See on Osvald Soobli romaani „Üle ilmapiiri“ neljas osa. Päris uutel lugejatel soovitab toimetus alustada lugemist esimesest osast https://www.ulmeajakiri.ee/?jarjejutt-ule-ilmapiiri---osa-1

 

8. Mari läks koju

Lennukauto „Pingviin“ lendas põhja poole, Mari vaatas veel korraks üle õla aknanurgast välja, kõrbesse jäänud emalaeva poole. Päike oli madalal idas, Sahara kõrbes oli algamas uus päev. Ka Eestis pidi sel juhul hommikupoolik olema. Kuhu kõigepealt lennata? Loomulikult tahtis Mari väga Tõnut näha. Aga isa ja ema? Äkki on isa taas vaba? Ehk lasi Eesti vabariik nõukogude sõjaväelast rünnanud mehe ennetähtaegselt vabaks? Peale hiidkärpide juurde asumist oli Mari kaks korda käinud maal vanaema juures ja mõlemad korrad olid lõppenud kokkupõrkega nõukogude eriväelastega. Viimasel korral oli isa rünnanud ohvitseri, kes Laptoni poole põgenevat Marit tulistas, ja peksnud selle vigaseks. Sellest päevast alates polnud Mari söandanud vanematega kontakti otsida. Kui kaua juba? Seitse, kui mitte lausa kaheksa aastat! Kärpide juures elades oli ajaarvamine sassi läinud, Mari ei olnud enam endas kindel. Mari väänas end istmel, katsetades, kas see aastatetagune vigastus end endistviisi tunda annab, kuid ei. Peale allakukkumist Argeelil ta seda valu tundnud ei olnud. Kuid tal oli üks uus meeldiv tunne. Mari tundis taas, et tal on kodu. Ja see ei ole mitte Ra korter Pluutol ega eluruumid Gorti baasi kasvuhoonete juures ega ka tähelaev Nemesis. See oli koht, kus ta elas enne kärpidega kohtumist, see oli terves universumis täiesti ainulaadne koht. Kodu. Vanemad. Õde Liis. Ükskõik, kui kaugel Mari ka ei käinud ega olnud, ühel päeval ta lihtsalt pidi tagasi pöörduma. Mis on vahepeal juhtunud? Nõukogude sõjavägi on läinud. Ilmselt ei ole enam kedagi, kes teda niimoodi ründaks, nagu 8 aastat tagasi. Kui palju isale mõisteti? Kas vahepealne impeeriumi lagunemine ja uue võimu tulek muutis midagi ka tema elus? Mari tundis selja taga Orkaani, admirali, Pluuto lahingulennukeid ja ristlejaid. Vaevalt keegi söandas teda rünnata või häirida. Kodus võis käia samamoodi rahulikult ja julgelt, nagu ta Tõnu juures oli käinud. Miks ta küll varem seda ei teinud? Aastatetagune kuulihaav rinna all andis siiski tunda.

Pingviin laskus mõnekümne meetri kõrgusele Vahemere lainete kohale, Mari hoidis kiirust mõõdukalt allpool helibarjääri ning võttis suuna Bosporuse väina peale. Valligi kergitas pead ja vaatas välja, suure kiirusega mööduvat ja hommikupäikeses sillerdavat merd ja kaljuseid saari taamal. Maa oli ilus. Uskumatult ilus. Kõige ilusam paik kogu universumis. Mari silma välgatas päikesekiir, mis peegeldus ühelt rubiinilt Filifjonka sõrmuse pealt. Korraks tekkis kahtlus, kas Mari on ikka tagasi, kas Maa pole vahepeal suureks Muumioruks muutunud. Mari mõtles juba hakata galaktika kaarti ja aega võrdlema, ent siis märkas ta eemal suurt kruiisilaeva ja suunas Pingviini sinnapoole. Möödavilksataval päikesetekil paistis päevavarjusid, lamamistoole, poolpaljaid inimkehi, päikeseprillidega nägusid. Midagi polnud muutunud, Maa oli endine, õhustik tuttav ja kodune. Mari oleks kohe tundnud, kui ta oleks Maa asemel tagasi Muumiorgu sattunud.

Kommunikaator helises.

Mari avas sideaparaadi ja kuulis kohe admirali häält: “Kuule, Mari, mis suhe sul viimasel ajal Vikiga oli?”

Admiral oli siis oma raportite lugemisega Viki pahandusteni jõudnud. Kas ta kutsutakse nüüd tagasi Orkaanile, ülekuulamistele?

Mari mõtles natuke. “Ei oskagi öelda, ei suhelnud temaga palju. Oleks tahtnud rohkem suhelda, aga tööd oli palju ja me töötasime teineteisest nii kaugel…”

“Kuidas ta meeleolu oli?”

“Kurb. Nukker. Kartis midagi,” vastas Mari juukseid sättides.

“Kas ütles ka, mida ta kardab või miks ta kurb oli?”

“Ei öelnud, ma proovisin pinnida küll, aga ta ei vastanud, ütles vaid, et ma saan hiljem teada.”

“Aga varasemast ajast? Kas ta kaebas midagi, et talle tehakse ülekohut või et ta tahaks kärpidele halba?”

“Ei mäleta midagi sellist. Aga paistis, et ta hoidis midagi eneses, ta ei kurtnud, tegi tööd, mis vaja, aga oli samas kuidagi nukker ja hoidis omaette. Mina küll kahtlustada ei oska. Kas pean tagasi pöörduma?” küsis Mari.

“Ei, ei ole vaja, peaasi, et sa mul ära ei kao. Nojah, eks see ole üks ütlemata kummaline lugu. Miks ta ometi nii tegi, ei tea. Ei teagi, kust otsast edasi uurida. Äkki luure selgitab midagi Ge kaudu välja. Väga segane lugu.”

“Aga küsi Kai käest. Äkki tema teab midagi? Kai ka suhtles Vikiga,” pakkus Mari.

“No Kai on omaette nähtus, ühel hetkel tundub, et ta varjab midagi, samas paistab, et ta tõesti ei tea midagi. Ja need Ra jutud hirve haavata saamisest ja haihtumisest… Ei taha mõeldagi kohe,” ohkas Tah.

“Sa lased ta siis minuga Maale elama?”

“Ilmselt küll. Aga biolabor peaks temaga veidi tegelema enne. Saad ju isegi aru.,” kurtis admiral.

“Peaasi, et te talle haiget ei teeks,” vastas Mari.

“Vist ei ole mõtet jah, kui Lani jutt tõele vastab. Ja see haihtumine Laptoni pardalt. Tegime koos Raga selle ajaliselt selgeks, millal see aset leidis, mis mehhanismid laevas liikusid ja kus laevasolijad parasjagu viibisid. Kai haihtumine sealt kuhugi ei tea mis dimensiooni on dokumenteeritud. Päris hull lugu,” kostis kuularist käre hääl.

“Mis ma siis teen? Tulen tagasi?” pakkus Mari.

“Ei,” ohkas admiral. “Mine korralda oma asju, ma katsun siitpoolt midagi ajada ja toimetada. Aga ära kao. Seda Viki asja me siin alles juurdleme, äkki tekkib veel küsimusi.”

“Loomulikult ma ei kao ära, olen paratamatult teiega seotud, elagu ma Maal või Pluutol.”

Järgnes pikem vaikus, Mari vajutas kommunikaatori kinni. Pingviin oli jõudnud Bosporuse väina kohale, kahel pool paistsid kaljused kaldad, meri oli tihedalt täis mitmesuguseid ja mitmes suuruses laevu.

Tagasitulek oli paistnud nii helge ja ilus, Mari oli selle saginas Viki mured sootuks unustanud. Seda šokeerivam admirali kõne aga oli. Meri Pingviini akna taga paistis jälle kauge, laevad elasid oma elu ega tahtnud midagi maavälisest lennukautost teada. Mari oli oma muredega üksi. Kõik, mis temaga oli juhtunud, tuli temaga igale poole kaasa. Ikka tundis ta Lani hingust enese kuklas, lennaku ta Musta mere kohal või magagu Tõnu kaisus. Admiral paistis küll tore ja mõistlik, ent ikkagi tundis Mari, et midagi on seal valesti.

Miks ikkagi Viki niimoodi tegi? Mida ta üleüldse tegi? Äkki ei teinudki midagi, murdis niisama kuhugi keelatud andmebaasi sisse ja sai teada midagi kohutavat? Äkki kartis ta seda? Ei, Lan väidab, et vahendas andmeid Gele. Jah, ta vassis Monstrumi kaamerate stereojuhtimise programmi koodidega, lendas läbi atmosfääri selle asemel, et rahulikult ballistilisel trajektooril Mariga kaasa lennata… Küllap Lanil ikka õigus oli. Miks Viki ometi nii tegi? Väidetavalt murdis raamatukokku ka sisse ja vahetas andmebaasis novelli “Filifjonka, kes uskus katastroofe” teksti miski religioosse ettekuulutuse vastu. Miks ometi just sellise novelli teksti, mis Filifjonkast rääkis? Ja nemad käisid ajamasinaga Muumiorus ja kohtasid just Filifjonkat. Kas see oli lihtsalt juhus? Viimast korda, kui Mari Vikit nägi, ütles ta, et ta on viimane. Selles religioosses tekstis – kuidas Ra seda nimetas? Ge raamat? – oli samuti juttu kellestki Viimasest, kes toob ära Püha Kristallkärbi. Ja Viki ei olnud antiloop. See oli Marile selgemast selgem, väliselt oli Viki küll Ge antiloobile väga sarnane, aga kui tähelepanelikumalt jalgu ja hambaid vaadata, oli selgelt näha, et nad ei olnud samast liigist. Kes ta ometi on? Marile meenus veel see kummaline uni Orkaani hospidalis, kus ta tunnetas ühe salapärase olendi lähedalolu, kelles ta pärast Filifjonka ära tundis. Mõistusega antiloop, kes ei olegi antiloop ja kes teab mingit kohutavat saladust. Filifjonka. Kai ka! Ei, need ei olnud hiidkärbid, kes seda ängi tekitasid, hiidkärbid olid siin tühised. Siin oli miskit muud, määratult suuremat ja võimsamat, miskit sellist, mis paistis läbi Filifjonka pilgu. Mari tundis, et see salapärane Miski oli kogu aeg olemas olnud, Mari polnud teda vaid tunnetanud, see Miski polnud tähelepanu äratanud. Ent nüüd oli see Miski liikuma hakanud. Hakanud midagi tegema või oli hakanud selle Miski sees midagi liikuma. Vääramatult ja armuheitmatult…

Mari teadis, et ta ei saa selle eest põgeneda, ta oli selles lootusetult sees. Korra oli ta kahetsenud, et Kai Orkaanile oli jäänud, nüüd aga tundis ta, et tahab kõigest üleloomulikust võimalikult kaugele hoida. Ta tahtis sellest kõigest puhata! Ta tundis, et ta peab minema natukeseks ajaks, kasvõi mõneks päevakski, oma pere juurde, meenutama vanu aegu ja end kõigest kärpide, Kai ja Filifjonkaga seonduvast välja lülitama. Tüdruk vajas puhkust.

Pingviin jõudis Ukraina kohale. Mari vaatas jälle kord punaseid rubiine sõrmusel ja mõtles korra sõrmust Pingviini pardalaekasse panna. Aga Filifjonkas oli ta tundnud midagi nii helget ja kirgast, alati, kui see meelde tuli, rahunesid Mari mõtted, murepilved eemaldusid, Marile meenus jälle kodu. Taas paistis taevas kutsuvalt sinine, kevadised viljapõllud ja metsad pehmed ja rohelised, justkui ootasid eksinud maalast oma kaissu. Ehk saab Mari tõesti puhata, ehk ei ole vaja admiralil või Kail talle jälle helistada.

Aga mis teda ees ootab? Kas ema ja õde Liis elavad ikka endiselt Kivi tänaval? Mis isast saanud on? Mis on neist üldse saanud, kas ta neid enam äragi tunneb? Kaheksa aastat on ju möödunud! Kas ema Mari üldse ära tunneb? Mari vaatas üle õla hobuse poole. Valli vaatas mõtlikult mööduvaid maastikke, Mari ei osanud praegu aimata, millest hobune mõtleb. Ootusärevust ja rõõmu peatsest rohelusse pääsemisest ta silmist praegu ei paistnud. Kui ka Mari ema oma tütart ära ei tunne, siis vähemalt Valli tunneb ta kindlasti ära. Mis Liisist saanud on? Kas ta on ikka veel üks väike tüütus? Kas ikka veel hakkab Mari kallal tema priskuse pärast norima? Ei saa enam, pole enam eriti midagi, mille kallal norida! Ja ta ei saa olla enam väike, ta on ju Marist ainult kaks aastat noorem. Äkki on juba abielus ja üldse kodunt ära läinud? Vaevalt küll, ta peaks praegu alles keskkooli lõpetama, mõtles Mari kiirelt arvutades.

Pingviin läbis pilverünkaid, akna taga vaheldus valge, sinise ja altpoolt paistva roheluse värvide mäng. Mari lükkas rooli ette, vältimaks ohtlikku lähenemist lennukile. Kaart näitas juba, et Pingviin lendas Balti riikide õhuruumis. Mari tõusis veel kõrgemale ja jälgis passiivradari näitusid. Ei ühtki raketikompleksi sihtimissignaali ei tulnud enam, mitte miski ei sundinud teda laskuma puulatvade kohale allapoole radarite nägemisulatust, nagu ta mõned korrad Ukraina kohal oli sunnitud tegema. Tundus siiski, et kaks lennukit jälitavad teda. Mari ei lasknud ennast sellest segada, jätkas lendu kiirusega allpool helibarjääri.

Olgugi, et vene sõjavägi oli läinud, tekkis Maris ikkagi kahtlus, et kuidas ta Maa võimudega suhtlema hakkab. Mida ütleb liikluspolitsei Pingviini kohta, mida veterinaarametkonnad Kai kohta – olgugi, et hirv oli kodustatud ja paks, oli ta võimude jaoks ikkagi metsloom, keda tavakodanikud ei tohi pidada. Tavakodanikud? Ei, Mari ei saanud iialgi enam tavakodanikuks. Mis teda ometi ees ootab? Kas ta üldse saabki enam rahulikult Tõnu vanaisa juures maal elada või surutakse ta kuhugi eriteenistuste tähtsate härraste hulka hiidkärpide tsivilisatsiooni tutvustama?

Lennukid kiirendasid lähemale, arvuti näitas sihtimisradarite signaale. Sõjalennukid. Samuti tuli neilt mitmesuguseid raadiosignaale. Mari jätkas mõned minutid endisel kursil, siis aga teatas arvuti äkki maalaste õhk-õhk rakettide signaalidest. Tüdruk tõmbas rooli sülle ja andis ioonmootoritele kõvasti võimsust. Mõnekümne sekundiga oli Pingviinil neli helikiirust sees ja suund poolkaldu taeva poole. Lennukid jäid kaugele maha ja rakettide märke Pingviini radarile ei ilmunud. Mari tõmbas ioonmootorite kontrollerid kinni ja lasi Pingviinil ballistilisel trajektooril Eestile lähemale hüpata. Ei lasta ikka rahus läbi pilvede lennata, ikka tuli puulatvade kohale laskuda.

Kuhu Pingviin langes üldse? Kaart näitas, et kohe ületatakse Eesti piir. All olid mõnekümnemeetrised mäed ja järvesilmad, omamoodi huvitav oli nende mägede vahel loogelda. See pidi olema juba Haanja kõrgustik.

“Valli! Me oleme kodus! Kas sa tead, mis asi on kodu?” küsis Mari elevusega. “See siin on Tartu maantee!”

Mari aeglustas lennukautot, tõmbas järjest üle lülitite, käivitades püstmootorid ja lasi rattad välja. Pingviin laskus asfaldile, tõmbas tiivad sisse, kere alt tõusis tagatulede paneel, mis varjas ioonmootorite düüsid. Paneeli keskel ilutses number PLUUTO1. Ammu polnud Mari maanteel autoga sõitnud, ta mäletas lapsepõlvest, et see oli tore. Mis siis, et tol ajal vaatas ta tagaistmel aknast välja ja nüüd oli rooli taga. Aga valgus ja üle juhtimispuldi ning kõrvalistme pruunika polstri jooksvad varjud olid endised. Nagu ka klaaside taga mööduv rohelus, põllud ja majad. Ta polnud aastaid seda näinud, kange tahtmine oli Maale tere öelda, hõisata, pidada Pingviin teepeenral kinni, hüpata rohtu ja veeretada end maanteetammist alla ja jääda selili heina ja põllulillede vahele lebama ja pilvi ning taevasina vaatama. Ei, praegu pole selleks aega. Mari tundis täiesti selgelt, et see aeg tuleb. Miski kummaline sisetunne ütles, et ta on kodus ega lähe enam kärpide sekka tagasi. Või oli see tunne petlik?

Maantee viis läbi sügava ürgoru, vastaskalda nõlva taga aimus Tartu telemast. Veel minutike sõitu ja Mari ees laius kodulinn. Siin oli kool, mis pooleli jäi, kodu, kust ta pooleldi vägivaldselt ära kisti. Kas ja kuidas ta suudab oma elulõnga nõnda kokku vedada, uuesti kokku siduda, selle ligi kümneaastase puuduva jupi vahelt ära siluda? Korra veel mõtles tüdruk sinitaevale ja põllulilledele ja vaatas tahavaateekraani, kus paistis Lõuna-Eesti kuppelmaastik. Peagi varjas selle üle orunõlva kulgeva maantee hall asfaltküür. Või lasta tiivad välja, tõmmata juhis enda poole ja põgeneda hoopis Tallinnasse Tõnu kaissu? Ta teadis, et noormees igatseb teda. Mari igatses noormeest samamoodi. Aga mille eest ta põgenema pidi?! Kodu eest? Hilja juba, ei põgene ta enam kuhugi, tagasiteed ei ole!

Linnas oli palju muutunud, palju maju oli kadunud, palju uusi ehitatud. Inimesed käisid teistmoodi riides, tuttavaid nõukogude autosid liikus vähe, kõik tänavad olid vallutanud sellised väljamaa autod, mille mudelitega kunagi klassivennad üksteise ees uhkustasid ja mis kunagi olid nii haruldased, et kui mõni kuskil peatus, tormasid kõik klassi poisid seda uudistama. Mari mäletas siiski, et Võru buss pidi linnapiiril üle raudtee põikama, kui ta kesklinna bussijaama tahtis jõuda. Mari oli natuke kartnud linnaliiklust, aga kui ta selles juba sees oli, ei tundunudki asi nii hull. Pealegi oli ta harjunud suurt tähelaeva juhtima, linnaliiklus meenutas rohkem hiidkärpide robotite ja transpordikärude liikumist Orkaani koridorides, ent ei olnud nii kiire ja närviline.

Jälle sai Mari mahti ringi vaadata. Paljud majafassaadid pakkusid äratundmisrõõmu, mõnest, mis oli jäädavalt läinud, oli kahju. Küll aga ei olnud kuskil enam ühtegi venekeelset poesilti, kõikjal olid miskid ärid ja aktsiaseltsid, reklaamtahvlid kutsusid mobiilifirmadega liituma ja supermarketites raha kulutama. Kohmakas kaubandusvõrk oli kadunud, asemele olid tulnud suuremad ja väiksemad, toimekad ettevõtjad. See ei olnud ainult vene sõjavägi, mis siit kadunud oli. Kõik paistis palju rõõmsam ja elavam, kui Mari kooliajast mäletas. Suur sild üle Emajõe oli endine, ent ei mõjunud enam nii võimsana kui vanasti, sest lähikonda oli suuri ja uhkeid klaasseintega kõrghooneid kerkinud. Kuhu need kerkinud on? Vanade puumajade asemele! Marit läbis korra judin, et kas kodu enam alleski on.

Kivi tänavasse keerates ta rahunes, sest see oli kõige oma hekkide, porilompide ja majadega peaaegu endine. Teedevalitsuse hoovi plank polnud muutunud, enamus maju polnud üldse muutunud. Mõni üksik oli vaid kadunud. Alles oli ka kodu – kahekorruseline luitunud krohviga puumaja tänavanurgal. Tädi Tooni väike maja oli hoovi keskelt kadunud, nagu ka suur ja vilets puukuur ning liivakast, kus Mari kunagi mängis. Altnaabrite suur kask ja viljapuuaed olid veel alles. Mari ronis autost välja, sirutas end ja lasi pilgul üle ümbruse libiseda. Ka saiapood teisel pool tänavat oli alles, linna pool hoovi küljes kõrguva kivimaja pööninguaken oli endiselt mädanenud ja katki. Mari tegi otsustavad sammud, avas aiavärava ja manööverdas Pingviini hoovi, lasi Valli välja.

Marile meenus päev oma esimesest koolinädalast, mil ta ühe oma klassi tüdruku endale külla kutsus. Nüüd oli ta justkui Valli külla kutsunud. Kui veider tunne see oli! Mari kutsus hobust ja astus kitsast kivitrepist üles. Trepp tundus uskumatult väike ja kitsas, sest Mari oli vahepeal palju kasvanud. Kaheksa aasta järel tundis ta taas altnaabrite ukse vahelt lenduvaid maarohtude aroome, pilk libises üle musta tahvli koridori seinal. Number kolme taga oli Mari perekonnanimi KASE trükitähtedega endiselt alles, seda polnud kordagi kustutatud ega uuendatud, ehkki see oli kriidiga veetud. Isegi naabripere KALLASMAA viimaste a-de kohal olid täpid alles, mis Mari kunagi ulakusest kriidiga sinna sodis.

Mari vaatas korra tagasi ja nägi jälle tuttavat pilti, mille moodustas muru ja betoonplaatidest aiatee. Selle vaate varjas nüüd valge hobune, kes trepile lähemale astus ja küsivalt tüdrukule silma vaatas.

“Kas sa saad siit üles?” muretses Mari, vaadates kitsast ja järsku treppi. Aga see oli betoonist ja tugev. “Ahjaa, ma ei ole sulle midagi rääkinud sellest kohast. See on minu kodu.”

Valli kõhkles hetke ning asus üles ronima. Terve trepikoda sai teda täis, Marile tundus hobu nüüd väiksekstõmbunud kodu taustal uskumatult suur. Koridoris ei olnud midagi muutunud, valamu haises endiselt, kojakapi uksed olid endiselt kulunud ja mustad, kodu ustki ei olnud üle värvitud. Kõik oli täpselt nii, nagu kaheksa aastat tagasi, isegi koridori lampi polnud ära parandatud, valgus pääses koridori ainult läbi trepikoja akende, nüüd varjas niigi kasinat valgust Valli suur kogu. Ent Valli oli siin uus ja võõras, samuti oli see kitsas haisev koridor hobuse jaoks midagi täiesti uut ja seninägematut. Ta vaatas rahutult ringi ja nuhutas uksepragusid. Põrand nagises ta raskuse all.

Mari seisis ukse ees, vaatas roostetanud numbrisilti. Hingas siis sügavalt sisse ja vajutas kella. Ehk ei ole kedagi kodus, ehk lükkub see hetk edasi… Läbi ukse ja kõrvade jõudis teadvusse tuttav armetu plärin, mis kunagi tähendas Mari jaoks külaliste saabumist ja täitis ta alati rõõmsa elevusega. Täna oli see aga lihtsalt mälestus lapsepõlvest. Hetk ei lükkunud siiski edasi, ukse tagant kostis nõudekolinat ja samme, link liikus. Jälle nägi Mari tuttavat pilti köögiakna ja altnaabrite kasega selle taga. Valguse ette ilmus lokkis peaga keskealine naine. Ema. Vähimagi kahtluseta tundis Mari ema ära. Ema aga kahtles tõsiselt, vaatas Marile otsa, siis valget hobusematsakat ta taga ning küsis ettevaatlikult: “Mari?”

