinud või miskit, aga mitte kärbi koha peal. Üleüldse, kas sa neid tõuke minema ei saaks kupatada kuhugi, paha hakkab lihtsalt, kui sellised kabiinis on…”

Kas sind siis eelnevalt ei hoiatatud, kellega sa siin kohtud, kui sind mulle pardale pandi? Kes pani? Lan jah?” nõudis Mari.

Laev lendas, ma ärkasin seepeale üles. Ja mida ta emalaeva katusel teeb?” vahetas Poh teemat. “Kes lendas?”

“Mina lendasin, sest Mari oli miskipärast siia katusele sattunud,” ütles Kai teravalt. Poh tegi silmad suureks ja tahtis midagi öelda.

Mari ütles: “Kui sind pandi arvuti taha, siis ole arvuti taga, seda, kes lendab, otsustan siin mina!”

Kai vaatas mõtlikult maha ja ütles: “Läheks Orkaani saba alla Laptoni juurde, töölised pillasid keevitusroboti alla, Ra püüab seda kätte saada. Äkki läheb neil abi vaja?”

Millist abi?!” Mari laiutas käega tühja koha poole kabiininurgas, kus tavaliselt seisis Nemesise pardarobot C41, “ma ei kujuta ette, millal meile robot tagasi antakse. Ilma robotita ei tee me seal midagi!”

Vaatama võib ikka minna,” vastas Liisu. “Ra ja Mag rõõmustavad kindlasti.”

Lähme siis,” vastas Mari juhistest haarates. “Kuidas te üldse elanud olete, mis siin sünnib? Kaua me siin seisnud oleme?”

Kaua oleme seisnud. Näed ise, mis sünnib. Liisu viidi ära. Sina tõid ta tagasi. Kust?” küsis Kai nukralt.

17.laudast leidsin. Kas sa oskad öelda, miks ta seal oli?” küsis Mari juhtides. “Liisu, kuidas sa sinna said?”

Viidi lihtsalt,” vastas saledam hirv, “mitte midagi ei selgitatud. Ma kartsin, et sa oled surnud ja…” Liisu hakkas nutma.

Ja meie läheme tapale. Poleks sind, poleks meid enam kellelegi vaja, ainult kärpide toidulauale,” jätkas Kai silmi pilgutades ja kössi tõmbudes. Ta turtsatas paar korda ja ohkas, pisarad veeresid üle männipruunide põskede.

Ära vaata ja kuula teda nagu omasugust, see on kõigest hirv,” manitses Poh arvuti tagant.

Jah, kõigest minu parim sõber,” vastas Mari teravalt.

Ja see kõik on tühiasi… Mari…” sosistas Kai nutma hakates.

Mis sul on?” Mari silitas hirve rinnaesist.

Kas Viki hoiatas sind?” nuuksus Kai.

Jah, käskis põgeneda. Kaduda. Mis juhtund on? Miks sa nutad?”

Ma ei tea. Ma kardan. Lõpp. Ma pean Laniga rääkima minema. Ilmselt laseb ta su maale. Aga mina sellelt jutuajamiselt tagasi ei tule,” nuuksus Kai.

Aga ära mine,” ütles Mari.

Siis ta viib mu ära ega too tagasi…”

Nii tehakse kõigi hirvedega, kui nad on kas piisavalt paksud või ülbed,” kuulutas Poh arvuti tagant. Mari juhtis ühe käega Nemesist ning otsis istme ümbert midagi, millega ulatuks üle arvutipaneelide virutama. Uue arvutioperaatori ja pardainseneri õnneks ei sattunud Marile midagi seesugust pihku. Tüdruk ohkas ja võttis ka teise käega juhisest kinni.

See, mis minuga võib juhtuda, ei ole üldse kõige hullem,” sosistas Kai. “See on üldse tühiasi.”

Mida sa siis kardad?”

Ma ei tea. See ongi kõige hullem, et ma ei tea!”

Nemesise telikud vajusid klibusesse pinnasesse. Kabiinis olijatele avanes akna taga pilt suurest, mitmetonnisest keevitusrobotist, mis oli pooleldi pinnasesse kukkunud ja kärpidest, kes ümber masina askeldasid, käppadega vehkisid ja teineteist sõimasid. Lapton seisis siinsamas kõrval. Esimene, keda Mari Nemesise rampimööda alla astudes silmas, oli Laptoni esiteliku najal igavlev Ra.

Ra võpatas tüdrukut nähes ja hüüatas: “Noh, sa juba terve! Ei noh, tore! Mag, tule vaata, kes välja on ilmunud!”

Pisike armas kärp vudis kui must kera Laptoni trepilt alla otse Mari juurde ja lõi käed ümber tüdruku puusa. Kärbi silmad olid märjad, ta hingas sügavalt ja sosistas nii, et Ra ei kuulnud: “Minu tüdruk. Ra ju ei taha veel lapsi saada…”

Mari nautis jälle Argeeli nõrka gravitatsiooni, sasis Magi kõrvu ja silitas ta turja, küsis siis: “Mis te siin teete üldse? Kuidas läheb?”

Näed ise, kuradi pooletoobised lasid keevitusrobotil alla sadada ja saatsid mind siia seda välja õngitsema. Nagu ikka, kähku-kähku vaja ära teha, ohutustrossid – milleks veel need! Oleks siis vaadanud, kuidas soomus on ja kas magnet hakkab ikka korralikult külge, aga ei! Endal viimne kui robot arvel nagu kullatükk!” sõimas Ra.

Mis te praegu teete?”

Üritame trosse alt läbi kaevata. Lan muudkui mõtleb, et poole väiksem gravitatsioon, siis on kõik tööd kohe kergemad! Ei ole kergemad, pole ju vahet, kas robot kaalub kuus või kolm tonni, meie seda niisama liigutada ei suuda.”

Üks tööline tuli Ra juurde ja teatas: “All on kalju!”

Kurat!” turtsatas Ra kommunikaatorit võttes ja kaptenisilla numbrit valides.

Kuule Lan, all on kalju, me ei saa seda ilma robotite abita kätte! Kui sul on neid nii palju, et kukutad neid laevalt alla, küll siis jätkub mõni meile samuti.”

Sa tead väga hästi, mul ei ole anda, kaotused on nii suured, neid läheb Orkaani remondiks hädasti vaja!” kostis kuularist pinin. “Ma tõusen kohe õhku, lendan 300 kilomeetrit edasi, seal on tihedamad liivad, siit on Viki kõik juba kokku nokkinud.”

Maad väristasid võimsad plahvatusesarnased helid, Orkaani püstmootorites süttis sinakas virvendus.

Ei noh, tere hommikust! Tema paneb mootorid käima, kui meie siin all töötame! Ole jah tubli kapten, puhu nüüd see robot veel klibu alla ära kah!” sajatas Ra Laptoni trepist üles astudes. Teised kärbid jätsid trossid ja kangid sinnapaika ning järgnesid Rale.

Mari kehitas õlgu ja pöördus tagasi Nemesise poole. Keegi peale Mari polnud sealt välja tulnud, ainult Valli kabjad paistsid rambi vahelt. Mari istus tagasi pilooditooli ja vaatas, kuidas tolm tõusis ja Orkaan liikuma hakkas.

Mis siis edasi? Lendame järele, vaatame, mis Viki teeb?” küsis Mari juhistest haarates.

 

 5. Kai suur mure

Laevastik läks liikvele, jättes Ra koos Laptoni ja töölistega keevitusrobotit päästma. Mari õõtsus Nemesisega küll Monstrumi kohal, küll ühel pool, siis teiselpool masinantiloopi. Siis tekkis Maril mõte end Vikile näidata, liginedes Monstrumi silmale. Päikesevalgus ei olnud praegu väga ere ja polaroidkristallid ei muutnud kabiiniklaasi nii tumedaks, et väljast sisse poleks saanud vaadata.

“Nemesis, te olete Monstrumile ohtlikult lähedal,” kostis üldtranslatsioonis kaptenisilla operaatori hääl. Mari eemaldus veidi, Viki liigutas Monstrumi pead nii, et üks silm käis Nemesise akna tagant mööda, mitmemeetrine laug sulgus korraks tervituseks.

“Ta nägi su ära,” ütles Kai.

“Miks sa rivis ei püsi?” nõudis Poh.

“Uskumatult ilus masin siiski,” leidis Mari ligi 300 km/h kappavat Monstrumit imetledes, tegemata värskest meeskonnaliikmest välja. Alissagi küünitas akna poole, saamata aru, kas hiigelloom seal akna taga on elus või tehislik, saamata aru, kes on Viki ja mis on Monstrum või kas nad on üks.

“Kuule Alissa, miks sina midagi ei räägi?” küsis Mari.

“Ma ei tea. Ma kardan… Miks nad Vesta ära tapsid!” halises rebasetüdruk silmi käekeste taha peites.

Mari samuti ei teadnud, miks nad teise rebasetüdruku tapsid ja mis Alissast saab. Mida nad Liisuga teha tahtsid ja miks Vallil kaela all haav on. Mari hingas sügavalt ja pilgutas silmi, sest vesi kippus vaadet segama. Ohkas veelkord ja silitas Alissa ümarikku õlga.

Poh sisises pahuralt arvuti taga.

Translatsioonis kõlas Lani hääl: “Viki, miks sa venid, pinnas on ju ideaalne, tasane kui lennuväli.”

“Ei saa. Ma ei ole selle 34-nda ülijuhiga rahul. Ei riski, kuni seda pole korda tehtud,” vastas Viki.

