Veebruari viimasel laupäeval toimus Tartus Kultuuriklubis Salong järjekordne Hilise Lõikuse mäng. Kuigi kõnealune mänguseeria ei tohiks olla lugejale võõras, oli seekord tegemist millegi uuega. Mindi ajas tagasi, ent seekord mitte asularahvale tuttavale teele, vaid Fuusia - selle tehnilise Impeeriumi, millega esimese seeria mängus sõditi - radadele.

Tegemist oli Impeeriumi iga-aastase balliga, kuhu kogunesid erinevate piirkondade aadlisoo esindajad.

Järgnev tekst on ballil Volta Manufactoriumi masinanimismi usulahku (koondnimetusega Sinised) esindanud Viie kirjanduslike liialdustega meenutus.

—

Viimasel hetkel enne sisenemist jäi Augustus, Princeps Volta Manufactorium seisma, blokeerides oma piraka kehaga edasimineku, ning keeras pilgu tahapoole. “Ja pidage meeles, pole midagi tähtsamat, kui näidata, et Volta on ühtne.”

Octavia pärast ei pidanud ta muretsema. Perekonna teadmiste arhiveerija ja sälitajana tundis ta traditsioone ja kombeid ehk isegi paremini kui Princeps ise. Teadlastepaar dr Adin Tšorn ja dr Dva Tšorn olid kohal huvist teiste territooriumite tehnika vastu ning polnud poliitikast huvitatud, seega polnud ka nende pärast tarvis liialt muret tunda.

Kuid Sinised olid ootamatu muutuja, kelle mõtted liikusid vahel väga kummalistel radadel.

Nad kõik esindasid Voltat - traditsioonid, teadus ja usk - kuid pidid jätma mulje ühisest kolmainsusest.

Ta põrnitses piraka haamriga Sinise elututesse okulaaridesse.

“Meie eesmärk on kindlustada kaugem tulevik. Lihakõne ei paku meile huvi,” sõnas Viis, andmata edasi ühtki emotsiooni, ja võttis haamrist kahe käega kinni.

“Mida Viis proovib öelda,” aitas Delta, nais-Sinine, kes sõnades osavam, “on see, et Volta heaolu on meie kõigi huvides.”

“Siis on meil mõistmine,” mühatas Augustus.

Tegelikult polnud tal väga muud võimalust, kui usaldada, minna kaasa Siniste soovidega. Tema maa rahvas oli seda juba teinud. Isegi nende saatkonna nimed olid kõik matemaatilised eristused, nii nagu Sinised olid seda juba aastakümneid soovitanud kui loomulikku sammu raua suunas minekuks.

Praeguseni polnud neil veel konflikti olnud, kuid nüüd olid Sinised esmakordselt saabumas Fuusia Ballile. Siin oli tegemist poliitilise rästikupesaga - üks vale liigutus ning kogu Volta Manufactorium võis kannatada.

“Kakssada?” uuris Octavia mõtliku juhi käest.

Augustus turtsatas. Ka koodide kasutamine oli tänu Sinistele muutunud tavaliseks. See oli niivõrd loomulik. Nõnda ratsionaalsetest olevustest lausrumalust oodata oli ehk liig.

Pealegi, Siniste usk, mis sai alguse Volta Manufactoriumist, oli vaikselt hargnenud ka kaugemale. Tegelikult võis ju selle tugevam levitamine tulla kogu Voltale kasuks.

“Kakssada,” kinnitas Augustus, Princeps Volta Manufactorium ja astus sisse. Neid tervitasid vilkuvad tuled ja vali rütmiline muusika.

*

“Sheeh….onkhh… õigusssh,” kordas raudse näoga ja torusid täis parun Ammon kähisedes, jättes iga sõna järel mulje, nagu võiks ta kohe ära surra. Tema keha oli moonutatud ja modifitseeritud, vanust võimatu määrata.

“Vabandage mu kaaslast,” sõnas vürstinna Venenum Viridis Zahir. “Temast on vahel raske aru saada.”

“Ma mõistan,” turtsatas Delta piiludes silmanurgast oma Sinist venda. Viis oli katnud alumise poole oma näost, mis tegi temast arusaamise oluliselt keerulisemaks. “Nii et teie lähenemine tehnikale on olnud pigem praktiline?” jätkas ta arutelu.