Karjatas siis veendunult “Mari!” ja krapsas käed ümber kadunud tütre. Mari ei saanud enam ema rinna najal olla, nüüd pidi ta veidi kummarduma, et ema kallistada, ta oli vahepeal emast pikemaks kasvanud. Käed värisesid ja pitsitasid keskealise naise keha, Mari nägi üle ema õla tuttavat pliidirauda ja põranda linoleumi mustrit. Aga need hägustusid silmavees. Valli seisis koridoris ega osanud seisukohta võtta. Kas temal on ka kuskil ema? Või isa? Vaevalt küll... Ent Valli ei osanud neid taga igatseda. Ta oli hobune, mitte inimene. Samas meenusid talle kurvad igatsushetked, mil tema oli juba allakukkumisest terveks saanud, aga Mari oli alles palatis või oimetult laborilaual. Äkki Mari igatses ema samamoodi, nagu tema igatses Marit? Naised istusid teine teisele poole köögilauda, Valli astus sisse ja lükkas ettevatlikult tagajalaga ukse kinni.

“Mis ime siis pani sind lõpuks ometi koduteed üles leidma?” küsis ema tütrelt.

Mari ei vastanud, vaatas vaid lauavakstu mustrit, pani käed laua peale.

“Varem me ikka ootasime, kui oli kuulda jälle maavälistest kosmoselaevadest, pärast kuulsime Tõnu vanematelt, et olid külas käinud… Miks sa ometi siia ei tulnud?”

Mari vaikis pikalt, vaatas Tõnu kingitud sõrmust.

“Mul on rinna alt ikka valus, kui ma teatud liigutusi teen. Lea ütles, et seal on närv katki, et see on vähetähtis närv ja selle parandamine oleks liiga keeruline ja eluohtlik,” lausus Mari lõpuks.

“Mis närv? Kes on Lea?”

“See närv, mille see sõjaväelane seal maal tookord puruks lasi… Lea on emalaeva esimese biolabori vanemlaborant. Hospidalis ravitakse seal vaid kärpe, seal need arstid inimest ravida ei oska, seepärast olen tervisemuredega ainult mööda biolaboreid käinud,” seletas Mari.

Emale meenusid õudsed hetked Kõrveküla taluõuelt, mil õu oli nõukogude sõdurite poolt sisse piiratud ja Mari jooksis Ra tähelaeva poole. Kõlasid venekeelsed käsklused ja hõiked, Mari ema karjus tütart tagasi, kuna tütar ei saanud aru, et teda ähvardatakse maha lasta. Tütar ei kuulanud ema sõna ja jooksis edasi nagu sinakasvalge kakuke. Ta oleks pääsenudki, kui ta tähelaeva trepil peatunud ja tagasi vaadanud poleks. Kajas lask ja Mari rinna alla tekkis punane laik. Ema nähes langes tütar, kui paks lumivalgeke, selili tähelaeva sisemusse, trepp kerkis üles ja tähelaev tõusis lendu. Ei leevendanud ema valu linna poolt tõusev tulekuma, mille põhjustas Ra, kui ta osalt vihast ja osalt hoiatuseks Laptoni pardarelvadest Raadi lennuväljal mitu kaugpommitajat ja kütusehoidla maatasa tulistas ega ka isa toores kallaletung nõukogude ohvitserile, vaatamata, et ta jõudis ohvitseri peaaegu surnuks peksta enne, kui ülejäänud sõjaväelased tal käed selja taha väänasid. Vähemalt ei kestnud teadmatus väga kaua, paari nädala pärast sai ema Tõnu vanemate kaudu teada, et tütar jäi ikka ellu.

“Mari, vene sõjaväelasi ei ole siin enam ammu!” ohkas ema.

Mari vaikis ja vaatas sõrmust.

“Kus isa on?” küsis Mari lõpuks.

“Tööl. Ta on ammu tagasi. Talle mõisteti kaheksa aastat, sellest jäi võimuvahetuse segaduste käigus neli alles.” Ema vaatas Vallit, kes oli kogu pliidiesise hõivanud ja küsis: “Kas see on Faliine?”

“Jah. Ma ei mäleta, millal ma viimati talle “Faliine” ütlesin, alati olen teda Valliks hüüdnud,” vastas Mari. Hobune lasi nina madalamale ja pilgutas silmi, mille nurkadest jooksid pisaranired. Tõesti, ta polnud kuulnud ammu nime “Faliine.” Ta ei olnud seda nime unustanud, see nimi pandi talle juba siis, kui ta väike varss oli. Kunagi oli ta lihtsalt tundnud, et ta tahab näiteks süüa või siis magada, aga mingil hetkel tundis ta konkreetselt, et Faliine tahab süüa, Faliine tahab juua, Faliine tahab magada, Faliine ootab paid. Justnimelt Faliine, mitte keegi teine. See nimi oli olnud hobuse iseseisva mõtlemisvõime aluseks.

“Mis temaga juhtunud on? Miks ta nii jubedalt paksuks on läinud? Ma vaatan, et sina oled oma kaalumuredega ühele poole saanud, pärandasid kõhuorjuse oma hobusele või?” küsis ema.

“Ah, nad on kõik sellised, need kärpide koduloomad. Süüdi on see sünteetiline jogurt, millega kärbid loomi nuumavad. See on vastupandamatult maitsev. Aga näe, minul õnnestus loobuda. Vallil eriti mitte,” jutustas Mari.

“Aga Faliine, ta on armas küll, aga kas sa ei karda ta tervise pärast?”

“Ta on aretatud seda rasvakoormat taluma, see tema südamele liiga ei tee. Aga see, et ta ei ole grammigi maha võtnud, tal tuleb muudkui juurde. See teeb mind murelikuks küll. Aga – praegu hakkab see suvi, mil ma loodan, et Val… Faliine hakkab ka alla võtma.”

“Mis sa sellega öelda tahad? Läksid kohe rõõmsamaks?” imestas ema.

“Seda, et ma loodan… Et sellest suvest peale ei pea Faliine enam kosmoselaevades konutama ja sellest kärpide nuumamisjogurtist toituma,” vastas Mari Tõnu kingitud sõrmusega kätt emale lähemale lükates.

“Mis mõttes, mis sa…” kokutas ema, vaatas esmalt Tõnu kingitud sõrmust ja siis teist, uhkemat kalliskividega sõrmust Mari teises käes. Mari jätkas: “Ma käisin talvel siin. Tõnu kinkis selle ja palus mu kätt.”

“Jeesus Maria!” hüüatas ema jahmunult.

“Ta lubas jaanipäevaks aja kinni panna, nii et kui kõik hästi läheb, siis teeme pulmad…”

“Kas sa mõtled ka mis sa räägid? Sa pole kaheksa aastat Maal elanud ja nüüd tuled ja teed pulmad ja arvad, et see on nii lihtne või…”

“Ma tean, ma tean, et see on väga raske, veel raskem on kärbid sellega nõusse saada, ma ei kujuta ettegi. Ainult loodan,” katkestas Mari ja vajus norgu.

Ema vaatas tütart kaastundlikult, nii tükk aega, võttis siis tütre käe ja silitas seda.

“Vaene väike Mari. Sul pole viit klassi haridust, oled pool elu veetnud mingite kangaroidide hulgas ja oled nüüd siin nagu kodutu kassipoeg.” Uuris siis Filifjonka kingitud sõrmust ning küsis: “Nii ilus sõrmus. Kohe uskumatult kaunis. Kust sa selle said?”

“On jah. Muinasjutuliselt ilus. Ehk ma millalgi räägin, kes selle mulle kinkis. See võib olla mitte ainult Maa, võib-olla kogu Päikesesüsteemi kõige hinnalisem ese. Aga unusta see, las tema olla,” lausus Mari.

Toa poolt kostis kellalööke, ema vaatas kella ja hüüatas ehmunult: “Issand, ma pean juba tööl olema, ma pean jooksma! Vaata omale saia-leiba… Liis on eksamil, ta peaks varsti tulema.”

Ema rabistas jaki selga ja otsis kingi.

“Mis kell tal see algas… Jah, ta peaks lõunaks juba kodus olema,” rääkis ema rahutult ja ruttas uksest välja. Hoovist leidis ta kosmoseauto ja selle ümber askeldavad politseinikud. Juba jälle! Ei tema usu, et tütar siin maailmas kuskil rahu saab! Aia taga seisis politseibuss ja must limusiin, üks soliidne härra tõkestas ta tee, küsides “Kas proua Anu Kase?”

“Jah,” ohkas Mari ema peatudes.

“Ärge muretsege, meie poisid ainult kirjutavad selle masina andmebaasi jaoks üles, et hiljem sellega mingeid ekstsesse ei oleks. Kangaroidide admiral võttis meiega isiklikult ühendust, nii et kõik on korras, ärge muretsege. Ja mida vähem te sellest räägite, seda parem, saate ju isegi aru, kollane ajakirjandus ja nii,” seletas härra.

“Jajah,” vastas Mari ema minema rutates. Kui politsei tõesti Marit tüütama ei hakka, oleks hea küll. Aga ajakirjandus?

 

Mari oli üksi kodus. Ta vaatas tükk aega kööki, kappe ja lage ning meenutas lapsepõlve. Ta tõusis, avas kulunud, roostest puretud nurkadega leivalaeka ja leidis sealt saiakontsu.

“Faliine, tahad?” küsis Mari saiakontsu pliidi ees norutava hobuse poole ulatades. Hobune tõusis jalule ja võttis pakutu vastu. Mari laskus põlvili ja kallistas hobust tükk aega. Faliine. Ja tema oli nii pikalt teda Valliks kutsunud. Aga ka Valli oli ju tore nimi, sobis sellisele hobusematsakale suurepäraselt.

Mari tõusis ja astus tuppa. Kõik oli endine, ema-isa voodi, riiulid, raamatud riiulitel. Ainult televiisor ja raadio olid uued. Kardinatele oli ilmunud märke, nagis kitarri kõrval rippus medaleid, riiulil ilutsesid karikad. Aga vaip maas oli endine, seesama, mille mustrid meenutasid teid, millel Mari kunagi mänguautodega sõitis. Ei olnud enam mänguautosid, oli hoopis Faliine, kes oli end köögimööbli vahelt läbi manööverdanud ja tuppa jõudnud. Põrandalauad nagisesid ja klaasid baarikapis helisesid, kui kolmveerandtonnine hobune toas liikus, Maril tekkis lausa hirm, et põrand ei pea äkki vastu ja Valli kukub läbi.

Tagatoaski oli kõik endine. Tapeeti ei olnud uuendatud, endiselt jagas suur riidekapp toa kaheks, eespool elas õde Liis, tagapool oli elanud Mari. Liisi poolel ei olnud samuti midagi muutunud, voodi oli korrastamata, lauapealne segamini, riided hunnikus toolileenil. Ainult Piibel laual keset vihikuid ja õpikuid oli midagi uut, nagu ka Jeesuse pilt akna kõrval seinal. Teiselpool kappigi oli kõik endine, ainult Mari kirjutuslauast oli saanud isa töölaud. Aga Mari nipsasjakesed olid endiselt riiulil, tolmust puhtad ja endistel kohadel. See näitas Marile, kui palju perekond temast hoolinud oli. Mari leidis diivanilt oma kaisukaru, mis tundus olevat aja ja Mari kasvamise käigus väikeseks tõmbunud. Ta istus diivanile, võttis mõmmi sülle ning seletas: “Näed, Val… Faliine, enne oli mul selline riidest ja vatti täistopitud kaisuloom, aga nüüd oled sina mul olemas. Tule siia voodi ette, see vaip siin on väga mõnus ja pehme. Eriti mõnus oli see talvel peale kloppimist, kui ta õhkas värskust ja jahedust, alati ma pikutasin siin pikalt, kui olin toa ära koristanud ja vaiba ära kloppinud.”

Hobune astus, nina maas, Mari juurde ja heitis vaibale. Mari seadis end diivanile lebama ja pani käe üle hobuse sooja ja pehme turja.

 

Mari ärkas kapi tagant kostva sahistamise peale. Keegi hingas seal rahutult, keeras paberilehti. Vahepeale oli kuulda ka tooli naginat ja toolijalgade kroopsumist põrandal. Valli oli ärkvel, pea valvsalt püsti ja kõrvad kikkis. Mari tõusis üles ja hiilis kapi äärde vaatama. Laua taga toolil istus punakaspruunide õlgadeni juustega matsakas näitsik. Helesinine valge pitskraega pluus ta seljas oli kitsas, tuues ta pakatavad vormid veel rohkem esile, üle tooliäärte laiuvad reied, mis pingutasid päevinäinud siniseruudulist seelikut, tuletasid vägisi meelde Alissat Nemesise pilooditoolis. Mari ei jäänud kauaks märkamatuks, üsna pea nägi Mari tüdruku ümarat näolappi ja kohmakaid ümmargusi plastmassraamidega prille.

“Mari! Kas ma ajasin su ülesse?!” kostis kiljatus.

Mari ei jõudnudki reageerida enne, kui lopsakad käsivarred ümber ta kaela hüppasid, matsakas keha ta kõhu vastu liibus ja õhetavad ümarad palged ta põski nühkisid.

“Liis?” küsis Mari tasa ja vaatas allapoole üle sinisesse kängitsetud õla, põranda pool paistvaid siniseruudulisi kannikaid. Oh jah. Ei olnud ta enam mingi tüütu rüblik, vaid kohmakas ja matsakas piiga, nagu Mari oli mõned aastad tagasi olnud. Paksus oli neil ilmselt geenides, kärpide toit polnud selles süüdi.

“No kes siis veel!” katkestas hele hääl Mari mõtted, käed kolisid Mari turjalt õlgadele, matsakas keha tõmbus temast eemale, nagu ka ümar näolapp, pilk prillide tagant tungis Marile silma. Mari nägi tõesti ümmarguste klaaside taga Liisi silmi. Kuigi masajalgne neiu ta ees ei sarnanenud Marile tuttava Liisiga kuigi palju, paistis vähemalt tema lõbus meel alles olevat.

“Sa ei tea, kui palju ma su eest õhtuti palvetanud olen, ma uskusin kindlalt, et sa tuled tagasi ja näe, sa tulidki! Ja üldse, sealt maalt, kui Jumal mu leidis, on kõik ainult hästi läinud ja kujuta ette: ma sain täna füüsika viie! See oli mu kõige suurem mure! Ma lõpetaks kuldmedaliga, kui vaid see kehaline… Ahh, aga ma ei karda sisseastumiskatseid, küll ma ka Pedasse sisse saan,” kädistas õde. Ta taganes sammu ja istus toolile tagasi.

“Räägi, kuidas siis sinul läheb, ega sa tagasi kangaroidide juurde lähe? Äkki jääd kauemaks?”

“Vot siin läheb küll Jumala abi vaja,” ohkas Mari kapile nõjatudes ja sõrmust näidates. “Ma käisin talvel siin. Tõnu kinkis selle mulle, palus mu kätt. Kui kõik hästi läheb, siis on jaanipäeval pulmad.”

Liis vaatas sõrmust ja vastas nöbinina krimpsutades: “Tõnuga või? Selle punkariga? Ta on ju täiesti paheline, vaata, mis laule nad oma bändiga mängisid! Pealegi on seal kambas veel see õudne kukehari Pilu ja see paks Kere ka veel, kes purjus peaga baari segi peksis! No anna andeks, täiesti joodikud ja liiderdajad ju! Mina käiks küll sellistest kaarega mööda!”

“Millal need asjad juhtusid? Kui palju aega sellest möödas on? Minu teada pole nad enam aastaid bändigi teinud ja see niinimetatud punkar on praegu täiesti korralik mees, kes lõpetab täppismehaanika alal kõrgkooli,” vastas Mari. “Punkar Pilust ei tea ma midagi, aga Kere pidi raadiodiskor olema, nii vähemalt Tõnu talvel rääkis.”

“Üks ülbe ennast täis paksmagu ta on, keerutab raadios plaate ja kõik tibid muudkui helistavad ja kirjutavad talle.”

“Äkki pole niiväga ülbe paksmagu, vaid hoopis hapu viinamari?” salvas Mari, vaadates Liisi töntsakaid sääri. Vaevalt need sääred, seeliku narmendavad lõhikud ja nohikuprillid noormeestes huvi äratasid. Liis pöördus mõtlikult laua poole, kohendas Piiblit.

“Ja mis me nüüd teeme? Läheks õue? Jalutaks kelgumäel? Ma pole nii ammu siin käinud, kuuritagused peidukad on ka kadunud koos kuuriga. Ma tahaks kangesti näha, mis siin veel on ja ei ole,” ütles Mari. Liis ohkas ja ajas end püsti. Marile tundus, et ta oli liiga valusalt õe hella kohta torganud. Aga ega tema ka pea laskma kellelgi tema tulevasest ja ta sõpradest nii halvasti rääkida!

“Kas sa ratsutada tahad?” küsis Mari.

Liis muutus kohe rõõmsamaks. “Muidugi tahan,” vastas ta.

“Lähme siis õue?” küsis Mari. Valli tõusis jalule ja tuli elutuppa.

“Faliine!” kiljatas Liis hobusele peaaegu selga heites. “Kuidas saab üks Jumala loom nii armas olla!” Ta kallistas ja silitas hobust tükk aega.

Uus probleem ootas neid koridoritrepi juures. Kui Valli trepist üles veel sai, siis trepist alla tulemisega oli raskusi: esiteks ei paindunud ta tagajalad piisavalt kaugele kõhu alla, kuna kõht oli rindkerest tunduvalt suurem, pealegi võisid pea ja kael ta raskuskeskme niimoodi ette viia, et ta oleks trepist alla kukkunud. Mari jõudis juba muremõtteid mõelda ja hindas aknaava suurust, kas püstmootoritega roboti manipulaatorid ja platvorm mahuvad sisse või ei, ja Liis muretses: “Ei oleks tohtinud teda tuppa kutsuda.”

Valli paistis kõige muretum olevat, ta taganes koridori, kus oli rohkem ruumi ja keeras end seal ringi ning läks tagurpidi trepist alla.

“Ja loom ei pidanud tark olema,” ütles Liis.

“Ta on intelligentne, nagu sinagi, kuulab iga me sõna. Ta on nagu inimene,” vastas Mari.

“Tõsi ka või? Kuidas siis?” imestas Liis.

“Kärbid aretasid nii. Nende loomad on mõistusega. Nii lihtne on ju neile lihtsalt öelda, lihtsalt paluda, mis teha on vaja, ilma et peaks piitsa või kaikaga karjatama,” vastas Mari hooviväravat avades.

Nad kõndisid tänaval, kaevust mööda, teedevalitsuse plangu äärde, kus kitsas, päevinäinud asfaldiga kaetud jalgtee kelgumägede poole viis.

“Kas sa Jumalat usud?” küsis Liis prille taeva poole kergitades.

“Oh,” vastas Mari. “Ma ei oskagi kohe öelda. See kõik on praegu nii kole segane mu jaoks.”

“See oli siis, kui sõdurid tulistasid sind, isa viidi vangi. Kõik oli kadunud, kõik läks allamäge. Minul oli murdeiga ja ma läksin paksuks. Koolis kõik narrisid, ma ei saanud hakkama, peaaegu jäin istuma. Ja siis kohtasin üht meest. See oli Jaama Tänava Seitsmenda Päeva Taevaminemise Koguduse jutlustaja Paluvere. Ja minul oli vaja vaid tunnistada, et Jeesus suri ristil meie kõigi pattude eest ja tõusis kolmandal päeval surnuist ülesse. Sellest ajast pole mul jäänud ühelgi pühapäeval kabelis käimata ja kõik hakkas minema taas ülesmäge ja uskumatu, ma tegin täna füüsika eksami viiele! Ja täiesti ausalt!” jutustas Liis. “Kas sina ei taha oma elu Jeesusele pühendada?”

“Ma pean aja maha võtma. Ma ütlesin, mul on selles sfääris kõik nii segamini. Sa ei kujuta ettegi, mis ma läbi olen elanud,” vastas Mari.

“Usu mind, Jeesus aitab…” vastas Liis.

“Millal ta sind siis selle paksuse kohapealt aitab?” katkestas Mari enne, kui ta mõelda jõudis. Õe kallal nokkimise refleks oli tal alles, ainult õde ei olnud enam tülinoriv väike tüütus. Mari pidi end rohkem valitsema õppima. Liis jäi taas nukraks ja vaikseks, Mari mõtles hetke ja hakkas tee äärest võililli korjama. Valli ei saanud aru, mis Marile sisse läks, ta polnud varem perenaist niimoodi käitumas näinud. Mari vaatas ka õde. Päikesevalguses ei olnud ta üldse kole ega tundunud nii suur kui toas, ta nahk oli terve ja sile, põsed õhetasid. Tegelikult oli ta ju vormis, ei olnud abitu ja lodev, pigem ümar ja kena, nagu barokiaja maalil. Ainult need kulunud ja kitsad riided...

“Tegelikult oled sa ju kena,” teatas Mari Liisile võilillepärga pähe pannes. Liisile tulid kohe meelde aastatetagused mälestused siitsamast kelgumäelt, mahajäetud pargi äärest Emajõe ürgoru nõlvalt, kui vanem õde talle võilillepärja punumise selgeks õpetas. Ta tuju tõusis taas.

“Ja kui sulle mõne hästi istuva kleidi ka leiaks…”

“Sa ei leia seda! Tead ju isegi meie pere naiste kehakuju,” vastas Liis käsi vastu reisi patsutades.

Tänavakivid olid endised, trepp, mis läbi vana pargi ürgoru nõlvast üles viis, oli ajahambast kõvasti pureda saanud. Valli unustas end alla võililli nosima ega pannud tähele, kui tüdrukud treppi mööda mäe otsa tõusid. Lõpuks avastas ta selle ning ruttas pekkide värisedes trepi kõrvalt nõlvast üles. Ta ei peatunud tüdrukute juures, vaid tormas paarishüpetega puude vahel paar ringi ja peatus mäenukil. Ajas nina püsti ja hingeldas, sõõrmed puhevil.

“Mis tal on?” muretses Liis.

“Eks ta hapniku verest ära raiskas, kopsud on tal liiga väiksed selle kere kohta, ta ei jõua niimoodi kuigi palju korraga joosta,” seletas Mari.

“Äkki ei maksa teda niimoodi jooksutada, teeb omale liiga, seda rasva on tal ikka kole palju,” arvas Liis.

“Ära muretse, ta tunneb enda mõõtu,” vastas Mari Valli poole minnes, “noh, kas proovid talle selga ronida? Sadulat ei ole, aga hoiad turjalt reitega kinni, püsid seljas küll,” rääkis Mari.

“Kas ta jõuab ikka, ma kaalun oma sada kilo…”

“Ma kaalusin ka, ei tema seda vahet tunne,” rahustas Mari.

Aga kuidas Liis ka ei proovinud, hobuse selga ta ei saanud, parimal juhul sai ta sinna kõhuli, aga jalga üle hobuse selja ei saanud. Seelik oli kitsas. Ta tõmbas korra ka seeliku üles ja matsakad reied palaks, aga puusa ümbert pigistas see ikkagi.

“Ma panen midagi paremat selga,” teatas Liis ja tormas kodu poole tagasi.

Mari istus mäenukile järgmist võilillepärga punuma, Valli heitis ta kõrvale maha. Varasuvine park oli ilus. Linna kohal hõljus niiske vine, Toomemägi ja tähetorn paistsid läbi hämu sinakad. Lähemal paistis lahtisi aknaid, suviselt kerges riides inimesed käisid tänavail. Kostis autode müra, kuskil mängis muusika.

“Valli, kas sulle meeldib siin?” küsis Mari ja riputas võilillepärja hobuse kaela. See sobis ta lopsakate vormidega suurepäraselt. Valli ei vastanud, aga ta silmist oli näha, et talle meeldib siin.