“See kannatab sul küll, anna aga juurde,” käskis Lan.

“Pealegi on see lastiruumi kõrval, lastiruumis aga on mitu tonni uraani. See on ilma konteineriteta ja kangidena kiirguskiles. Tegelikult ei tahaks ma üldse joosta sellise lastiga, see kile on nagu ta on ja uraani on tuhandeid kordi üle kriitilise massi,” kaebas Viki, “ma ei taha seda raputada. Teen ettepaneku peatuda ja uraan Orkaanile üle transportida.”

“Jäta jutt, paari laevatäie pärast nüüd küll peatuma ei hakka, see on ohutu uraan kah!” hakkas Lan enesevalitsust kaotama.

„Ei ole ohutu uraan.“

Eetris valitses mõni hetk vaikus. Siis Lan käratas: “500-ga ja jutul lõpp!”

“Mai, sa siis jälgi hoolega neid näidikuid, ma annan vähe takka,” ohkas Viki Monstrumile sammu lisades.

Mari vaatas, kuidas hiigelmasin traavile üle läks. Pinnas oli viljatu ja kiviklibune, Monstrumi sõrad lõid üles klibu- ja tolmupilvi, mis justkui jäid hetkeks hõljuma ja langesid aegamisi, nagu oleks mürsuplahvatustest heidetud. Masinantiloobi samm oli mis tahes mürsuplahvatusest purustavam, need tolmupilved võisid olla kümnete meetrite kõrgused. Mis võiks juhtuda, kui selline masin sellise traaviga üle asustatud maa, näiteks üle Euroopa tormaks?

Mai istus Monstrumi juhiruumis ja hoidis istme käetugedest kinni, kuna masin loopis hirmuäratavalt. Näidikutest oli selgelt näha, et puusamasinad töötasid ebavõrdselt.

“Parem jalg ei tule järgi, nagu väsinud oleks,” kaebas Viki kiirust vähendades.

“Jubedalt raputab jah, saada Lan Gudule, võta hoog maha,” palus Mai äreval häälel, jälgides pingsalt ülijuhtide ampermeetreid… Number 34 lõi võbelema ja hüppas punase peale, Mai hüüdis: “Viki, stopp!”

Viki pidas Monstrumi küll kinni, ent hilja. Vigane ülijuht, mis toitis tervet gruppi hiiglaslikke lineaarmootoreid – Monstrumi lihaseid – kuumenes tohutu voolu all üle, kaotas ülijuhtivuse, kuumenes üle sulamispunkti ning pudenes sulametallina mööda juhtmešahti laiali. Hetkega vallandus juhtmešahtis tulemöll – mida ei süüdanud sulametall, selle süütas hiiglaslik elektrikaar.

“Tulekahju 34-ndas juhtmešahtis! Miks freoonkustutus ei tööta?” hädaldas Viki.

“Terve teine puusamasin on vooluta, avariiahelad on ka vooluta!” vastas Mai näite lugedes.

“Kuues töökoda?” küsis Viki.

“Ei vasta.”

“Saada neljas siis! Tuli on vaja kohe kustutada, see juhtmešaht on ju otse lastiruumi kõrval!”

“Ehk kustub ise, kui õhk otsa saab… Põhjaluugid ei tule ka lahti, muidu viskaksin selle uraani välja,” rääkis Mai kärmelt arvutiga töötades. “Proovin esimese puusamasina freooni vahekanali kaudu teise suunata.”

“Miski jama on lastiruumis, tasakaal oleks nagu nihkunud,” teatas Viki.

“Oot-oot… Last on nihkunud ja vaatamata kõigele temperatuur lastiruumis tõuseb! Ma ei tea, kuidas see kiirguskindel kile seal vastu peab!” vastas Mai istmerihmu avades.

“Kaduge siis siit nii kähku, kui võimalik!” hüüdis Viki evakuatsioonisireeni käivitades. „See ei pea vastu!”

Mai viskas istmerihmad laiali ja jooksis kaela lifti poole.

Mari märkas Monstrumi peatumist radariekraanil, ta keeras Nemesise ringi ning lähenes taas Monstrumile. Selle külje alt tõusis suitsu. Üldtranslatsioonis kõlas Lani hääl: “Viki, miks sa peatusid, kas juhtus midagi?”

Vastuseks kõlas Viki hääl: “Tuumaoht! Kategooria number kolm! Kõigil eemalduda Monstrumist nii kaugele kui saab!”

Kolmanda kategooria tuumaoht! Mari teadis, et see saab seostuda ainult relvakütusega. Kas kärbid teavad sellest midagi? Kas Lan hakkab vaidlema, et on hoopis esimene või teine kategooria? Selleks ei olnud enam kellelgi aega, Monstrumi küljeluugid avanesid ja sealt sööstsid välja mitu lennukit. Monstrumi peas toimus kuus plahvatust, masinantiloobi näoosa eraldus ja tõusis Nemesise poole. Mari tõmbas ioonmootorite kontrollerid põhja ja suunas tähelaeva otse kosmose poole. Hetk hiljem lõi õhk akna taga pimestavvalgeks, kohe tabasid tähelaeva ka lööklaine ja lõõmpilv. Enam ei olnud ei maad ega taevast, vaid tulemöll akende taga, Nemesis rappus ja viskles, keset mürinat ja asjade ümberkukkumise kolinat kostis Mari südantlõhestav karje: “Viki!”

Lan hoidis kramplikult pidemetest kinni ja jälgis näidikuid. Kiirust oli vähe ja kiirendusest jäi ka vajaka, Lan teadis, et tal ei õnnestu emalaeva lööklainest säästa. Kohe jõudiski lööklaine ja lõõmpilv Orkaani tagaservani, algasid pikad ja õudsed sekundid, mille jooksul lööklaine emalaeva sabast ninani jõudis. Kõik rappus ja hüppas metsikult, vedurid-vagunid viskusid rööbastelt ja ummistasid koridore, robotid lendasid teineteisele otsa. Remonditsehhis hüplesid detailid ja tööriistad, pealastiruumis läbisegi uraanikonteinerid, remondiredelid ja muu kola. Üks tähelaev pääses kinnitustest lahti ja veeres vastu pealastiruumi seina, purustades juhtmekanali. Mitu sekundit valitses lastiruumis pimedus, kuni süttis avariivalgus. Lan jälgis hüplevaid näidikuid ja püüdis aimata, mis asendis Orkaan on, tõmmates närviliselt kange. Lõpuks tuli akna taga hajus ja ees paistis kõrbeliiv. Lan tõmbas püstmootorite kontrollerid põhja, vältides viimasel hetkel kokkupõrget pinnasega, hetk hiljem sööstis emalaev ettejäänud oaasil mitmesaja meetri kõrgusesse metsa, niites seda nii, et oksaprahi pilv tuiskas üle kaptenisilla akende. Viimaks tundis Lan, et emalaev on korralikult ta kontrolli all ja püsib õhus, ta aeglustas, lasi maandumistallad alla ja maandus. Üksik Monstrumi detail langes kaptenisilla esiakende alla soomusele ja pilbastus.

“Kurat…” leidis Lan süüdlase.

Marigi jälgis hüplevaid näidikuid ja kiskus niheledes kange, hingeldades ise närvipinges. Külm higi voolas kulmukarvadesse, tekitades sügelust, tüdruk raputas pead ja otsis palavikuliselt sellist näitu, mille järgi aru saada, mis asendis tähelaev planeedi suhtes on.

“Miks sa Monstrumi poole tagasi keerasid, me saame nii kõik surma!” kriiskas Poh hirmunult. Numbrid tabloodel hüppasid juhuslikult, isegi gravitatsiooni suunda ei suutnud Mari tuvastada, ta ei teadnud, kas Nemesis kihutab otse maapinna poole või tõuseb püstloodis kosmosesse. Alissa üritas pilooditooli alla pugeda, Kai veeres vastu seina, siis jälle keset põrandat tagasi, Liisu suutis end jalgu laiali ajades paigal hoida. Tagantpoolt kostis mürtsatus – üks hobustest kukkus vastu seina. Lõpuks kadus tulemöll akna tagant, tähelaev sööstis lõõmpilvest välja. Mari nägi pea kohal liiva. Ka variomeetrid, lood ja kõrgusmõõtjad rahunesid maha ja kinnitasid seda, mida Mari nägi – Nemesis lendas selili luidete suunas. Hetkega keeras Mari tähelaeva õiget pidi ja tõusis veidi. Ohkas siis sügavalt.

“Mis meil siis siin juhtus? Isegi radar jäi terveks,” arutles Mari pulti uurides.

“Kuradi lollakas maalane! Me oleks kõik surma saanud! Kui maandume, lõikad oma tõukudel kõigil kõrid läbi!” karjus Poh hüsteeriliselt. “Need hobused kaaluvad üle poole tonni! Mis oleks juhtunud, kui mõni neist siia oleks sadanud? Või pilooditoolide pihta?! Saad lõpuks aru?!”

“Sinna arvuti juurde oleks tõesti üks tonnine hobu praegu ära kulunud,” lausus Mari. “Kas laev on korras, pardainsener?”

“Mul on üks kand valus, valus on käia,” kaebas Kai Mari kõrvale tulles.