“Täpselt,” muigas vürstinna. “Meie territoorium pole just lihasõbralik. Kuid me tegeleme arendusega.” Ta osutas käega. Ogaliste õlgadega nais-sõdur tõusis püsti ning hingas välja tossupilve.

“See on liha?” mõmises Viis. Kuigi tema hääletoonist oli emotsioone raske lugeda, tundus siin end peitvat skeptisism.

“Modifitseeritud liha,” täpsustas vürstinna rahulolevalt. "Meie uusim relv barbarite vastu."

Viis tõusis püsti ja astus eksperimendi ette. Ta oli liha suhtes kahtleval seisukohal. See tundus omavat võitlusoskusi. Lisaks välimus, mida teised lihad võisid lugeda atraktiivseks, mis tuli barbaritega suheldes kindlasti kasuks.

Kuid ikkagi - liha?

Nad olid tulnud Zahiriga esimesena vestlema, lootes leida mõttekaaslasi, samas kui Augustus tutvus nende teise naabri, Hõbevalguse Territooriumi uue juhiga. See oli teadlik valik.

Nad teadsid, et Zahiri rahvas oli suures osas mehhaniseeritud. Kuid nüüd tuli välja, et see oli vaid praktiline ning nad eksperimenteerisid lihaga. Ei mingit eesmärki raua-valgustuse suunas liikumiseks.

Siiski see võis olla vaid vahe-etapp nende teel ainuõige tõe suunas.

Viis märkas, kuidas ta pilk muutus uduseks.

“Delta. Okulaari-õlitusrituaal.”

Delta noogutas ja vaatas vürstinna poole. “Ma tänan vestluse eest ja loodan tulevikukoostööle. Fuusia nimel!”

“Fuusia nimel!” kinnitasid kõik osapooled kui ühest suust, kuigi ühest kindlast suust kõlas see taaskord kui surmaeelne korin.

Vürstinna kaval muie neid jälitamas, liikusid Viis ja Delta varjulisemasse nurka. Ainus selline oli lage ala, mille kõrval liha enesekergendamise tuba. Delta võttis vöölt väikese pudelikese ja tilgutas sealt oma venna okulaaridesse õli - vahel oli see modifitseeritud silmade puhul tarvilik.

Viis ootas kannatlikult ja vaikis.

Midagi oli valesti.

Tema pilt oli endiselt hägune. Nüüd hakkasid kehas pihta ka teised ilmingud. Olgugi, et Viis liikus selle suunas, polnud ta veel täielikult masin ja liha oli nõrk.

“Delta, hoia ja oota!” ulatas ta haamri oma kaaslasele ja sammus sirgel seljal liha kergendamise kambrisse.

Alles siis, kui uks tema taga lukustus, otsis Viis seinast tuge.

Rooste sind võtku, Zahir!

Vürstinna rääkis, et nende territoorium polnud lihasõbralik. Mida Vürstinna unustas mainida, oli see, et ka Zahiri elanikud polnud enam ammu lihasõbralikud. Milleks relvad ja laskemoon, kui vestlus ajas asja ära? Eriti, kui liha oli sellele niivõrd vastuvõtlik.

Nii et see oli modifitseeritud liha eesmärk?

Kiiritus.

Ka Viis polnud selle vastu immuunne.

Ta vajus põlvili, tõmbas katte näo eest, haaras liha kergenduskastist ja lasi ülestuleval kehavedelikul suust kasti voolata.

“Oo, masin,” ohkas Viis öökimise vahele. “Kaitse meid… hõkk… metalli ja elektriga, sest maailm on… hõkk.. hoolimatu tühermaa täis Rumalust ja Roostet… hõkk… mis meid kõiki ihaleb!”

Palve aitas. Tal hakkas kergem.

Viis kohendas oma tehnikat, andes käsu eneseparandamiseks, ja sättis maski ette tagasi.

Ta tõmbas veel korra hinge ning astus välja.

“Oled kakssada?” uuris Delta.

“Kakssada,” kinnitas Viis. Õde ei pidanud teadma, et osa tema tehnilisest ressursist oli nüüd hõivatud. Samuti polnud tarvis mainida Zahiri salarelva. Hetkel veel vähemalt mitte.