Peatselt kostis trepi poolt lähenev sammudemüdin, sealt jooksis Liis. Ja kas ta oli midagi muud peale seeliku vahetanud? Muidugi mitte! Valgete satsidega pluus oli endiselt seljas ja kulunud kingad jalas, vaid seeliku asemel olid luitunud roosad dressipüksid, mis olid samamoodi liiga ümber, nagu seelik oli olnud. Mari turtsatas. Liis oli endiselt Liis, täpselt samamoodi tormakas ega hoolinud suurt oma välimusest, ei tundnud ta muret ei plekkide ega narmendavate lõhikute ja kraenurkade pärast ja nagu näha, ei huvitanud teda ka see, kuidas riie seljas istub. Vähemalt võis ta nüüd ehk hobuse selga ronida, kui just dressid jalgevahelt lõhki ei rebene. Aga ta ei roninud. Istus hoopis Mari ja Valli kõrvale maha ja küsis: “Kas sina usud, et Jeesus suri ristil meie kõigi eest ja et ta tõusis kolmandal päeval surnuist ülesse?”

Mari ohkas, lasi pea kätele ja mõtles hetke. Lükkas siis pikad mustad juuksed näo eest laiali ning küsis: “Kas sa Kaist oled kuulnud?”

“Kas see oli see hirv, kellest kõik ufoloogid ja soolapuhujad mõni aasta tagasi igal pool rääkisid?” küsis Liis.

“Võibolla. Mis nad rääkisid?” vastas Mari.

“Ma ei mäleta, ei viitsinud lugeda ka nende moraalitute ajalehtede artikleid ega kuulata nende eksinud inimeste juttu,” vastas Liis.

“Mis mõttes eksinud?”

“Noh need astroloogid ja selgeltnägijad ja kes nad kõik on. Mõni lausa arvas, et Kõrvemaal on meile uus kuningas sündinud, kes on paks hirv,” jutustas Liis. “Nagu mingi uus päästja, kõikvõimas ja suudab mägesid liigutada.”

“Kai on üks minu lähedasemaid sõpru. Seal Kõrvemaal Tõnu vanaisa talus ei käinud mu meelest tookord keegi. Ei, siiski üks pendliga vana käis vist ja rääkis Kaiga. Ei mäleta ka enam. Minu meelest küll ei olnud mingisugust nõidade kokkujooksmist tookord… Ah et oli siis artikleid müstikast ja sealpoolsusest ja taevastest jõududest?”

“Jaa-jaa, ei mäletagi, mida kõike kokku kirjutati, klassis ka mitu tüdrukut rääkisid, et tahavad hirve näha, et ta on tervendava mõjuga ja ravitseb, kosmosehirv ja kõik mis veel,” lobises Liis, nina krimpsus. “Oli ta ka siis selline?”

“Ta on praegugi. Ta on minu hirv. Selline nunnu ja pehme nagu Faliine. Hapram ja kergem, hirv ikkagi ju. Räägib nagu inimene. Minu esimese hirve Liisu tütar. Ta meenutas näolt kuidagi meie füssa õpsi Kai Veermäed…” jutustas Mari.

“Oh jaa, täna just istusin tema vastas,” katkestas Liis, “aga viie sain ikkagi!”

“Jah, sellest siis ka tema nimi Kai.“

“Lihtsalt siis rääkiv hirv? Kas ta on siis päriselt kah üleloomulik, nagu need astroloogid rääkisid?”

“Jah. Maal juhtus tõesti üleloomulik asi. Salakütt tulistas Kaid. Ta sai surmavalt haavata, suri mu käte vahel… Aga haihtus äkki, nagu poleks teda olnudki. Ja veerand tundi hiljem tuli täiesti tervena ja lauldes mulle Tõnu vanaema õunapuuaias vastu. Ütles, et mu lein ja nutt olid nii tõsised, et ta pidi tagasi tulema. Vot nii olid need asjad selle hirvega. Ma ei kahtle eriti Piibli kirja pannud inimeste sõnades, kui olin ise oma silmaga näinud, kuidas Kai surnuist üles tõusis,” lausus Mari ja toetas pea kätele.

“Sa võrdled seda hirve Jumala pojaga? Kuidas sa julged? Äkki on ta saatanast üldse?”

“Ei võrdle. Kai on Kai ja Jeesus on Jeesus. Saatanast ta küll ei ole, ta on vagur, väeti ja armas nagu talleke. Ma ei ole veel kuulnud, et ta kellelegi halba tahaks, ta pole kunagi kellelegi halvasti öelnud. Ta näeb teispoolsusse. Ma ei tea kuidas... Aga aimab seal midagi kohutavat ja kardab praegu. Ja see ajab ka mulle hirmu nahka. Kõige hullem, et ma ei tea, mis see miski on. Ja tundub, et ka Kai ei tea,” jätkas Mari.

Liis istus, nina krimpsus, Mari ei saanud aru, kas ta usub või ei. “Sul oli ikka siis kohutavalt raske nende tulnukate seas elada,” arvas ta lõpuks.

“Ei ole hullu, hiidkärbid ju üsna tavalised luust ja lihast olendid, peaaegu nagu meie. Ainult teise kujuga, teiselt planeedilt ja teiste kommetega. Nendega oli siiamaani täitsa mõnus koos elada, nad on paljus inimestest palju paremad, näiteks nad ei kiusa teineteist ega röövi ega tapa kunagi… Minu arust on nad inimestest usaldusväärsemad, hoiavad kokku ja kaitsevad teineteist.”

“Oot-oot, mis mõttes et siiamaani oli hea?” päris Liis. “Mis siis juhtunud on, kas Kai pärast?”

Mari vaatas vaikides Liisi. “Ei-ei, Kai pärast elaks ma seal kosmoses suurima heameelega edasi. Aga Kai on veel väike asi ühe teise nähtuse kõrval, mis painab mind päris hullusti.”

“Mis siis see veel on?”

“Filifjonka.”

Liis pahvatas naerma, viskas selili võilillede keskele, tõusis taas istuli ja plaksutas käsi vastu jalgu. Filifjonka! Ta oli juba nõukogude aja lõpus sõbranna juures videost Muumioru multifilme näinud ning teadis ka Filifjonkat.

Mari vaatas mõtlikult muru ja jutustas: “Ma oleks peaaegu surnud. Argeelil toimus raske lahing, ma lendasin Monstrumilt Orkaanile, aga mind tulistati alla. Ma jäin ikka ellu, olin mitu kuud koomas. Ja siis ma nägin nii selgelt end ühe olendiga kaljuserval istumas, täpselt nii selgelt nagu siin praegu. Kohe tundsin, et see pole päris uni, et ma käisin kuskil ära.”

“See oligi siis see Filifjonka või?”

“Jah. Siis ma veel ei teadnud. Tal oli nagu mingi kohutav vääramatu väli ümber. Aga see ei ole kõik. Ra ehitas masina, mis viis tähelaeva ajas ette kuhugi teise dimensiooni, me lendasime Maale, aga Maa oli muutunud ja ma kohtasin seal seda Filifjonkat päriselt. Ja ühel hetkel avastasin, et me istusime kõrvuti kaljunukil täpselt nii, nagu ma enne nägin. Ja Filifjonka ei olnud üldse kärpide ega Kai moodi, ta silmist paistis midagi kohutavat, tontlikku – ei, ta ei olnud kole, tegelikult muinasjutuliselt kaunis – aga ta oli midagi täiesti muud, ta ei olnud üldse tavalise luust ja lihast olendi moodi. Ja nüüd ta kummitab mind aeg-ajalt, tungib une ajal nii sügavale teadvusse, et alati on ta hommikul meeles ja alati tekitab see minus kummalist õõva. Nagu ta oleks osa millestki väga suurest ja vääramatust ja et see suur ja vääramatu on mind jälgima hakanud. Liis, ma kardan.” Mari kohendas end õele ligemale.

“Milline ta oli?” küsis Liis.

“Nagu Muumitrolli raamatus. Noh, umbes nii, et kujuta ette, et sind joonistab dušiga üks kunstnik paberile. Ja sa tunned ilmeksimatult seal ennast ära. Filifjonkaga on täpselt sama lugu.”

Liis tõmbus eemale. “Mari, sa räägid rumalusi, äkki on see kärpide juures veedetud aeg su vaimsele tervisele liiga teinud?”

“Ei, see ei ole udujutt. Ra proovis teda siiapoole kaasa tuua, aga Filifjonka kaotas teadvuse, siis Kai ja Filifjonka haihtusid kosmoselaevast, pärast Kai ilmus hoopis teisest kohast välja, umbes nagu siis, kui salakütt teda lasi. Ja kogu see reis on nüüd ka teaduslikult dokumenteeritud, kohtumine Filifjonkaga sealhulgas. Pealegi kinkis Filifjonka mulle selle,” vastas Mari ja näitas sõrmust.

Liis küünitas end lähemale. “Ma juba enne tahtsin küsida, et kust sa selle said, see on ju erakordselt ilus. Mõtlesin, et Tõnu ei saanud kinkida, see punkar ei saa kunagi nii rikkaks, et võiks sulle nii kalli sõrmuse kinkida. Aga ma ei usu seda ikkagi. Filifjonka? Kuidas ometi, Mari?”

“Jätame parem selle. Ära palun kellelegi ütle, kust ma selle sõrmuse sain, eriti, kui mõni hiidkärp kuulma juhtub. Aga ma pean üksi selle painajaga hakkama saama. Ehk veel Kai aitab mind… Liis, see ei ole nii, et sa käid vaid igal pühapäeval kirikus palvetamas. See on olemas. See on väga suur. Ja muudab kõik muu mõttetuks. Ja me ei tea tegelikult, kuidas selle suurega käituda. On isegi hea, et sa seda ei tunne, ma olen praegu kade su peale, sul on vaid tavalised argimured, sa vähemalt tead, kuidas nendega hakkama saada. Aga kärbid on avanud ukse tundmatusse. Ja ka mina olen sisse mässitud.”

Mari istus jälle, pea kätel ja juuksed näo ees, nii tükk aega. Lõpuks Mari palus: “Näe, Vallil hakkab igav, mine ja ratsuta temaga. Ma pean puhkama, ma pean end koguma, ma pean kuidagi edasi elama. Ma tahaks olla natuke üksi.”

Valli tõusis püsti ja ootas, kuni Mari õde talle ligi tuli. Ehkki see oli valus, kui ta lakka sikutati, oli siiski naljakas tunda seda ebakindlat, värisevat tüdrukut endale selga ronimas. Mitmendal katsel ta üldse Vallile selga sai? Valli ei lugenud neid kordi, nagu ta ei lugenud ka minuteid, mil Liis ta seljas ukerdas, kuni ta viimaks oma reied Valli turja taha sai. Siis märkas Valli jälle Marit, kes istus nukralt mättal, pea kätel. Valli tahtnuks perenaist lohutama minna, aga ta ei osanud. Temagi oli Filifjonkale silma vaadanud. Ei olnud seal ju midagi kohutavat, otse vastupidi, see kleenuke olevus paistis nii tore ja hea, tema kodumaa taevas nii sinine ja rohi nii roheline, et Valli olnuks hea meelega hoopis Filifjonka hobune ja vedanud teda oma turjal… Näiteks Muumimamma juurde. Neid oli seal raamatus veel palju, keda Valli oleks näha tahtnud ja kellele võis koos Filifjonkaga külla minna. Ja milleks muretseda selle üle, et raamatus juhtus täpselt seesama Filifjonka olema, nagu seal, kuhu Ra neid tähelaevaga viis? Seal oli ju tore!

Aga mida Liis ootas? Ta ei öelnud Vallile midagi. Valli mõtles tükk aega, mida teha ja tundis jälle puudust kõnevõimest, nii hea oleks olnud praegu küsida, kuhu Liis ratsutada tahab. Lõpuks hakkas Valli astuma sinna, kuhu tema tahtis ja Mari õde ta seljal paistis sellega rahul olevat. Valli tegi korra ka paar kõvemat ja kiiremat sammu, mispeale tundis ta enda seljas hirmu, reied surusid turja kramplikumalt, käed sasiti kohe lakka kinni. Mari õde oli algusest saati Vallile pisut naljakas tundunud.

Ringiga tagasi tulles leidis Valli jälle Mari mäenukil muremõtteis istumast, see tuletas taas meelde kärbid, pimeda kosmose, kalgid koridorid ja vere lõhna. Siis lasi hobune pilgul üle värske roheluse, orus paistvate majakatuste ja sinitaeva libiseda. See oli ju teine reaalsus, midagi hoopis muud, kui kärpide kosmoselaevad! Miks Mari ei keera ometi selga sellele eelmisele koledusele ega astu oma mõtteis päriselt koju tagasi? Mis tal astuda, ta on ju kodus tagasi! Ärgu mõelgu enam neist kärpidest!

Viimaks teatas Liis: “Mari, isa on koju tulnud, aken on lahti!”

Valli ruttas Mari juurde ja peatus, Liis rabeles ta seljast maha, kukkus lõpuks ja tegi puusa poriseks.

“Isa on kodus, Mari, kas lähme?” küsis Liis.

Mari ohkas ja tõusis üles.

Liis kõndis ta kõrval ja vaatas tükk aega õe helehalle silmi, mis nukralt kaugusse vaatasid. Õel ei ole midagi viga, täiesti terve täiskasvanud inimese pilk, aga selgelt oli näha see tohutu painaja, millest Mari rääkis. See Filifjonka lugu pidi ikka tõsi olema. Liis ei olnud seni tegelikult uskunud sisimas üleloomulikke jõude ja nähtusi. Kunagi koos koolikaaslastega olid nad arutlenud ufonautidest ja nende üleloomulikest võimetest kaduda, taastekkida, võluda ja pilguga tappa ja asju liigutada. Liis teadis, et see on kõik paljas fantaasia. Kui kangaroidid uudistesse ilmusid ja Liis hoolsamalt artikleid uuris, sai ta oma mõttele kinnitust – kangaroidid ei olnud midagi üleloomulikku, lihtsalt miskid mõistusega maavälised kiskjad, luust ja lihast nagu inimesedki ning kasutasid lihtsalt arenenumat tehnikat, mis samuti ei sisaldanud midagi üleloomulikku. Inimesed võisid ka mõnesaja aasta pärast planeedilt planeedile lennata nagu kangaroidid seda tegid. Aga Mari jutt Kaist ja tema surmadest ja see Filifjonka lugu… Liis tundis sisimas, et Mari ei fantaseerinud, see ei olnud enam ufonautidest unistamine. Mari oli tõesti kokku puutunud millegi üleloomulikuga.

“Mari, kas sa oled Kailt küsinud, miks ta nii teeb ja miks ta siin on?” küsis Liis.

“Ei ole osanud küsida,” vastas Mari. “Ta kardab midagi. Midagi, mida ta seletada ei oska.”

Liis kõndis mõtlikult kõrval, selja tagant kostsid Valli rasked sammud.

“Ja see hirmutab mind. Kohutavalt. Vahest meenub see helguse tunne, mida ma Filifjonka juures kogesin. Siis jälle see hirm. Ma ei teagi kohe!” lisas Mari.

“Aga unusta see natukeseks, ole kodus, siin on ju hea,” soovitas Liis.

“Proovi sa ise midagi sellist unustada. Pigem ma tahaks, et Kai siin oleks. Ta on mu parim sõber, sa ei kujuta ettegi, kui palju ma temalt tuge olen saanud.”

“Miks teda siis ei ole?“

“Kärpidel on teda vaja. Tahavad uurida,“ ütles Mari. Nad kõndisid vaikselt ja jõudsid tänavale.

“Ma proovin parem mitte ette kujutada, mille sisse sa end mässinud oled. Ma ka ei saaks aru,” nentis Liis.

Aiavärav kägises. Mõned inimesed olid Pingviini uudistama kogunenud, keegi kuskil hüüdis: “Vaadake, kui paks hobune!”

Mari haaras trepikäsipuust ja jäi hetkeks seisma, turi kühmus, nagu viletsal vanaeidel.

“Mari, kas sul on paha?” muretses Liis.

“Ei,” ohkas Mari, “ma püüan kuidagi Kaist ja Filifjonkast välja lülituda, ma kardan, et isa ei taha mind sellisena näha.”

“Isa tahab sind ükskõik millisena näha!” vastas Liis, “Sinu pärast istus ta mitu aastat kinni!”

Mari seisis veel hetke, Liis läks temast mööda poole trepi peale. Valli seisis all murul ja kuulas, pea viltu, mida tema kõrvale kogunenud teismelised poisid tema erakordse kaalu kohta räägivad.

Lõpuks lõi Mari rinna ette ja marssis trepist üles. Sosistas üle õla Liisile: “aitähh, et mind ära kuulasid,” ja avas koduukse.

Isa oli keset kööki ja lõikas lihakäntsakat, vaatas siis Marit ja imestas: “Kuule, sinu kogu ja põranda nagisemine nüüd küll kokku ei käi, isegi koos Liisiga mitte!”

“Tere,” vastas Mari kööki astudes. Liis puges külg ees õe ja isa vahelt läbi toa poole, valguse kätte ilmus Valli.

“Oh… Tere jah,” vastas isa kadunud tütart takseerides. “Ma teadsin, et te tulete, kuulsin põranda naginat ja mõtlesin, et oled veel rohkem paisunud kui siis, mil sind viimati nägin. Aga ma vaatan, et oled toidunormi hobusele jätnud?”

“Kas leppisid emaga kokku, et te Faliine kohta sama küsimust küsite?“ nõudis Mari ja puhkes naerma. Valligi pilgust paistis lõbus tuju. Isa vaatas hobusele otsa ja ütles: “Mis hobune see nüüd on, tal ju täitsa aruka daami silmavaade! Tulge sisse!”

Põrand nagises ja Valli täitis enesega ligi poole köögi põrandapinnast. Lükkas tagajalaga ettevaatlikult ukse kinni ning heitis ukse ette maha.

“Ja oledki kodus tagasi. Mis me nüüd siis peale hakkame? Kus sa hobust kavatsed hoida? Voodi ees või?” otsis isa jututeemat.

Mari ohkas ja istus pliidi ette taburetile.

“Mul on veel kaks hirve. Ja vist üks rebasetüdruk ka. Nagu rebane, aga käib kahel jalal, kannab kleiti ja on umbes Liisi suurune,” vastas Mari ebalevalt pärast pikemat pausi. Ta ei osanud Alissa kuuluvuse ja tuleviku kohta veel midagi arvata.

“Käib kahel jalal, tantsib ja lööb trummi!” naeris isa. “No tule, ma pole sind ammu kaisutanud! Mida sa siis seal kosmoses tegid kogu see aeg?!”

Mari ei vastanud, ta tundis oma lõua all võimast õlalihast ja keha vastas tugevaid muskleid, selga silitasid rasked mehekäed. Mari mäletas isa vähe. Ta mäletas küll, et isa käis trennis, tõstis raskusi ja pingutas trenažööride trosse. Mis sport see täpsemalt oli, seda Mari ei mäletanud. Aga seda ta mäletas, et isa nii suur ja tugev küll ei olnud.

“Täitsa naiseks oled sirgunud, Lumivalgeke. Ja sa polegi enam paks Lumivalgeke! Kus su helesinine sätendav kleit ja korsett on, miks sa punase peale üle oled läinud?” päris isa.

“See sinine jäi esmalt lühikeseks, siis laiaks,” lausus Mari taburetile tagasi istudes. “Punast juhtus laos saada olema, kui vana kleidi probleem sedavõrd laiaks läks, et sellega enam olla ei tahtnud. Nüüd on seegi lai, aga niimoodi vabalt langevana on ta kena küll.”

“Oh jaa,” vastas isa liha vasardades, “on küll. Väga kena. Ja see tuli mulle ikka täiesti ootamatult, et sa nii saledaks oled jäänud! Ma siin vaatasin Liisi ja mõtlesin, et mis sinust veel saanud võib olla… Aga tore, et täiesti elus ja terve ja jälle siin köögis… Kuule, võta kartulid ette, tuleta meelde, kuidas sa neid koorisid!”

“Karbonaadi teeme, jah?” küsis Mari nuga võttes.

“Ei olegi ära unustanud!”

Kärbid, Kai ja Filifjonka taandusid kuhugi eemale, Marile meenus taas üle pika aja kodune miljöö, pliidi all praksuv tuli, taldrikud klopitud muna ja riivsaiaga, lihahaamer isa käes. Kollased kartulid kausis vee sees, ootamas särisevale pannile viilutamist.

Lumivalgeke. See oli sel ajal Mari lemmikmuinasjutt, ta oleks kangesti tahtnud olla ise Lumivalgeke ja elada õnnelikult koos printsiga uhkes lossis. Mäletas veel ema noomimist, et ükski prints ei võta paksu Lumivalgekest endale naiseks, kui Mari köögis saiaga maiustamise pealt vahele jäi. Saatus tegigi temast paksu Lumivalgekese, kes elas hoopis tähelaevas ja kellel oli printsi asemel paks tulnukantiloop Viki. Mari oli lasknud Ral ja Magil tellida samasuguse kleidi, nagu piltide peal muinasjuturaamatus Lumivalgekese loo juures oli ning kleit tehtigi Agno Kosmosetehastes valmis. Ja loomulikult Mari mõõtude järgi ja Mari oli selleks ajaks juba vägagi kopsakaks paisunud. Täpselt nagu ema ütles – Marist saigi siis paks Lumivalgeke.

“Sa oled mul siiamaani selle kleidiga meeles, see oli tegelikult väga äge kleit. Selle kleidiga oleks sa klassiõhtul kõik pahviks löönud, kes sind su paksuse pärast mõnitasid tol ajal. Ja kingad… Need on su jalas needsamad?” päris isa.

“Jah, jalanumber mul hiljem muutunud ei ole.”

“Ja peavad vastu? Ja ei kulugi? Ja kleit ka? Millest nad neid teevad üldse?”

“Mingitest musterkristallidest, need on jah väga vastupidavad materjalid,” vastas Mari kartuleid koorides. Laud mürtsus lihahaamri all, lihahaamer oli isa jämeda käsivarre kõrval kuidagi väikseks jäänud. Pluusinööbid olid pingul, õlad ja rindkere ei tahtnud kuidagi pluusi sisse ära mahtuda. Isa oli palju treeninud, ta paistis väga tugev ja musklis olevat.

“Aga lase uus teha,” ütles isa.

“Misasi?”

“Lumivalgekese kleit muidugi! Su juuksed on ka nii ilusad, pikad ja terved. Suurepäraselt sobiks sulle,” vastas isa lihalõike esmalt klopitud muna, siis riivsaia sisse kastes.

“Hea mõte. Ma polegi selle peale tulnud…” vastas Mari.

Ukselink lõgises ja uks liikus vastu Valli kannikat, hobune pidi püsti tõusma, ukse vabastama ja Mari emale teed andma.

“Oh, see Faliine… Kas ei oleks parem, kui ta õues oleks?” kurtis ema. Ta peast käis läbi kujutluspilt, et ta peabki edasi elama koos Mari ja ta hobusega siin, kitsas agulimaja korteris.

“Lõpeta ära, vaata, milline abitu ta on, talle võidakse liiga teha,” vastas isa.

“Kus Liis on?” küsis ema jakki seljast võttes. Isa vaatas kella ja vastas: “Palvetab.”

Ema ohkas, isa ütles: “Igal juhul parem variant kui see, kui ta tolgendaks seal Tammsaare pargis nende kampadega ringi.”

“Lumivalgekese kleit. Hea mõte. Lausa ideaalne mõte,” ütles Mari viimast kartulit teiste juurde veekaussi pannes.

“Millest sa räägid?” päris ema jakki nagisse pannes.

“Eks ikka pulmast,” vastas Mari end sirutades.

“Mis pulmast?” kortsutas isa kulmu.

“Ah, ta tahab sellele punkarile mehele minna juba,” turtsatas ema. “Ise on sõna otseses mõttes kuu pealt kukkunud, pole haridust, tööd, on esimest päeva kodus ja räägib sellist juttu! Mehele minna!”