Mari silitas hirve ja jälgis radariekraani. See oli Monstrumi rusudest kirju, ühe eest oli vaja ka kõrvale põigata. Alissa, kes parasjagu arglikult püsti tõusis, tõmbus ootamatut manöövrit nähes uuesti kössi. Üldtranslatsioonis kostis Ra hääl: “Kas keegi kuuleb? Lan, Viki, Mai, mis teete seal, mis tuumakatsetus see oli? Kuhu kaugradar kadus? Mulle ei tule signaali!”

“Asi on naljast kaugel, Monstrum on hukkunud!” teatas Lan, “Kaugradar on sodiks. Kas sul oli ta töös?”

“Ei olnud, asi käis nii nagu ikka, täppisradar töös, kaugradar tuli sinult ülekandega, ega ma muidu küsiks, kuhu signaal kadus,” rääkis Ra oma tavalisel toonil, nagu poleks midagi erilist juhtunud.

“Kas nüüd on sinu oma sees? Kas näed kedagi? Saada signaal mulle!” nõudis Lan.

“Saadan… Vaata ise,” vastas Ra.

“XiIII… Paistab, et Mai sai minema… Nii, Nemesis, NA122 ja 145… Patrulleskadrill – kõik 8 Xid on lennus ja terved,” arutles Lan näite lugedes. “Lapton? Ahah, kah peaaegu siinsamas, 50 kilomeetri kaugusel. Ma ei suuda Vikit leida, kas Fööniks sai Monstrumi pea küljest minema?”

Mari haaras reipalt mikrofoni ja teatas: “Ma nägin, kuidas ta eraldus! Kas tema ka pääses?”

“Ma ei suuda teda leida,” vastas Lan.

“Äkki ei tööta tal saatja?”

“Ma ei näe teda. Õhk on lage, kõik sodi on juba pinnale langenud. Õhus on vaid meie laevad, kõik tuvastatud ja Fööniksit nende seas ei ole,” vastas Lan. “Viki sai surma.”

“Pööraks tagasi ja otsiks…” ütles Mari katkeval häälel, suunates Nemesise plahvatuskoha poole tagasi.

“Varsti saadan tähelaevad välja, need vaatavad katastroofipaiga üle. Kui Fööniksi rusud leiame, annan sulle teada. Aga teie tulge kõik lastiruumi. Ra, kuidas sul läks?” rääkis Lan. Mari ohkas kurvalt ning pöördus Orkaani poole tagasi.

“Võib öelda, et läks hästi, saime su roboti ta hauast ikkagi kätte, ta on palju paremas seisukorras, kui me lootsime,” venitas Ra. “Tegelikult läks meil siin siiski päris hästi, ausalt öelda kartsime me hullemat, kui seda pilve nägime ja signaal kadus.”

“Hea, et roboti kätte said, meil läheb neid nüüd väga vaja, ma ei tea, mis seisus emalaev on. Tulge lastiruumi!”

Nemesis lendas madalalt üle Orkaani teemandiitsoomuse. See oli plahvatusjälgi täis ja määrdunud, kohati lausa nõgine.

“Kas pardainsener on süsteemid üle kontrollinud?“ küsis Mari telikuid alla lastes. „Kas me saame turvaliselt maanduda?” nõudis Mari.

“Jah, me oleme korras, vaatamata sellele kõigele,” vastas Poh pinevalt nuppe toksides. “Kes need klahvid niimoodi ära on kulutanud, ega mitte mõni hirvevolask…”

“Miks laev ujub niimoodi ega jookse otse? Kas ta on ikka korras?” nõudis Mari uuesti, võttes kurvi, lastes lastiruumi suunduval Laptonil mööduda.

“Korras, korras, mine talle järgi,” urises Poh üle arvuti küünitades. Mari vähendas kiirust, tõusis avatud hiigelluukide kohale ja hakkas laskuma.

“Pagan, see ei ole korras!” karjus Mari valitud maandumiskohast üle libisedes ja tähelaeva kiirelt ümber keerates. Liisu oli hirmunult püsti karanud, ta seisis pilooditoolide vahel ja hädaldas: “Anna käigumootoritele, meie taha jäid teised tähelaevad, me põrkame kokku…”

Kokkupõrkealarmid sirisesid ja punased tuled põlesid, Mari suutis suurivaevu tähelaeva lagedamale alale suunata, see keeras end jälle juhistele allumatult risti, nii et prahti ja koli täis põrandal olevad kärbid ei teadnud, kus suunas põgeneda. Viimaks tõmbas Mari püstmootorite nuppe ja tähelaev prantsatas paari meetri kõrguselt lastiruumi põrandale. Midagi jäi tähelaeva alla, tükid lendasid mööda põrandat laiali.

“Lennata ei oska või?!” röökis Poh, Mari heitis rihmad laiali, puges Liisu ja pilooditooli seljatoe vahelt läbi ning rabas Pohi sabast. Kärp kriiskas ja väänles, üritas Marit hammustada, aga kui ta hambad Mari käele piisavalt lähedale sirutas, sai ta rusikahoobi vastu nina. Niimoodi mitu korda, kuni nad rambilt alla, Orkaani lastiruumi põrandale jõudsid. Viimaks võttis Mari kärbi sabast kahe käega kinni, lennutas vastse pardainseneri eemale, sajatades: “Korras laev jah! Ideaalses korras kohe! Pane nüüd see robot kokku enne, kui Lan kohale jõuab!”

Mari hingeldas, Poh kössitas hüppevalmilt ta ees, hambad irevil. Selja tagant Laptoni poolt kostis naeru ja kõõksumist. Poh pööras ringi ning vaatas põranda ja Nemesise mootorigondli vahele kiilutud robotit, mis oli küll suuremalt jaolt ühes tükis, aga hulk manipulaatoreid ja teisi vidinaid vedeles keset segadust lastiruumi põrandat mööda laiali.

“Kuuenda tüürmootoriploki juhtahel ei saa voolu,” kostis rambi poolt Liisu hele hääl.

“On jah puruks,” ütles lähemale astuv Chen, peatudes tähelaeva parema mootorigondli all. “Pole sul siin voolu, pole juhtahelat. Pole siin õieti tüürmootoreidki alles.”

Marigi vaatas murtud äärtega avausse, nägi irvakile löödud luugi tagant paistvaid katkisi mootoridüüse.

“Kuidas siis nii, Poh?” naeris turske hiidkärp põrandal kössitava liigikaaslase suunas. Poh värises maas ega teadnud, keda rünnata, hirved olid liiga kaugel ja Mari tundus liialt ohtlik.

“Miks sa ei öelnud, et täppisjuhtimine korras pole?” nõudis Mari.

“Kutt ei tunne laeva lihtsalt!” ütles Ra lähemale tulles, lüües jalgadega prahti kahte lehte. “Sabarippe näidisetendus oli muidugi hea, aga tehke nüüd selle robotiga midagi enne, kui Lan näeb.”

“Teid ja teie huumorimeelt,” sisises Poh kohkunult. Talle hakkas kohale jõudma, kes tegelikult maandumisintsidendis süüdi on ja samuti teadis ta, et korras robotitega on kitsas käes.

“Mis me selle robotiga ikka teeme, no läks nii, siis läks nii. Hea et laev alla ei sadanud ja kõik ikka elus on,” lõi Chen käega.

“Ei…” vastas Mari taganedes ja Nemesise rambiäärele vajudes. Ta tõmbus kössi, halises: “Viki!” ja hakkas nutma. Kai ja Liisu pugesid talle ligi, püüdes tüdrukut lohutada. Üks tähelaev maandus eemal, siis oli jälle kriipivamat häält kuulda ning üsna Nemesise ja Laptoni lähedale maandus määrdunud soomusega Xi. Kärbid koondusid hävitaja ümber, selle klaas tõusis, tuues nähtavale Mai ahastava näo. Lastiruumis nende ümber valitses trööstitu segadus, milles andsid enam tooni uraanikonteinerid ja seinapaneelide tükid. Kaugemal vedeles üksik vedur külili, ei tea kust oli põrandale lennanud gaasiballoone, torujuppe, hüdrosilindreid… Mida kõike veel. Kust ometi see kõik siia põrandale pudenes?

“Viki ei ole surnud,” sosistas Kai.

“Kust sa tead?” küsis Mari läbi nutu.

“Aiman,” vastas hirv maha heites. Ta hingeldas rahutult, pinnapealselt. “Aga ma ei tea, kas mulle on antud teda enam näha. Ma aiman lõppu… Mari, ma kardan!”

Kai surus pea tüdruku sülle. Mari tundis, kuidas kleit ta kõhu ja hirve põse vahel märjaks läks.

“Mida sa kardad?” sosistas Mari hirve silitades.

“Ma tean liiga palju!”

“Ega sa… Ometi see reetur ole?” sosistas Mari, piiludes silmanurgast, et ega mõni kärp neid ei kuule.

“Ei. Aga ikkagi tean ma liiga palju. Ega sina midagi tea?”

“Millest? Sellest, et Monstrum tootis relvakütust?”

“Jah.”

“Viki ei rääkinud muud. Aga ta varjas midagi ja kartis kohutavalt…” sosistas Mari Kaid kallistades. “Ahjaa, Lea rääkis mulle ka sellest asjast ja ütles, et mu aju skanneeriti läbi ja ma pidin puhas olema. Ja et mind ei kahtlustata.”

Hirv surus end tugevamalt tüdruku vastu.

“Siis saad ehk minema. Jäta see maailm niipea kui võimalik,” lausus Kai.

