laura 2022

Talve hakul andsin nõusoleku osaleda peatse jutuvõistluse žürii töös. Ja enne kui lumi läks, jõudsin lisaks veel kergekäeliselt lubada, et teen võistluse kohta kirjatüki Reaktorisse ja siis veel tulevasse „Täheaja“ kogumikku ka. Nõnda ma siis kirjutasin lugemise kõrvale ühe käega vahetut familiaarsemat muljetust Reaktorile, teise käega tegin märkmeid „Täheaja“ kokkuvõtete jaoks.

Nüüd on need vahetult kirjapandud muljetused teie ees – tõsi, veidi kureeritud kujul ja narratiiviks palmitsetult. (Vahest ei pane lugeja mulle pahaks kohatisi kunstilisi liialdusi ja selguse huvides ajajoone mudimist, sest sisu on kõik ju sulatõde!)

Aprillikuu koitis, võistlustööd laekusid, instruktsioonid jagati kätte, muudkui aga lugemist alga!

Ja nüüd ma kohe algatuseks luiskan häbitult, sest esimese komplekti töid saatis võistluse moderaator Iris juba nädal varem teele ja ka töökorraldust puudutavad juhised ja manitsused said ennetavalt peale loetud. Niisiis sammume ajas veidi tagasi.

 

Märtsi viimane nädal

Varajase satsi tööd saabusid.

Kesk tuisku ja tormi, põigeldes tiheda töönädala, muude tähtaegade ja vabatahtlike ettevõtmiste vahel, otsisin enda jaoks sobivat töövõttestikku. Ei teadnud küll, kui palju juttusid lõpuks tulemas on, aga eelnevate aastate saagikuse pealt võis oletada vähemalt mõnd kümmet. Ja kuna ma lähtusin Mairi eelmise võistluse kohta  kirjutatud tõdemusest, et kui autor on juba võtnud vaevaks jutu võistlusele  saata, on žüriiliikmel vastutus see jutt algusest lõpuni läbi lugeda, siis oli selge, et ülesanne tuleb mahukas ja sellele on tarvis läheneda nutikalt.

Nii jõudsin kavaluseni panna tekstide mehaanilisel läbitöötamisel enda heaks tööle masin – lasin need neurokone.ee keskkonnas ette lugeda (tempo rahulik, hääl Vesta).  Väga irooniline (dramaatiline iroonia), arvestades et selle hooaja kuum teema on masinõpe ja esimese nädala valimi järgi võtavad jutud seda teemat ka lahata.

Eesmärk ei olnud kiiremat lugemistempot püüelda, küll aga oma ülihabrast ressurssi – mõtestatud keskendumise võimet – niimoodi hallata, et jutud saaksid väärilist tähelepanu, aga et endale ülearu piina ei teeks. Veel oli vaja ennast üle kavaldada ja leida selline lugemisjärjekord, mis ei laseks mugavusse kalduda ega tööprotsessil loperguseks vajuda. Nõnda otsustasin lood ette võtta tähestiku järjekorras.

Teadmisega, et minu kätes on võistlustööde saatus (või noh, viiendik saatust), tõotasin kalbe kuu paistusel pühalikult, et olen ausalt erapoolik, ei salga maha oma žanrieelistusi, austan omakorda teiste žüriiliikmete ausat erapoolikust ja ei tekita maitseküsimuste seljatamiseks administratiivseid sekeldusi.

Ausast erapoolikusest veel niipalju, et hinnang juttudele kujuneb mul kolmes mõõtes: esiteks jutu sisu (ehk tegevus, temaatika, tegelased, idee); teiseks tehniline teostus ehk kuidas see sisu edasi on antud („tehnilise” alla mahub nii tegevustiku järjestamine ja loo sisemine karkass kui teksti pealispind sõnakasutusest ja lauseehitusest õigekirjani); kolmandaks isiklik emotsioon ja maitseelamused, see salapärane „miski”.

Minu žanrieelistused on pigem kaldu teadusulme ja õudukate suunas; võluviku peale ma ei sülita ja maagilist realismi jalaga ei põtka, aga lood stiilis „meie igapäevamaailmas sattus olema üks imelik asi” kipuvad erapooliku kiituse skaalal žanriulmest  kõvasti maha jääma. Ning kui muidu võrreldavalt hästi kirjutatud lood satuvad teine teispoole žanrieelistuste piiri (piltlikult: konkureerivad kosmos ja haldjad), siis saab meelisžanr eelise. Ühtemoodi hästi ja väga hästi teostatud tekstide puhul jälgin veidi ka seda, kas on tegu mõnel olemasoleval maailmal põhineva tuletisega või omaette uue asjaga (need viimased saavad eelise).