“See niinimetatud punkar lõpetab praegu kõrgkooli ja saab inseneriks,” ütles Mari teravalt.

“Ja sina hakkad talle koduabiliseks või?” küsis ema lauda istudes.

“Lumivalgeke ja koduabiline,” naeris isa lihalõike pannile laotades. Kööki täitis särin ja lõhn – kauged mälestused Mari lapsepõlvest.

“Jäta see Lumivalgekese asi,” pahurdas ema edasi.

“Tegelikult… Ma ei usu, et kangaroidid Marit niisama lemmikloomana pidasid ja paksuks söötsid nagu selle hobuse,” lausus isa.

“Ega jah, eks ma ise ei suutnud heale-paremale vastu panna. Nüüd on asjad vähe paremad.”

“Liis võiks eeskuju võtta... Kes sa siis olid, mida sa seal tegid üldse?” küsis ema.

“Loomi talitasin,” vastas Mari.

“Ja kas sa oskad siis ka siin loomi talitada?”

“Vaevalt küll. Minu asi oli üks kasvuhoone korras hoida ja valvata. Sinna toodi hirvi, hobuseid, antiloope, veiseid, sebrasid, igasugu rohusööjaid. Neid ma siis valvasin, vaatasin, et vesi ja jogurt normis oleks ja need, kes juba piisavalt paksud olid, tuli aedikusse eraldada, need viidi ära,” jutustas Mari.

“Vesi küll, aga mis jogurt?” küsis isa kartuleid viilutades.

“See jogurt, mis neid paksuks teeb. Kärpide mingi sünteetiline toit.”

“Kas nii paksuks, nagu Faliine?” küsis isa hobuse lakka siludes.

“Jah.”

“Kujuta sihukest sebrat ette,” muigas isa emale.

“Nad olid nunnud, püstise lakaga,” meenutas Mari pakse sebrasid.

“Kas neil kasvuhoones kitsas ei olnud?” küsis Liis toaukselt.

“Ei, see oli väga suur kasvuhoone, tegelikult mitmekilomeetrine kaljulõhe, mis oli pealt Kristallklaasiga kinni ehitatud, atmosfääritihedaks tehtud ja mille põhjas kasvasid rohi ja puud. Valgus oli ka elektriga, tehislik, sest Päike Pluutole peaaegu et ei paista,” jutustas Mari.

“Aga see masin… Kas see lendab ka? Sa tulid praegu Sahara kõrbest või?” küsis isa.

“Pingviini mõtled või? See on tähtedevahelise võimekusega, ehkki väike ja ebamugav nii pikaks lennuks. Ekvaatorilt siia tulla oli küll paras. Isegi lahinguvõimekus on sellel olemas. Pole küll kassetipesi, aga kaks annihillaatorit on peal, saavad peareaktorist voolu,” jutustas Mari.

“Sisuliselt siis lahingulennuk?” imestas isa.

“Jah, selle kabiinis on mul täiesti turvaline olla, siin Maa atmosfääris ei karda ma kedagi.”

“Tuleb siis välja, et oled kangaroidide sõjaväelane ka veel? Vaata, aga vaata. Mis auaste sul on siis, et kosmoselaeva võid juhtida?” päris isa liha keerates.

“Auaste? Polegi nagu auastet. Lihtsalt piloot. Sõjaväelane ei ole, aga olen lahingukoolitustel käinud. Seda peavad kõik piloodid oskama. Allun šahtikomandörile, taevas eskadrilli juhile, kui eskadrill tegutseb eraldi,“ meenutas Mari hiidkärpide lennukorraldust. „Praegu olen ma transpordidivisjoni hingekirjas kui Nemesise esimene piloot. Ja allun otse kaptenisillale, kaptenisillast öeldakse, kuhu lendan, mida vean. Nemesis on praegu remondis, mina puhkan. Mis edasi saab, seda mina ei tea. Loodetavasti saan Maale tagasi, nii on lubatud. Aga pärast neid lahinguid on suur segadus, lakutakse alles haavu. Kavatsetakse inimkonnaga suhtlema hakata.”

“Kas sul on mingid laevaload ka siis olemas?” küsis isa.

“Jah, mul on keskmise massi atmosfäärivõimeka tähelaeva juhtimise õigus.”

“Alles LOODAD Maale tagasi pääseda, aga juba plaanid pulmi teha?” kirtsutas ema nina.

“Jah,” sosistas Mari koorimisnuga lauale pannes ja norgu vajudes.

“Sa siis tegelikult polegi tagasi?” küsis isa kaastundlikul toonil.

“Ei ole jah. Nemesis on laiali, remonditsehhis. Admiral lubas mul välja lennata ja hoiatas, et ma ära ei kaoks,” lausus Mari.

“Mis on Nemesis?” küsis Liis.

“Tähelaev,” vastas Mari.

“Et siis sisuliselt võidakse sulle igal hetkel helistada, et laev on valmis ja nüüd lendad Aldebaraanile ja oled ära kolm aastat?” küsis isa.

“Mitte päris nii. Seal on teisi asju ajada. Aga põhimõtteliselt lubati mind ära.”

“Issandjumal küll,” ohkas ema, “ja juba räägid pulmadest!”

 

Kardina vahelt akende tagant paistis öine pimedus. Akendel nägi Mari ennast toimetamas, raamaturiiuleid ja tapeedimustrit, aknaklaaside arvust tulenevat mitmekordset peegeldust. Ta sirutas käe diivani serva alla ja leidis raudkangikese üles. Diivaniäär tõusis naginal, täpselt samamoodi, nagu kaheksa aastat tagasi ja valguse kätte tulid laekad voodiriietega. Needki olid sama koha peal. Siiski mitte kaheksa aastat sama koha peal koitanud, need olid oodanud hoopis külalisi, keda Mari vanemad oma katuse all vahest majutasid. Ent Mari tundis oma tekikoti mustri ära.

Teisel pool kappi kostis õe tuttavlikku nahistamist ja samme, Mari kiikas ümber nurga ja nägi öösärki kohendavat õde. Toauks avanes ning Valli suur kogu varjas ukselt peegelduva väreleva televiisorivalguse. Hobune oli Mari isaga tutvust teinud, lasknud ennast suurel mehel silitada ja hellitada. Nüüd tuli ta perenaist otsima. Mari laotas kleidi toolileenile ja kutsus: “Tule siia, heida siia vaibale,” ja puges ise linade vahele.

“Kes see tule ära kustutab?” inises Liis teiselt poolt kappi. Mari ohkas ja tõusis ning ronis üle Valli põrandale. Täpselt nagu vanasti, alati leidis Liis põhjendusi, miks just tema ei pea tuld kustutama ja Mari peab seda tegema. Mari ei tahtnud jälle õega vaidlusse laskuda ning kustutas ise tule. Aga tule kustutamine tõi lagedale jälle tuttavad valgused ja varjud, mida Mari polnud kaheksa aastat näinud.

“Valli, keera nii… Ilusti, nüüd saad pea voodisse panna,” sosistas Mari. Hobuse otsmik oli nüüd vastu Mari puusa, Mari silitas siidist põske ja lopsakat kaela. Valli oli harjuma hakanud selle kitsavõitu pugerikuga, kus neli inimest pead-jalad koos elanud olid. See polnud tegelikult väiksem kui Nemesise kabiin, ruumid ja koridor, ega ka väiksem kui Ra elukoht Pluutol. Paistis, et inimesed olid sellega rahul. Muidugi, nad ju ei olnud nii suured nagu hobused. Aga siin oli miski salapärane hingus, mida kärpide juures mitte kusagil ei olnud. Mari kodu tundus Vallile hubane ja turvaline.

 

Mari ärkas köögist kostva pliidiukse kolina peale. Korteris levisid tuttavad, isuäratavad lõhnad.

“Pannkoogid,” mõtles Mari tõustes. Valli sirutas vaibal esijalgu ja vidutas silmi. Liisi voodi oli segamini, tüdruk ise kadunud, üks kardin oli pooleldi eest ära, teine ripakil, otsekuti kirjutuslaual. Elutoa paksud kardinad olid akna ees, tuba oli hämar, ema-isa voodi üles tehtud. Köögi poolt paistis valgust, isuäratavad lõhnad olid tugevamad.

“Noh, Lumivalgeke,” ütles ema teed kallates.

Mari istus laua taha, tõstis endale pannkooke ning küsis: “Kas teil on suvi vaba?”

“Mis mõttes? Puhkust mõtled või? Isal on täna viimane päev. Mul ülehomme. Siis on meil kuu aega vaba. Sa ikka tõsimeeli loodad selle peo ära pidada?” vangutas ema pead, keerates ise maasikamoosi purki lahti.

Mari sõi mõtlikult, tema selja taha köögiuksele ilmus Valli.

“Kus Liis on?” küsis Mari lõpuks.

“Läks hommikuse rongiga Tallinna sisseastumispabereid viima.”

“Rumal tüdruk, ma oleks ta ära viinud,” lausus Mari.

“Mis, sa lähed ka ära või?” imestas ema.

“Loomulikult, sina lähed kohe tööle, isa on tööl, Liis rongis… Mina aga lähen ja otsin Tõnu üles.”

 

9. Ei takista müürid

Uksekell helises. Tõnu ema viskas lehed lauale, koperdas esikus üle laokil saabaste ja avas ukse.

“Lumivalgeke!” kõlas esikus hüüatus, köögi poolt kostis vanema mehe hääl: “Või et minia!”

“Kust sa siis tuled nüüd niimoodi, kus sa nii kaua olid?” päris Tõnu ema rõõmsalt, “sa oled kindlasti kole väsinud… Uudistes oli kangaroidide ilmumisest juttu juba üleeile.”

“Nad on kärbid, mitte kangaroidid… Ma tulen Tartust,” ütles Mari.

“Tõesti või? Lõpuks ometi julgesid… Sa nägid isa ka ära? Tule ometi kööki, ma panen uue kohvi tulele!” kutsus Tõnu ema kiiruga esikut koristades. Mari astus köögiuksele, vaatas päevinäinud pliiti, maitseainetopse ja vanaaegset riiulit nõudega. Tõnu isa lösutas toolil, pani ajalehe käest ja hüüatas: “No tere kah, kuda sul siis läinud on ka? Üksi tulid või, neid karvanägusid ei võtnudki kaasa?”

“Ainult Val… Faliine on kaasas, näksib teil aias muru,” vastas Mari laua taha istudes. “Ei ole eriti hästi läinud, saime Argeelil veel hullema lahingu kaela, kui see siin, Maa atmosfääris, oli. Ma oleks peaaegu surma saanud. Enamuse ajast, talvest siiani, suveni, veetsin haiglas…”

“Tõsi ka või? Kui kohutav… Kas su sõbrad on ikka elus?” küsis Tõnu ema.

“Kas Ra jäi ellu?” päris isa.

Mari tõmbus kössi ja kahetses, et üldse lahingust juttu tegi. Pealegi tuletas Tõnu isa mure Ra pärast veel selle viimase katastroofi meelde.

“Viki sai surma,” ütles Mari katkeval häälel.

“Aga need hirved? Kai oli see heledam ja väiksem, aga paksem? Ja see teine… Liisu?” küsis ema laua taha istudes.

“Elus ja terved…” sosistas Mari.

“Kes veel olid… See tore paks must kärbike...“

“Sai kah lahingus pihta ja oli haiglavoodil...“

“Kuule, seal on ohtlik, sa pead ikka ära tulema sealt!” teatas Tõnu isa.

“Selline kavatsus on jah.” Mari tuju tõusis, kui ta sellele mõtlema hakkas.

“Tõnu ütles, et sa lubasid,” ütles ema tõustes ja kohvi kallates.

“Siis ma veel nii kindel ei olnud, aga nüüd jah. Suur segadus on, saate isegi aru, vaevalt teil siin päeva on möödunud, kui uudistes kärpe või nende tehnikat ei mainita. Uued ajad on käes, ma arvan,” lausus Mari. “Kas teil on suvi vaba?”

“Minul on see 30 aastat täis, rohkem pole seal keemialaos lubatud. Nüüd hakkab poiss tööl käima ja mina hakkan aeda pidama,” rääkis Tõnu isa.

“Ja mina võtsin puhkuse just välja, Tõnu ja Kristo rääkisid siin üht-teist,” vastas ema.

“Kas sa tead midagi sellest lähemalt?” küsis Mari.

“Küsi Tõnu käest.”

“Kus Tõnu on üldse?”

“Diplomit kaitseb. Ilmselt saab temast täna insener,” vastas ema uhkelt.

“Siis võid sina ka töölt ära tulla, Tõnust saab sellel täppispinkide alal kolmas mees riigi peale, nemad teenivad rohkem kui ministrid,” seletas isa targal häälel.

“Siis pole mul muud teha, kui oodata,” leidis Mari tõustes. Ta läks aeda Vallit otsima, kahetses veidi, et ei kutsunud hobust kohe tuppa. Ta leidis Valli marjapõõsaste tagant tuulevarjust magamast. Mari ei hakanud hobust äratama, vaid vaatas niisama magavat valget hobust, kes nägi välja nagu talvest jäänud lumehang.

Taas tundis Mari seda kummalist rahu. Ta vaatas maja, mis viinamarjaväätidesse uppus, ja viljapuid ning lillepeenraid. Täiesti ootamatult tundis tüdruk, et ajad on muutunud, et ta hakkabki siin elama, siin käima, siin olema. Siin sinitaeva all, roheluse või karge valge lume keskel. Aga kuidas küll? Mari põlvitas Valli kõrvale, silitas muru, tõstis siis pilgu kõrgemale, vaatas Tõnu maja katuseviilu, pööninguakent, sinitaevast ja männilatvu, mis üle katuse paistsid. Hall krohv oli päikesevalguses nii ere, et pimestas Mari kaua loomulikku tähevalguseta olnud silmi. Siin võis lõpuks heita selili lillepeenarde juurde ning vaadata taevast. Ja oodata.

Mis seal taevas praegu toimuda võiks? Ristlejad on kuskil orbiidil, tähelaevad lendavad, Gi kriiskab, Lan hädaldab, admiral sõimab. Vaevalt sealkandis asjad teistmoodi käima on hakanud. Kuidas Liisu ja Kai end tunnevad? Loodetavasti läheb neil hästi, Gi oli tegelikult tore ja admiral mõistlik. Kindlasti saavad nad ka Ra ja Magiga rääkida ja Chen ja Mai viskavad nalja ja naeravad. Loodetavasti saavad hirved sealt peatselt tulema.

Ja kus on Viki? Mari oli öelnud Tõnu vanematele, et antiloop on surnud. Kust ta seda võttis? Eriti, kui Kai ütles vastupidist? Kus ta siis olema peaks, kui ta elus on? Ei leitud Viki laipa, ei leitud Monstrumi näo-osa, päästemoodul Fööniksit, ega ka selle rususid. Kas ta põgenes Gele?

Tänava poolt kostis metallilõginat – see oli aiavärav. Mari hüppas püsti ja jooksis ümber nurga, nähes veel, kuidas välisuks sulgus. Hetk hiljem avas Mari selle taas.

Tõnu oli esikus, võttis parasjagu kingi jalast. Dokumendimapp langes noormehe käest esikulauale, hetk hiljem oli Mari Tõnu embuses.

“Elu tipphetk ja kohe selline kingitus,” sosistas noormees enda toa poole taganedes, Mari tugevasti enda vastas hoides ja suudlustega üle külvates. Hetk hiljem langes ta selili voodisse, tõmmates tüdruku kaasa. Selline on siis tähelaeva piloot, mõtles Tõnu enda rinnal värisevat mustajuukselist kogu vaadates. Nagu peksa saanud kass. Huvitav, mis ometi selle mulje tekitas? Mari oli ju sile, terve ja roosa, kleit terve ja puhas, juuksed siidised ja kammitud. Sõda pidi ta selliseks muutma. Need pidid olema läbielamised, mis Mari selliseks olid muutnud. Arglikult libisesid õrnad käed Tõnu selja alla. Mari hoidis Tõnust kinni. Mari oli leidnud kellegi, kellest kahe käega kinni hoida. Mari oli juba eelviimane kord, kui ta Tõnul külas käis, olnud kurb ja kühmus, nüüd talvel, kui Tõnu tüdruku kätt palus, oli Mari veel nukram tundunud. Kas see oli ikka sõda? Või oli igatsus tüdrukut niimoodi muserdanud? Igatsus Tõnu järele?

Siinsamas voodis, aastaid tagasi, oli Tõnu teinud esimesi arglikke lähenemiskatseid paksule Lumivalgekesele, hoidnud seda teiste eest salajas, väites väljas, et teda paksud ei eruta, et tema Marile külge ei löö. Eriti veel punkar Pilule, kes oleks kohe ilkuma ja mõnitama hakanud. Millal ta lõpuks tunnistas, et on kosmosetüdrukusse armunud ja Marit sõpradele tutvustas? Millalgi keskkooli viimases klassis? Ei mäletagi. Mari kandis siis juba punast kleiti, aga oli üsna trullakas. Ja nüüd ta oli juba peaaegu sale ja värises siin, Tõnu rinnal.

Tõnu ema lehitses dokumente. Siin oli hinneteleht, sertifikaadid, keerulised pealkirjad. Diplom templi ja rektori allkirjaga. Poisist oli saanud täiskasvanud inimene. Kõik oleks juba päris tore, aga poisi kummaline kallim… Ja Kristo öeldud Päev, mis aina lähenes… Ei taha kohe mõeldagi, kindlasti olnuks lihtsam, kui poiss leidnuks siit, Maa pealt omale kallima. Sellest, et poisi sõpruskonnas oli ka karvase näoga maaväline tuumainsener, oli rohkem, kui küll. Aga et pruut ka…

“Kaua nad seal on, miks nad lauda ei tule ja ei räägi? Peaks poissi korrale kutsuma,” arutles Tõnu ema rahutult taburetil niheledes.

“Poissi? Ta on täismees, kurat võtaks!” kortsutas isa kulmu. Kohendas prille ja luges lehte edasi.

“Ei teagi, mis nüüd teha… Äkki kasutavadki selle päeva ära. Kust me raha saame, kus pidu teha…” arutles ema taburetil keerutades.

“Üks asi ikka korraga!” manitses isa. “Poiss kaitses ju diplomi ära. Nii et võta jahu ja munad kapist välja, hakka aga kloppima, ma toon pliita puid juure,” ütles isa lehte käest pannes ja püsti tõustes.

“Mis me talle lõpetamise puhul kingime?” sosistas ema köögikappidest toiduaineid otsides.

“Heh, kuidas mida? Paks Lumivalgeke talle hea kink küll. Äkki saab veel kosmoselaeva kaasavaraks, heh-heh-heh,” kõkutas vana mees kulunud baretti pähe pannes ja esikukapi alt puuriida juures käimise kalosse otsides.

“Ta pole üldsegi paks,” vastas ema.

 

“Nii, mamps, hakka torti… Ahah, sa juba teedki,” ütles Tõnu köögiukse vahelt sisse vaadates. “Me lähme veinide järele.”

“Tule räägi ometi, kuidas siis läks…” palus ema tainast kloppides.

“Saame sellest õhtu otsa rääkida, ära muretse,” vastas Tõnu nahktagi selga pannes ja kingi otsides.

“Kuule, kas su isa nimi ongi Andres Kase?” küsis Tõnu, kui ta koos Mariga juba tänaval kõndis.

“Jah, kustkaudu sina teda tead?” küsis Mari.

“Ta on maailmakuulus kulturist, tõi eelmisel suvel MM-ilt pronksi,” jutustas Tõnu. “Kas ta ise sulle ei rääkinudki?”

“Ei jõudnudki küsida, mis medalid ja karikad need olid, ta küsis rohkem, mis mina tegin, kus olin ja mis edasi teen,” vastas Mari peatudes ja tee äärde võililli nosima jäänud Vallit järele oodates.

“Mis see kulturism õieti ongi? Ma ei mäleta sellist spordiala.”

“Oh, kuidas nüüd seletada. Musklite kasvatamine. Esinemine, musklite näitamine laval. Noh, võtavad selliseid poose, nagu atleedid antiik-Kreeka vaaside peal. Tõsine koljat on ta sul küll, tal on pikkust üle kahe meetri,” jutustas Tõnu, imetlusnoot hääles.

“Ta on tõesti väga suur ja tugev,” nõustus Mari juukseid õlgade taha lükates. Valli jooksis klobinal neist mööda, peatus tänavanurgal ning vaatas kõrvaltänava suunas.

“Oh issand,” ohkas Tõnu, “on ta sul ka laiaks läinud!”

“Õnneks jõuab ta veel joostagi. Aga jah, see paksus teeb mulle ka muret,” nõustus Mari. “Äkki siin, Maal ja mitmekesise toidu ja liikumisvõimaluste juures jääb ta saledamaks.”

Valli vaatas üle õla Tõnule otsa, nähes sellises poosis tõelise daami moodi välja. Tõnu turtsatas Valli pilku nähes, saamata aru, mis emotsiooni temas see hobune praegu tekitas. Hobune oli ühel ajal väga paks, armas, daamilik, ilus, naljakas, kena. „Inetu“ sellesse loendisse millegi pärast ei tahtnud mahtuda, kuigi kaalukategooria nagu seostunuks sellega. Tõnu oli segaduses.

Poe ees ootasid mõned inimesed bussi, üksik hundikoer oli ühe poekülastaja poolt aiaposti külge seotud, see hakkas Vallit nähes närviliselt haukuma ja rihma sikutama. Valli seisis poetrepil ja ootas. Teda ei huvitanud miski muu, kui see, kui kauaks perenaine poodi jääb. Isegi mööduv buss ja kahelt poolt mööda tunglevad inimesed ei häirinud hobust. Ainult koera haukumine riivas aeg-ajalt kõrva, Valli tõstis seda jalga, millega ta lihunikku oli löönud, kraapis trepi betooni ning meenutas seda elu päästnud liigutust. Ta ei tundnud otsest hirmu, vaid lihtsalt mõtles, et võib-olla on seda liigutust vaja korrata. Äkki pani keegi käe hobuse turjale.

“Sina, Kristo!” paistis hobuse silmist rõõm. Valli ei olnud Tõnu sõpru unustanud.

 

“On teil alles hinnad, minu meelest olid need paar aastat tagasi mitu suurusjärku väiksemad,” ütles Mari kondiitriletti uurides.

“Majandus areneb praegu jube kärmelt, palgad tõusevad ka. Oleme ju peaaegu Euroopa riik juba,” vastas Tõnu veinipudelit korvi libistades. “Mis sa sellest koogiletist uurid, ema teeb praegu kodus torti.”

Mari pööras ringi, vaatas korvi ja imestas: “Välismaa vein!”

“Jah, me saame seda nüüd endale lubada. Kas sa ka midagi tahad? Midagi sellist, mida vanasti vaid välismaalt sai?” noris Tõnu kaupu kassalindile ladudes.

Mari libistas pilgu üle kirju kommileti ning lausus: “Ma parema meelega jääksin su ema tordi juurde.”

Mari nägi läbi klaasuste, kuidas keegi Valli lakka sasib ning tervitas uksest välja astudes: “Nojah, ma mõtlesin, et keda ikka Val… Faliine niimoodi käperdada laseb. Tere Kristo!”

“Tere… Jah, p… Lumivalgeke,” vastas suur kahemeetrine mehemürakas Marit takseerides.

“Kust sa siia juba said? Magasid oma peatuse maha või?” küsis Tõnu kilekotti ühest käest teise võttes.

“Ei, mul oli ka siia asja, õhtuks mõned õlled või nii. Vaata siia,” vastas Kristo põuetaskut paotades. Mari nägi miski õhukese karbi kirjut serva.

“Saidki selle programmi kätte? Mis sa edasi teed?” küsis Tõnu.

“Üks suurem installimine arvutites ja stuudio on löögivalmis. Oodake, ma käin ära.”

“Ära õlut võta, võta veini, meie juures tehakse torti,” hüüdis Tõnu järele.