Kärbiseltskond Mai lahingulennuki ümber oli lõbusamaks muutunud, vahepeal kostis Cheni bravuurikat naeru ja Mai kõkutamist, Mari selja tagant kostis kabjakolinat ja sahinat – Valli ja Alissa olid välja tulnud ja mängisid maas vedeleva kola vahel mingit tagaajamismängu.

“Noh, Valli on jälle paksemaks läinud?” imestas Ra lähemale tulles. “Mis temaga tehtud on!?”

Valli tuli Mari juurde, Mari kallistas hobust, näitas kaelahaava ja ütles: “Teda on tappa tahetud!”

Ra vaatas Valli verist rinnaesist, kulm kortsus, Chen tuli lähemale ja ütles: “On jah arterist mööda susatud. Õnneks.”

“Kes see sabatolgend veel seda tegi? Meie ravisime ta suurivaevu terveks!” vihastas Ra. Kärbid vaatasid teineteisele jahmunult otsa.

“Mind viidi ka lauta. See Poh pandi minu asemele Nemesise arvuti taha,” ütles Liisu ligemale tulles. “Ma kardan, et nad tahtsid meid lihtsalt Mari eest salaja likvideerida.”

“See on palju hullem,” sosistas Kai maha vaadates.

“Mida?” venitas Ra ja vaatas hirve, kulm kortsus.

“Ma ei saa rääkida,” vastas Kai, peites Ra eest oma märgi silmi.

“Kuhu Poh kadus?“ küsis Chen ringi vaadates. Leidmata vastset pardainseneri, nentis ta: „Viilis minema, lõi põnnama.” Siis peatus ta pilk peakoridori sissepääsul.

“Noh mis siin veel toimub? Kas meil on tõesti liialt palju roboteid?!” kostis läheneva Lani röögatus.

“Sinu uus ja tubli pardainsener ei hoiatanud mind, et tüürmootorid said Monstrumi plahvatuses pihta,” teatas Mari altkulmu kaptenile otsa vaadates.

“Ta ei osanud juhtahelaid kontrollida,” sosistas Liisu arglikult vahele.

Lan sisises, kõrvad lidus ja käed puusas. Chen ei suutnud naeru pidada ja tõmbus kõverasse.

“Kust see Poh pärit on üldse? Ega mitte selle NA pealt, mis viimases lahingus pihta sai, kõrbes hädamaandus ja mis sinna vedelema jäeti? Teadmiseks, et ehkki Nemesis on varase NA kauglennuvariant, ei ole nende juhtimis- ja kontrollsüsteemidel palju ühist,” rääkis Ra vahele. “Võinuks ehk talle väheke masinat tutvustada enne, kui ta kohale panid.”

“Kas kaptengi teadis, et need laevatüübid on nii erinevad,” lausus Kai. Lan sisises ja ohkis, raputas vihaselt pead. “Kurat küll, jälle robot läks…”

“Tühja see robot, peaasi et emalaev alles on! Kapten, kuidas läheb üldse? On teada ka midagi juba, palju kutte surma sai?” otsis Chen uut teemat.

“Ehkki enne tundus meile, et üks tähelaev on kadunud, selgus siiski, et plahvatuse pärast keegi alla ei kukkunud, kõik jäid ellu, kes väljas olid. Vaid üks keskmine süstik ei saanud minema, see jäi Monstrumile. Ja see number on meil koos, kes jäid Monstrumile, hukkunuid on 76. Aga see pole veel lõplik arv, siin emalaevas on ka hukkunuid, lööklaine raputas selle nii läbi, et nii mõnigi jäi kuhugi vahele või alla.”

Mari kuulas ja vaatas kaptenit, kes oli rahunenud ja seletas, käpad seljal, nagu tavaliselt. Mari tundis vaheldumisi lootust ja pettumust, kui kuulis Monstrumi nime. Ta hakkas juba küsima, aga Lan jõudis temast ette: “Praegu kammivad tähelaevad katastroofipaika, otsime Fööniksi rususid. Lootusetu! Ainuüksi kaelakonveieri jäänuseid jagub ligi viie kilomeetri peale, ühe lõuamasina poole leidsime isegi seitsme kilomeetri kauguselt.”

Mari ohkas ja surus Kai kaela endale rinnale. Lan vaatas ringi ning avastas Nemesise rambiäärel istuva Alissa ning turtsatas: “Kurat, see on juba siia jõudnud, kuigi kuulus likvideerimisele! Mari, kas Lea andis ta sulle?”

“Ei, ta tuli ise järele, mina ei ole teda varastanud,” vastas Mari. “Mis siis? Lea rääkis jälle, et ta on ühe haruprojekti vajalik näidis.”

Nagu veel vähegi jama oleks! Esmalt lüüakse lihunik vigaseks, siis panevad hobused mööda emalaeva laiali, siis kaovad rebane ja rohtlakatt ära,” porises Lan Alissat vaadates. Valli ruttas kohkunult Nemesise rampi mööda üles. Alissa vaatas umbusklikult korra kapteni poole ja tippis hobusele järele. Mag vaatas esmalt Nemesise rambi poole, siis Mari ja Kaid ning lausus: “Kas see üldse kapteni asi on, kus ja mida keegi loomadega teeb? Nojah, Liisu on terase mäluga ja tunneb hästi tähelaeva hingeelu...“

Lõpuks astus Kai ette, nina maas ja lausus: “Lan, ma tahan sinuga rääkida.”

“Ja vabatahtlikult?“ Lani toonis oli kuulda imestust.

“Jah, ma tahan rääkida. Parem vaikses kohas… Ma tahan süüa. Läheks sööklasse?” rääkis Kai tasasel, selgel häälel kaptenile silma vaadates. Lan mõtles hetke ja lausus: “Sööklasse? Ma olen kah ausalt ütelda näljane.”

Kai noogutas.

“Aga lähme siis sööklasse, ma pean niikuinii kaptenisilda tagasi minema, kõhutäis kuluks tõesti ära,” vastas Lan minekule seades. “Ma lähen loen ettekanded üle ja vaatan, mis uudist on, hoian teid ka kursis,” hüüdis kapten üle õla.

Nad astusid horisontaallifti. Lan vajutas nuppe ja pöördus otsustavalt ringi, käed seljal, ning küsis: “Mis sa rääkida tahtsid?”

“Mis sorti kütust Monstrum tootis?” küsis Kai liftinurka maha heites.

“Tavalist kütust,” vastas Lan teeseldud imestusega lakke vaadates.

“Kas see plahvatus mitte suur ei olnud tavalise uraani kohta?” küsis Kai tasa.

“Kuule, millele sa sihid?” ärritus Lan.

“Kas tavaline uraan üldse plahvatabki niimoodi?” küsis Kai kaptenile silma vaadates.

Lan vaikis ja muutus tõsiseks, keeras pilgu ära.

“Teid pandi omal ajal Maad jälgima. Ja alles mõnikümmend aastat tagasi oli seal suur sõda. Sakslaste juht Adolf Hitler alustas ühel hetkel plaaniga “Barbarossa.” Kas oled sellega kursis?” katkestas Kai vaikuse.

“Muidugi olen,” turtsatas Lan, vaadates liftipõrandal lebavat hirve. Mida see pekine nässakas ometi keerutab? Ladugu aga lagedale! “Aga mida sellest peaks teadma miski paks hirv? Kust sa üldse tead, et sakslastel selline juht oli?” nõudis Lan, käed seljal.

“Tõnu vanaisa rääkis. Aga ma tean ka, miks tema välksõjaplaan läbi kukkus.”

“Miks siis?” küsis Lan.

“Paku ise.”

“Noh, rinne liikus kiiresti eest ära, varustusliinid venisid pikaks ja uppusid porri, see aeglustas edasitungi, andis venelastele aega,” meenutas Lan Maa ajalugu.

“Aga talvel ju polnud enam pori. Ja Hitleri ressursid polnud kaugeltki mitte läbi,” lausus Kai. Lan vaikis ja vaatas lage. Millega veel see hirv veel üllatada võib?

“Hitleril oli parem sõjatehnika. Palju-palju parem. Ta pühkis tuhanded venelased põrmu,” jätkas Kai. “Aga miks ta ikkagi kaotas?”

Lift peatus ja Lan astus välja. Kai vedas end jalule, sörkis kaptenile järele ja küsis: “Kas sa ei tea, et sel välksõja aastal oli sajandi üks külmimaid talvesid? Miski lihtsalt ei tahtnud, et ta võidaks!”

“Heh, sind ja sinu esoteerilist jura!” pahvatas Lan naerma. Kai kiirendas oma korratuid-kohmakaid paarishüppeid, kapteni tempo oli tema jaoks veidi kiire.

“Seesama Miski ei soosi ka su “Rohelist teed,”” lõõtsutas Kai Lanile kõrva. Lan läks natuke pingesse ja lingutas kõrvu.

“Tead mis, ma kardan, et söökla on praegu natuke segamini ja vaevalt sealt taimetoitu praegu sulle leiab. Nii et astume hoopis siiapoole,” kutsus kapten söökla juurviljalao ust avades. Kai astus jaheda ja värske õhuga ruumi, sõõrmeid paitasid mitmesugused isuäratavad aroomid.

“Miks sa ukse lukku panid?” küsis Kai hirmunult.

“Aga selle pärast, et sa tead liiga palju,” vastas Lan kapi juurde astudes. Ta avas ukse, soris seal natuke ja leidis paraja terava noa ning astus Kai ette. Kai taganes vastu üht riiulit ja küsis väriseval häälel: “Mis on „liiga palju?“ Relvakütuse tootmine? Või „Roheline tee?“ Või „Fuuria“ projekt?“

“Tead ju väga hästi, milles asi. Mida sa veel tead? Kust sa need teadmised hankisid?” küsis Lan nuga sirutades.