Lugedes läks kohe lahti ka vältimatu äraarvamismäng: kes võiks olla selle loo kirjutanud? Kuna nende märkmete Reaktoris ilmumise ajaks on salaümbrikud avatud ja žüriile teada antud, kes tegelikult midagi kirjutas, saan ma mõnes kohas kirjeldada, kui võssa ma oma arvamistega sattusin. (Täppipanekuid oli ka, aga need jäägu kuni ametlike tulemuste väljakuulutamiseni salajasse!)


Loetud lood:

Eksperiment

Päevakajaline tehismõistuse teema, okei teostus. See oli kõige esimesena loetud jutt, seega sai sellest esimene märgupulk „täitsa okei" taseme kalibreerimisel.

Haldjate aeg

Tekst sisaldab mõnusat olustikukirjeldust, aga toob ühtlasi meelde kuskilt loetud kirjutamisnõuande: „situatsioonikirjeldus ei ole lugu”. Praegusel kujul on olemas komponendid, millest saaks loo kokku panna, aga natuke jääb puudu (minevikus toimunud põnev olukord/ väike lugu jääb raamjutustuse kontekstis juhuslikuks episoodiks – oleks soovinud näha mineviku ja oleviku intriigide kokkusõlmimist suuremaks tervikuks).

Kohtumine iseendaga

Hoolikalt konstrueeritud kontsept; tekst on tehniliselt kõbus, aga lugu ennast on nagu vähe ja ka ulmesisaldust jääb mulle väheks.

Kuningatütre vari

Muinasjutu-remiks litRPG, kus mõned osised on rohkem õnnestunud kui teised. Süžee ülesehitus on loogiline, vähemalt omas žanris, ja pinge püsib; samas teksti tehniline pool ei ole nii tugev (klišeelikud kujundid, oleviku-mineviku kasutus). Täispunkte ei andnud, aga parasjagu niipalju, et jõuaks teise vooru pusklema.

Kurja koefitsent

Viisakalt teostatud argi-noovum ja tegelased sellele reageerimas.

Lugedes uskusin siiralt, et see on Maarja Kruusmetsa lugu, sobituks nii ilusti sinna „Ajumudija” lugude ritta – aga uskusin täiesti mööda!


Aprilli esimene nädal

Siis kukkus päris tähtaeg ja suurem ports töid saabus veel. (See ajas loetud-sorteeritud järjekorra sassi, sest tähestiku etteotsa tekkis hulk uusi sissekandeid.)

Põgenesin oma pisikesse saunamõisa, kus seadsin välivoodi ja pikendusjuhtme abil püsti jõevaatega lugemispunkti.

IMG 2301

 

Loetud lood:

0,01% 

Düstoopsed lood tehnoteadvuse ohtudest. Tekst on kvaliteetselt kirja pandud, aga esimesed kümme lehekülge peavad kaks tegelast üksteisele omaenda maailma tööprintsiipide kohta loengut. Poole pealt läheb huvitavamaks, küll aga kipub tunduma, et asi sai alguse ühe loona ja siis mingil hetkel keeras ära teiseks looks ja seda pikka algusjuttu ei ole selle lõpuks väljakirjutatud „päris" loo jaoks enam niiväga vaja. Iseasi, kui tegu oleks veel palju pikema loo eri etappidega, milliseid on peategelase suhtumise arenguteel veel, siis töötaks see esimene pool veidi paremini. Praegu aga võtsin selle pika „as you know, Bob" alguse eest lausa punkti maha.

Kirjutamises kahtlustasin alusetult Weinbergi (põhiliselt mõne konkreetse väljendi pärast).

Ajastutruudus

See lugu oli nagu spetsiaalselt mulle kirjutatud! Osav ja parajalt tempokas tekst, sisaldas koduloolist detaili ja autentselt kujutatud naiskollektiivi koos lihtsa-kavala ajarännuga. (Boonusrõõm – "It's got pockets"!) Andsin täispunktid lootusega teises voorus kohtuda.