“Kuulsin Octavialt midagi huvi pakkuvat,” teatas Delta.

“Laienda,” vastas Viis jälgides, kuidas neist möödus üks edev-lihalane. Impeeriumi läänesuund oli neid ääreni täis. Õnneks polnud Volta Manufactoriumil tarvis nendega liialt suhelda.

“Siin on üks teadlane, kes väidab, et on leidnud viiruse, mis levib mööda tehnikat. Ta on valmis kõiki testima ning nakatunuid ravima.”

Sinine vend tundis, kuidas ta kulm tõusis üllatusest üles. See oli absurd.

“Kus meie teadlaste paar on?” uuris ta.

“Ma millegipärast aimasin, et sa seda küsid,” muigas Delta. “Nad ootavad meid natukene vaiksemas kohas. Konsool on püsti.”

“Hästi.”

“Su haamer,” ulatas Delta piraka relva.

Viis võttis selle tänulikult vastu, tundes seekord ka relva raskust. Tema raud tegeles siiski mitme tööga samal ajal. Kuid seda ei tohtinud välja näidata.

Juba peagi olid nad konsooli juures ning Dva Tšorn, kleenuke pika patsiga teadlane, kes meenutas väljanägemiselt heljurõisikute hernehirmutist, tõusis püsti, paljastades selle käigus oma kopsupumba hammasrattad. Nad olid juba aastaid töötanud selle kallal, et luua mittetsentraliseeritud süsteemi. Sarkofaag oli küll efektiivne, kuid kõiki mutreid samasse kasti panna polnud mõistlik. Adin ja Dva töötasid peamiselt alternatiivi leidmise kallal.

“Octavia rääkis teile olukorrast? On teil mõtteid?” uuris Delta.

Adin Tšorn, lühem nais-arst, lükkas prillid üles paljastades täielikult lumivalged silmad. “Meil on üks mõte.” Ta kiikas Dva suunas.

“Me-Me-Me võime te-te-teha isoleeritud virtuaalmasina,” kokutas dr Dva Tšorn, nägu ebaloomulikult tõmblemas.

“Mis temaga juhtus?” uuris Delta.

“Närvi-stimulandid,” seletas Adin. “See möödub.”

“Isoleeritud virtuaalmasin?” pressis Viis. Neil oli tarvis lahendust.

“J-jah, se-se-selle seadistus käib läbi konsooli ja võtab ae-aega.”

“Ja mida see tähendab?”

“See tähendab, et on tehtav, aga dr Dva Tšorn peab nii umbes kümme minutit surnud olema,” seletas Adin, samas kui tema kaasteadlane jätkas tõmblemist.

Korraga oli konsooli ümber vaikne. Või noh, nii vaikne kui sai olla kopsupumba kahisemise kõrval.

“Kas see ohtlik pole?” uuris Delta viimaks.

Adin kehitas õlgu. “Kui katki läheb, eks ma pane jälle kokku tagasi.” Ta vaatas tühja pilguga oma teadlasest kaaslase poole. “Oli see kaks kuud tagasi, kui sa viimati katki läksid? Kaua ma sind siis kokku panin?”

“Nä-nä-nädal aega,” kokutas Dva.

“No näed siis. Oli nädal aega surnud, ikkagi elus,” irvitas dr Adin Tšorn laialt.

Ka dr Dva Tšorn irvitas …või ehk oli see vaid tõmblus.

“Delta! Viis!” kõlas äkki Octavia hele hääl.

“Jah?” pöördus Delta.

“Augustus vajab teie sisendit.”

*

Augustus oli leidnud osavate kätega kaupmehe ning võtnud nõuks temaga aastane asumise ja koostöö leping teha. Kogu Volta kaaskond teadis, mida selline leping tegelikult tähendas. Princeps tegi head nägu, kuid tõenäosus, et kaupmees tulevikus Voltast lahkus, oli pea olematu - neil olid omad meetodid talendi hoidmiseks.

“Me pakume öömaja, kõhutäidet ning kõiki vahendeid - eeldusel, et kõik leiutised jäävad Volta kasutusse,” jätkas Augustus kiigates silmanurgast Siniste poole.