Kai nuttis, ta tundis surmahirmu, ent sundis end rahulikuks ja seisis paigal, kergitas ninaotsagi, nahk kõril sirgemalt hoiaks. Kohe tundiski ta kurgu kõrval külma, vahedat teemandiiti.

“Sa tead ju, et ma ei ütle,” vastas hirv.

“Tean jah,” nõustus Lan ja torkas. Kai veri purskus põrandale, Lan astus veidi tagasi, vältimaks pritsmeid. Kai vaarus hetke, ent jäi jalule ja ütles: “Ma tundsin, et kui ma ise sinuga ei tule, siis käskinuks sa mind endale järgnema. Minu jutt relvakütusest ja “Rohelisest teest” ei mõjutanud su otsust karvavõrdki. Sa kardad, et ma tean liiga palju. Sa kardad tõde. Sa kardad ajuskannereid.”

Lan vaatas hirve vesiseid silmi ja ütles üleolevalt: “Ja siis? Ära looda, ma ei kavatse su elu päästa. Oleksid võinud mõelda sellele enne, kui oma kärsa sellistesse asjadesse toppisid. Mõtle parem, kuidas Mari nüüd ilma sinuta edasi elab.”

“Juhtub, mis juhtub, aga lase Maril minna,” palus Kai. Ta varises maha. Lan ei vastanud, vaid jälgis rahuloleval ilmel hirve agooniat. Kai kohendas äkki kaela, pilgutas silmad kuivemaks ja teatas rahuloleval häälel: “Ma näen! Ma tean! Asi keerab veelgi hullemaks! Aga mitte minu jaoks. Mari jaoks ka mitte, mitte ka admiral Tahi jaoks!”

“Mis sa arvad, et ma kardan su ärplemist, su surmakrampe? Mõtled, et ma vähe olen sinusuguseid pekirulle veristanud või?” vastas Lan põlgusega. Ta oli tõesti palju loomi veristanud, ka selliseid, kes rääkida oskasid. Ja kõik nad käitusid verekaotusest kustudes enamvähem ühtmoodi. Esialgu käitus Kaigi samamoodi. Verejooks juba vähenes, kohe tõmbub ta surres kangeks, mõtles Lan. Ent siis juhtus midagi seninägematut: Kai haihtus, tuues sellega kuuldavale tuhmi paugatuse, justkui oleks õhupall lõhkenud. Lan võpatas ja vaatas verist põrandat ja nuga enda käes. Hetke tundis ta isegi midagi hirmusarnast, raputas pead ja ohkas. Kas arvutioperaator Tan pole juba mingeid jälgi leidnud? See oli kindel, et salastatud andmebaasidesse on sisse murtud, ilmselt oli infot ka Gele jagatud. Saaks vaid Monstrumi pardasalvestised kätte… Kai teadis ka kahtlaselt palju… Äkki on ka Nemesise arvutis mingeid jälgi, mõtles Lan ja marssis tagasi lastiruumi poole.

Mari oli Nemesise duširuumis ja pesi Vallit. Mai lahingulennuk seisis tühjalt, klaas lahti, Mai, Ra, Mag ja Chen aitasid lastiruumi koristada. Alissa istus Nemesise rambil ja jälgis kärpe, vahepeal kohendas oma sabakarvu, vehkis siis aeglaselt sabaga ja imetles seda, tundes oma kohevast ehtest rõõmu. Liisu igavles Nemesise kabiinis, uus valge hobune oli magama jäänud.

 

“Lea käest tuleb varsti lõplik raport katseroti organismis toimunud muutuste ja reaktsioonide kohta, siis teen ajalugu,” jutustas Ra, visates pooliku hüdrosilindri utiilikonteinerisse, “siis on minek kah, Lapton ja ajamasin on katsereisiks valmis.”

“Kas sa tõesti hirmu ei tunne?” küsis Mai kühmutõmbunult põrandat pühkides ja Rad vaadates.

“Kõik on välja arvutatud, funktsioon on läbi modelleeritud ja mõõdetud… Peaks mõtlema, keda kaasa kutsuda,” vastas Ra end sirutades. Ta vakatas, nähes morni Lani lähemale marssimas.

“Noh, kas kokad olid lõunale läinud?” imestas Chen utiilikonteineri vastu nõjatudes.

“Söökla ilmselt ei tööta veel. Peale seda suurt katastroofi,” pakkus Mag.

“Kuhu Kai jäi?” küsis Mai end sirgu ajades.

Lan trampis Nemesise rambist üles, pööramata tähelepanu kohkunud Alissale, kes püüdis rambi hüdrosilindri taha varjuda, laskmata Lani hetkekski silmist. Ra, Chen, Mag ja Mai vaatasid teineteist imestunult, Ra lasi käe rippu ja hakkas naeru pugistama.

Liisu rebiti toorelt keset Nemesise kabiinipõrandat, Lan hüppas arvutiterminali taha ja asus närviliselt toksima.

“Mis ime läbi sina veel tapamajast pääsesid? Mari leidis su enne üles, kui Kton haiglast tagasi sai, mis? Täna Mari head nina! Aga kui ma siit midagi leian, siis su kõri läheb kohe!” ähvardas Lan, Liisu vedas end ettevaatlikult püsti ja taganes värisedes.

“Ole mureta, sa ei leia siit midagi,” kostis Lani selja taga Kai leebe hääl.

Lan võpatas ja keeras ringi – Kai seisis ta selja taga vahekäigus, täiesti elus ja terve, ilma ühegi haava ega kriimuta.

“Mis sa minust tahad, miks sa ära ei lähe?” karjatas kapten, nagu näeks viirastust.

“Eks ma lähe siis, kui mind kutsutakse, mitte siis, kui miski narts mind nüsima tuleb,” vastas Kai kaptenile silma vaadates.

Lan vaatas sekundi Kai märgi ja tarku hirvesilmi, hüppas püsti ning põgenes paaniliselt Nemesise kabiinist, tormas kohkunult välja lastiruumi. Alissa hüppas püsti ning pöördus nõtkelt nagu postitantsija, rambi hüdrosilindri taha ja vaatas Lani imestunud, ent lõbusal pilgul. Rambile astus ka Kai, sile ja puhas, nagu oleks duši alt tulnud.

“Kapten, mis toimub, millest selline hirm?” naeris Ra, silmad imestusest suured. “Kai, kust sina juba siia said? Alles sa läksid sinna sööklasse!”

“Kapten teeb esoteerikaga tutvust. Ja sina ilmselt valgustad teda sel alal lähemalt, üsna peatselt” vastas Kai, pea viltu. Mai vaatas murelikult kaptenit, Lan vaatas ehmunult ringi.

Siis avanes kõrvalkoridori uks ja seltskonna juurde kõndis nõtkel sammul laborant Lea, mapp näpu vahel, endal rõõmus nägu peas. Ra hõõrus rahulolevalt käsi ja kõndis saledale kärbile vastu.

“Jah, Ra, õnnitlen, meie teadus on taas murrangu äärele jõudnud, sinu kord on nüüd sinna murrangu ääre taha vaadata. Rotil komplikatsioone ei tuvastatud, mina annan katsele heakskiidu,” rääkis laborant mappi sülle võttes ja nõtkete liigutustega pabereid lehitsedes, “näe, kapten ka siin, ma ei peagi siis kaptenisilda minema, saan raporti kohe siin ära anda. Lan, millest sul küll nii suured silmad?”

“On’s nad nii suured?” küsis Lan sunnitud rahulikkusega.

Kai astus lähemale. “On küll,” vastas ta Lea eest.

Hirve pilgu vältimiseks sukeldus Lan enda raportisse.

Ra, nina sügaval oma raportis, küsis: “Millal siis mind teele lased?”

“Eks lepime kokku, kui valmis oled. Lendad Magiga kahekesi? Või kutsud kedagi kaasa ka?” küsis Lan.

“Kutsuks küll. Chen, mis sina teed? Kuidas sul on? Oled vaba?” küsis Ra turskelt hiidkärbilt.

“Jah, teenistusest maas, pean paar korda veel arsti juures käima. Kuhu sa mind kutsud?”

“Tähelaeva hõlmava ajamasina katsetusele. Julged ikka?” päris Ra. Chen tõmbus kaheldes kössi. “Kus Mai on?”

Mag vaatas imestunult ringi ja nentis: “Läks kuhugi ära.”

Nemesise rambilt astus alla Mari, tema kannul värskelt pestud Valli, suur, lopsakas ja pimestavvalge.

“Mari, kas sa tahaksid ajamasina katsetusest osa võtta? Niisama kaasa lennata?” küsis Ra.

“Ma ei tea. Kas see ohtlik ei ole?” küsis Mari utiilikonteineri nurga vastu nõjatudes.

“Kõik on läbi arvutatud ja modelleeritud, ei tohiks olla ohtlik,” vastas Ra.

“Siis võiks tulla küll. Kas Valli võib kaasa tulla?”

“Võib ikka. Ongi huvitavam, las Lea meeskond pärast analüüsib, mida erinevat liiki olendid kõik selle käigus tajusid. Mitte keegi mitte kunagi varem ei ole midagi sellist katsetanud, see on midagi täiesti uut,” jutustas Ra õhinal.

“Siis tulen mina ka,” ütles Kai ette astudes.