Autori arvasin enda arust kohe ära ja täitsa puusse! Arvasin, et kirjutas Kersti Kivirüüt, aga olnud sugugi nii!

Checkpoint Laagna

Tumedates toonides müko-kõhedik. Juba loo alguses tekkis mõnus maailma-võbe, isegi kui sisudetailid alles avanesid. Tehnilised norimised: tegelaste ametid (juhul kui need on tõsi) võiks varem sõnaliselt sisse tuua (nt. las uurija näitab ametitõendit), praegu jääb see uurija-dünaamika veidi häguseks; samas õrna pintsliga puistatud alt-ajaloo momendid toimivad siin usutavalt.

Kirjutamises kahtlustasin Toomas Kripsi, mükoteema analoogia põhjal, ja jälle kahtlustasin täitsa mööda.

Ebaõnnestunud rituaal

Aedlinna-õõvakas okultismuse ja ajahüpetega. Tehniliselt viisakas teostus (v.a. maja aadressi muutumine – on see mingi vihje, mida ma ei taba, või näpukas?).

Elamuskingitused elu normiks

Terviklik ja võimas lugu, mis algas petlikult lihtsalt ja hakkas siis vohama, kuni rajas tee minu isiklikku esikümnesse.

Jälle ei õnnestunud mul autorit ära arvata: esimese hooga mõtlesin, et Marek Liinev, siis natuke kahtlustasin Meelis Krafti, siis jälle Liinevit.

Elu vs Surm

Katse kirjutada eepilist mütoloogilist teksti.

Head inimesed saunas

Ketserid, nägemused, sisepinged – tõhus ja terviklik lugu, mitmekihiline, teema ja žanri poolest põnev. Ka sauna teema ei tee paha (seda siis isikliku kõnetavuse võtmes)! Maandus minu isiklikku esikümnesse.

Autori äraarvamisel sattusin jälle täiesti eksiteele. Märkmetes näen küsimärgiga mitut nime, lõpuks arvasin, et ketserite teema on äkki Friedenthali rida (kuigi lugu ise polnud tema moodi kirjutatud). Tõsi, nimetu uusaegne keisririik tekitas korraks ühe õhkõrna kahtluse veel, aga ma lasin sel mööduda…

Igaviku väravale

See jutt meenutas kohati seda talvist Leiberi lugu, kus barbarid lumes müttasid ja paljunesid, see eided lumes või tähendab – teate küll. Igatahes teeloleku hingus ja silmipungitavad puud pugesid mulle mõnusalt naha vahele. Otseselt lemmik ei olnud, aga lahkelt punkte minult sai.


Aprilli teise nädala algus

Esmase sõela käigus oli plaan hulk jutte mehaaniliselt läbi töötada ja välja praakida need, mis kohe üldse ei meeldi, mida siis ei peaks enam mõttega lugema. Teise nädala alguseks ei olnud see plaan tööle hakanud, sest tõsiselt mitte-minu lugusid leidus vähe. Küll on neurokõne masinhäälel see ühtlustav omadus, et düsgraafilised ilmingud ei jää nii kergesti hamba vahele ja pigem tõuseb pinnale teksti üldine struktuur ja rütm.

Kogu sisukorda sirvides panin tähele, et (rolli)mängurid kirjutavad nagu rohkem kui eelnevatel võistlustel, juttudes avalduvad erinevad vilumustasemed ja erinevad maailmad ning üldise tõdemusena on huvitav heameel näha julget pealehakkamist.

Minu  „lugemismasina” korraldusel hakkas tekkima optimaalne rütm. Nüüd julgesin pikemaid lugusid, mis rohkem süvenemist vajavad, edaspidiseks ootele jätta (kuigi üldiselt järgisin ikka tähestikku).

 

Loetud lood:

Igavikuteeliste turm

Sisu on mõnusalt lopsakas rümbakas; tehnilise teostuse osas natuke noriksin (autori keelekasutus on kohati dissonantsis loosisese mütoloogilise maailma loogikaga; samuti sõnavara osas sai „piidlemiste" kvoot täis).

Ja kõik tasased peavad surema

Väga kvaliteetne ja kompaktne tekst, samas miskipärast mind isiklikult väga ei kõnetanud.

Janu või Ahnus

Tundus, et tegu on rollimänguseikluse üleskirjutusega; ka tundus, et autor ei kirjuta emakeeles. Andsin punkti julguse eest.

