tiuhka

Kui sobib, ma kirjutaks seda raamatuarvustust teisiti kui muidu. Tavaliselt alustan Reaktori juttude arvustusi sisukokkuvõttest, seejärel asun teatavate teemade või detailide analüüsi juurde, nende juurest sageli ekseldes oma hetkemuljete ja uitmõtete sekka nagu mõni parki eksinud geront. Seekord teeksin nõnda, et alustaksin üldmuljest ning jätkaksin sisukokkuvõttega (kommenteeritud väljaandega).

Põhjuseks pole niivõrd mingi katse säilitada arvustajavärskust või eksperimenteerida vormidega, pigem on mul häda selles, et raamatus polnud ühtki säärast karjuvat teemapüstitust, millest arvustajana kinni hakata või millega dialoogi astuda. Polnud mingeid stiili- ega vormiootamatusi, millele keskenduda. Küllap käivitab teos mingeid filosoofilisi diskursusi (surmajärgne elu või mingid eetilised dilemmad või vajadus suhestada oma ja võõrast - laiemas mõttes on kõik filosoofiline, kas või mingite teemade vältimise poolest) ja kui ma püüaks seda arvustust Loomingusse kirjutada, siis ma leiaks selle vinkli ja näitaks, kuidas žanr sellega laiemalt tegeleb ja kuidas see raamat kah mingil määral. Ja higistaks ja kannataks seda kirjutades.

Praegu võin võtta vabamalt, öelda rahulikult, et pole siin mõnda üht Suurt Küsimust, mis nõuaks arvustajalt viivitamatult ja ainuliselt tegelemist. Ja ehk ongi parem. Vahel selliste teemapüstituste või küsimuste küüsi jäädes kaob kõigil (arvustajal kirjutades, lugejal arvustust lugedes) silme eest see kõige tähtsam - kas oli huvitav lugeda? Kas oli hea raamat? Ma ütleks, et oli huvitav, oli igati hästi kirjutatud. Kulges hästi, leheküljed liikusid kiiresti silmade-sõrmede all. Ei nõudnud viivitamatut lugemist, aga oli huvitav, võib soovitada.

Spoilerivaba üldmuljetust jätkaksin sellega, et kui raamat ei tõstatatagi mingeid arutlema panevaid küsimusi, siis ometi pole see mingi ajuvaba märul ega askeldamine. Tegemist siiski korraliku noortekaga, mõeldud veidi vanemale lugejale kui “Supilinna salaseltsi” raamatud, ent noorematele kui näiteks “Mina olin siin”. Seega neile, kel on juba aimus noorte täiskasvanulikest tempudest, aga kes ei ole veel kalestunud küünilised täiskasvanuhakatised. Kui peategelased Alari ja Sara kahekesi omaette oma toas on, siis ikka seepärast, et jätkata mingite saladuste uurimist. Natuke tajuvad nad omavahelist vastassuhete keemiat, aga ega nad sellele eriti ei mõtle. Seda saanuks ehk rohkemgi teadvustada, ikkagi keskkooliealised juba, aga ju siis on neile tähtis säilitada siivsust...

Ei, nüüd ma juba lähenesin spoilerdamisele, ärgem seda veel tehkem, selleks on aega…

Lootes nüüd, et järgmine, suur üldmuljesse puutuv asi ei ole siiski spoiler - mul oli kahju, et raamat oli alles esimene osa ning suur osa sündmustest jääb alles lahendamata, kogu asjal on veel “lahendatakse järgmises osas”-mekk man. Tähtsaimatele esialgsetele küsimustele saadakse küll vastused, raamat on sisuline tervik ja siin on kulminatsioongi olemas. Ja ikkagi jääb kuidagi palju rippuma. Nagu oleksin lugenud kolmveerand raamatut. Siin on olemas huvitavaid asju (raamatu tarvis välja mõeldud libateadus oli huvitavalt esitletud, tore oli üks õuduselement) ja oli kõigiti hästi kirjutatud (ei olnud mingeid “oh, mis lummav keelekasutus” hetki, aga oli lihtsalt igati veenvalt kirjutatud, lasi endasse sukelduda). Selle kõige pärast loen kunagi järje ära - et saada tervikpildi sest loost. Hetkel jäi siiski veidike poolik tunne.

