Vihmasabin tõi torni galerii klaasidele peent pärlimustrit, mis sealt mõtlikult alla, sügiseselt pruun-kuldsete põõsaste poole valgus. Lahtikangutatud aknaavast kandus ruumi saju nukker-helget kahinat ning koltuvate lehtede lõhnast hetkeks puhtaks pestud õhku. Tuult ei olnud, põõsad kaugel all ja mets eemal seisid liikumatult. Veel üks sügis oli käes.

Vana naine aknal ohkas kergelt ja nõjatus tugevamalt kepile. „Mitmes sügis see nüüd mul ongi? Kolmesaja kuuekümne viies, või oli kuues? Ah, ei. Kolmesaja kuuekümne üheksas hoopis.“ Ta mõtteid segas okste liikumine all põõsastes ja ta kummardus ettepoole. Põõsastiku serva oli ilmunud suur pruun kogu. Vana naine tõstis käe silmile, et paremini näha. Pleekinud kollaste ja sügispruunide lehtede varjus oli tõesti midagi. Üsna suurt. Lagedamale kohale jõudnud, polnud loomas kahtlust. Veel üks karu, neljas sel sügisel. Kuid seekord oli seal veel midagi, midagi väiksemat liikus suure sabas, kuid üsna sama pruuni. Naine pilgutas vaate suumimiseks silmi. Emakaru pojaga.

Vana naine naeratas. „Ta on nagu mina, naine. Ainult et pojaga. Naine-karu“ Ta kõhistas vaikselt naerda. „Naine-karu.“

Ta toetas vasaku käe veidi muljutud ja kraabitud aknaraamile ja kummardus aknast päris välja.

„Oh, te Mõmmikud,“ sosistas ta sügavale alla.

Olid need karud seal all kassikõrvalist liiki või mis? Nad pöördusid joonelt ringi ning mõni hetk hiljem astusid põõsaste ja metsa vahelisele lagendikule karu ja ta poeg. Suuruse järgi otsustades selle-talvene. Väärikal sammul tatsasid nad üle lageda ja kadusid metsapuude vahele.

Vana naine ajas end aeglaselt sirgu ning lahtisele aknale vaid ühe pilgu heitnud, suundus kepi toel galeriist oma ruumide sügavusse.

Torni kommunikatsioonikeskusesse jõudnud, istus ta ettevaatlikult suurde sinisesse tugitooli, riputas harjunult kepi kõrval oleva laua serva külge ning vajus vastu seljatuge. Koltuvad lehed ja lühenevad päevad tegid ta melanhoolseks. Kuid midagi oli neis sügispäevades veel valesti, midagi oli nagu puudu. Ta tõstis käe ühendusnupu juurde ja toetas sõrme sellele.

„Oleks sellest abi?“ Ta silmitses musta ruumi enda ees, kuhu holoprojektor ühenduse korral kujutist oleks pidanud näitama.

„Mattias on alati nii tõrges, kui ma ühendust võtan. Eelmine sügis ta peaaegu karjus mu peale.“ Juba väga mitu aastat ei häbenenud naine valju häälega mõtlemist. Imeliku pilguga vaatamas polnud ju kedagi ja õdusam oli, kui vahel ka inimkõnet kuulda oli.

Naine vaatas kätt nupul. „Aga kevadel, siis võttis ta ise minuga ühendust. Ja isegi vabandas. Temale omasel moel.“ Naine vaatas musta ruumi enda ees, lasi õhu aeglaselt kopsudest välja ja vajutas nuppu.

Mitte midagi ei juhtunud. Naine võttis tugitooli vasaku käetoe pealt pehme pleedi endale peale. Ta teadis, ootamine on oskus, mida tuleb palju aastaid õppida ja aastaid on tal olnud palju. Ta torkas käed sülle pleedi alla sooja. Korraks vaatas ta veel aknast välja. Vihm oli hõredamaks jäänud, läbi pilvede kumas päike.

„Võtaks midagi lugemist? Ei.“ Vana naine raputas pead, ei. Tal oli veel piisavalt omaenda mõtteid, mis vajasid lõpuni mõtlemist.