“Kui palju?” küsis Kristo ümber pöördudes ja Vallit vaadates. “Ega sa hobusega arvesta? Siis peaks paar kasti ligi võtma?”

Tõnu vaatas nõutult, Mari naeris: “Ei tema meil ei joo, ta selline viks ja korralik.”

“Mitte nagu Pilu rott, et tilk ja piiks, tilk ja piiks ja lestad laiali. Igavene joodiknäriline,” naeris Tõnu, kui Kristo oli poeukse tagantkätt sulgenud.

“Kas ta on praegu ka sama hull, kui vanasti?” küsis Mari.

“Rott või? Sa polegi ju tema rotti näinud.”

“Ei, Pilu, ma mõtlen,” turtsatas Mari.

“Korralikumaks on hakanud ikka. Metallitööd teeb. Aga punk ja õlu käivad endistviisi, mängib “Varvassokkudes” trummi,” jutustas Tõnu.

“Mis sokkudes?” päris Mari nina kirtsutades.

“On selline bänd. Kõlab veidi kolledžroki moodi, aga sõnad kohati päris räiged. See nende hing Ruika on ka ikka paras kaader, on kaunis sageli meedia huviorbiidis. Ilguvad oma lauludega päevapoliitika üle,” jutustas Tõnu.

Mari vaatas asfalti ja mõtles. Liis oli just rääkinud neist koledatest punkaritest, amoraalsetest laulutekstidest ja millest veel. Aga tundus, et need ajad oleks nagu möödas, Tõnu paistis sellest bänditegemisest olevat päris kõrvale jäänud ega näinud üldse enam punkari moodi välja, ei välimuselt, mõttelaadilt ega käitumiselt. Sellise peigmehe üle võis uhke olla.

Poe uks liikus ja Kristo astus trepist alla. Temagi polnud enam mingi pidudel laaberdaja ega joodiku moodi, Marile jättis ta praegu täiesti normaalse, täiskasvanud inimese mulje.

“Kuule, mis me teeme siis nüüd? Et nagu koosistumine, veinitarbmine ja nii edasi? Mis sa, Toks, arvad, kutsuks Pilu ka?” küsis Kristo.

“Me just rääkisime temast,” vastas Tõnu. “Muidugi võiks kutsuda.”

“Ma siis helistan talle,” vastas Kristo mobiiltelefoni võttes. Mari vaatas, kulm kortsus ning imestas: “Teile ka kommunikaatorid tekkinud juba?”

“Mis asjad?” küsis Tõnu.

“Kommunikaatorid,” vastas Mari enda oma võttes. See oli palju suurem kui Kristo telefon.

“Ah see kangaroidide sideaparaat. Helistada sellega niikuinii ei saa mujale, kui kangaroididele,” arvas Tõnu minekule seades.

“Kärpidele! Tegelikult saab küll sellega helistada, kuidagi on sellega võimalik Maa sidevõrkudesse sisse murda. Aga ma pole sellesse süvenenud, pole vaja olnud,” vastas Mari aparaati tagasi taskusse libistades ja Tõnule järgnedes.

Valli ruttas neist mööda, haaras tänavaäärest võilille ja jäi inimesi ootama, keerutas võilille mokkade vahel.

“Heh, nagu miski tüdruk, ta ei käitu sul üldse hobuse moodi,” naeris Kristo. “Ja nii kergelt ja kenasti astub, mis siis, et nii paks on. Kena loom tegelikult.”

“Kuule, Kere, vanasti vaatasid sa ikka naiste sääri, kas Vallit tuleb hoiatada või?” noris Tõnu.

“Vaata kui ma hoopis sind nüüd füüsiliselt hoiatan,” naeris Kristo jämedal häälel. Ta oli oma sajakolmekümnekilose kere üle uhke. Pealegi nägi ta kaunis hirmuäratav välja, vähemad mehikesed temaga tüli ei norinud. Ei tasunud ka, sest neid rusikaid oli nii mõnigi tunda saanud. Kere oli kuulus. Kui Kere baari astus, oli baaris kord majas, sest keegi ei tahtnud kere peale saada.

Aga Valli ei tundnud ohtu, et keegi võiks teda ahistama tulla. Ta teadis vaid, et alati tekitab ta ümbritsevates inimestes diskussioone liigsöömise, liikumise ja tervislike eluviiside teemadel. Teda ei häirinud enam solvangud, sest tema ei saanud oma kaalu suhtes midagi ära teha. Ent meeldiv oli vahest kuulda häid komplimente. Ta hakkas eespool Tõnu kodu poole astuma, tagumikku hööritades, võilill suus, kael uhkelt püsti.

Maja eest põõsaste vahelt kostis jutukõminat, Mari nägi midagi heledat lehtede vahel liikumas. Aiavärav liikus ja tänavale astus punkar Pilu ehk Peeter Ilu. Tema oli ainus, kes polnud muutunud, kukehari, neete täis nahkvest, räbaldunud t-särk ja lõhkised teksased olid Marile tuttavad, samuti rasked saapad, mida ta ka toas jalast ära ei võtnud ja igal pool rippuvad ketid, haaknõelad ja needid. Vaid paljad õlad olid rohkem lihases kui varem, lõuapärad turritasid rohkem välja – sellest poisist oli ka vahepeal mees saanud.

“Ahoi, paksud, ma mõtlesin, et olete ikka siin,” tervitas Peeter.

“Kes siin paks on?” urises Tõnu. Valli vaatas kõigile otsa, sära silmis.

“Toks, mis toimub üldse? Mis teeme? Õllekõrvast ka pakud või?” küsis Peeter.

“Mamps teeb praegu hoopis veinikõrvast,” ütles Tõnu aiaväravat avades.

“Ohoo! Või et lausa veinikõrvast! Kas varsti joome konjakit ka?” päris Peeter.

“Joome ka konjakit ja viina ja… Ei tea, mida kõike veel. Aga mitte täna. Varsti. Vaatame, kas laud on kaetud. Siis ütleme avalikult välja, mis päeval seda teeme,” rääkis Tõnu trepist üles minnes ja koduust avades. Valli jäi õue ja vaatas, kuidas inimesed järgemööda tuppa läksid.

Esik oli kitsas nelja sõbra jaoks, välijalanõusid tuli ära võtta ükshaaval järjekorras, esimesena jõudis kööki Peeter, kes ei võtnudki saapaid ära. Tõnu ema pani viimaseid marmelaaditükke tordile, isa pani ajalehe käest ja naeris: “Oh, et sina siin! Praegu just tuli see teie lugu raadiost, et võidupüha, enne jaani, Laiste tantsis kaerajaani… heh-heh-heh. Siseminister Laiste pihta mõtlesite seda laulu?”

“Muidugi selle pihta, on igavene pekimagu, endine Viru kolhoosi partorg, punane kommar selline… Aga jah, Ruikal aeg-ajalt sähvatab selliseid tekste,” vastas Peeter lauda istudes.

Kööki jõudis ka Tõnu, kes kapi äärde pokaale otsima tõmbus, Kristo lõi professionaalse liigutusega veinipudeli põhja vastu nii, et kork pauguga kööginurka lendas ja pani pudeli lauale. Ema ladus koogitaldrikud ja lusikad välja, Mari istus laua otsa tugitooli. Ema küsis: “Noh, mida me siis tähistame?”

“Ma ei teagi, mida tähistatakse. Mulle pole midagi öeldud,” vastas Mari nukralt pilku maha suunates.

“27.juuni!” teatas Kristo. “Kell 12!”

“Kuidas jaanipäevaga jäi?” küsis Tõnu.

“Ei saanud, igasuguseid prominente olid kõik ajad täis, täitsa lõpp! Meie sõber Laiste ka nende hulgas muideks,” vastas Kristo istudes.

“Ja selle Rogozinaga või? Ongi nii, jah?” küsis ema kohvi kallates.

“Kaerajaani, magu maani, enne jaani, tn-tn-tn, Viru partorg, Viru strippar võidupühal kaerajaani…” pomises Peeter sõrmedega laual rütmi toksides, Tõnu isa kõkutas naerda.

“Lõpetaks selle kuradi Laiste värgi ära nüüd,” kortsutas Tõnu kulmu.

“Jumal küll, nii kiiresti… napilt kaks nädalat on ju aega vaid,” muretses ema pulmade juurde tagasi pöördudes.

“Ja kust me raha võtame, selliseid asju ei tehta niimoodi ülepeakaela,” ütles isa.

“Orkaani remonditsehhi utiilist,” vastas Mari. “Üks kullakobakas… Näiteks gaasianalüsaatori kere müüki ja raha jagub tükiks ajaks.”

“Koht tuleb kinni panna. Kas keegi on sellele mõelnud üldse? Jaanipäeva ümber on niikuinii üks pidu teise otsa igal pool, kõik kohad juba kinni,” torises isa.

“Koht on maal, rehe all on tantsupõrand. Veame tehnika kohale ja laseme muusikat, kes tahab, võib ujumas käia, võib käsikiviga jahvatada, lakast alla hüpata, heintes mürada. Mina küll ei kavatse kuskil restoranis istuda, kaamerad akende taga,” vastas Tõnu klaasi tõstes. “Noh, Lumivalgeke…”

Mari tõusis, pokaal käes, Peeter hakkas inisema: “Kibe, kibe…” Mari ja Tõnu liibusid teineteise vastu ja suudlesid.

“Esialgu on veel magus,” lausus Kristo veini rüübates.

“Ei noh… Nojaa,” pomises isa kiiresti mõeldes. Talukoht oli selliseks peoks otsekui loodud, pealegi asus talu kaitseväe harjutusvälja lähedal, kinnises tsoonis, kuhu ei lastud kõiki ligi, fotograafe-ajakirjanikke sealhulgas.

“Kuidas sa inimesed sinna saad? See ei ole nii lihtne!” torises isa edasi.

“No küll midagi organiseerib, kasvõi kohapeal, Aegviidu jaam on ka ju vaid poole tunni autosõidu kaugusel…” rääkis Tõnu.

“Nemesisega,” katkestas Mari.

“Kosmoselaevaga! Õnnepalee ette või?” naeris isa. “No on noored!”

“Ülikõva oleks küll,” arvas Peeter torti võttes.

“Kes need inimesed üldse on? Me peame kohe kutseid laiali hakkama saatma,” ütles ema põlle eest võttes ja lauda istudes.

“Mul polegi palju kutsuda,” ütles Mari. “Isa, ema, Liis. Ra, Mag. Chen ja Mai ka. Siis muidugi Kai, Liisu, Valli.”

“No kas karvanägusid maksab ikka, tead isegi, vanaema ei kannata neid silmaotsastki,” kahtles ema.

“Ilma nendeta ei mängi välja. Kohe üldse mitte. Nad on mu ainsad sõbrad,” vastas Mari.

“Aga see kitse moodi tegelane. Kes ta oli? Viki või?” küsis Peeter. “See oli ju jumalast lahe tegelane.”

Mari vaikis, Tõnu ema sosistas: “Ta on kadunud, võibolla surma saanud.”

“Mis me vahime! Anna torti! Ei taha kohe mõelda nendest halbadest asjadest,” teatas Tõnu isa taldrikut ulatades.

“Kai ütles, et ta ei ole surnud…” alustas Mari.

“No mis sa siis muretsed! Võtame!” vastas Tõnu isa pokaali tõstes. Kõik jõid, Mari imestas: “Kui maitsev tort!”

“Kas elavat muusikat ka plaanis on?” küsis Peeter.

Kristo jäi mõtlikuks, küsis siis nukralt: “Toks, sul bass on alles ikka? Harjutanud ka oled?”

“Vahest ikka. Viimastel nädalatel pole aega olnud, selle lõputööga oli palju tegemist,” vastas Tõnu. “Uskumatult kerge tunne on ikka, kui see kõik läbi on.”

“Ega sa, hull, mõtle, et meie hakkame mängima? Me pole ju mitu aastat koos mängind,” imestas Peeter tühja pokaali lauale pannes.

“Aga miks mitte?” küsis Kristo Peetrile otsa vaadates.

“Kes laulma hakkab?” laiutas punkar käsi. “Maaks leidis ju Soomest omale naise, tema enam siia tagasi ei tule.”

Kristo keeras pea aeglaselt Mari poole ja lausus: “Mari hakkab.”

“Mida? Nalja teete või?” imestas Mari kätt rinnale pannes. Tõnu turtsatas, sest talle meenus korrapealt aastatetagune pilt, kuidas Mari, olles veel paks Lumivalgeke, veel paksema Kai kõrval kõndis ning kõvasti ja valesti “Roosiaia kuningannat” laulis.

“Paneme Kai laulma,” naeris Tõnu.

“No mis te jamate, Vallit ei taha laulma panna?” Tõnu isa naeris.

“Aga Kail oli tõesti hästi mahe ja leebe hääl,” arvas ema.

“Jah, Kai see laulab kaerajaani, endal tüse magu maani,” pomises Peeter.

Mari karjatas: “No mida veel?!”

Isa turtsatas ja pidi peaaegu suutäie veini lauale pritsima.

“No lõpetage ära, tegelikult ei ole see üldsegi naljakas, see pulma-asi,” kõkutas ta naerda.

“Vein hakkab otsa saama,” avastas Kristo. “Mis me teeme? Installime programmi ära ja saame stuudio tööle?”

“Kas loodad stuudioga ära ka elada? Pead igasugu diskotibisid seal välja kannatama,” rääkis Peeter hapu näoga.

“Mis teha, diskotibidega saan ma läbi küll. Ja ega ma raadiost ära tule, see stuudioasi, ma mõtlesin, et see jääb ikka meile rohkem. Hobi nagu,” unistas Kristo. “Kuidas kõlaks “Kristo Ere music management”?”

“Kere management,” lausus Peeter.

“Ma sulle teen siin keret!”

“Ikkagi, kes see laulma hakkab?” küsis Tõnu.

Kristo ei kuuland teda ja unistas edasi: “Varsti on meil meie esimene master-lint valmis…”

Tegelikult ei osanud neist keegi ettegi kujutada, kes neile lauljaks tuleb, veel vähem oskas keegi arvata, kes selle master-lindi sisse laulab. Tort sai otsa, Kristo ja Peeter tänasid ja läksid koju, Tõnu vanemad olid rahul – nad kannatasid Tõnu sõprade nalju, neid ei häirinud see, kui nad vahest purjus olid. Kõik nad tegid ju ausat tööd ja kui vaja, siis olid viksid ja viisakad, politseiga ka ei olnud neil enam tegemist. Mida veel tahta!

“Ma pole ammu joonud,” ohkas Mari ja vajus Tõnu voodisse.

“Ega sul paha ei ole?” muretses noormees.

“Ei. Veidi uimane on olla,” vastas Mari õndsal häälel. “Mida Valli… Faliine teeb? Me ei andnudki talle torti.”

“Pole talle, paksule, vajagi,” arvas Tõnu.

“Palun lase ta tuppa, talle meeldib voodi ees magada,” palus Mari end sirutades.

 

Hommikupäike äratas Tõnu üles. Ta ringutas, libistas pilgu üle raamaturiiuli, tapeedimustri ja seinal rippuva basskitarri. Mari oli ärkvel, rinnuli padjal, nina ees linal paberid peene kirjaga.

“Mida sa loed?” küsis Tõnu Mari õlga silitades.

“ “Hilja Novembris” on selle tüki nimi,” vastas Mari.

“Hehh, mingi Muumitrolli värk või?” naeris Tõnu, kui oli lahti laotatud paberitega tutvunud ja Filifjonka pilti märganud. “Täiskasvanud inimene ja loeb Muumitrolli!”

Paberile trükitud Filifjonka silmis ei paistnud seda salapärast Miskit, mis Marit šokeerinud oli, kui ta elavat Filifjonkat kohtas. Siin oli vaid vanaaegne peegel, lokirullid ja Filifjonka mure hommikuse soengu pärast. Rusutud meeleolu, novembrikuine rõskus ja jahedus, uduvihm. Jälle oli Mari Filifjonkat unes näinud, jälle tundus Marile, et ta on magades väljapuhkamise asemel veel rohkem väsinud. Kui kaua see ometi kestab? Kuidas ometi see Filifjonka peast välja saada? Äkki saab abi mõnelt hulluarstilt? Vaevalt küll, juhtum oli ikkagi niivõrd erakordne, kohtumine sellise olendiga oli midagi täiesti uut terves ajaloos. Mari ohkas.

“Kas sul on viga midagi? Sa oled kuidagi väsinud,” küsis Tõnu hoolitsevalt.

Kirjatähed Mari silme ees muutusid häguseks, mõtted läksid segamini. Ta ei liigutanud end ja tegi, nagu loeks edasi, ise pingsalt mõeldes, mida Tõnule öelda. Ta vaatas korraks ka Filifjonka sõrmust, ent otsustas, et praegu ta sellest ei räägi.

“Ah, ma pole ammu purjus olnud, äkki see mõjus,” leidis Mari lõpuks vabanduse.

“Sellest paarist poolikust veiniklaasist, ei mina usu! See oli kvaliteetvein ka, ei tekita mingit pohmakat,” vastas Tõnu end külili keerates.

“Eks neid muresid ole mul ka piisavalt,” vastas Mari otsustavalt istuli tõustes.

“Mis muresid… Millest sul need armid seal selja peal on? Need on ju värsked,” avastas Tõnu.

“Mind tulistati alla, olin pikalt haiglas. Aga kas sul ei olegi muresid?”

“Mis muresid?”

“Noh et võtad naise. See naine on pärit kosmosest…”

“Oh jäta, ma ei taha mõeldagi! Võtame esialgu vabalt, naudime niisama, lähme maale,” soovitas Tõnu end linade vahel selili keerates ja ringutades.

“Esialgu vabalt ja siis pärast, paar päeva enne pulmi ülepeakaela, nii et veri ninast väljas või? Mina küll nii ei taha,” vastas Mari püsti tõustes. “Kus Valli on?”

“Küsis välja, kui hommikul peldikus käisin,” vastas Tõnu istuli tõustes. “Mis sa siis teha tahad?”

“Alustaks kutsumisega? Mul pole ühtki aadressi, kuhu kutset saata, tahaks seda ikka kohe silmast silma teha. Mul pole palju käia ka. Esmalt Tartusse, siis emalaevale… Ja tagasi!” ütles Mari paberilehti kokku korjates ja pakki vormides.

“Emalaevale?” Tõnu ohkas.

“Jah, pidime ju kulda tooma sealt.”

Tõnu pomises midagi arusaamatult ning tõusis püsti.

Maja paistis tühi olevat, köögilauale olid leib ja või lohakile jäänud. Tõnu pesi silmi, pani raadio mängima ning hakkas võileibu tegema. Mari kõndis ümber elutoa laua ja vaatas aknast välja. Tõnu isa küürutas taamal peenarde vahel, Valli oli eespool keset muru ja sõi võililli.

“Kus su ema on?” küsis Mari.

“Ei tea,” kostis Tõnu hääl köögi poolt.

“Ma mõtlesin, et võiks maale ka minna pärast,” rääkis Mari kööki astudes. Tõnu seadis võileivad taldrikule ning küsis: “Millega?”

“Pingviiniga muidugi! Nii saab kähku ära käia igal pool, kus vaja.”

Tõnu ohkas ja istus laua taha, pakkus siis Marile võileibu. Mari sõi, vaatas lakke ning küsis äkki: “Mis sa arvad, kas maale hobust on vaja?”

“Ega sa siis Vallit mõtle siia jätta?”

“Ei – veel ühte hobust. Meil Nemesise peal on üks ripakil. Väga armas ja tark, oskab isegi rääkida nagu Kai,” jutustas Mari klaasi morssi kallates.

“Ja samasugune paks kindlasti,” pakkus Tõnu pahuralt.

 

Valli puges Pingviini istmete taha, Mari juhikohale ja Tõnu kõrvalistmele.

“Oli ikka omapärane maitse sellel vorstil,” ütles Mari keelega huuli mööda võileibade maitset taga ajades ja kosmoseauto reaktorit käivitades. “Kärbid ei oskagi vist vorsti teha.”

“Kus on alles ekraane, mis nad kõik tähendavad?” küsis Tõnu imestusega Pingviini armatuurlaual süttivaid tulukesi ja tabloosid vaadates.

“Need ümmargused on sfääriradarid, see on nagu eespool oleva ruumi poolkera, see teine näitab, mis selja taga toimub. Need on raadiosaatjaga objektid, näe seal tõuseb üks lennuk, sealt üle Soome lahe tuleb veel üks lennuk, see siin on ilma raadiosignaalita ja päris lähedal, see on auto,” seletas Mari näpuga punkte näidates. “Seesama auto,” jätkas ta tahavaateekraanile näidates. Seal paistis Tõnu naabrimees, kes autot parasjagu hoovi manööverdas.

“Hea küll, sõidame,” ütles Mari liikuma hakates. “Tegelikult, vaata, kuidas nendega paistab.”

Mari andis Tõnule lennuprillid. Tõnu lasi imestusest pika vile, kui nägi sfääriradarite näite otse silme ees ja otse seal, kus objektid asuvad. Midagi oli jälle justkui lähemal ja lähenes ristuval kursil, selle koha peal ilmus hekkide vahelt välja teine auto, millele Mari teed andis. Peagi ilmus vaatevälja ka Soome poolt tulev lennuk, radaripunkt püsis eksimatult otse lennuki peal ega nihkunud kuhugi, kui Tõnu end liigutas ja pead keeras.

“Mis see roheline kolmnurk on, see peaks olema seal, aga ma ei näe teda,” küsis Tõnu taeva poole osutades.

Mari vaatas sfääriradarit, lülitas sisse passiivradari, mis raadiosignaale jälgis ja vastas: “Sa ei saagi teda näha, see on kosmoseristleja ja ta on 200000 kilomeetri kaugusel.”

“Ja mis roheline puru nüüd veel siia tekkis?”

“Raadioallikad. Kõik signaalid leiab üles. Need näiteks on need GSM telefonid…”

“Ja see suur on telemast! Iru korstnast tuleb ka! Mis saatja veel selle otsas olla võiks?” imestas Tõnu ringi vaadates. “Mis roheline joru see on? Need rõngad otse ees?”

“Ettesihtimisnurk, sihik,” vastas Mari. Tõnugi märkas, et õrnadest rõngastest joru kaardus sinna, kuhupoole Mari parasjagu Pingviini roolis.

Mari juhtis rahulikult, Tõnu vaatas vaimustunult ringi, pool nägu hõbeläikelisi kärbsesilmi meenutavate lennuprillide varjus. Ta oli varemgi hiidkärpide kosmosetehnikaga reisida saanud, siinsed aistingud olid talle tuttavad. Ent lennuprillidega raadiosignaale jälgida ta polnud saanud.

Endistviisi kippus Tõnul sellest paha hakkama, et tänu väljageneraatoritele tundus talle, et ta seisis paigal, samas kui maastik väljaspool kabiini liikus. Väljageneraatorid mõjutasid ja nullisid kabiinisolijate kehadele mõjuvaid kiirendusjõudusid ja gravitatsiooni, nende abil võisid hiidkärpide loodud kosmoseaparaadid kiirendada mitmekümnekordse ülekoormusega ilma, et piloodid surnud oleks ja kosmoselaevade sisustus kokku varisenuks. Mari oli sellega harjunud, temalegi tundus, nagu seisaks Pingviin paigal ja masina rattad keriksid väljasolevat maailma edasi. Pingviin siiski rappus veidi, kuna maapinnakonarusi arvuti lugeda ei jõudnud ning sestap ei saanud ka väljageneraatorid vajalikke signaale.