Nüüd ent asun sisuülevaate & jooksva kommentaariumi juurde. See on küll kirjutatud spoileriküllaselt, ärgu siit edasi loetagu, kel huvi raamatu vastu ja kes tahaks puhtalt lehelt lugeda. Või kui tahad, võid ka lugeda, mina sind takistada ei saa.

Raamatu päris esimesed leheküljed on sellest, kuidas Sara tunneb niiii meeletut igavust, et proovib sõna otseses mõttes lakke sülitada. See mõjus veidra valikuna, sest tavaliselt püütakse ikka kohe haarata lugeja tähelepanu millegi maru põnevaga. Kontseptuaalselt on see nagu looduskirjeldusega alustamine. Samas ei kirjutanud Kraft seda igavalt. Autor otsustas käivitada oma jutumasina seisvalt positsioonilt.

Järgnevad 60 lehekülge, mille vältel vaheldumisi kujutatakse ammust-ammust sündmust, mis näitab Tiuhkamäe salapärasust, ning tänapäeval toimuvat pidu, kus Sara proovib ühe noormehega romantikat teha. Ent siivsalt, vaevu söandades suudelda. Kui tegemist oleks filmiga, algaks see just ammusest õudusstseenist ja müstikast, aga tundub, et Kraft tahtis säilitada sidet olevikuga ning maalida peategelase Sara iseloomustuse, asetades ta ühte kahtlasse olukorda ning näidates tema valikuid. Seeläbi ei ilmu raamatu põhisündmuste alguses tegelasena mitte anonüümne tühi kest, vaid konkreetne inimene - see on ju Sara. See vaheldumisi algus oli huvitav küll - võinuks arvata, et on liiga hekseldav (pooleteiseleheküljesed peatükiaimused), aga mu meelest tempo säilis kenasti ja pilt püsis silme ees.

Tore oli Sara ja Alari veider juhututvumine linnas, Sara nähvamine Alari pihta ning pinge, mis sellest nende vahele tekkis. Vahel ei taheta panna peategelast, saati veel nimitegelast tegema ebameeldivaid tegusid või väljendama ebamõistlikku suhtumist, ent see kripeldus või kahetsus, see “miks ma pidin niimoodi tegema?” on lugejana just hea.

Kui nad hakkavad müsteeriumit lahendama, siis üks abivahend mõjus veidi mugavalt (neil satub juhtumisi olema ligipääs ülitõhusale salakirja muukimise programmile? Kamoon…), aga muidu oli ikkagi tore uuriv detektiivindus, arhiivide tuulamisega ja puha. Näib olevat tore suvi. Võib-olla omavahelist särinat võinuks rohkemgi olla, natuke ollakse mu meelest liiga korralikud. Raamatu alguses suudleb Sara mingit naistemurdjat Romeot, nüüd on nad Alariga kahekesi oma toas ja väikenegi oht, et Alari ema arvaks, et nad seal midagi ebasündsat teevad, paneb Alarit ütlema midagi stiilis, et hea, et Sara nii taiplik oli ja et ainult tüdrukud tulevad selle peale. Mees, kus su hormoonid on?

Faunusbotaanika oli huvitav termin, ehkki mul on tunne, et see esimene pool võiks kuidagi olla teisiti käänatud - faunobotaanika või midagi. Ma ei tunne ent vanade keelte käänamist piisavalt hästi, et siin tegelikult nuriseda. Samas on raamatus hästi esitatud seda mõistet - peategelased loevad selle kohta RationalWikist. Just see nüke pani mõistet isegi guugeldama ja teate mis - ei ole olemas. Tüng. Huvitav oli see, kuidas autor lisas siia veel faunosoliidid ehk kivide maagilise väe - tekib ühtne maagiline kompott, mis põimib elutut loodust, poolelus botaanikat ning täiejõulisi inimolendeid. Natuke jäi mulle ent hämaraks, kas faunosoliit peab ikka olema kivi (sõna ikkagi meenutab “monoliiti”, -lithos järelliide tähendab “kivi”) või on tegemist üksnes kohaga, kus kindlate taimede kasvamine käivitab võlujõu. Esiti jäi mulje, et peaks ikka olema kividega seotud, aga kui nad räägivad sellest, siis justkui nõnda, et kõige tähtsam on koht. Kas Tiuhkamäel on mingeid väelisi kive? Muinasaegseid kiviringe? Või selgub see järjes?