Vahepeal hämaraks tõmbunud toas sähvatas miski korraks, otse naise ees, ja kustus. Naine naeratas. Veel üks vaid hetkeline sähvatus holoviisori mustas ruumis.

„Tere, Marta!“ kärises mustast pildita ruumist vanamehe hääl. „Mul on siin pildiga midagi, ma ei tea. Pead ilma läbi saama.“

„Tere, Mattias. Kurb kuulda, et sul tehnikaga niimoodi on. Kas ma peaksin oma remondirobotid sinu juurde saatma? Ja kuidas endal läheb, kuidas tervis?“

„Äh, tervis,“ kraaksatas hääl. „Holo on aga tühi asi. Minu omad läksid juba välja räni või hõbedat või mida kaevandama, et õigeid juppe teha. Küll nad saavad, küll nad saavad. Ehk võtad järgmine aasta ühendust, siis on kindlasti pilt korras.“

„Ei, pole vajadust.“ Marta muigas. Mattiasel oli holopilt juba paarkümmend aastat rikkis. Sellest korrast peale, kui ta mainis, et mees näeb kuidagi vanem välja. „Pildist pole mul asja. Tahtsingi vaid su meeldivat häält kuulda. Räägi, kuidas sinul seal kaugel maal läheb?“

Üks-kaks-kolm-viis-kaheksa – tiksusid sekundid mööda. Siis Mattias köhatas kurgu klaarimaks. „Hästi-hästi, nagu ikka.“

 „Kena siis sinuga.“ Marta noogutas mehele holovisiooni teises otsas. „Meil on siin sügis, pähklid on valmis ja puud on värvilised.“

„Sügis.“ Vanamees mühatas. „Meil siin on soe, banaanid valmivad või ma ei teagi, mingid kollased asjad. Siit 204 meetri kõrguselt hästi puude alla ei näe. Tead ju omast käest. Pähkleid on ka, korjerobotid toovad neid kaugemalt. Nii et,“ mees köhis, „meil siin pole asjad mitte hästi, vaid palju paremini. Ikkagi Aafrika, kas tead.“

„Usun. Loodus on sul seal lopsakas. Aga tead, keda mina täna nägin?“ Naine tegi pausi, kuid mees ei teinud seekord katset midagi vastuseks öelda. „ Teil seal sellist looma pole. Kindlasti pole. Veel üks küsiv-ootav paus. „Ma nägin naiskaru pojaga. Või peaks ütlema lapsega.“

„Mis asja, naiskaru lapsega. Millest sa, Marta, räägid?“ Mehe hääl tundus samaaegselt ärritunud ja murelik. „Naiskarusid pole olemas. Ja karudel on pojad, mitte lapsed.“

„Aga vot, naiskaru oli. Sul on seal ehk emalõvid või emasebrad või kes iganes, mina ei tea. Mul siin on igal juhul üks naiskaru. Peaksid tulema vaatama.“

„Ära jama, Marta.“ Mehe hääl oli nüüd kindlasti murelik, ka veidi hirmunud. „Tulla sinu juurde… Selline vahemaa. Sa mõtle, kuidas see ressursse võtab. Energia ja lennukit tuleb hooldada. Maandumisplats. Isegi süsihappegaasi võib eralduda. Ei-ei, me oleme nii palju vaeva näinud, et planeedi kaunis loodus päästa, nüüd ühe müütilise naiskaru pärast kõik kaalule panna. Või noh, mõnest tornikeskkonna olulisest funktsioonist kompensatsiooniks loobuda. Päris mitmest..“ Mees köhis jälle. „Ilusat loodust on mul siin endalgi küll ja rohkem, lausa paradiis. Suvel käisin naabermetsas jalutamas. Seal kasvas…“

„Päriselt käisid?“ Marta kummardus tugitoolis ettepoole. „Päris omal jalal? Päris all maapinnal? Sa ju tead, me ei tohi loodust häirida!“

„Jäta nüüd. Keda üks vanamees seal metsas häiris? See mõni tund jalgade lohistamist ei teinud neile midagi. Aga kaeba looduskohtule ära, kui soovid.“ Mees mügistas naerda, üsna pilkavalt, pidi Marta märkima. „Kus ma jäingi. Et siis, seal naabermetsas kasvas üks omamoodi puu, okastega. Kust see siia sai, ma ei kujuta ette.“

Jutt jäi soiku ning nii vaikisid nad koos. Vana naine pööras pead, et kommunikatsiooniruumi aknast välja vaadata. Väljas oli juba üsna hämar, peaaegu öö.