Juhtumine Crondionil

Tore kompaktne kosmose-vinjett, õhustik tekitab „Kin-dza-dza“-nostalgiat . Esimeses voorus sai mult täislaksu punkte.

Jälle näide, kuidas autorite äraarvamine üldse ei õnnestu: esimese lõigu juures korraks tundus nagu Joel Jans, aga tekst ei olnud tema moodi, nii et hakkasin Riho Välku kahtlustama, siis arvasin aga, et äkki nad kahepeale?

Jutustus purpursest paladiinist

Väga hästi teostatud rollimängu-lugu, kihistuste ja hõllandustega. Žanri poolest ei ole mu isiklik lemmik, aga arvasin, et väärib teise vooru võimalust.

Kajakapere

Meenutas kohati loodusrahvaste luiskejutte-pajatusi. Tundub keskmiselt osavamalt kirjutatud, aga ulmesisaldus oli küsitav..

 

(Siin hälbib lugemine juba rohkem tähestiku järjekorrast, sest väljas oli pime öö ja ma ei raatsinud küll lugemist katkestada, aga ei jaksanud ka pikemaid palasid korraga ette võtta. Sellepärast noolisin vahepeal tagantpoolt lühemaid jutte vahele.)

Kiisu

Veidi tekkis tunne, et on „tavakirjandus, mis taotleb ulme määratlust". Lisaks olen ka südametu inimene, kelle käest boonus-kassipunkte ei saa.

Koloonia: aasta 2095

Kui tehnilisest poolest mööda vaadata (õigekiri vajab toimetamist), tuleb välja päris terviklik lugu. Oma märkmetesse lisasin: kui on esimene katsetus, siis tubli!

Kunstinälg

Elegantne laast „Shadowruni“-sugemetega.

Kirjutamises kahtlustada kedagi otseselt ei osanud, oletasin ehku peale, et ehk keegi kvest.ee kogukonnast?

Kerru mälestused

Hästi kirjapandud rollikas/ D&D -maailma asi, kus on õnnestunult kasutatud naiivse vaatepunktitegelase jutustamisvõtet. Lootsin üsna lõpuni (minu aps, mitte autori), et ehk on postapo oma uue maailma loogika ja rassidega, aga lõppeks tulid ikka ikka haldjad-orkid-päkakad.

Kullake

Šarmantne küberpunk, terviklik, ümar :) Isiklikust lemmikust jäi siin midagi puudu, aga lootsin teises voorus uuesti kohtuda.

Äraarvamine valmistas raskusi ja mulle hakkab tunduma, et ma enam ei oma head ülevaadet, kes millest kuidas kirjutab (arvama kipun ikka ja jälle selle järgi, mida keegi kirjutas mitu aastat tagasi). Igatahes siin, olles vaaginud Rait Piiri ja leidnud, et pole piisavalt sünge ja keel pole see, oletasin, et ehk on siis Piret Frey?

 

Aprilli 2 nädala keskpaik:

Hakkasin läbilugemisega poolele maale jõudma (juttude arvu järgi) ja suutsin päris hea tempo üles kerida – iga päev vähemalt paar juttu, kui hoog peal, siis korraga ka rohkem. (See oli lugema hakates esimene suur mure: kuidas ennast tõhusalt tööle käivitada ja tööjärge hoida, kuidas lugemise jaoks küllaldaselt tähelepanu reserveerida.) Samas hakkas tuntavalt ligi hiilima väsimus ja küllastus (tõsi, väsimuse võis tuua ka poole ööni lugemine ja päikese käes rahmeldamine). Igaks juhuks pöörasin eraldi tähelepanu sellele, et märkaks puhke- ja mõttepause võtta.


Loetud lood:

Kutsuvad tähed

Natuke nunnu, aga seni loetud lugudele konkurentsi ei pakkunud.

Autorit ei oska ka pakkuda.

Libapeni

Küber-elajajutt, mis oli nutikas ja omanäoline, kompaktne peale selle. Sai koha minu isiklikus mõttelises esikümnes.                                        

Lugu krahvitütrest ja haldjarüütlist

Viisakas, mitte väga paljuütlev muinasjutt.

Lõgismadu

Usutavalt kirjeldatud pöörane tehno („teeme „Snowpierceri“ teaduslikumaks"), loogiliselt toimiv tulevikunägemus ja „väike isiklik" lugu selle sees. Üks mu lemmikutest.