Lan käratas närviliselt: “Lea ei hakka midagi muud enne uurima ja analüüsima, kui rohtlakatiga hakkama pole saanud!”

“Kas see enam ongi aktuaalne, Monstrum ju hukkus ja Vikile pole asendust enam vaja,” imestas Lea.

“On küll aktuaalne, jätkad rohtlakati ajuehitusega, nagu ma ütlesin,” ütles Lan kõigutamatult. Ra vangutas imestunult pead ja ütles: “Kui sa veel raportitest lugenud ei ole... Jah muidugi ei ole, said just praegu need Lea käest kätte, aga lühidalt: see ajamasinaprojekt on rohtlakati uurimisest hargnenud ja need on seotud ja meie ees on hoopis teistsugused probleemid. Töötame tublilt ja palehigis, aga selle ajuprogrammeerimisega on meil probleeme ja lähiajal me lahendust ei näe.“

“Hehe, tere Gi!” hüüatas Chen. Ei tea kust oli seltskonna juurde ilmunud kõhn ja vana, helepruun hiidkärp.

“Et kapten on siis siin! Näita, kus need katkised robotid on, meil hakkab töökojas juba mingine kord tekkima, varsti töötame nagu muiste,” lõõtsutas Gi.

“Väga tore,” vastas Lan. “Näe, seal seina ääres raudteel, esmalt võta keevitaja käsile,” näitas siis Nemesise alla ja jätkas: “See kah nüüd… Tegelikult, vaheta Nemesise tüürmootorid ära, siis saab selle roboti veel sealt alt kätte.”

Gi vaatas Nemesise mootorigondlisse, siis mootorigondli alla kiilutud robotit, vangutas pead ja sisises pahuralt.

“Muuseas, kunas söökla korda saab? Mul on kere hele,” küsis remondimeister, käed puusas.

“Mihuke kere?” küsis Kai. Teised kärbid naersid, Gi sisises jälle, Lan silus mõtlikult vurre.

“Aga mine ja küsi, midagi ikka saab,” itsitas Mag.

“No käisin kurat seal! Kõik oli segi, soust laiali, liha põrandal, kokad pahurad, koristasid läbu, keegi ei tahtnud mind jutule võtta! Kellegi veri oli veel juurikalaos laiali,” kriiskas Gi. “Meil töökojas ka midagi ei ole!”

“Küll saab korda, eks ma lähen ja räägin nendega seal sööklas,” vastas Lan.

“No ma siis kannatan. Ajan transportööri siia ja hakkan pihta,” ohkas Gi koridori poole minnes. Ta astus naljakal sammul, vilajas keha vonklemas ja ribide kaared naha all liikumas.

“See seal oli minu veri,“ lausus Kai kõhnale kärbile järele vaadates. “Lan ei taha, et ma elan.“

Mari surus ta kaela enda puusa vastu ja vaatas Kaid lähemalt. Hirv oli terve ja puhas, ei plahvatusekeerises visklevast Nemesisest saadud loppis kõrva ega verist randmenukki, Kai oli otsekui uuesti sündinud. Mis oli juhtunud? Marile meenus jälle aastatetagune juhtum maalt salakütiga, kui Kai pärast surma tagasi tuli. Kas ta oli seda jälle teinud?

“Kas ta veristas su ära?” küsis Mari.

“Jah. Torkas kõri läbi,” vastas Kai vaikselt maha vaadates. Lan paistis teritavat kõrvu, aga vältis nende poole vaatamist, luges Lealt saadud pabereid.

“Miks?” küsis Mari jahmunult.

“Ma ei saa rääkida! Meil jäi jutt pooleli… Aga ta teeb ikka nii, nagu tema tahab, ta ei kuula mind! Ta ei usu! Ta on endas kindel! Ma ei tea, mis saab!” sosistas hirv kõhuli laskudes ja kössi tõmbudes. “Ja miski läheneb ja läheneb…”

“Mis?”

“Ma ei tea! See ongi kõige kohutavam! Ma ei saa sinna midagi parata, sest miski tahab, et nii läheks!”

“Kas ta laseb meid maale?” küsis Mari, vaadates Lani, kes nüüd asjalikul ilmel Magi, Cheni ja Raga juttu rääkis.

“Ei tea. Aga see jutt on mul temaga veel pooleli,” lausus Kai ja vaatas altkulmu Lani poole.

Ra sirutas end ja küsis: “Millal Argeelilt lahkuda plaanid?”

“Ei tea veel, laeva tuleb remontida… Hea küll, tee oma lend ära, meil on siin töid niikuinii tükiks ajaks ja sinust kasu pole, niikuinii viilid remondist kõrvale ja mässad oma katsetega. Muidugi lennake!“ ütles Lan viimaks pabereid kokku pakkides, ta pööras koridori poole ja tormas minema.

Mari vaatas Kaid, kes mõtlikul pilgul kaptenile järele vaatas.

“No nii, hakkame varustust laadima! Varsti on Lan kaptenisillas, siis on minek!” kuulutas Ra käsi kokku lüües. Mari ohkas, tõmbas käega hellalt üle Kai siidise selja ning läks Nemesise puhkeruumi. Valli juba magas lavatsi ees, Mari sättis enese lavatsile ning heitis käe üle hobuse turja.

Mari nägi unes taas Tõnu vanaisa talu, päikesepaistet ja Kaid õuel võililli söömas. Viki astus aida nurga tagant välja, nina vaarikamahlast roosakas… Kõik see paistis nii reaalne, lausa käegakatsutav! Kärbikäpp laksatas vastu Mari tagumikku, ärgates kuulis ta, kuidas ka Valli tagumik laksus. Ra läks ukse poole ja kuulutas: “Minek! Pikk sõit võib tulla, vaata midagi endale kaasa, mul on ainult liha.”

Mari ajas end pahuralt istuli ja õngitses Valli selja ja lavatsi vahelt kingad välja. Hobune tõusis jalule ja ringutas, demonstreerides tahtmatult oma pakatavaid kehavorme. Mari märkas, et haav hobuse kaela all oli taas lahti tulnud, valges karvas paistis verenire. Mari lasi pilgul libiseda üle toa külma ja elutu sisustuse ja ohkas. Peale selliseid uneminuteid tundus kosmiline keskkond lausa väljakannatamatu. Ta tõusis ja läks kööki, et midagi söödavat kaasa pakkida. Külmkapis olid vaid mõned porgandid ja kaalikad. Sai oli ammu otsas.

“Sulle veel on midagi, mina pean siis lihaga leppima,” ütles Mari üle õla Vallile. Vaatamata verisele rinnale nägi hobune rõõmus välja. Või lootis ta midagi head hamba alla saada. Siis vaatas Mari korraks kabiini. Liisu magas arvuti ees, emalaevalt kaasatulnud valge hobune lesis seina ääres nagu lumehang. Alissa magas külili pilooditoolis, kohev saba üle ümmarguse puusa ja pontsakas käsivars koos pisikese armsa käekesega üle käetoe rippumas. Lokkis kiharate tagant paistsid ka mustad ripsmed ja ninaots. Leidmata Kaid, tagurdas Mari tasakesi kabiinist välja.

Kai oli hoopis väljas ja vaatas, kuidas Ra Cheni äratas. Viimane oli end koos Maiga ühe varustuskonteineri otsa sisse seadnud, kärbid magasid seal teineteise kaisus nagu kassipojad. Cheni saba rippus üle kasti ääre, Ra tõmbas seda, mispeale Chen urahtas ja hambad paljastas.

“Kurat, ma söön su ära, või sabaripet tegema!” pahurdas piloot end sirutades. Maigi ärkas ja vaatas uimaselt ringi.

“Tule kaasa, kallis,” silitas Chen Mai selga. Mai vangutas tülpinult pead ja keeras teise külje.

“Minek,” ütles Kai Laptoni kitsukest treppi vaadates.

“Minek jah,” vastas Ra trepist üles minnes. Kai ronis Rale järele, Chen vaatas veel korra musta matsakat kogu konteineril ja järgnes Kaile. Mari seisatas trepi ees ja vaatas Laptoni küljeluugi avast paistvasse mustavasse sisemusse. Pikka aega oli olnud Lapton Marile koduks, loendamatuid kordi oli Mari mööda seda treppi käinud ja oma pakse lemmikloomi järgi oodanud. Aga seekord tundis ta trepi ja luugi ees seletamatut õõva. Miski oli muutunud. Mari peast käis läbi mõte jääda maha, Liisu ja Alissa seltsi, sest midagi oli nagu valesti. Mari meenutas ja mõtles, mis temas seda hirmu võiks tekitada, aga ta ei suutnud midagi välja mõelda. Kõik oli ju endine, Ra ja Mag samasugused nagu alati… Valli oli ootamisest tüdinud ja trügis Marist mööda, ronis trepist üles ning vaatas kutsuvalt üle õla. Hobune oli rõõmus ja elevil, temast ei paistnud mingisugust hirmu. Imelik, mõtles Mari trepile astudes, mitte kunagi varem pole Valli nii hea meelega Laptoni trepist üles läinud. Kuhu nad ometi lähevad?

 Mai vaatas korra Laptoni poole ja sättis end uuesti kastile magama. Ta ei liigutanud ka siis, kui Lapton vilisedes avatud luukide poole tõusis. Vaid praht keerles põrandal, Mai kõrvad liikusid natuke tuule käes.

“Kas sild on kuuldel? Lapton stardib,” ütles Ra mikrofoni.