„Ehk siiski see üks lend, Mattias. Sügiseid möödub viimane aeg nii tihti. Tahaks sind kasvõi korra veel näha, omaenda sõrmega katsuda. Sina ja mina, rohkem meil valikuid ju pole.“

„Ei, mulle meeldib siin. Soe ja päikseline ja seltsi on palju, ahvid ja maod ja sipelgad ja kõik teised ka. Kõik sebivad siin ringi. Sul on seal vaid müütiline naiskaru. See sind selliseks hulluks teebki. Ja vihm. Peaksid midagi psüühika vastu sööma. Küsi medirobotilt.“

„Üks naisinimene ka.“

„Mis asja?“

„Üks naisinimene on siin ka, peale naiskaru.“

Jälle vajus ühendusele vaikus, seekord lausa tubliks minutiks.

„Mattias.“ Vana naine vaatas maha. „Kas sinu meelest on see õige, et mitte kedagi peale meie enam ei ole?“

„Ma ei teagi.“ Mees köhis, siis kostus mingit naginat. Ilmselt nihutas mees end toolil. „Mõnikord on tunne, et mõni inimene rohkem… Vist poleks paha. Kuskil kaugel, Lõuna-Ameerikas või kuskil. Selle võiks ehk loodus ka välja kannatada. Või võiksime natuke vähemate mugavustega elada. Mõni laps ka siis. Teagi. Aga loomad ju ka vahel teevad kurja, rändtirtsud ja küülikud… Tead, Marta, üks päev vaatasin vana videot, kus lõvi sõi oma kutsika ära.“

Naine tõstis pilgu põrandalt. „Päriselt või?“

„Jah, lihtsalt murdis maha. Näljast, või oli see võõras kutsikas… Mäleta enam nii täpselt.“

„Sa ütlesid ju, et oma kutsika sõi.“

„Ütlesin jah, kuid ehk oli võõras.“

Veekoristusrobot vuras kõrvalruumist välja ning suundus lahti kangutatud aknaga galerii poole.

„Sa oled minust 32 aastat noorem, Mattias. Ühel päeval jääd sa siia planeedile üksi, ma tunnen seda. Ning siis natuke veel edasi saab inimkond päris otsa.“

Nad vaikisid jälle. Veekoristusrobot vuras tagasi, hetk hiljem tatsas oma pesast välja remondirobot. Naine ohkas. Homme tuli jälle kruvikeerajaga tööle hakata. Torn pidas teda liiga vanaks ja akent liiga kõrgel olevaks, et käskimise ja isegi anumise peale akna avamisest keelduda.

 „Vahel mõtlen lõpule küll, Marta. Vahel ma mõtlen, et kas iga põlvkonnaga vähem lapsi, iga põlvkonnaga vähem tarbimist oli eesmärk, millega selle päris-päris lõpuni välja minna. Aga tead.“ Mehe hääl muutus selgelt rõõmsamaks, isegi erutunuks. „Tead, loodus on tugev, ei salli tühja kohta. Eelmine nädal, tead, nägin droonivideos. Mingite ahvilaadsete kari küttis teravate kivide ja ka teab-milliste-metallitükkidega sigu. Pärast lohistasid nad saagi naabermetsa ja seal oli neil, tead, lõke ja no, küpsetamisvardad. Ja seal, nende kõige suuremal pesal… See on, kõige suuremal onnil oli vanast klaasikillust aken ja puha.“ Mees köhis jälle. „ Sellest, tead, Marta, on mul küll kahju, et ma ei näe, mis neist miljoni aasta pärast saanud on.“