Ja autori äraarvamisega läksin nii haledasti alt! Kahtlustasin Reidarit (teadmiste poole pealt), kahtlustasin Manni (teksti poole pealt) ja ise kammisin nimekirja läbi ja mõtlesin, et huvitav, SEE autor pole ikka ette sattunud. Säh sulle!

Mark I versus Mark II

Korralik biotehnopõnevik (see lugu on üks võimalik näide sellest, kui võtta iseendaga kohtumise situatsioon ja see päriselt looks lahti kirjutada). Ja jälle arvasin autori osas täiesti mööda: biotehno teema viis korraks mõtte Samoldinile, aga polnud tema huumorit ja lopsakust, niisiis mõtlesin, et ehk on keegi level1.ee seltskonnast sule pihku haaranud. Tõele ei arvanud aga ligilähedalegi.

Mendowney ellujäänud

Osalt õnnestunud katse kirjutada „The Thingi" laadis ekspeditsiooniõudukat. On algus, on lõpp, on ekspeditsioon, on õudne võõras jõud; lugu üldjoontes toimib, ainult tehnilise poole pealt kõik osad päris ei tööta. (Aga kui on noore autori debüüt, siis tubli!)

Risttee

Armsasti kirja pandud loodusnägemus-laastuke.

Roiskuv hing

Võibolla autor taotles midagi muud ja sel juhul andestagu ta mulle mu juhmus. Aga lugedes tekkis tunne, et siin on tegu jutuks maskeeritud moraalipaanikaga ja niisugust asja ei salli ma mitte. Samas, teostatud oli normaalselt ja tehniliselt võttes oli ka ulmesisaldus okei.


Aprilli teise nädala lõpp

Töö rütm oli nüüd vääramatu. Andsin Evale optimistliku lubaduse tulevaks teisipäevaks materjal läbi töötada. Kiirust ei lisanud, tahtsin, et jääks lugude vahele õhku ja ruumi reflekteerida. Aga lugemine kulges nüüd ühtlase tempoga kogu aeg, lugesin niidul mätta pääl ja õhtul hilja õues!


Loetud lood:

Mobilis in mobili

Stiilipuhas maalt-merelt seiklusjutt.

Novembritorm

Väga osavalt kirjapandud, omanäoline ja kodumaine nõialugu. Kodumaise aja-aukude ja ajastute virvarri teemas konkureeris „Ajastutruudusega" ja jõudis samuti minu isiklikku esikümnesse..

Paradiis

Puändi peale üles ehitatud laast; see viivuke düstoopiat alguses oli päris lahe, aga puänt ei kanna välja ja tõmbab eelnevale ka vee peale.

Päiksetõusuni

Korralik kodumaine zombikas, koos praktiliste üleelamisnippidega. Lugedes mõtlesin, et seda poleks kahju teises voorus näha. (Ja autori arvamisega läks ometi kord täkkesse!)  

Paralleelmaailm

Maailma ülesehituse poolest huvitav ja lubav kammerfantaasia, loo enda väljamängimine jäi minu jaoks praegu poolikuks. Palju punkte ei andnud, küll aga julgustan autorit selle maailmaga edasi katsetama.

Pimeduse teine nägu

Kvaliteetne tekst, põnev sisu, aga jutu tervik jääb minu jaoks kohati sidumata või mõjub kunstlikult (mikro- ja makrokonflikt ei kõla lõpuks nii hästi kokku, kui vahepeal looma hakkab; ka läbiv märksõna, mis peaks tegelaste jaoks tähenduslik ja tihedasti kasutuses olema, kõlab tekstid ainult paar korda).

Kirjutamises kahtlustasin Kadri Umblejat (see oleks justkui „Kollaborandi” süngem ja suurema mastaabiga edasiarendus), aga jälle arvasin täitsa mööda.

Pööriöö

Väga tugev ja terviklik folk-äng, millele ebamäärane idaeuroopa sündmuspaik lisab müstikat (nimede komplekt ja veski „kurja kohana" tekitab lisaks seose Saksa-Poola kandi saatanliku veski legendidega).