“Luba antud,” kostis Lani hääl.

“Kuidas teil radariga on?”

“Saame varsti korda, sinu oma pole enam vaja. Ära muretse,” vastas Lan.

“Selge, siis katkestame side,” ütles Ra mikrofoni ja lisas võimsust. Tähelaev rappus kergelt ja kogus kiirust, taevas akna taga muutus üha tumedamaks. Süttisid esimesed tähed. Mari lasi pilgul üle kitsukese kabiini libiseda. Chen ja Ra istusid pilooditoolides, Mag töötas arvuti taga. Mari leppis kohaga kabiini tagumise seina ääres kitsal pingil, vana harjunud koht Ra kõrval oli Cheni poolt hõivatud. Kunagi, enne kui Mari Nemesise sai, veetis Mari palju aega selle laeva peal. Ka siis oli kõik koli täis, Mari imestas, kuidas ta ometi siia ära mahtus. Jah – sel ajal oli Valli poole kõhnem ja liikuvam, Kaid ei olnud veel olemas, küll aga oli Liisu peaaegu niisama lai kui pikk, rasvane päts. Mari mäletas, et Ra ei lubanud hirvel ette Mari kõrvale, pilooditoolide vahele tulla, kuna ta ummistas vahekäigu ära ega koristanud end piisavalt kiiresti jalust, kui midagi juhtus ja oli vaja kiiresti reaktoriruumi poole joosta. See-eest Vallit Ra lubas sinna. Kas nüüd ka lubaks? Ei tea… Valli vist ei mahukski enam sinna. Aga siin tagumisel pingil oli ka hea olla, pingi juures oli ruumi kasvõi kolmele Vallile. Mari kummardus ja kallistas hobust, tundis siis käe all märga. Tõstis käe ja avastas, et näpud on verised.

“Kuulge, kas teil siin esmaabikomplekti on?” küsis Mari.

“On küll, kas juhtus midagi?” küsis Ra, pööramata pilku aknalt.

“Valli…” alustas Mari. Mag vaatas üle õla Valli rinnaesist ja ütles: “Kambüüsis on esmaabipakk, muidugi, mine tee ta korda, niisama see kinni ei kasva ja kui kasvab, siis jääb sinna kole arm! Meil on kõik seal olemas, puhastuspreparaadid, raseerimisnoad ja plaastrid.”

Mari tõusis, suundus koridori poole ja kutsus hobuse kaasa.

“Kuule, Kai, mis teil seal siis toimus?” küsis Ra mõtlikult.

“Lan torkas mul juurikalaos kõri läbi,” vastas hirv.

“Miks siis küll?” imestas Mag.

“Ahh… See on pikem jutt, küll te teada saate,” ohkas Kai maha vaadates.

“Tundub siis, et tuleb Mari uskuma hakata. Tõesti – sa olid enne loppis ja lonkasid, karv oli räpane, ranne kriimustatud, kõrv viltu peas, läksite Laniga ära. Siis millalgi kihutas Lan lastiruumi, pani sõnagi lausumata Nemesise peale,” jutustas Ra ja hakkas naerma. Jätkas siis: “Tormas hirmunult jälle välja, nagu oleks ussilt salvata saanud ja siis ilmusid veel sina ka Nemesise pealt välja, terve ja sile, nagu poleks kunagi vägivalda ega õnnetusi tunda saanud!”

Kai vaatas äraoleval pilgul lakke.

“Kuidagi uskumatu tundub see, küll lastakse kuul rindu, küll lõigatakse kõri läbi, ikka ilmud sa täiesti tervena taas lagedale. Proovi või järele, mul siin kambüüsis hea väits olemas,” rääkis Ra.

“Ei usu seda enne, kui ise ei näe, kas toon väitsa?” küsis Chen end istmel Kai poole keerates.

“Parem mitte,” arvas Kai ripsmeid pilgutades.

“Ah lõpetage,” turtsatas Mag klaviatuurilauale nõjatudes, pööras end siis rohkem Kai poole ja küsis: “Tegelikult. Kuidas sa seda teed? Nagu sa aru võid saada, huvitab see meid, teadlasi, väga.”

“Ma ei tea. See kuidagi juhtub. Kergemal määral siis, kui ma hinge kinni hoian. Ja raskemal määral siis, kui veri kehast otsa hakkab saama, paanika üle läheb ja ma valgust näen. Ja palju muud näen,“ rääkis Kai maha vaadates. Ra ja Mag vahetasid pilke, Ra vajus sügavalt mõtteisse. “Ära sellega meie praegust katset kuidagi mõjuta,“ ütles hiidkärp viimaks.

“Mis siin üldse toimub, miks Lan neid matakaid tappa tahab?” Chen kortsutas kulmu. “Keda nad segavad, las Mari möllab nendega, kui meeldib!”

“Ahh, tead, ma arvan, et kui Viki oli Ge spioon, nagu Lan arvab, siis… Lihtne on ju ka Viki sõpru kahtlustada ja nad igaks juhuks tappa,” pakkus Ra ühe käpaga mõtlikult lõuga sügades ja teisega laeva juhtides.

“Lasku ajuskanneri alt läbi ja saab selgeks,” laiutas Chen käsi.

“Vaata see ei ole nii lihtne. Hiidkärbi ja teiste elukate ajud teadupärast ei klapi omavahel, seega standardskanner on kasutu, sellega võib vaid kärpi uurida. Leal on ka universaalskänner, aga Lan käseb Leal hoopis rohtlakatti uurida ja no need hirved… Tead isegi, kuidas Lan ja enamik hiidkärpe mõtlevad. Kõri maha ja tühi nendega,” seletas Ra.

“Aga Mari! Mari on ka ju Viki sõber!” hüüatas Mag kohkunult.

“Lea ütles, et mind on skanneeritud ja ma olevat puhas,” ütles Mari istudes.

“Jumal tänatud,” ohkas Mag, silmad märjad peas. Ta vaatas ka Valli kaelaalust, nägi plaastrit ja sosistas: “Tore, et sa ta korda said.”

“Niisiis, oleme kosmoses ja suundume süsteemist välja. Asume siis asja enese kallale. Mag, saada mulle siis see kurss, joondame laeva välja,” käsutas Ra, pühendudes ajaloolisele katsele.

 

“Mis me kordistusnumbriga teeme?” küsis Mag kurssi määrates.

“Anname kõigile sõna?” vastas Ra.

“Ma kardan seda natuke. Mida me sealpool kohata võime,” muretses Mag.

“Nii, laev on kursil, valmistume ajalooliseks momendiks! Kordistusnumber tuleb öelda, kes ütleb?” kuulutas Ra üle õla seltskonda vaadates.

Kai pigistas silmad kinni ja suunas nina maha, öeldes: “Mina ja Valli ei ütle, teie ütlete, igaüks ühe numbri.”

“1,” ütles Ra.

“4,” ütles Mag.

“Noh, 2 siis,” ohkas Chen.

“7,” ütles Mari kindlalt.

“1427,” ütles Mag arvu sisestades. “Kas me ikka julgeme, sellest saab nii pikk ajavahemik, kohutavalt pikk lausa.”

“Arvutusmudelite järgi pole vahet, ajalise vahemiku pikkus ei muuda midagi,” vastas Ra. “Aga nüüd paneme käed kokku, võibolla jääb see meie elu viimaseks liigutuseks. Hoiame kokku!”

Neli kätt, kolm hiidkärbi ja üks inimese oma, põimusid, Ra tõmbas vaba käega lülitit. Laptonit läbis värin, mis tõusis väljakannatamatu ulgumiseni, kõik hakkas helendama, tähed akna taga venisid vormituteks larakateks. Mari kaotas teadvuse.

Kui ta toibus, olid Valli ja Kai teadvusel, kärbid vedelesid oimetult istmetel. Ra hakkas liigutama, libistas pilgu üle puldi ning ütles: “Vähemalt laevaga näikse kõik korras olevat. Kuhu ta meid siis viskas?”

“Kaugele. Väga kaugele. Kas me tagasi ka saame?” muretses Mag ekraani uurides.

“Kui juba siia saime, saame tagasi ka,” vastas Ra juhistest haarates. “Kuhu põrutame?”

“Maale,” pakkus Mari, ootamata teisi.

“Paneme ta siis hüperruumi arvutama. Loodame, et väga suurt viga programmides ei ole, vahe on tõesti kohutav,” vastas Mag käske sisestades. “Nii, läks.”

Chen vaatas plaastrit Valli kaela all ja küsis: “Sul Nemesise peal polegi siis esmaabivahendeid?”

“Pole ammu täiendanud,” vastas Mari. “Kas ja kust neid plaastreid juurde tuua, ma ei teagi.“

Ra muheles ja rääkis: “Ega see siin pole lahingugrupp, kus peldikupaber ka alati normis on. Sa oled praegu tähelaevas, siia ei saa elementaarseidki hooldusvahendeid, isegi remondiga venitatakse – kui ise ei tee, ei tee sinu eest mitte keegi! Remonditsehhi pärast seisaks see laev juba ammu, ainult mina ise siin põlve peal nikerdades hoian teda töös. Esmaabivahendid on ilmne luksus meie jaoks, mul need kah vaid vanast varust alles.”

“Kas peldikupaberiga on ka nii?” küsis Chen jahmunult.

“Jah, pead välja kannatama, lased pärast Maal saba peal liugu. Mag, kas panid käsu sisse?” küsis Ra.

“Ammu juba,” vastas Mag.