Kaupmehel oli kaasas kolm musta lõuaga androidi. Väidetavalt tema enda kätetöö. Sellised väited vajasid aga kontrollimist, enne kui midagi allkirjastati.

“See on hea pakkumine. Lubage, las ma pakun midagi ka enda poolt,” vastas kaupmees Alexei demonstreerides pudelikesi ja potsikuid keemiliste eksperimentidega.

“Sinu masinad,” mühatas Viis taktitundetult keset dialoogi. “On nendes hing?”

“Ah?” ehmatas kaupmees Alexei ning jättis hetkeks oma keemiliste komponentide tõstmise pooleli. “Hing? No oleneb, mida sa hingeks nimetad. Neil on tehisintelligents.”

“Huvitav,” sõnas Viis ja astus esimese androidi ette, vaadates talle sügavalt silma.

Alexei vaatas Sinist, seejärel Augustust. “Ära pahanda, nad on natuke isemoodi, kuid sõbralikud,” kinnitas Princeps.

“Olgu siis nii,” tõstis kaupmees asju lauale edasi. Viis jätkas aga androidi silmade põrnitsemist.

Öeldakse, et silmad on hinge peegel ning masinate puhul oli see isegi rohkem tõsi. Silmad olid keerulised. Nende tootmine limiteeritud kätes. Kui piisavalt sügavale vaadata, oli nende päritolu kindlaks tegemine lihtne.

Viis teravdas oma pilku, teades, et sellega muutub ta enesetunne peagi taas halvemaks, kuna eneseparandus tuli selleks ajaks peatada, ning vaatas aina sügavamale ja sügavamale androidi silmadesse.

Silmade ehitus ise polnud midagi väga võõrast ega uut, kuid tehase märgistused puudusid. Tegemist võis tõesti olla omal käel loodud masinaga. Samas polnud üks kolmest piisav tõestus.

Viis astus järgmise androidi ette ning vaatas ka talle sügavalt silma.

Huvitav. Teine android paistis juba teadvat, mida ta otsis, ning liigutas oma silmi küljelt küljele, tehes pilku sukeldumise peaaegu võimatuks. See tähendas, et need masinad polnud mitte lihtsalt tehisintelligents, vaid ka omavahel seotud teadvus, mis ei sallinud kellegi liigset tähelepanu.

Viis astus sammu tagasi ja muigas. Isegi kui need androidid polnud kaupmehe tehtud, oli neis midagi põnevat, mida tuli lähemalt uurida.

Ta andis Augustusele sõrmedega märku - see oli lühendatud kood varjatud kommunikatsiooni jaoks. Kaks sõrme oli 200 ehk hästi, viis sõrme 500 ehk edasiminek segatud.

Augustus köhatas, kinnitamaks sõnumi kättesaamist.

Nad võisid pakkumisega edasi liikuda.

“Augustus, Princeps Volta Manufactorium?” kostis äkki hele hääl.

“Jah?” pööras ülemjuhataja oma pea.

Nende laua ääres seisis kullerite sümboliga indiviid.

“Teile on kiri. Ning ka Teile, Octavia, Commentariensis Volta Manufactorium.”

Koja esindajad võtsid kirjad ning lugesid need kiiresti läbi.

“Midagi pakilist?” uuris kaupmees.

“Ei,” mühatas Augustus ja pistis kirja tasku. “Kuid vajab siiski varsti meie tähelepanu. Vormistame lepingu ära. Octavia, saada mustand ning salvesta kohtumine.”

“Juba tehtud,” vastas särasilmne abiline, kes suutis juhti poolelt sõnalt mõista. “Modifitseerisin standardlepingut vastavalt kokkulepitud punktidele.”

“Väga hea,” vaatas Augustus kaupmehe poole. “Jäänud on vaid Teie kinnitus.”

Juht proovis jätta sundimatu mulje, kuid sügaval tema silmade taga peitis end tõsine mure.

*

“Keegi proovib meid mustata,” sõnas Octavia vaikselt, kui kogu Volta esindus oli koos, ning näitas paberit. Mõlemas kirjas väideti, et on levima hakanud kuulujutud Volta Manufactoriumi liitumisest Zahiri Vürstiriigiga.