Mari seikles juba Lasnamäel ning otsis pääsu Peterburi maanteele. Koledad ja suured paneelmajad, lainelised ja auklikud asfalttänavad, väljaturritavad kanalisatsioonikaevud. Endisaegsed loopealsed heinamaad meenutasid nüüd prügimägesid, millede vahele olid ettevõtlikud inimesed kättejuhtuvast rauamaterjalist suletud autoparklaid ehitanud. Poolelijäänud kiirtrammipeatused ja tunnelid olid veel rohkem võssa kasvanud kui enne. Ja kõige kurvem oli see, et endisaegsed talud, mille akendes veel mõne aasta eest Mari tulukesi mäletas, olid varemetes ja lagastatud.

Mari keeras ühelt tänavalt teisele ja avastas ühe täiesti mõistetamatu asja. Lasnamäel oli mitu kesklinna suunalist suurt tänavat, kuid risti läbi Lasnamäe ei leidnud ta ühtki autoteed. Olid ainult elanike tallatud jalgrajad üle ehitamata jäänud magistraalide ja trammiteede, milledest mõned olid nii laiad, et seal võis Pingviiniga sõita. Maris tekkis trots leida läbi pealinna magala pääsemiseks kasvõi mõni maapealne lahendus. Tõnu oli endiselt vaimustuses lennuprillidest ega taibanud ka tüdrukut juhatada.

Lõpuks jäid majad selja taha ja eespool paistis neljarealine betoonplaatidest automagistraal. Ent vahepeal oli võsa ja raudteetamm. Raudteetammist läks küll jalgradu üle, aga ei ühtki sellist, mida mööda oleks Pingviiniga sõita saanud. Lõpuks leidis Mari ühe omaalgatusliku tee, mis algas ühest parklast, mille äärekivid olid majaelanikud madalaks lõhkunud ja lõppes Peterburi maantee ääres suurte porilompidega. Pingviin õõtsus ja lirtsus pori ja paelahmakate vahel, ent viimaks ometi jõudis ta betoonplaatidele ja võttis suuna linnast välja.

“Järgmine kord küll lähme läbi õhu,” ohkas Mari.

“Vana-Narva maanteed pidi oleks ka saanud,” vastas Tõnu.

“Näidanud siis, kuidas!”

“Ma sain aru, et sa tahtsid Tartu poole minna, ma ei saanudki aru, kuhu sa lähed,” vabandas Tõnu.

“Peterburi teel on palju häid stardipositsioone, sealt on isegi Nemesisega aerodünaamika toel õhku tõustud,” vastas Mari ühest veoautost mööda keerates. “Ma ei kavatse Tartusse sõita, lihtsam on veerand tunniga lennata.”

“Ära nüüd nii ka, vaata ette, sa pidid selle bemmi praegu välja rammima!” sõimas Tõnu.

Mari vaatas imestunult tahavaateekraani ja lausus: “Minul oli 90 sees, lubatud on siin 70, kust siis veel nemad mulle niimoodi perse alla jõudsid?”

Mari keeras taas äärmisse ritta, tema kõrvale ilmus tume ja läikiv auto, mille allalastud klaasiga aknast karmi ilmega nahktagides mehed rusikaid ja keskmisi sõrmi vibutasid.

“Miskid maffiavennad, nüüd tahavad meid teeäärde suruda,” muretses Tõnu.

“Misasja,” turtsatas Mari sõrmedega üle lülitite vedades. Pea kohal vilksatas raudteeviadukt, eespool paistis autodest tühi sirge teelõik. Pingviini tiivad avanesid ja langev tagatulede paneel paljastas ioonmootorid. Tõnu oli avastanud kiirusenäidiku, mis näitas 170 ning pabistas: “Ära jama, Maardus on tihti ment vastas, sa lähed liiale!”

Must auto püsis vapralt kõrval, armilise näoga kiilakas meesterahvas karjus midagi, näitas rusikat ja tegi grimasse. Aga kui Mari ioonmootorid käivitas, pidid mafioosod alla vanduma. Tõnu näitas ettepoole, kus ta lennuprillil värelevat rohelist objekti nägi.,“Ongi ment väljas, see on kiirusmõõtja radar!”

Samal ajal kadus kabiinist betoonteekatte rütmiline põrumine, maastik akna taga pöördus ning hele betoon kaldus Pingviini alt eemale, asendudes muru roheka värelusega. Kõrgemale tõustes nägi ka Mari sinisekirjut autot põõsaste taga seismas. Kohe, kui must auto sellest kohast möödus, sööstsid politseinikud sellele järele. Mis edasi sai, seda Mari enam ei näinud, sest ta kaldus kaugemale lõuna poole ja kiirus muudkui kasvas.

Tõnu võttis lennuprillid eest ja vaatas vaimustunult ringi. Pingviin õõtsus nüüd mõnekümne meetri kõrgusel maastiku kohal. Noormees ei saanud ega jõudnud midagi näha, sest kõik möödus nii kiiresti. Kiirusmõõtja näitas 876.

“Tundub, nagu oleks kiirem, kui see seal näitab,” arvas Tõnu. “Kas kiiremini ei saaks?”

“Ei taha, helikiirusest edasi tekkib lööklaine, see hakkab allolijaid häirima ja ehmatama,” vastas Mari juhtides. Tõnu tahtis end Marile lähemale kallutada, ent avastas ehmatusega enda kõrvalt Valli pea. Hobune oli kaela istmete vahele sirutanud ja nautis mööduvat maastikku.

“Tegelikult, ma vist polegi sinu pool käinud. Äkki satun veel Andres Kasega ka kokku,” ütles Tõnu kätt üle Valli kaela heites ja Mari juukseid silitades.

“Kas kardad või? Võtab veel lihahaamri kätte,” naeris Mari. “Tegelikult pole minagi tükk aega enda pool käinud. Lausa kaheksa aastat tuleb ära. Tegelikult, alles eile käisin.”

“Tõesti või? Meie juures käisid ikka tihti, eriti veel maal. Kas sa tõesti siis ema juures ei käinud? Miks ometi?” imestas Tõnu.

“Ei tea. Kartsin,” lausus Mari suunda korrigeerides.

Tõnu vaatas mõtlikult ringi. Jah – Maril oli, mida karta. Mari oli talle mitu korda jutustanud, kuidas ta haavata sai. Tõnu oli oma silmaga Mari rinna all armi näinud. Nüüd olid miskid värsked armid ka selja peale tekkinud. Nagu põnevusfilmi kangelanna, saab kuuli, tulistatakse alla, sõdib maaväliste inimestega… Ent on päriselt olemas. Ja sugugi mitte uhke oma võitude ja võitluste üle. Vastupidi, kummaliselt väsinud ja rusutud meeleoluga. Tõnu võtab sellise naise. Ega ometi see sõda ja kõmmutamine naisega kaasa tule? Ehk mitte, vaenlaste vastupanu olla ju murtud.

“Kas see ongi Tartu?” imestas Tõnu eespool valendavat majadekülvi vaadates.

“On jah,” vastas Mari ühe maantee poole laskudes.

“Juba kohal,” lausus Tõnu kahele poole kerkivat puudemüüri vaadates. Kohe läbis kosmoseautot ka raputus ja värin, kui see asfaldile laskus. Peatselt oli ka hoog raugenud ja Pingviin veeres asfaldil, nagu tavaline auto.

“Kas sa Tartu linna ikka mäletad veel?” küsis Tõnu, kui auto oli esimeste majade vahele jõudnud.

“Mäletan ikka,” vastas Mari ringi vaadates. Konservitehas paistis ikka veel töötavat, linna siluett teiselpool ürgorgu ei olnud muutunud. Tõnu võpatas ning ohkas: “Sa ei tea liikluseeskirjadest vist midagi, panid praegu täiega üle peatee!”

“Mis siis?” küsis Mari kõigutamatult.

“Oleks sealt praegu buss tulnud samasuure hooga…”

“Ei tulnud.”

“Kui oleks tulnud sealt suure maja varjust, sa poleks näinud…”

“Vaata radarit,” ütles Mari kodutänavasse keerates. Tõnu vangutas pead. Ta ei olnud harjunud võimalusega vaadata maja või mäe taga liikuvaid objekte. Pingviini kui kosmoseaparaadi andurid, radarid ja arvuti olid väga tundlikud ja arukad, suutes eristada mürast tehislikke raadiosignaale, eristada juhitavaid liiklusvahendeid teistest objektidest, sõltumata nende materjalist ja nii edasi. Sellised võimalused vajasid harjumist.

Ent nüüd olid Tõnu kingad kruusasel sillutisel, taas oli noormees hiidkärpide ulmelisest keskkonnast inimeste argipäeva astunud. Ta libistas pilgu üle tänavat palistavate majade. Üks uhkem ja sirgem kolmekordne, teised igaüks isemoodi viltu vajunud, mõni värskema värviga, mõni luitunum, mõnel uhkemad puunikerdused fassaadil, mõni lihtsakoelisema näoga. Hoovi poolt tõi tuul tänavale värskelt lõhutud kasehalgude lõhna.

“Ja kas tõesti elavad sellises majas Euroopa pronks ja kosmoselumivalgeke?” imestas Tõnu maarohtude aroomi tundes ja pragulisi lubjatud trepikojaseinu vaadates. Siit pragulisest trepist üle madalakskulunud lävepakkude olid mitmed põlvkonnad koju tulnud ja tööle-kooli läinud, küll ämblikuvõrke täis luitunud raamidega akna taga särava päikse valgel, küll roostest, ajahambast ja kärbsemustast rikutud pesades nukrutsevate elektripirnide valgel. Ja niimoodi vähemalt sajandat aastat järjest.

Siin elas tõesti Euroopa pronks, avastas Tõnu, kui Mari isa ukse avas ja neid tervitas. Täiesti tavaline meesterahvas, viisaka soenguga ja tavaliselt riides, ei olnudki maika väel, musklid punnis ja tige nägu ees, nagu Tõnu ette kujutas. Siiski-siiski, Tõnu tundis end Mari isa vastas väikese poisikesena, sellest biitsepsist ei ulatanud ta kuskilt mööda vaatama, ei ülalt, alt ega külgedelt.

“Noh, mis siis uudist, Lumivalgeke? Näitad siis mulle ka selle kõrgharitud punkari ära?” naeris Mari isa.

“Mis punkar nüüd…” kohmetus Tõnu. Tema polnud ju kunagi endale kukeharja pähe lõiganud, ta ei mäleta, millal ta viimati neetidega tagi selga pani. Mis sellest üldse saanud on? Äkki on ema minema visanud?

“Uudis on see, et… Mina… Meie ootame sind ja ema Tallinnasse õnnepaleesse. 27. juunil kell 12,” ütles Mari rõõmsalt. “Võtke Liis ka kaasa. Kus ema ja Liis on üldse?”

“Ema on tööl, Liis peaks õhtul Tallinnast tagasi hakkama tulema,” vastas Mari isa köögilaua taha istet võttes. “Istuge ka korra, kohvi on veel kuum.”

“Jälle, noh!” ohkas Mari istudes, Tõnu seisis häbelikult püsti. “Me oleks ju saanud ta peale võtta… Aga kust me ta üles oleksime leidnud.”

“Tagumiku järgi oleks otsinud,” muheles isa. “No kujuta teda õpetajana ette! Mina küll ei kujuta. No ei tea kohe, mis sellest saab, kes või mis temast inimese kasvatab. Aga las tüdruk proovib vähemalt.”

Mari kujutles korra Liisi tundi andmas ja turtsatas naerda. Tõnu istus vaguralt Mari kõrvale. Isa takseeris neid ning ohkas: “Või siis sedasi on lood. Kas te ikka teate, mis te teete?”

“Ega ei tea küll,” vastas Mari. “Kas sina 18 aastat tagasi ikka teadsid, mis tegid?”

“Ei teadnud küll, kui nüüd päris ausalt vastata. Aga meil oli siis see stardipositsioon nagu mõnevõrra lihtsam, teisi maailmu ei olnud mängu segatud,” ütles isa mõtlikult kohvi kallates. “Kuidas teil rahadega on? Kas koht on kinni pandud? Keda kutsuda plaanite?”

“Plaanid veel väga selged ei ole. Rahadega loodame järjele saada. Praegu lähen emalaevale kärpe kutsuma,” seletas Mari suhkrut segades.

Isa toetas pea kätele ja ohkas sügavalt ning arvas: “Või et need kärbid ka ja tantsivad rebaseplikad, see kipub üle minu mõistuse käima. Tahaks näha neid kärpe mingis restoranis. Ja see ajakirjanduse tung… No ma ei tea.”

“Minu mõte on teha pidu meil maakodus, see on Kõrvemaa polügooni külje all, poolkinnises tsoonis, sinna ei lasta igasuguseid tolgendama,” pistis Tõnu vahele.

“Ja alustuseks vaatame, mis kärbid räägivad üldse,” ütles Mari murelikuks muutudes. Ta rüüpas kohvi ja varjas silmi mustade ripsmetega.

“Aga eks me püüame teile öelda, kui midagi peaks nässu minema,” ütles Mari tõustes.

“Mis nüüd, kavatsete juba ära minna? Ma mõtlesin, et ootate ikka õhtu ära ja räägite emaga ka ikka?” imestas isa.

“Jah, me peame minema, Valli jäi ka autosse ootama, tal hakkab igav varsti,” vastas Mari ukse poole astudes.

“Kas tõesti on nii kiire? Oota, ma annan oma telefoninumbri ka. Kas teil ei ole mobiili?”

“Ei ole veel saanud omale lubada nii peent asja,” vastas Tõnu.

“Mul on see,” vastas Mari kommunikaatorit võttes, “ma pean lõpuks õppima sellega siis Maa telefonivõrkudesse murdma. Mis su number on?”

“Ikkagi, kus teil kahel nii kiire on?”

“Ma pean kärpide poole pealt selgusele jõudma. Äkki nad ei lasegi mind siia elama,” vastas Mari ust avades.

Seda Mari teada ei saanud, kas Vallil oli igav olnud või mitte. Hobune oli lihtsalt Pingviini magama jäänud. Pingviin veeres tänavale, Mari avas kohe ka ioonmootorid ning lasi tiivad välja.

“Roosi tänava mägi oli vist hea järsk kosmosesse tõusuks, hea hõreda liiklusega,” ütles Mari autot juhtides. Auto veeres kaunis suure hooga, Mari ei vaadanud ette, oli hoopis ninapidi radariekraani vastas.

“Lõpeta ära, sõida inimese moodi, mul on hirm,” kaebas Tõnu, kui Pingviin järsult Roosi tänavasse keeras. Tõusu peal jäi masin peaaegu seisma.

Mari uuris ekraanil värelevaid objekte. “No mis sa venid, oled ristuval kursil… No lõpuks ometi… Nüüd!” ja tõmbas ioonmootorite kontrollerit. Majad kahel pool autot kadusid nagu musta auku kukkudes tahapoole, järgmisel hetkel välgatasid majakatused ja vahetult auto kohalt mööduvad elektrijuhtmed, mis Tõnu kössi tõmbuma sundisid. Hetk veel tundus hoog raugevat, kuna eemalduv linn paistis nüüd kaugemal ega tundunud nii kiiresti liikuvat. Mari tõmbas rooli ja maapind Tartuga kaldus päris kosmoseauto taha. lasi siis rooli lahti ning näppis puutetundlikku ekraani, valis sealt välja Orkaani majaka ja lasi arvutil kursi ja võimsuse määrata. Pingviin tõusis püstloodis taevasse, varsti juba mitu kilomeetrit sekundis. Taevas kristallklaasi taga hämardus kiiresti. Tõnu vaatas ümberringi süttivaid tähti ning lausus: “Mari, sa oled hull.”

“Ei tea. Ehk ei ole. Aga niimoodi see kosmosesse tõusmine käib,” vastas Mari.

“Kas nüüd lendame emalaevale?”

“Jah,” vastas Mari Filifjonka kingitud sõrmust kohendades ja kätt roolile pannes. Nüüd on ehk paras hetk rääkida Filifjonkast.

“Aga emalaev on ju Maal,” ütles Tõnu.

“Ikkagi on sinna mugavam ja kiirem lennata ballistilisel trajektooril läbi lähikosmose.”

Arvuti korrigeeris kurssi, kallutas masinat lõuna poole. Üksik päikesekiir peegeldus läbi punase rubiini Tõnule silma.

“Mis sõrmus see selline on, ma pole seda sul varem näinud,” ütles Tõnu kalliskive vaadates. “Tõsiselt kallis asi tundub olevat. Kust said selle?”

“Filifjonka kinkis,” ohkas Mari käsi sülle langetades. Tõnu kortsutas kulmu, Mari jutustas kogu loo ära, alates Ra ajamasina katsetustest ja Muumioru lugude raamatu avamisega lõpetades.

“Oh lõpeta ära, see on võimatu! 800000 aastat on ilmatuma pikk aeg, miski ei välista, et siis elavad siin miskid rebasinimesed! Aga et just see Filifjonka!” vastas Tõnu tüdimusega. “Muideks, rebasnaisi on juba praegu siin Maal nähtud. Nad on teie vaenlaste, nende saledate tulnukinimestega koos olnud ja kosmoselaevade allakukkumises surma saanud, ma olen mitut uudist näinud, kus on nendest juttu olnud.”

“Need rebasnaised on miskid kodukatid. Pidid Ge inimeste kõrval elama ja neid teenima. Nii rääkisid kärbid. Aga neil ei ole Filifjonkaga mingit seost, gelastel on kõigil neli sõrme, Filifjonkal oli kindlalt viis nagu maalastel. Ja see pilk… Ma ei tea, Tõnu,” kaebas Mari.

“Ma vaatan, et sa oled kuidagi nukker kogu aeg, varem sa selline ei olnud,” ütles Tõnu küünarnukki akna servale toetades. “Miski vaevab sind. Sa hoiad midagi enda sees. Ega see Filifjonka…”

“Jah, Filifjonka. Ta on nagu mu sees. Ma näen neid kõiki, muumitrolle ja mümlasid. Aga see ei ole tavaline uni, hommikuks on kõik meeles ja minul on selline tunne, nagu ma ei oleks maganudki,” jutustas Mari pead kätele toetades. “See on nii ilus ja soe reaalsus ja kui ma ärkan ja end siit hallist reaalsusest leian…”

Tõnu tõmbus jahmunult eemale.

“Ma nagu käiks kuskil ära, nagu käiksin ise Muumiorus. Une ajal. Tõnu, ma ei tea, mis asi see on!”

“Miski psühhoos äkki? Võibolla vajad ravi, et sellest välja tulla?”

“See ei ole psühhoos!” ütles Mari nutma hakates. “Ta jälgib mind! Ta ei ole tavaline humanoid, ta on midagi muud! Ma kardan, Tõnu!”

Tõnu oli kartnud, et Mari psüühikaga võib midagi juhtuda, kui ta niimoodi aasta-aasta järel nende hiidkärpide hulgas elab ja inimestega kokku ei puutu. Seni polnud ta muud tähele pannud, kui vaid seda, et Mari on kuidagi väsinud ja rusutud. Ta uskus, et seda oli tekitanud pikk eemalolek metsade rohelusest ja päikese soojusest. Tõnu lootis, et tema suudab seda kõike Marile jagada, kui viimane Maale, tema naiseks tuleb. Ta oli ju armas tüdruk. Ta lemmikloomad olid lahedad, mis siis, et nad nii paksud olid. Valli oli tubli ja töökas, Kai oli tore ja leebe. Samas tundus, et nad kõik on kärpide tsivilisatsioonist väsinud, nad olid alati suure rõõmuga Kõrvemaale vanaisa talusse tulnud ja alati olid nad kosmoselaevaga lahkudes nukrad olnud. Ent nüüd ei olnud Mari nii rõõmus, ta paistis pidevalt väsinud ja kurb olevat. Aga Valli? Tema oli ka väidetavalt seal Muumiorus käinud ja Filifjonkaga kohtunud. Valli silmis ikka oli seda sära ja lõbusust, mida Tõnu mäletas, kuigi jah, palju vähem kui möödunud suvel. Samas oli ta ka märgatavalt paksem, küllap see paksus väsitas hobust nii palju, et ta ei olnud enam selline pakatav rõõmurull nagu vanasti. Kas tõesti oli Tõnu hiljaks jäänud, kas tõesti oligi Mari vaimuhaigeks jäänud?

“Mari, see on jama, miski suvaline rebastulnukas ei saa olla Filifjonka, mõtle nüüd peaga, viska see oma peast välja.”

“Ta tuleb tagasi,” vastas Mari end sirgu ajades ja aknast välja vaadates. Pingviin langes juba tagasi Maa poole, kuskil seal all olid hiidkärbid oma vigasaanud emalaevaga, Liisu ja Kai nende keskel. Mida admiral otsustanud on? Mis Marit seal all ootab? Äkki öeldaksegi talle, et läheb tagasi Pluutole loomi talitama, äkki ei lastagi teda tagasi Maale? Mari tundis praegu selgelt, et Tõnu võõrastab teda. Äkki suudab Kai teda aidata, äkki viskab Kai Filifjonka ta peast välja? Aga kui Kai ei suuda seda? Kui keegi ei suuda seda ja ka Tõnu ei hakka teda mõistma? Siis oleks isegi parem, kui ta Pluutole loomi talitama läheks. Mis temast siis saaks, kuidas ta lõpetaks? Äkki oleks ta lõpuks üks tundetu element kärbiühiskonnast, kes teeks oma tööd, võibolla lõpuks katsuks kärbi kombel loomi, et kas on juba piisavalt rasvas ning vehiks noaga nii, et veri purskab? Ühel hetkel tundiski Mari käele purskuvat sooja kleepjat verd ning nägi Valli ahastavat pilku. Ei, ees oli siiski sinetav õhuookean, mis hakkas kosmoseautot raputama, Mari pidi juhtima hakkama. Ent see viimane nägemus oli nii võigas, et Mari puhkes nutma. Ta pilgutas silmi, et läbi pisarate radarinäitu näha, muutis suunda ja langetas kiirust, niimoodi minutite viisi. Valli oli ärganud ning puges lähemale, et pead tüdruku sülle suruda, kui oli märganud, et Tõnu ei suvatse oma kallimat lohutada. Mari silitas Vallit, tundis peo vastas hobuse sooja, siidist ja lopsakat põske ning pehmet, õrna kaelaalust. Kui ta selle hobuse tapaks... Kuidas ta ometi selle peale tuli, millest selline nägemus tekkis? Loodetavasti ainult stress ja hirm...

Mari ohkas, pühkis silmi ning võttis mikrofoni.

“AKT3717 Nemesis,” kutsus tüdruk.

“370D Lapton kuuleb hoopis,” kostis Ra hääl. “Mis sind siia tagasi toob?”

“On asja,” ohkas Mari silmi pühkides.

“Millest nii nukker hääl? Tule remonditsehhi, kõik on seal, Kai on ka seal,” kostis Ra rõõmus hääl.

Kai on seal. Need sõnad tõstsid Mari tuju märgatavalt. Tõnu nohises rahulolematult ja vaatas akna taga mööduvat kõrbemaastikku. Eespool aimus juba emalaeva siluett, Mari vähendas kiirust. Allpool ees lendas üks tähelaev, mis hakkas kõrgemale tõusma, et üle emalaeva tiiva lastiruumi poole lennata, kaugemal punakal maapinnal paistis kirjut kribu – need olid inimesed, kes olid Orkaani uudistama tulnud. Varsti varjas selle vaatepildi Orkaani tiib, mis õige lähedal värelema hakkas. Tõnu tuju oli paranenud, nüüd oli tal palju ringi vaadata.

Pingviin maandus liivatolmusele põrandale remonditsehhi maandumisšahtis. Siinsamas seisis Nemesis, veidi kaugemal Lapton, luugid küljest ära ja mootorišahtid nukralt tühjad. Algul tundus, et siin polegi kedagi, Mari ei näinud kedagi liikumas. Aga kui ta ukse avas, kuulis ta hääli, masinamürinat ja detailide kolinat. Ühe Laptoni mootorišahti mustava avause äärele ilmus Ra nägu.