Raamatu meeldejäävaim visuaal on ilmselt poolik mees. Või peaks ütlema läbilõikemehike? Ei, ei peaks. Hea ja natuke hämmastav minu jaoks, et autor on leidnud veel ühe viisi tekitada lugejas tülgastust inimtaolise, ent siiski mitte inimliku olendiga - et autor on loonud õõvaorgu sobiva tegelase, kelletaolist ma ise pole seni näinud. Või on mu lugemus lihtsalt liiga väike. Natuke nagu zombi, ainult et ilmselgelt mitte - sest ta ei lagune edasi, ei ole ebainimlik või arutu. Ta on siiski justkui positiivne, ehkki läbini ebaloogiline. Olend, keda ei peaks olema.

Mulle meeldis ka piraadijutt, mis oli teksti sisse sokutatud. Stace Shelli meenutus. Tore stiilivahetus, tore lühijutt ammusest ajast (kuidas mõjunuks ta eraldi novellina?), meenutas natuke oma olekult “Watchmeni” kõrvallugu “Tales from the Black Freighter”. Too on muidugi süngem, koletum, kannab jubedat küünilist sõnumit, samas kui Stace Shelli lugu mõjub eelkõige lihtsalt põnevalt, on mõeldud avama üht müsteeriumit ja tõstatama mitu uut küsimust.

Raamatu kulminatsioonil - kombainiga maisi mahatõmbamine, jalakatüdruku (kes ehk oligi Tiuhkamäe nimes peituv tiuhka ehk tüdruk?) päästmine, Sara südamerabandus - oli hea eeltöö. Mobiiltelefoni peitmine, Alar tegelemas indiaanlastega ja Sara ajalooõpetaja Indrekuga. Pinget kruviti hästi. Siis puutus Sara kokku jalakatüdrukuga ja käis sähvatus, tuled läksid kustu. See kõik lõppes kuidagi liiga järsku. Lugemisemotsiooni ja pinge kruvimine mingi kriitilise hetkeni ning mingi lugemisrahulduseni viimine - hetkel jäi see viimne rahuldus siiski saamata millegipärast. Lugemisnaudinguline coitus interruptus. Võib-olla oli ses stseenis endas tegevust või pöördeid kuidagi vähe? Jooks kombaini juurde ja särts. Ehk saanuks jalakatüdruk millegagi hämmastada? Kuna selle järel muud eriti polnud peale järgmise osa valmisseadmise ning lõpplahenduste sättimise, oli sest kulminatsiooni poolikuks jäämisest kahju. Edasi lugedes ootasin veel mingeid suuri raputusi, aga oli pigem üsna rahulik.

Milline tuleb järg? Esiteks peaks olema Venemaa avarustesse, et leida pool indiaanlast - Poolikuks Lõigatud Mees. Teiseks tuleb tegeleda Viiresega - sellesama muinasajast pärit tüdrukuga, kel on võime südameid seisata ja taaskäivitada. On tore, et tegelastel on missioon, aga see kõik tundub hetkel kuidagi tohutu suur, selgete piirideta, isegi teatavat ängi tekitav. Neil on õnneks kaasas n-ö kompass ühe indiaanlase näol, kes teab, kus võiks olla nende kaaslane. Kas Sara ja Alari omavahelisse suhtlemisse löödud mõra hakkab selle missiooni lahendamist takistama - kas see jääb lihtsalt ühe sünge varjuna nende vahele, mis segab koostööd, või on tegemist just “veaga”, mida nad üritavad lahendada?

Ja ikkagi, üks küsimus jääb veel (kui see oli mõeldud õrritava küsimusena) - kes või mis on jalakatüdrukuga kaasas, kellest keegi rääkida ei taha? Sara ema nägi ja vakatas, ei rääkinud enam sõnagi sellest, lõpuks isegi põgenes riigist. Raamatu lõpus ameerika turist nägi ja ütles oma kaaslasele: “Kui ma ütleks, ei usuks sa sõnagi…” Juhul kui tegemist pole lihtsalt Pooleks Lõigatud Mehega, siis tahaks küll teada, mis seal on. Kas või juba ainult seepärast võiks järje ette võtta. Pealegi, autoril on jutustamisoskust, kirjutamisandi piisavalt, et temalt võib eeldada teksti, mis läheb ladusalt ja mõnuga. Hea on, kui autoris on usaldusväärset stabiilsust.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0566)