Volta oli üks suurimaid alasid ning ka Zahir polnud pisike. Sellised kõlakad tegid mõlema ala naabrid ilmselgelt närviliseks ning see närvilisus võis jõuda ka keskvõimuni. Fuusia töötas tänu keskvõimu juhtimisele, Imperaator oli kõikvõimas ja halastamatu. Polnud ebatavaline, et Imperaator karistas territooriume, kes ei suutnud oma aastakuplaane täita. Kuid veel ohtlikum oli see, kui sa olid selles liiga hea - kui Imperaator nägi sind ja sinu liitlasi võimaliku ohuna keskvõimule.

Augustus mõtles. Polnud tähtis, kes ja kuidas neid kuulujutte levitas. Polnud tähtis ka see, kas antud kuulujutud olid tõesed või mitte. Tähis oli see, kuidas lahendada olukord sääraselt, et nii Hõbevalguse Territoorium kui ka Legioniuse Protektoriaat rahule jääks.

Augustus teadis, et kõik suuremad alad tegelesid oma arenduste ja eksperimentidega ning Impeeriumi keskus ajas neid juba niigi ärevile. Ärevust üksteise suhtes polnud tarvis. Idarinne pidi olema ühtne.

“Princeps?” uuris Octavia jälgides tõsist juhti.

“Mul on üks mõte,” sõnas Augustus ja muigas. Imperaatori Koordinaator oli peol kohal ning Volta Manufactorium kui püsiva kvaliteediga suurvaldus, polnud veel vaibal käinud, samas kui mõni läänerinde aladest oli käinud juba mitu korda aru andmas.

“Octavia, korralda meile audients,” sõnas ta enesekindlalt ning pööras pea sissepääsu poole, kus paistis palju sagimist.

Uksest sisenes Sturmküborg.

“Rooste!” urises Princeps kerge värinaga hääles.

Äkki polnud Augustus oma veendumustes ja võimetes enam üldse kindel. Oli ehk Imperaator nende peale pahane ning Koordinaator jätnud meelega Volta vaibale kutsumata? Nad olid nautinud omajagu vabadust ja hüvesid, kuid ainuüksi nende eraldiseisva tehnika arendamine oli keskvõimule vastukarva. Fuusia toetas oma peaga mõtlejaid vaid siis, kui need mõtted liikusid samas suunas Imperaatori endaga.

Augustus neelatas.

Impeeriumile meeldis teha asju suurelt ja demonstratiivselt ning mis oleks olnud uhkem, kui võtta kogu Volta esindus maha keset suurballi.

See polnud välistatud.

Hetkega seisis Koordinaator koosviibijate ees ja lasi oma lasersilmal üle rahvamassi liikuda. “Meie pidustustega ühineb auväärt Sturmküborg Valdemar.”

Ta jättis pikema pausi ning vaatas külalisi.

Nende näol oli elevus, hirm ja aukartus Impeeriumi vägevuse ees.

“Kes lõpetas täna oma aastase lepingu Legioniuse Protektoriaadiga,” jätkas Koordinaator ja jättis järgmise pausi.

“Samuti on Valdemaril täna sünnipäev.”

Taaskord järgnes paus ja seekord lisandus ka muie. Koordinaator paistis lausa nautivat ruumist õhkuvat ebamugavust.

“Kõigil külalistel on selle tähtsa päeva puhul võimalik Sturmküborgile austust avaldada.”

Augustus, kes avastas, et oli viimased minutid hinge kinni hoidnud, hingas välja. “Octavia, audients Koordinaatoriga. Kohe,” sõnas ta vaikselt.

“Aga Sturmküborg?” vastas Octavia.

“Avaldame austust hiljem. Esmalt peame tagama, et asume kindlal pinnal.”

*

“Ja mida Teie sellest arvate?” uuris Koordinaator puurides pilguga Deltat. Augustus oli juba piisavalt rääkinud, nüüd oli tarvis kontrollida, kas perekonna juhi jutt oli ka õige.

Princeps hakkas vastama, kuid Koordinaator tõstis käe, sundides ta vaikima.

Delta köhatas. “Ma nõustun Princepsi arvamusega.”

Koordinaatori laserpilk libises Viie peale. “Nii et Volta Manufactoriumis ei ole sisemist konflikti?”