“Vaadake, kes tagasi tuli!” hüüdis hiidkärp. “Kurat! Jälle keegi remondiredeli ära hiivanud, jätavad mu omaenda lennuki mootoritorusse lõksu. Alli, ole hea, too see redel sealt tagasi!”

Mari märkas ka Alissat, kes kuulekalt Nemesise rambiäärelt püsti tõusis ja ruttas kerge alumiiniumredeli poole, mis eemal seina najal seisis. Rampi mööda astus alla Kai, Mari tundis südames ärevusepuhangut, kui ta üle pika aja taas hirve nägi. Aeg ei olnudki eriti pikk, vaid paar päeva, küll aga mahtus sellesse aega palju elamusi. Laptoni luugile ilmus Mag, Kai järel kõndis Liisu.

“Tulidki tagasi või?” küsis Kai, kui oli märganud Mari nutetud silmi. Ta läks tüdruku juurde, ajas nina püsti ning pani lõuaaluse tüdruku rinna vastu.

“Ei tulnud,” vastas Mari hirve kallistades.

“Aga miks sa kurb oled?” küsis hirv.

“Filifjonka pärast. Ta kummitab mind,” sosistas Mari. “Aita ta mul peast välja visata.”

“Sellega on keeruline, vist tuleb harjuda,” vastas Kai üle õla tagasi vaadates. “Mul on ilmselt sama probleem. Mag ja Ra on kah kurtnud. Aga las ta olla? Ta ei ole ju paha.“

Tõnu oli Pingviinist välja roninud ning seisis arglikul ilmel auto kapoti kõrval. Remonditsehhi kontoriruumide poolt kostsid sammud, sealt lähenesid meister Gi ja admiral Tah. Niipalju siis Kai abist, mõtles Mari silmi pühkides. Asi seegi.

“No juba siin! Äsja oli häda, et ajasid politseiradari lolliks, on sul vaja niimoodi rabistada?” ähkis Tah.

Kust admiral juba teab? Kas ta on mingid suhted juba maalastega sisse seadnud?

“Aerodünaamilise stardiga võtab palju vähem energiat,” vastas Mari.

“Energiat-energiat, teen veel sulle energiat! Kas on sellest puudus või?” pahandas admiral. “Ja kas sul pole meeles, et kõrvalisi inimesi siia endaga kaasa ei võta?”

“Ta ei ole kõrvaline inimene, vaid minu kihlatu. Ja siin olen eeskätt seepärast, et teid ühele peole kutsuda. Sellisele peole, millele kutsutakse kahekesi. See toimub 27.juunil Kõrvemaal,” teatas Mari.

Admiral puhus pikalt läbi vuntside ja ohkas: “Miks on vaja niimoodi rabistada… Kas passi said kätte?”

“Mis passi?”

“No selle passi, mis sinust inimese teeb, millega registreerimine üldse võimalik oleks!”

Tõnu tuli lähemale ja küsis: “Mari, kas sul polegi passi?”

Mari jäi ammulisui peigmehele otsa vaatama.

“Mari, seda on tõesti vaja, selle muretsemisega võib mitu nädalat minna!” hädaldas Tõnu. Mari pöördus, vaatas ammulisui maha ja lükkas juukseid näo eest ära.

Admiral Tah vaatas kavala muigega Tõnu jahmunud nägu, vangutas pead ning rääkis: “No kui ta praegu seda kätte ei saanud, siis ma loodan, et see pass ootab teid sinu kodus. Vähemalt nii mulle siseministeeriumi mehed lubasid.”

“Kuidas küll?” imestas Tõnu. “See pole ju seaduslik.”

“Kui on kiiresti vaja, siis nad ka teevad,” teatas Tah remondiredeli vastu nõjatudes. “Mina ei tea, kas seaduslikult või mitte, pole minu asi.”

Kai vaatas Marile rõõmsal ilmel otsa. Mari taarus ringi, nagu oleks puuga pähe saanud. Uskumatu! Nad lubavad ta koju, admiral on juba asjadega nii kaugele läinud! Siis laskus Mari põlvili ning kallistas Kaid pikalt ja kõvasti.

“Muidu, kuidas teil siin edeneb? Orkaani välissoomus saab varsti juba kokku, läheb sisetöödeks. Kuidas Nemesis on?” nõudis admiral.

“Häälestused veel teha, siis saadame katselennule,” vastas Gi.

“Laptoniga on lood kehvemad,” kurtis Mag.

“Ma näen jah, puhta laiali alles,” vastas Tah pilku üle tähelaeva libistades. “Komandolaev, väikse lastiruumiga, see niiväga ei kipita.”

“See-eest suurepärase hüperajamiga,” kiitis Ra.

“Noo jah, see nüüd vajab harjumist. Lups ja lups planeedi orbiidilt planeedi orbiidile. Mida ka mu vanad silmad ära ei näe,” rääkis Tah, pani käpad puusa ja vaatas Mari poole. “Neiu nii häbelik ega julge midagi küsida. Ma ei usu, et ta niisama siia lendas, selle kuupäeva saanuks ju raadioside kaudu ka edastada.”

“Mari, kas sul mingeid soove kah on?” hüüdis Ra.

Mari tõusis ja vaatas kohmetul ilmel kärbiseltskonda. “Mul oli üks ilus helesinine kleit, aga nüüd on see Alissale paras. Mul oleks uut sellist vaja,” ütles Mari.

“Kus ta sul siis jäi, Nemesise peal kindlasti, too siis ära,” vastas Ra.

“See on lühike ja liiga lai. Ra, kas sul selle skeemid on alles kuskil?” küsis Mari. Nemesise poolt kostsid sammud, paks valge hobune ilmus valguse kätte. Ta jalutas ringi, uudistas kärpe ja inimesi. Ka Pingviini poolt kostis kobinat – Vallil oli igav hakanud ja ta ei kuulnud hästi, millest jutt käis. Nüüd jalutasid põrandal juba kaks valget hobust.

“Lai? Lai,” arutles Gi oma käriseval häälel. “Aega ju on, söö ennast vormi tagasi, selle loomajogurtiga. Kleit uuesti mõõtu, noh!”

Mari jäi, suu lahti, vaatama, admiral pugistas naerda, Ra ütles: “Sa võiks end ise mõõtu süüa!”

“Hea küll, tule skanneriruumi, ehk saame su struktuuri välja mõõdetud,” kutsus Gi Marit endaga töökodade poole kaasa.

“Raha oleks ka vaja,” poetas Mari käigu pealt. Gi ohkas.

Tõnu jäi üksi kärpide ja paksude loomade juurde. Kärbid arutasid omi asju, Tõnu kuulis vaid Ra muret lumivalgekese kleidi skeemide pärast, Mag rahustas teda – skeemid olla Laptoni arvutis täiesti alles veel. Valge hobune pöördus Kai poole: “Mul ei ole midagi. Midagi, mis teil kõigil on. Mul ei ole nime.”

“Äkki see noormees paneb sulle nime,” vastas Kai Tõnu poole noogutades. Paks hobune astus enesekindlal ilmel Tõnu poole, vaadates noormehele julgelt otsa. Ilusad, targad silmad. Ta ei olnud üldse Maa hobuse moodi, Tõnu ei tunnetanud teda loomana. Tõnu nägi enda ees hoopis hobusekujulist daami. Ta oli kena, mis siis, et väga paks. Ta tuli Tõnu ligi, lasi ennast silitada. Tõnu paitas ümarat palet ja siidist kaela. Ta oli peaaegu Valli moodi, ainult et üleni valge, valge laka ja sabaga. Umbkaudu samasuur kui Valli, ainult hapram ja lodevam.

“Mari nõudis mult seda teenet, et ma sind rohelusse viiksin. Nimi? Iludus sa just ei ole, aga nimi võiks küll ilus olla. Ole Eliise,” lausus Tõnu pikalt käega üle siidise laka ja pehme turja tõmmates.

Töökoja poolt kostis lähenevaid samme ja hääli.

“Kas sellest aitab sulle?” kostis Gi kriiskav hääl. Kõhn kärp tiris ligi kahekümnekilost kulddetaili.

“Kindlasti,” vastas Mari.

“Kuld ja kuld. Raha ja raha. Nende pärast te üksteist tapate. Kas tõesti pole midagi targemat teha!” pomises Gi omaette. “Pulma ikka kutsud mind?”

“Muidugi kutsume! Söödame su paksuks nagu Kai ja joodame maani täis,” vastas Mari Gi kondist õlga silitades.

“Kus Lea on?” küsis Mari, kui oli Laptoni juurde tagasi jõudnud.

“Teeb laboris tihedat tööd,” vastas Ra Laptoni rattale nõjatudes. “Seal toimub palju põnevat, tšakraid uurides on Lea avastanud miski täiesti uue keskkonna, kus signaalid liiguvad ilma kiiruseta, momentaalselt.”

“Muuseas meie eritame kah neid signaale. Kai särab nagu päike,” lisas Mag. “Täiesti hullumeelne. Ja mitte ükski katselabori sensor ega mõõtur ei võta signaali ega allikat, ainult rohtlakati närvisüsteemi eeskujul ehitatud pooljuht- protsessoriahelad...“

“Kas saaksite Leale edasi öelda? Tema võiks ka kindlasti pulma tulla,” katkestas Mari kärpide teadusliku elevuse.

“Muidugi kutsume tema ka,” õhkas Mag tasa. Lea oli Magi üks suuremaid sõbrannasid.

“Kaua ma seda hoian?” käristas Gi kullakolakat Marile andes. Maril venis käsi sirgeks, silmad pingutusest kissi ja üks õlg lääpa. Ehkki läikiv detail oli suhteliselt väike, kaalus ta palju. Tah vaatas kollakat läiget, silus vuntse ja küsis: “Gi, mis see siis nüüd on? Tahad seal mõnd riigieelarvet uppi ajada või?”

“Ahh, tead ise, see pulmavärk, palju raha ja nii edasi. Seda ei ole nii palju, et see midagi uppi ajaks. Nii hullud need maalased nüüd ka ei ole,” sisises kõhn kärp käppa masseerides.

“Eriti peale meie võidukat Maa-lahingut,” naeris Ra. “Kui palju seal veel Ge prahti vedeleb? Ma olen kuulnud 297-st võidust kärpide poolel. Seda ainuüksi atmosfääris.”

“Palju rohkem neid ei ole ka, põhilahingud käisidki atmosfääris,” täpsustas admiral. “Ega maalastel on hais ninas küll, ühes päästemeeskonnas sai meie kutt juba tinakuulist haavata, kui nad ühe Ge hävitaja jäänuseid koristama läksid. Ja need ei olnud ühegi ametliku struktuuri maalased, suvalised tolgendid olid, ehk siis kurjategijad, kes ei allunud kellelegi.”

“No jah, kui nad teaksid, et iga viimne kui lahingulennuk sisaldab ligi 200 kilo kulda… Nad tapaksid teineteist ära!” kriiskas Gi.

“No ma räägin, et juba tapavadki,” ütles Tah.

“Ega nad sealt seepärast otsa saa,” lõi Ra käpaga, “nad koristavad siis jäänused kiiremini ära, kui meie või gelased jõuame, selleks ajaks, kui meie järjega selleni jõuame, on puhas plats ees.”

Mari ei jõudnud kärpide jutuvada kuulata, ta vaatas särasilmil Tõnule otsa ning tõstis kullakobaka Pingviini kabiini.

“Ahjaa, see valge hobune…” alustas Mari.

“Jaa, me oleme juba tuttavad,” katkestas Tõnu valget hobust vaadates.

“Mina olen Eliise,” ütles valge hobune Marile silma vaadates. Valli aimas juba, mis edasi saab, ta kobis Tõnu istme allalastud seljatoe tagant Pingviini lastiruumi.

“Palun, sina ka, Eliise,” juhatas Mari. Eliise tagurdas ebakindlal sammul Valli kõrvale ja heitis maha. Kõrvalistme seljatugi läks vaevu oma kohale tagasi, istmetetagune oli kahest hobusest jäägitult täis saanud. Mari ohkas ja pöördus Kai poole: “Sina ei mahugi.”

“Ma tulen hiljem. Varsti,” sosistas Kai pead Mari rinnale surudes. “Ma tulen varsti.”

Mari istus juba rooli taha, valmistus ust kinni tõmbama, kui Tah äkitselt auto juurde ruttas.

“Kuhu sa lähed praegu?” küsis admiral ukseäärele nõjatudes.

“Maale, mõtlesin,” vastas Mari reaktorit käivitades.

“Maale? Ahah, mõtlesid sinna Aegviidu kanti… Kui kaua sa seal oled?”

“Paar päeva ikka, niikuinii peab linna asja ajama tulema,” seletas Mari.

“Ahsoo. Eks sa siis kohtud ka nende ametimeestega, kellega vaja… Sellega siis nüüd korras,” mõtles admiral poolvaljult. Mari ja Tõnu ei saanud midagi aru.

“Aga ei mingeid esinemisi enam ega viiesajaga kihutamisi kiirteedel! On selge?”

“Pingviin võtab 300 pealt tuule alla,” ütles Mari.

“Ja mis siis?! Teed nii, nagu mina ütlen: valid kõrvalisema koha, kus on vähem uudistajaid, sead selle kapsli lennurežiimile ja siis – vhütt! – kaod loetud sekunditega pilvedesse nii, et keegi tähelegi ei pane. Ma ei viitsi su võimumeestele seletada, et kes mida ja miks ja mismoodi teie õhuruumis tähelaevaga tegi, eriti, kui kihutatakse maanteedel, lennatakse helibarjääril inimeste peade kohal, ehmatatakse autosid kraavi!” pahandas admiral koolipapalikul ilmel.

“Aga ikkagi on see energia raiskamine,” püüdis Mari seletada.

“Ära loe seda energiat nii paaniliselt, see on üldisest lennukulust nii tühine protsent, tuumakütus ei ole meil loetud!” hädaldas Tah kätega vehkides.

“Ma kahtlustan, et on siiski… Ma nimelt kuulsin, et Monstrum tootis vaid kassettreaktori kütust,” lausus Mari ebalevalt rooli sõrmitsedes.

“Või nii? Kuidas siis nii? Nojah, lahing käis, ju siis oli seda vaja. Küllap ta oli suuteline ka tavalist kütust tootma, aga enne juhtus õnnetus, kui selle kallale asuda jõuti,” arutles admiral.

“Aga mina kuulsin, et ei tooda. Aga mina ka ei tea,” vastas Mari teeseldud rahuga.

“No see oleks jama, ehitada selline kolakas relvakütuse tootmiseks. Ei ole nagu loogiline… Aga ikkagi, ära selle energia pärast muretse ja lollusi tee,” manitses Tah.

“Eks ma püüa siis sulle heameelt teha ja vähem eputada,” vastas Mari käega lehvitades, ust kinni tõmmates ja püstmootoreid käivitades.

Admiral meenutas asjaajamisi Eesti võimudega, siis meenus, et tal on nii palju korraldada ja asju ajada ja ajast oli pidevalt puudus. Ja mis kuramuse relvakütus? Ta nohises, kissitas silmi ja sügas kahe käega kõrvade vahet. Ajas siis end sirgu ja vaatas sinitaeva taustal eemalduvale Pingviinile järele.

“Nad on ikkagi nii lahedad ja vabad,” arvas Gi Tahi kõrvale astudes ja Pingviinile järele vaadates.

“Jah, nad on vabad. Neil on reaalne elukeskkond, mis meil puudub. Pluuto kasvuhoonetevõrk on selle kõrval olematu naljanumber,” vastas Tah.

“Uskumatu. mõnikümmend kilomeetrit õhku ja seal üleval on juba kosmos. Ja ei mingit kristallklaasi ees. Kadedaks teeb,” nõustus Gi.

“Kas sa pole kunagi unistanud päris meie oma looduslikust taevast? Ge sügavsinisest taevast?” küsis Tah käppi puusa pannes ja Gid vaadates. Kõhn kärp turtsatas ja tõmbas kõverasse.

“Mina omal ajal lootsin, et näen selle oma silmadega ära,” ohkas admiral. Tema kõrvale oli astunud paks hirv.

“Teile on seda kohutavalt vaja,” ütles Kai taevast imetledes. Admiral ohkas sügavalt.

 

Pingviin kiirendas otse taeva poole, alustamaks ballistilist lendu kodu poole. Taevas tumenes, taas hakkasid eespool tähed süttima. Aga kabiinis valitses vaikus. Ainult Mari ja Tõnu silmad särasid õnnest. Alles mitme minuti pärast, kui pea kohal kummus must tähistaevas ja lennukauto ees laius helesinine õhuookean, õhkas Tõnu: “Ma ju ütlesin, et sa saad tagasi.”

“Ja mina ei olnud lõpuni kindel,” vastas Mari. Talle ei olnud see õnn lõplikult kohale jõudnud. Ta pääsebki tagasi koju. Koju, rohelise looduse keskele sinitaeva alla! Põrandal Mari jalgade juures vedeles kullast detail – arvatavasti kaunis suur kapital tagasi normaalse inimese ellu astumiseks. Koju. Päriselt. Uskumatu! Mari tahtis Tõnut kallistada, ent kui ta end noormehe poole kallutas, tundis ta ribide vastas ootamatut takistust. Need olid kaks hobusepead – Valli ja Eliise ei tahtnud sugugi pimedas kongis konutada, nemadki nautisid Maa ja tähistaeva ilu. Kõrvuti nad seda nautida ei saanud, nende pead olid kitsas seljatoevahes teineteise kohal, Eliise allpool ja Valli üleval. Tõnu sai Mari mõttest aru ja kallutas end lähemale, et kallistama ulatuda. Ja siis järgnes pikem kallistusteseeria, millest said ka mõlemad hobused osa.

 

Kortsulised vanainimesekäed sulgesid päevinäinud postkasti, mis seisis talutee otsa juures, viltuvajunud ja luitunud posti küljes.

“Jakob, jälle kiri riigiametilt! Lausa kaitseministeeriumist kohe!” kajas hele hääl üle heinamaa.

Tõnu vanaisa nõjatus väravapostile ja avas ümbriku.

“Mis seal seisab?” päris vanaema.

Vanaisa luges silmi kissitades, vangutas siis oma kiilakat pead ja ohkas: “Teevadki tsooni laiemaks. Maantee äärt pidi kohe, nii et meie talu jääb päris keelutsooni sisse.”

“Jumal küll, kas seda on tõesti vaja? Kas me peamegi talu maha jätma ja ära kolima?” muretses vanaema, libistades pilgu üle majapidamise, mille ilu ja elu olid tema käed juba viiskümmend aastat üleval hoidnud. “Kas seda on tõesti vaja? Kas seda polügooni siis mujale ei saa teha?”

“Mujal on ka talud ees… Ja kas on vaja? On küll vaja. Lahinglaskmise õppusi on vaja. Et oleks meil oskajaid sõjamehi, kuni naabrid on sellised, nagu nad on. Mul on veel Sinimäed hästi meeles, usu mind, ma tean, milleks seda vaja läheb,” rääkis vanaisa süngelt.

“Kas me peame ära kolima?” küsis vanaema uuesti.

“Ei ole sellest siin midagi kirjas. Imelik lugu küll… Lahinglaskmiste harjutamiseks… harjutused on aastas vaid mõnel nädalal, siis aetakse inimesed metsast välja ja pannakse tsoon kinni, ülejäänud aja on kõik vaba, mine kuhu tahad. Aga siin seisab, et suletakse alatiseks, sissepääs vaid erilubadega. Kummaline. Väga kummaline lugu,” nentis vanaisa, kes oli teeninud nii enne sõda kaitseväes kui ka hiljem saksa okupatsiooniarmee eestlaste diviisis ja teadis sõjandusest palju.

“Järsku tahavad sinna Üleoja taha vanasse raketibaasi midagi teha, Eenma Malle olla seal mingeid tähtsaid asjamehi liikumas näinud, muist ülikondades, muist mundrites, uhked autod olid ja…”

“Mis raketibaas?” rehmas vanaisa käega, “Seal vaid prügimägi, kõik puruks pekstud ja laiali tassitud, ei hakka keegi sinna enam midagi tegema, oi jumal, seal mülgaste taga kõrvalises kohas. Kuidas nad autodega sinna said üldse? Sinna jääb ju traktoriga ka kinni!”

“Aga olid olnud,” vastas vanaema kindlalt.

“Ei mina seda usu, mina küll ei mõista, mida seal raketibaasis teha saaks. See sobib ainult rakettide hoidmiseks, kas Eestil on mõni mis? Äkki panevad veel aatompommi sinna, et näidata, mis?” Vanaisa hakkas naerma. Vanaema oli endiselt murelik oma majapidamise saatuse pärast.

Linnulaulu ja metsakohina varjutas lähenev õõnes ulgumine, otse taevast lähenes midagi musta. See paistis pisikese, kolmnurkse tiivaga, lataka kerega sõjalennuki moodi, üsna madalal keeras ta äkki põhja ette ja heitis neljast püstmootorist välja sinaka virvenduse. Lennumasin aeglustas käiku, lasi välja neli ratast ning maandus otse taluõuele.

“Jummal küll, nüüd tulevad veel need kärbid kah siia, nagu meil vähe muresid oleks…” hädaldas vanaema, vanaisa katkestas teda: “Ära virise, need kärbid on täiesti toredad olendid!”

Pingviini uks avanes ja nähtavale ei ilmunud ühtki kärpi, hoopis täiskasvanud pojapoeg tervitas oma vanavanemaid. Pojapoeg, kes alles kümne aasta eest mängis liivaaugus autodega, aga nüüd tuli otse taevast. Oma ilusa mustajuukselise Mariga, kes tõusis parasjagu Pingviini teisest avatud uksest ja jäi istmete seljatugede kallale kohmitsema. Lennukauto õõtsus, ta seest kostis kobinat ja murule hüppas Valli, nagu suur valge lumepall. Tema järel astus murule veel teinegi paks hobune, kes jäi Pingviini kõrvale seisma ja silmi kissitades ümbrust vaatama, justkui näeks loodust esimest korda.

“Oh, sul juba kaks hobust,” ütles vanaisa lähemale sammudes. “Jälle on ta sul paksem… Millega te neid ometi toidate seal kosmoses, tahate, et nad lõhki läheksid?”

“Tere. Ma loodan, et nad ei lähe lõhki, kui nad enam kosmosesse tagasi ei lähe,” vastas Mari Vallit silitades.

“No see on rohkem, kui haiglaselt paks, mis te ometi nendega teete… Oot-oot. Mis mõttes ei lähe enam kosmosesse? Ega sa ometi Maakera peale kavatse jääda?” rääkis vanaisa kiiresti mõteldes.

“Kavatsen küll,” vastas Mari Pingviini küljele nõjatudes. Tõnu vaatas paberit vanaisa käes.

“Kas vahetad mind välja, ma jään iga aastaga üha viletsamaks,” kaebas vanaema muhklikke käsivarsi laiutades. “Aga siis hakkab neid uufouurijaid siin saalima, ei taha kohe mõeldagi…”

Tõnu võttis paberi vanaisa käest ja ütles, kui oli kirja sisuga põgusalt tutvunud: “Ei hakka siin kedagi saalima, kui see siin tõsi peaks olema, et tsoon siia laiendatakse ja kinni pannakse.”

Vanaisa vaatas küsivalt Marile ja Tõnule otsa.

Mari lausus: “Admiral tõepoolest rääkis midagi Eesti ametivõimudega suhtlemisest. Ega ta ometi asja niikaugele ole ajanud?”

Järgnes vaikushetk, mida segas vaid Valli kapjade klobin, kui viimane Eliise ümber ruttas ega aru saanud, miks teine hobune nii arglik on.

“Mis admiral? Mida ta ajab?” küsis vanaisa kulmu kortsutades.

“Pluuto kosmoselaevastiku admiral. Mida ta ajab, ei tea täpselt minagi. Tean ainult niipalju, et ta vist tahab mind selle riigi kodanikuks teha, et pass pidi juba miskite siseministeeriumi ametimeeste käes olema, nad otsivat mind ja tahtvat seda passi mulle üle anda. Nii see admiral mulle ütles,” jutustas Mari.