 

Aprilli kolmanda nädala algus

Joonistasin mõttes Venni diagramme laiguti kattuvate teemadega: tegevus mõisas, kihiline reaalsus, erinevad vaatepunktitegelased, ajaränd, põlvkondade kohtumine, mitme reaalsuse vägikaigas, !mina tulin minule peale”, inimtegelaste putukaperspektiiv vastandatud väekamatega, ajaloo ümbermängimine – enne sõda, pärast sõda … 

Kuna materjali lõpp juba paistis, aga lood kippusid nüüd pikemad olema, lisasin tempot nõnda, et lugesin vahepeal otse, mitte neurokõne vahendusel. See tähendas, et nüüd hakkasin märkama igasuguseid kirjalikke apsakaid, mis helilised lugemisel üldse ei häirinud, nagu liialdatud lahkukirjutamine, kirjavahemärkide väärkohtlemine või spelleri imeteod (okei, spelleri imeteod kipuvad ka helilisel lugemisel välja kargama).


Loetud lood:

Ragnar Haraldsoni lugu

Kuigi jutu tekst jooksis päris soravalt, jäi ulme ajaloolise jutustuse  varju. (Muide, kui tahta olemasolevat lugu töödelda ulmelisemaks, siis sisu mõttes näen siin mitut võimalust: näiteks las needsamad haldjad-olevused, keda sissejuhatuses möödaminnes mainiti, tegutsevad nii, et lugeja ka näeb; või näiteks las hundilembene vend käib ise ka hundiks. Või näiteks, las need toidud ja viljad, mis on pärit teiselt poolt maakera ja mida ajaloolised viikingid ei kasutanud, ollagi rõhutatult osa alternatiivajaloost – näiteks.)

Üks isiklik närimisteema veel: see muistne maailm, mida loos on kujutatud ja see tänapäevane keel, mida kujutamiseks on kasutatud, tekitavad minu jaoks totaalse dissonantsi, mis takistavad tegevusse sisse elamist. Samas – on piisavalt lugejaid, keda selline vastuolu ei häiri.

Rasina nõid

Tehnilisest küljest tundub kirjapandu olevat esimene mustand: poole lõigu pealt saab õllest vein, Villemist Tambet, olevikust minevik. Tegevus küll hoogsalt särtsakas, aga ulmet napib.

Saurused vaakumis ei lenda

Uudsuse ja erilisuse peale üles ehitatud humoorikas lugu, mis kohati töötab paremini (kosmiliste olendite osa), kohati natuke vähem (inimeste tegemisi kujutav osa).

Autorit ei suutnud ära arvata või õigupoolest, olin ta vale loo juurde arvanud!

Uus simulatsioon

Irooniline variatsioon Matrixi teemal.                                   

Utilitas

Siiras postapo/ tehnoseiklus. (Nõuab keeletoimetamist – taas on tunne, et autor ei kirjuta [esimeses] emakeeles.) Ilma lõppu lisatud lõiguta oleks siiski rohkem meeldinud.

Ta kirjutas selle ise

Päevakajaline, mänguline, oi kui meta :)

Saatus ja Surm

Hea teostusega noortekas.

Tagajärjed

Katse kirjutada hoiatavat tulevikunägemust.                                                          

Talgud Suurupis

Siin on päris äge koduloo-õudukas peidus, ainult see ei paista kõikuva tehnilise teostuse seest igal pool välja. (Siia oli peidetud positiivne sõnum: juba kohati loob, tasub edasi harjutada.)

Vikatimees

Viisakalt kirjapandud ja armsapoolne maagiline realism sarjast „üleloomulikud jõud kui bürokraatlik teenusepakkuja".

Teisele kaldale

Päevakajaliselt sünge militaar-alt-ajalugu, tehniliselt okei.

Tõe sõna

Humoorikas ja tore lugu.

Ja kuidas läks äraarvamismäng? Oh sa uued horisondid, seda ma küll ei osanud kahtlustada!  

Usk, Lootus, Armastus

Ilus, viimistletud, eneseküllase õhkkonnaga. Veab peaaegu lõpuni välja – aga viimases otsas see kokkuvõttev selgitus/ lahendus/ jutlus minu jaoks päris ei tööta. Arvasin siiski, et teises voorus oleks hea kohtuda.

Ukse taga

Terviklik, läbimõeldud, läbikomponeeritud teadusulme. (Ja võõra kujutamine on ka ikka tõesti võõraid tundeid manav.) Sai koha minu isiklikus esikümnes.

