Nii imelik kui see ka ei ole, on see minu esimene pikem arvustus Joel Jansi romaanile, kuigi läbi on nad kõik loetud – ka J.J. Metsavana pseudonüümi all välja antud jutustused. Pikemate teoste puhul on üldiselt autori poisilik seiklejahing vähemal või rohkemal määral esile pääsenud ja mind ehedate detailide ja maailmaloomega võlunud. Lühemate tekstide puhul on haakuvust kohati keerukam leida, kuna teemakäsitlus ei pruugi mulle väga sobida või ei paku sisu lihtsalt piisavalt huvi. Antud raamatus pakutakse lugejale postmortem küberpunki, mis peaks igal itimehel silma särama ja huulenurga kergelt muigvele tõmbama, olles samas piisavalt kergesti seeditav igat masti lugejale. Nii nagu autori eelnevate lugudega, on ka siin tunda, et jutu mitmekülgsuse juures antakse sisu edasi omamehelikult ladusalt ja selgelt. Ning kui jutu lugemisel jääb tunne, et “film” veel jooksma ei hakka, siis Liis Rodeni illustratsioonid tulevad taaskord appi meeleolu looma.
Lugu ise algab – nagu ikka seikluste puhul – paraja draamaga, kus peategelasel veab kõik viltu: naine jätab maha, töökeskkond on väljakannatamatu ja pohmelus vaevab täiega. Ja nagu kõike seda veel vähe oleks, saabub peatselt ka surm ja paradiisi pääsemine; see kõik on aga alles algus. Ja väga hea algus, sest lugeja on ennast juba peategelasele kaasa tundma sättinud ning temaga samastunud, sest kellel meist poleks selliseid päevi või situatsioone ette tulnud? Üldiselt on kõikidele tegelastele loodud piisavalt detailne taustalugu ning igaühele on mõni korralik krutski ka külge poogitud või iseloomuomadusi veidi üle võimendatud, et lugejal igav ei hakkaks.
Eriliselt nauditavaks teevad jutu aga siiski virtuaalmaailmad ja nende toimimisega seotud detailid – nii riist- kui tarkvaralised. Raamatute puhul olen ma asjade toimimise ja füüsika seaduste suhtes vägagi leplik, kui autor suudab asjad enam-vähem loogiliselt ära seletada: ma ei lähe marru, kui laser või ründesüstik vaakumis häält teeb. Antud romaani puhul arvan ma, et isegi “professionaalsed kretiinid” peaksid kogu süsteemi toimimisega rahule jääma. Kui rääkida seostest teiste teostega, siis minul viskas esimesena ette ikka Matrix: peategelane ärkab üles maailmas, kus kõik on kood ja tehisintellekt korraldab sinu elu. Samas aga tuli mulle läbi jutu rännates ja erinevate ajastute tegelasi ühtsesse keskkonda kokku pannes silme ette Philip José Farmeri “Riverworld”, kus samuti erinevate ajastute inimesed äratatakse surnuist ja neil on justkui kõik igapäevased vajadused kaetud, aga keegi ei tea, miks see sündis ja mis on selle kõige eesmärk. Olen ka autori enda poolt teose loominguliseks mõjutajaks märgitud Rajaniemi “Kvantvarast” lugenud, aga mulle see just kuigi kustumatut muljet ei jätnud, kuid autori teiseks mõjutajaks olnud strossilikkust õhkab loost küll – aga mitte üleliia. Sarnasusi teisi virtuaalmaailmu käsitlevate lugudega on veelgi. Näiteks tempo ja meelelahutuslikkuse poolest võrreldav täiesti raamatuga “Valmistub esimene mängija”, aga õnneks on antud teoses klišeesid tunduvalt vähem.
Kindlasti pärast seda üdini positiivset arvamust küsitakse: "Noh, kas on ka millegi kallal viriseda või ilkuda?" Tegemist ju ikkagi eestlaste lemmikspordiga – teise eestlase järamisega. Kui just peab, siis vingun: raamat saab liiga kiiresti läbi. Kui hoogu sattuda, siis rohkemaks kui üheks nädalavahetuseks sellest ei jagugi. Samuti võivad nii mõnedki meta-naljad jääda IT valdkonnaga mitte-nii-kursis-oleval lugejal märkamata, aga eks see näitabki autori oskust jutustada sama lugu samal ajal mitmel erineval tasemel erinevatele auditooriumitele. Lisaks oleks võinud peategelasele mingi sihi juba veidi varem kätte anda. Esimene kolmandik raamatust kulub puhtalt tegelaste ja uudse maailmaga tutvumiseks, ent see näib kohati eesmärgita uitamisena, lihtsalt näitamaks, kui ägeda asja autor valmis on meisterdanud. Ning kõige viimane kriitikanool läheks epiloogi pihta, mis stiili poolest haakub kogu ülejäänud jutuga veidi kehvemini. Samas on see ilmselgelt taotluslik, lihtsalt mitte minu maitse – veidi kauge ja abstraktne.
Seega: kui vähegi suurejooneline maailmaloome pluss tehnilised detailid ja tempokas seiklus sobib, siis tasub “Ajudraiver” ligi haarata küll. Lisaks pakub teos palju paremat meelelahutust kui näiteks sama teemat käsitlev “Westworldi” seriaal, mille viimast hooaega ma ka just hiljuti vaatasin. Kindlasti mängib siin oma osa võimalus tegelasega paremini samastuda: lugu toimub ju osaliselt siinsamas Eestis ning kes ikka itimeest paremini mõistaks kui teine itimees.