“No kas tõesti kohe, tüdruk? Tuledki koju tagasi?” muutus vanaisa rõõmsamaks.

“Ma väga loodan,” vastas Mari. Vanaema ohkas ja läks kööki toimetama.

“Mis me siis nüüd ette võtame?” küsis Mari.

“Mis ja mis, mäletad seda metsa seal aida taga?” küsis vanaisa. Mari vaatas aida poole ega näinud enam ainsatki puud üle aidakatuse paistmas.

“Sinna tuleb uus põld, sinna lähmegi tööle. Nüüd on meil kaks hobust,” vastas vanaisa reipal sammul rehealuse poole astudes. Valli ruttas talle järele, Eliise vaatas algul umbusklikult, hakkas siis ka arglikult sammuma.

“Noh, Valli, kas mahud veel aiste vahele ära?” küsis vanaisa. Valli sättis end kohe vankri ette maas lebavate aiste vahele. “Mis teise hobuse nimi on?” küsis vanaisa seinalt range ja rihmu otsides.

“Eliise,” vastas hele hääl. Vanaisa võpatas.

“Sa ka räägid või? Nagu need hirved, kes siin vanasti käisid? Nagu Kai ja Liisu?” küsis vanaisa.

“Räägin jah,” vastas hobune pilku langetades. Vanaisa kehitas korra imestusest õlgu ja hakkas Vallit vankri ette rakendama. Mari toetas õlaga väravapiida vastu, Eliise vaatas vanaisa toimetamist hämmeldunud ilmel. Mida ometi Valliga tehakse? Õuest lähenesid sammud ja tööriietes Tõnu saabus rehe alla.

“Valli on nüüd vankri ees, mis me temaga teeme?” küsis Mari.

“Mine temaga aida taha ja hakka otsast neid juurikaid vankrile viskama. Viige need mäe peale jaanitule asemele. Säh, võta see saag kah, see on hea, rootsi oma,” vastas vanaisa Marile saagi pihku pistes.

Mari astus pöetud murul, kuuldes selja taga Valli samme ja vankri käginat. Aida luitunud palkide tagant ilmus nähtavale vaarikapõõsastik, milles vanasti oli vahe sees, kustkaudu pääses ühele metsarajale, mis viis taamale heinamaale. Vaarikapõõsastikus oli vahe alles, aga metsast selle taga ei olnud midagi alles. Ainult läbisongitud hall muld ja juurika- ja oksarisu. Ja seda tubli kahekümne meetri laiuselt ja saja meetri ulatuses. Natuke oli sellest songermaast juba ka lagedaks koristatud ja ära silutud, ent kaugemal paistis veel kändusid, mida polnud lahtigi kaevatud.

“Mis siis ikka, teeme tööd, selleks me siia maale tulime,” lausus Mari lähimat juurikat võttes ja vankrile visates.

Vanaisa kaevas, Tõnu raius juuri läbi ja Eliise vaatas pealt.

“Milleks te seda teete?” küsis hobune, kui oli aru saanud, et siingi olid kunagi suured puud kasvanud ja et vanaisa ja Tõnu on need maha saaginud ja ära lõhkunud.

“Siin hakkab vili kasvama,” vastas vanaisa.

“Mis on vili?” küsis Eliise.

“Nagu seal,” vastas vanaisa, osutades mäe pool laiuva põllu poole, mille äärt pidi parasjagu Mari ja Valli esimese risukoormaga jaanitule aseme poole kulgesid.

“Kas see on mingi teistmoodi rohi või?” küsis hobune.

“Jah, on küll teistmoodi rohi. Milles kasvavad viljaterad. Viljaterad jahvatatakse jahuks ja jahust küpsetatakse leib,” seletas vanaisa, olles aru saanud, et hobune näeb maailma esimest korda ega tea sellest mitte midagi.

“Mis on leib?”

“Leib tuleb välja teenida. Kui töö tehtud, siis saad teada. See on hea, ma luban. Nüüd aga seisa siia,” käskis vanaisa Eliise kaela range sättides. Eliise seisis kui lummatu, vaatas imestunult taevasina, samas kui vanaisa range ja köisi sättis.

“Kas sa oled elus kunagi midagi TEINUD? Või ainult söönud ja pekki kasvatanud?” küsis vanaisa.

Eliise mõtles pikalt, mida ta on teinud. Ega ta ei olnudki muud teinud, kui söönud, maganud ja olnud kärpidele elusaks mängukanniks.

“Ma vist ei olegi midagi teinud,” nõustus Eliise.

“Siis tee esimest korda elus tööd. Tõmba see känd välja, meie ei jõua, aga sina oled suur ja tugev, seepärast sinu abi meil vaja lähebki,” käskis vanaisa. Eliise sikutas ja pingutas, vähehaaval tundis ta köitest, juurikad annavad raginal järgi. Pekikasvatamine ei olnud temale erilist tugevust andnud, seepärast ei olnud Eliisel ka leiva väljateenimine sugugi kerge. Viimaks kõlasid viimased raksatused ja köied andsid nii ootamatult järele, et hobune pidi peaaegu kukkuma.

“Nii, nüüd lohista see sinna hunniku juurde… Hoia siiapoole, muidu jääb see selle teise kännu taha kinni, kas sa näed üle õla… Oh, su kael on nii pekkis, et ei anna üle õla painduma,” juhatas vanaisa hobuse kõrval käies.

“Näen küll,” vastas Eliise. Kuigi kael piisavalt ei paindunud, olid hobusel seesugused silmad, mis nägid palju laiemalt kui inimese silmad. Vanaisa sidus köied kännu juurikate vahelt lahti, võttis need kätte ja käskis Eliisel järgmise kännu juurde kõndida. Tõnu oli selle juba lahti kaevanud ja raius parasjagu juuri läbi.

“Siinmail igaüks meist teeb midagi. Ja hobustega ei käi meil asi niimoodi, et nuumame solki sisse nagu pekiseale, kuni kõht maani ja siis nuga kõrisse, nagu teil seal kosmoses. Või mis need kärbid hobustega teevad seal?”

“Tapavad ja söövad,” lausus Eliise katkeval häälel. Pisar veeres mööda siidist valget karva.

“Hobune ei ole toiduks. Hobune on tuhandeid aastaid aidanud inimesel leiva lauale tuua, tehes koos inimesega tööd. Minu hinge see ei mahu, et keegi kuskil teid paksuks söödab ja tapab,” lausus vanaisa julgustavalt, pilk kaugusse suunatud.

Tund läks tunni järel, hobuste valged kasukad läksid üha hallimaks, lage mullane ala laienes ja jaanitule risukuhi muudkui kerkis. Õhtul tuli hobuseid kindlasti pesta. Kas jõevesi oli juba soe? Mari tundis kerget väsimust, kui mõtles kivi pealt ruugetesse rabavee voogudesse hüppamisest. Sellesama kivi pealt, mille juures talle sõrmus kingiti. Õue poolt kostis vanaema hele hõige, ta oli kapsasupi paja lehtlasse lauale tõstnud ja tuli parasjagu taldrikute, lusikate ja leivavaagnaga. Tõnu lonkis kaevu äärde, heitis särgi pingile ja hakkas end pesema. Vanaisa kallas künasse vett ja kutsus: “Tulge siia, meie pere hobused on alati siin joomas käinud.”

“Kui suur see kasvuhoone on?” küsis Eliise arglikult, kui inimesed juba laua ümber sõid.

“Mis kasvuhoone?” imestas vanaisa kulmu kortsutades.

“Ma näen, et neil puudel ei paista lõppu olevat ja see rohuväli läheb ka nii kaugele. Ja need valged asjad paistavad väga kõrgel ja kaugel hõljuvat,” rääkis Eliise maha heites ja koonuga hämarduvas taevas sõudvate pilvede poole osutades.

“See ei ole kasvuhoone, see on looduskeskkond, puud moodustavad metsa, kus sa võid päevade kaupa käia enne, kui ühest otsast teise jõuad, need seal kõrgel on veeauru pilved. Loodus on suurem, kui mistahes kasvuhoone,” seletas Mari, pöördudes seejärel vanaisa poole, jätkates: “Pluutol on jah hiigelkasvuhooned, mida tuumareaktorid kütavad ja kus need loomad elavad.”

“No siis on ta tõesti päris Pluuto pealt kukkunud,” naeris vanaema käega lüües. “No kuda supp maitseb kah? Ära pole unustanud?”

“Väga,” vastas Mari. “Ma alati unistan maa toidust, kui seal kosmoses lendan. Seal pole muud, kui liha, liha ja liha, mis siis, et kärbid oskavad sellest palju häid erinevaid toite valmistada. Aga kapsast nad ei kasvata peaaegu üldse, sest sisaldab vähe energiat ja ei tee loomi piisavalt kiiresti paksuks.”

Vanaisa turtsatas, vanaema küsis kõigutamatult: “Kas mõnda seda rooga teha ka oskad või? Kas kunagi siin ka proovid?”

Mari ajas enese sirgu ja vastas: “Kindlasti. Ja nüüd siis sellest ka, mis asja ma siin nüüd ajan. Talvel käisin ma korra siit läbi.”

“Olid jah nagu tont, tulid oma monstrumiga, näole ei andnud ja kadusid kohe nagu noh, ma ei taha söögilauas öelda, mis asi ihust,” rääkis vanaisa järgmist portsu ette tõstes.

“Mul oli tõesti kiire. Aga see asi oli tähtis, mis siis siin toimus. Jõe peal kivil, keset talve. Tõnu kinkis mulle selle,” teatas Mari sõrmust näidates.

“Oeh, kas tõesti on see niimoodi?” lõi vanaema heldinult käsi kokku. “Kas tõesti näevad minu silmad selle ära?”

“Seda meil on vaja teile teatada. Me tahame siin rehe all ja talus ühte pidu korraldada,” ütles Mari.

“Kas te lubate, kas siin saab? See juhtub 27. juunil,” küsis Tõnu.

“Sa veel küsid! Kus siis veel mujal?! Minu isa tõi ema siia tallu, mina tõin Aada siia! Sina ei näinud, kuidas su isa ja ema abiellusid, samuti oli pidu siin, ilusal augustikuul! Muidugi peate pulma siin talus, meie peres on alati pulmi siin peetud!” sattus vanaisa hoogu. “Miks te kohe ei öelnud, õlu on vaja käima panna!” ta tõusis ja ruttas käbedal vanainimesesammul toa poole, et sealt minuti pärast viinapudeli ja pitsidega tagasi tulla.

“No ma mõtlesin, et kas minu silmad seda näevad, ma teadsin, et Tõnul pole kedagi teist ja kas noh need uufolased, need kärbid sellised kahtlased, salakavalad… Et kas nad annavad Mari Tõnule kätte, see on ikka niikole imelik!” kõneles vanaisa püsti seistes. “Aga et asjad juba sealmaal on – no võtame!” Ja ta tõstis klaasi.

Mari vajus ohates toolile. Tema eelistanuks veini. Miks nad ometi peavad seda kibedat vett jooma, kui midagi eriti tähtsat on vaja tähistada? Tuline jutt käis läbi tüdruku kõri ja sisemuse, olemine muutus kummaliseks ja kergeks. Vanainimesed käisid toavahet, lauale ilmusid päevinäinud vanaaegsed albumid, Mari silme eest jooksid läbi koltunud fotod mõisateenijatest, tsaaririigi ohvitseridest, sõduritest Vabadussõjas, Eesti kaitseväe sõduritest, sportlastest, neidudest ja poistest koolimajade treppidel, uhketest pulmalaudadest, kiriklikest laulatustest, vanavanemate ärasaatmistest ja peielaudadest. Marile muidugi ei jäänud suurt midagi meelde, et kes oli kes, kes kelle onu, tädi, vanaisa või vanaema. Ainult jutustused elajalikest taplustest Sinimägedes, millest vanaisa osa võttis ja kus kõrgetest metsadest jäid alles vaid paarimeetrised kuulidest ja mürsukildudest räsitud roikad. Miks ometi mõistuslikud olendid ilma sõjata hakkama ei saa? Olgu nad Gelt või Maalt?

Eliise astus vahepeal laua juurde ja ütles: “Ma tahan nüüd teada, mis asi on leib.”

“Oh muidugi! Mul läks meelest ära,” vastas vanaisa hobusele kannikat lõigates.

“Nii hea,” lausus Eliise tasa, heites maha ja mäludes suutäit pikalt ja nautides.

“Noh, leiba nüüd hobusele,” ohkas vanaema. “Aga nad on kõvasti tööd teinud, ma pean neile kaerapätse tegema!”

“Ära tee, nad on isegi nii paksud,” vastas vanaisa.

“Teen ikka, nad on nii väsinud, ära ka ei tohi neid tööga tappa, nad peavad ikka hea suutäie ka lõpuks saama,” ütles vanaema tõustes ja toa poole minnes. Tõnugi tõusis, et toast ujumisasju otsida.

Mari heitis Eliise kõrvale rohule selili, vaatas hämarduvasse taevasse ning küsis: “Ütle, Eli, kas sulle meeldib siin?”

“Kui ilus… Kui ilusad värvid,” õhkas hobune heliseval häälel, libistades pilgu üle sügavsinise laotuse, mis eha suunas sujuvalt tulekarva läks. Hobune oli kosmoselaeva kalgid ja koledad koridorid unustanud, ta tundis end kummaliselt. Keegi suur justkui kaitses teda, talle tundus, et ta on kellegi suure ja mõõtmatu süles, sest kogu ümbrus paistis elavat ja liikuvat. Eliise polnud kunagi näinud putukaid ja linde, mitte kunagi polnud ta näinud nii palju erinevaid taimeliike. Eheda looduse nägemine vapustas Eliiset pisarateni.

Tõnu tuli ja silitas hobuse põske, tundis märga ja küsis: “Noh, miks sa nutad?”

“Ma ei tea,” vastas hobune end värisedes jalule vedades. Marigi tõusis ja kutsus Vallit.

“Nii see vesi tuleb. Ta tuleb ka maa seest. Alguses on samasugune pisike nire. Pärast kohtub teiste omasugustega ja muutub suuremaks. Lõpuks on päris suur jõgi, kus saab ujuda ja mis suubub merre, mis on palju suurem, kui kõik need mäed, põllud ja metsad kokku,” jutustas Tõnu hobust silitades.

“Ma pole kunagi midagi seesugust näinud,” lausus Eliise unistavalt.

“Tahad, ma näitan?” küsis Tõnu hobusele selga ronides. “Ei, ära karda, inimesed on kogu aeg hobuste seljas ratsutanud. Mine sinna metsa alla, seal on tee, mis viib jõe äärde.”

Jälle leidis Eliise end uuest ja kummalisest situatsioonist. Hämar metsaalune tekitas kõhedust, tee tundus pikk, palju pikem, kui need jupid, mida Eliise varem kõndinud oli: tähelaevast lauta ja laudast tapamajja. Mari ratsutas Tõnu taga ja nautis iga hingetõmmet ja Valli sammu. Kõrgete puude all paistis pihlakaid, mingid värvilised lillekesed vaatasid samblast vastu, Valli kapjade all praksusid käbid. Mõtleks vaid, ta ongi siin metsarajal ega pea enam kunagi minema tagasi Pluutole! Mari ei mäletanudki, millal ta viimati nii õnnelik oli.

Viimaks läks eespool valgemaks, rada lõppes laiema murusiiluga, mis palistas liivast jõekallast. Ees oli tasakesi voolav vesi, kaugemal vastaskallas ja mets. Üksik veelind lobistas eemal kõrkjates, kaldaääres tekitasid paar vesijooksikut tillukesi lainesõõre. Mari jalg välgatas üle Valli kõrvade, kui ta jalad hobuse ühe külje peale heitis, et maha tulla, kingad kukkusid murule ja kleit lendas pihlakaokstesse. Kostsid veel mõned paljaste jalgade sammud kastemärjal rohul ning Mari kadus valju sumakaga voogudesse nagu näkk. Kohe kostsid ka raskemad ja kiiremad sammud ja tugevam noormehekeha lõhestas jõevoogusid. Valligi ei jäänud ehakuma peegelduses paistvaid Mari ja Tõnu päid vaatama ning tormas mürinal vette. Eliise astus arglikult vee äärde, nuusutas ja jõi natuke ning hakkas tasakesi Vallile järele sammuma. Vesi tundus algul külm, eriti, kui määrdunudvalge kõht veeni jõudis. Ühel hetkel ei olnudki vesi niiväga külm, hoopis värskendav ja mõnus. Liigpriskusest valutavatele liikmetele mõjuv kaal muudkui vähenes, mida sügavamale vette paks hobune jõudis. Lõpuks ei ulatunud jalad enam põhja, vaid vehkisid vees. Eliise vaatas säravsilmi ringi ja õõtsus, lained lõid selja ja turja kohal rütmiliselt kokku ja taandusid. Puud ja põõsad kalda ääres vaatasid vastu ja olid justkui imestunud, leides veest paksu valge hobuse. Looduse antud ujumisoskus ei olnud Eliise geenidest kuhugi kadunud, Eliise oskas muuta suunda ja ujuda kivi poole, kuhu Mari ja Tõnu end istuma olid seadnud.

“Mari, kas sulle meeldib siin?” küsis Tõnu.

“Kohutavalt,” vastas Mari ja hüppas vette Vallit püüdma. Hobuse tagaajamine ei olnud raske, sest väiksevõitu jalgadega ei suutnud Valli oma kogukat keha kuigi kiiresti läbi vee vedada. Ja ega tal polnud mõtteski Mari eest põgeneda. Tal tekkis probleeme hoopis jõevoolust läbisaamisega, mis siis, et siin oli hauakoht ja vool väga aeglane. Pealegi hakkasid hobused ujumisest väsima, igatsesid kindlat pinnast kapjade all ning siirdusid kalda poole tagasi.

Kaldal tõi Mari Tõnu kotist harjad, andis ühe Tõnu kätte ning hakkas teisega Vallit harjama ja siluma. Vallile tuli vesi silma, ta oli peale koledaid läbielamisi kosmoses peaaegu unustanud, et kuskil universumis võib olla nii mõnus, kui siin maal, pooleldi jõevees ja Mari harja all. Eliise hakkas väsima. Kõigest sellest tööst, pidevatest uutest kogemustest ja loodusest. Ent see üllatas teda vahetpidamata. Kas ta on ikka elus, või on ta kuskil unes, mingis sellises unes, mis saabub peale seda, kui kärp ta tapab? Väsinud jalakesed tudisesid raske kere all, tagasitee tundus nii pikk. Vaevumärgatavad udulaamad hõljusid kuusetüvede vahel nagu vaimud, justkui kutsusid Eliiset endaga kaasa, mängima. Äkki on need seal hobused, kelle kärbid on juba tapnud, ainult Eliise ja Valli on siin alles, kängitsetud oma raskeisse kehadesse, nelja jalaga mullakamarale?

Põõsaste tagant ilmusid nähtavale talumajad, koltunud fotodel paistnud suurte sündmuste tummad tunnistajad. Majad, mis olid varju ja soojust pakkunud paljudele inimestele, hobustele ja muudele loomadele enne Mari, Tõnut, Vallit ja Eliiset. Tallis oli alles veel päevasoojust, mis väljas oli rõske öö ees taandunud. Põhulasu seina ääres oli peaaegu sama mõnus ja kare, nagu hari Tõnu käes, Eliise keeras enese selili ja uinus, kõrvus vaarikavõsas laksutava ööbiku laul.

Tõnu avas kambriukse, Mari nägi mustava palkseina ääres vanaaegset sängi, millele kuue ruuduga aken nõrka ehavalgust heitis. Ta riputas kleidi nagisse ning puges valendavate linade vahele. Tõnu kohmitses hetke oma riietega ning järgnes Marile. Tugevad mehekäed kompisid ja silitasid hellalt Mari kumerusi, Tõnu pani pea ta rinnale, kuulas südametukseid.

“Kui kaua ma olen sellest unistanud,” sosistas Tõnu tüdrukut emmates.

“Mina ka. Sellest majast, tahmunud laest, kuusikust, jõest. Sinitaevast. Sinust…” vastas Mari sügavalt hingates. Veri kohises kõrvus, arglikult silitas Mari Tõnu turja, seljalihaseid, õlgu. Punane sätendus häiris ja meenutas midagi, millest Mari praegu üldse mõelda ei tahtnud, ta võttis Filifjonka kingitud sõrmuse sõrmest ja pani aknalauale. Hingas sügavalt ja nautis noormehe embust.

“Miks sa sõrmuse ära võtsid, kas ta ei meeldi sulle?” küsis äkki hele hääl Mari kõrvus. Kambrinurgas nägi ta Filifjonkat seismas, kes oma tontliku pilgu otse Mari silma sisse puuris.

“Filifjonka!” karjatas Mari istuli hüpates.

“Mida?” ehmatas Tõnu.

“Seal… Oli Filifjonka,” lausus Mari tühja kambrinurga poole osutades. Filifjonka oli kadunud. Tõnu vedas end löödult istukile.

“Lolliks oled läinud või?” ütles noormees ja toetas pea kätele.

“Ei ole! Ma tean, mis on hallutsinatsioon, ma olen kogenud! See oli midagi muud! Ta jälitab mind!” halas Mari.

“Sa oled haige,” ütles Tõnu kaeblikul häälel.

“Ei ole!” vastas Mari nutma puhkedes. “Ma tean, ma olen hallutsinatsioone näinud, ma oskan neid kontrollida, need tulevad meist endast. See aga tuli kindlasti väljastpoolt!”

“Sa vajad abi, Mari, sa ajad soga, lõpeta see!” ütles Tõnu.

“Ma ei tea, Tõnu,” nuttis Mari püsti tõustes. “Sellisel hetkel... Jah ma tahan abi, aga ma ei tea, kust seda saada. Ma lähen õue ja proovin rahuneda.“ Ta võttis aknalaualt sõrmuse, tõmbas kleidi selga ja pani kingad jalga ning läks õue. Tõnu jaoks oli see nii ootamatu, ta ei osanud teha muud, kui jääda voodiäärele istuma, pea kätel.

Mari marssis raskel sammul ja avas aiavärava, läks siis nuttes läbi suveöö maantee poole. Mis teha? Filifjonka, või siis Filifjonka kohtamise tagajärjed ähvardasid tüdruku õnnepäeva ära rikkuda. Nii ei saanud see edasi kesta! Otsiks Kai üles. Kas ta aitab? “Katsu harjuda,” oli hirv öelnud. See oli kogu tema abi! Aga Tõnu ootas voodiäärel. Korra Mari kahtles, kas noormees tahabki teda sellisena tagasi. Ikka tahab! Kindlasti tahab! Aga Mari pidi sellest Filifjonka asjast üle saama. Ja kiiresti. Ta tahtis ümber pöörata, aga ei julgenud talu poole vaadata. Talu poole, mis oli paljude uhkete ja töökate inimeste koduks olnud, talu, mis ootas tedagi nende inimeste perre.

Üle ööbikulaulu hakkas kostma mühinat. Esialgu mõtles Mari, et maanteel sõidab auto, aga ühtäkki tundis ta, et heli tuleb taevast. Kui ta kõrvad ka püstmootorite undamise ära tundsid, sai ta aru, et läheneb Pluuto kosmoselaev. Mis neil kärpidel veel vaja läheb? Äkki... Tähelaev oligi tuttav, see oli Nemesis, mis võsa kohalt nähtavale ilmus. Tähelaev lendas aeglaselt ja ettevaatlikult, telikud väljas ja sinakas virvendus püstmootorites ja suundus talu poole. Mari kuulis ka pidurdusmootorite tõusvat ulgumist, Nemesis laskus hoovivärava ette ja seiskas siis kõik mootorid. Veel märkas Mari valgust avaneva rambi vahelt paistmas ja kustumas, siis jäi kõik vaikseks.