Augustus surus hambad risti, kuid hoidis suu kinni.

“Ei,” vastas Viis järsult. “Volta Manufactoriumis ei ole konflikti.”

“On see tõsi?” pööras Koordinaator pilgu teadlastepaari poole.

“Erinevad vaated ja arvamused ei pea ilmtingimata konfliktini viima,” vastas dr Adin Tšorn. “Need aitavad näha asju mitme nurga alt ja leida parim lahendus,” lisas dr Dva Tšorn täpsustuseks.

Koordinaator muigas. “Mitte, et Imperaator oleks konfliktide vastu, kuid meile ei meeldi ressursse raisata. Ma saan aru, et Volta Manufactorium toimib.” Ta lasi pilgu üle esinduse ja vaikis pikalt.

Keegi ei julgenud vaikust segada. Isegi Dva kopsupump oli keeratud selle tarvis vaiksemale režiimile.

“Mida soovite teie Imperaatorilt?” küsis Koordinaator jäiselt.

“On üks asi, mi-mi-mida meie teadlaste esindus sooviks Teiega tõstatada,” sõnas dr Dva Tšorn võttes kokku kogu oma julguse.

“Ma kuulan.”

“Pe-pe-peol on teadlane, kes tegeleb väidetavalt rauaviiruse otsimise ja raviga. Me-me-me tegime eksperimendi virtuaalteadvusega ning esialgsete andmete kohaselt pole tema lähenemine ilmtingimata tõestuspõhine.”

“Ja mida see tähendab?”

“Me-meil on kontrollandmed tehtud eksperimendist ning me saame seda hiljem täpsemalt uurida. Tahtsime lihtsalt tõstatada Teiega.”

Koordinaator vaatas kalgilt teadlaseid.

“Impeeriumile ei meeldi raiskamine. Seda pole vaja uurida. Kustutage data.”

“Juba tehtud,” kinnitas Octavia ärevalt.

“On teil veel Impeeriumilt midagi tarvis?” jätkas Koordinaator.

“Kui lubate,” sõnas Augustus, Princeps Volta Manufactorium vaikselt. “Mul on üks väike palve.”

*

“Ma võtan Legioniuse enda peale,” sõnas Augustus. “Octavia, sa võta Hõbevalguse Territoorium. Sinised, teile jääb Zahir. Teeme ruttu, enne kui Koordinaator lahkub.”

“Me võtaks ise Hõbevalguse,” pakkus Viis, mäletades liialt hästi kohtumist Zahiriga.

“Minugipoolest. Octavia, kas sobib?”

“Teeme ära.”

Augustuse plaan oli geniaalne. Selleks, et vaigistada teiste idaalade mured liiga võimsa naabri ees, tuli luua nelja suurima ala vahel liit, mis lubas neil ühiselt vallutada ja ressursse jagada. Ühine idarinne.

Piirid vajasid kokkuleppimist, ressursid ja võimalused jaotamist.

Zahiril oli moon, mida sai Volta droonidega lennutada, Hõbevalgusel tarkvara, mis lubas droonid autonoomseks teha. Legioniuse poolt oli pakkuda jalavägi, mis sai järgneda lendavatele masinatele ning hävitada kõik, mis droonide poolt puutumata jäi.

Tugev ühendatud idatiib ning seda kõike Impeeriumi hüvanguks, ilma et ükski aladest liiga tugevaks või iseseisvaks muutus.

Lisaks said nõnda ka teadlased omavahel koostööd teha, leides alternatiivseid vahendeid detsentraliseeritud ja sõltumatult juhitava tehnika arendamiseks. See oli ainuvõimalik tee ellujäämiseks juhul, kui midagi keskvõimuga juhtuks, mis polnud pikas plaanis ebatõenäoline.

“Octavia, üks asi, enne kui me rääkima läheme,” sõnas Augustus vaiksel häälel.

“Jah, Princeps?”

“See data, mis meie teadlased kogusid…”

“On Koordinaatori soovil kustutatud.”

“... ja?” pressis Augustus.

“... ja tagavarakoopia ootab meie serveris.”

Augustuse näole vajus rahulolev muie. Mida iganes saatus ka tõi, Volta Manufactorium oli valmis.