Kirjutamises kahtlustasin Mairit (noh, kui natuke kissitada) – ja jälle nii mööda! 

Vennad nüüd kokku said!

Ka see lugu oleks nagu spetsiaalselt mulle kirjutatud! Lustlik ja häbitu ajaloo-pilastus, kus hagu saavad alla nii suurvõimud kui kohalikud; lobedas keeles ja parajalt tempokas.

Vabaduse valvurid

Ma imetlen autori pühendumust detaile ritta laduda ja kadestan tema võimekust tekstimassiivi toota. Loodan, et see lugu leiab oma lugeja.

Tavalise kosmosemehe õnnetused ja vedamised

Kosmoseseiklus, mis mind ülemäära ei kõnetanud. Süžee on iseenesest üsna tore ja pärast tükki aega „ja siis juhtus see, ja siis juhtus see"-laadis järgnevusi koorub tegelikult sisemine loogika ja fookuspunkt välja.

Arvamisemäng kiskus aga kohe jälle rappa tagasi – kui kedagi tõsiselt kahtlustada ei osanud, siis hakkas tunduma, et taban mõningaid sarnasusi „Rästikuväluga” ja pakkusin huupi Eet Tulvet. Muidugi pakkusin valesti.


Aprilli kolmanda nädala lõpp, viimased pingutused

Viimaseks jäi kolm lugu, mille hindamisest ma ennast esialgu kõrvale jätsin. Nimelt olin nende lugudega (või vähemalt nende protovormidega) Tartu ulmekirjutamise töötoas juba kokku puutunud ja tundsin nad nüüd ära. Aga esimese vooru pingerea tekitamiseks on ikkagi kogu žürii punkte vaja. Kui olin oma huvide konflikti teistele ära seletanud, leppisime kokku, et püüan viia end võimalikult neutraalse lugeja positsiooni ja nendegi lugude suhtes seisukoha formuleerida. (Õnneks oli esimesest kokkupuutest ka parajalt aega möödas.)


Loetud lood:

Gurmee tee

Minu jaoks väga frustreeriv lugemine, sest ma tajusin ühe kannikaga seda naudingupotentsiaali, mida siit võiksin saada, aga tagumiku teine pool jäi veel vilusse: lugu kõnetas mind kõigi meeltega, aga teostus on poolikuks jäänud. Loo tugevuseks on tundmatu aistingute maailma kirjeldus, emotsiooni loomine, kuid nõrkuseks vähene viimistlus; sisu poole pealt: puändi vundament jäi minu jaoks praegusel kujul liiga logisema.

Hea südametunnistus

Puändi peale üles ehitatud ninakas vaimujutt.

Nõrga nõia ots

Leidlik etnohorror. Arenguruumi on ja viimistleda võiks veel, aga siin on terviklik lugu ja okei teostus ning neist kolmest siin on just see lugu see, kus teostus ideele järele jõuab (eksitusmärgid ja eelvihjed on juba aegsasti idanema pandud, andes lugejale võimaluse kaasa mõelda, rännak kaasa teha). Teksti tasemel on see lugu siit kolmikust ka kõige viimistletum. Niisiis – sisemine tasakaal ja terviklikkus koos ootamatute nükete väljakirjutamisega tõstab ta minu silmis neist kolmest kõige esimeseks.

 

IMG 2350


Aprilli neljas nädal

Lood said loetud ja tabelid saadetud ning teise vooru punktipanek võis alata. Seni nii selgena paistnud järjestused ja eelistused paisati silmapilguga segamini, sest žüriis on viis liiget, igal täiesti erinevad eelistused ja eelarvamused. Näiteks minu isiklikust esikümnest päris mitu lugu ei saanud teistelt üldse punkte – ja sedasama saab väita vist iga žüriiliige. Samal ajal paistis üllatavalt üksmeelne punktisadu tabavat mõnda juttu, millest olin arvanud, et ah, teistele nagunii ei meeldi.

Täna hommikul nägin ma tulevikku – ma nägin, kuidas sai lõpuni hääletatud teine voor, kuidas punktisummad langesid orbiidilt sookurgede karjete saatel, kuidas tulikirja maaliti võitjate nimed…

Tähendab, kus ma siis nüüd…

Jajah!

Tulevik saab teoks maikuu teisel reedel Tartus, kui tulemused pidulikult maha hõigatakse.

Tulge kohale!

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0732)