“Mis ta teeb siis ometi, ega arvuti saba taha ole läinud?”

“Arvutab täitsa normaalselt, galaktikagi tundis ära, nüüd leidis koordinaadid,” luges Mag näite. Tähed akna taga liikusid.

Ra vaatas radarit ja kurssi ning küsis: “Kuhu ta meid saadab, Päike ei ole nii galaktika servas!”

“Kas sa tead, kui kaugele me ajas hüppasime?” küsis Mag.

“Kas sa pole siis arvutanud?”

“See vajab pikemat rehkendust, ma pärast arvutan täpse aja välja. Kohe lähmegi hüperruumi,” vastas Mag.

“Minek!” hüüdis Ra end seljatoele surudes, Mari surus selja vastu seina, Kai tõmbus kössi. Tähed akna taga venisid joonteks, kõige mass kasvas lõpmatuseni, kuni Mari tundis kukkumise tunnet. Lapton oli kadunud hüperruumi salapärasesse pimedusse.

“On ikka vastikud need hüperruumireisid,” urises Chen. “Kas keegi siin väljas ka on kunagi käinud?”

“Ei ole, kõik sondid ja raketid, mis siin välja on lastud, on kaduma läinud,” vastas Ra, “Radar ka ei näita midagi. Mina isiklikult arvan, et nad jätkasid teed hüperruumis kuni kukkusid suvalisse universumi punkti jälle välja. Ma loodan praegu, et meie kukume ikka Päikesesüsteemi juures välja.”

Mari surus silmad kinni ja ootas vaikides. Mis ometi toimub? Kuhu nad lähevad? Mis aeg praegu Maal võiks olla? Kuidas maalased suhtuvad kummalise tähelaeva ilmumisse? Kes üldse elavad Maal? Kui kaugele nad ajas ette on läinud? Või läksid nad hoopis tagasi? Taas tõusis Mari südamest kummaline hirm, ta tundis justkui miski pilku, millegi suure ja vääramatu külma ja igavest, läbitungivat pilku. Tüdruku silme eest voogasid korraga läbi kummalised olendid, küll terava, küll ümara ninaga, Mari tundis, et needki jälgivad teda. Tüdruk avas hirmult silmad ja vaatas ringi kuni ta pilk peatus Kai silmadel. Hirve pilk oli soe ja rahustav, Kai silmist paistis, et temagi oli midagi näinud ja tundnud. Mari jälgis nüüd ka hiidkärpide käitumist – nende olekus polnud midagi muutunud, Mag oli endiselt arvuti kallal, Chen vaatas närviliselt välja, Ra hoidis juhiseid ja jälgis armatuurlauda.

“Väljume!” kuulutas Ra, joontena venisid sügavusest akna taha tähed, esiplaanile ilmus pimestav Päike, kohe ilmus ka Maa sinisekirju ketas nähtavale.

“Ära sa märgi, kohe nii täpselt! Meil on lootust siis vabalt ajas rännata,” imestas Ra. “On see ikka Maa?”

“Ise sa selle kaadervärgi kokku panid, peaasi – vii mind tagasi,” urises Chen. Mag toimetas arvuti taga ja rahustas: “On küll Maa, massid-spektrid-värgid kõik klapivad, pealegi suutis arvuti ta asukoha ajanihke järgi uskumatult täpselt välja arvutada.”

“Kevadpunkt on jumala mööda. Kui palju me ajas hüppasime?” küsis Ra näite lugedes.

“Pärast rehkendan välja, ma ütlesin,” vastas Mag.

“Sa parem vaata, et meid ei rünnataks,” ütles Chen. “Mis siin kosmoses üldse toimub?”

“Mitte midagi, ühtki signaali ei tule. Ainult alt pinnalt tuleb signaale, kosmos vaikib. Imelik. Muidu keerleb siin orbiidil kola küll,” luges Ra radarite näite.

Siniseviiruline ketas akna taga oli juba peaaegu kogu vaatevälja haaranud, Ra muutis kurssi horisondi suunas. Chen vaatas hirmunult lähenevat sina ning kurtis: “Ega sa liiga kiiresti lähene?”

“Kuule, ma ei lenda tähelaevaga esimest korda,” urises Ra. “Kuhu põrutame?

“Tallinna?” pakkus Mari.

“Atlandi ookean, Euroopa, Leedu, nii, sinnapoole ja pidurdus miinus 20 g-d,” luges Ra lüliteid tõmmates. Tunni möödudes õõtsus tähelaev juba metsade ja põldude kohal, Ra suunas masina Tallinna poole.

“Mis? Meri? Soome laht? Juba?” imestas Ra. “Kus Tallinn on?”

“Kevadpunkt on ju mööda, sõida silma järgi,” käskis Mag.

Ra pidurdas ja pööras Laptonit rannajoone kohale, järsku kaldus tähelaev küljele ja pöördus peaaegu kummuli. Ra kiskus närviliselt kange ja lüliteid, vandudes: “Kurat, jälle need teine ja neljas püstmootor, no mina ei tea, raisk, nagu ora perses kõik see aeg!”

“Mis me nüüd teeme?” muretses Mag, Mari kallistas Vallit ja Chen pigistas istme käetugesid, silmad suured peas.

“Korda teeme,” urises Ra. Ta lisas kiirust ja sai Laptoni taas kontrolli alla. “Lähme maandume sinna Soome randa.”

“Kuidas, hull?” pabistas Chen, “lähme parem orbiidile tagasi!”

“Mul on lastiruum tühi, ma saan ta tüürmootorite toel tervelt maha!” urises Ra närviliselt juhtides.

“Aga miks just siin?” küsis Chen hirmunult.

“Vahet pole, kus, kas siin või Argeelil. Igatahes on mul ruumi vaja, niimoodi käsitsi tüürmootoritega nökerdades ma Orkaani lastiruumile pihta ei saa! Peame ta korda tegema, kui tagasi tahame saada!”

“Millega sa ta korda teed?”

“Mul jupid-riistad olemas, saad ka lähedalt näha, kuidas püstmootor välja näeb,” lausus Ra pingsalt kange tõmmates. “Lahingupiloodid ju ei tea, kus need asuvadki.”

“Ära siia ürita, läheks parem sinna taha mägedesse, inimestest kaugemale,” soovitas Mag.

“Mis ajast on edela-Soomes mäed?” imestas Mari akna poole küünitades.

“Näed ise, et on mäed,” vastas Mag maapinnaradari näidule osutades.

Mari ei vastanud, vaid vaatas aknast välja ja võpatas korra, kui graniitseljandikud ohtlikult lähedalt möödusid. Taamal hakkas taas meri paistma.

“30 peal on ilus seljandik,” teatas Mag.

“Sinna lähmegi,” vastas Ra närviliselt kange kiskudes ja lüliteid-trimmereid keerates. Lapton õõtsus hirmuäratavalt ja kippus kuuselatvadesse, Ral oli tükk tegemist, et puuduliku tõusuvõimega tähelaeva kontrolli all hoida. Lõpuks puutusid rattad turvaliselt kiviklibust pinnast.

“Uhh,” tegi Ra ja lasi käed rüppe. “Unustasin, et see on Maa, siin vähe teistlaadi gravitatsioon.”

“Segane,” urises Chen, “nagu oleks sõjaaeg ja sa pead nui neljaks maandutud saama.”

“Eks meil siin tähelaevanduses ole jah jätkuv sõda ja nälg,” vastas Ra muiates.

Kärpide nääklemine läks Mari kõrvust mööda, ta tõusis ja astus lüüsikambri poole. Ehkki tähelaev seisis kindlal pinnal, tundis Mari end justkui õhus kõndivat. Maa. Lõpuks ometi. Välisluuk avanes sisinal ja trepp langes kiviprahisse. Maa. Mari tegi esimesed sammud kiviklibus ja jõudis veidi viljakamale pinnasele, kidura rohu peale. Siin kasvas kummalisi, senitundmatuid lilli, mis justkui helendasid. Maa? Ei. Midagi oli valesti. Midagi oli hoopis teistmoodi, see ei olnud selline Maa, nagu Mari mäletas. Silmapiiril puudus kollakas vine, õhk tundus väga värske. Samas nägi ta jälle kuuski ja kiduraid kaski. Ta oli siiski Maal. Aga see maa tundus kuidagi imelik, võõras ja salapärane. Midagi väga kummalist… Jälle tundis ta miski pilku, miski jälgis teda. Maa küll, aga midagi oli siin korrast ära, kardinaalselt teistmoodi.

Kui Ra perutavat Laptonit maandas, oli Mari märganud teiselpool kaljuseljandikku majakatust. Kes seal elavad? Mari seadis sammud künka poole, ta tahtis maja näha. Kaljuseljandikule jõudes pidi ta pettuma – maja varjas paks kuusemets. Aga järsaku all oli kiviklibune rada, lüheldane sale naisterahvas astus graatsilisel sammul alla oru poole, pea vanamoodsa päevavarju all peidus.

Mari ei saanudki aru, miks ta seda tegi, ta üritas ronida alla rajale. Ent kivipuru libises ta kinga all ning Mari jõudis alla rajale palju kiiremini, kui oleks tahtnud ning sugugi mitte pehmelt.

“Hei, oodake,” kostis Mari end istuli veeretades.

Võõras daam paistis ootamatu robina peale ärritunud olevat, ta vaatas üle õla, keeras end siis ringi. Mari tundis kohutavat hirmu, sest see daam ei olnud inimene!

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0614)