PÄEVA MATERJAL WIKIPEDIAS MÄRTSIS 2023
KUU ROMAAN: "Tähesõdalased" (11. märts)
"Tähesõdalased" on Robert Heinleini kõige polariseerunumaid arvamusi tekitav romaan. BAAsis on 35 arvustust keskhindega 4,3. Arvamuste vastakuti minekut saab näha BAASistki, välismaal on asi veel teravam. Seda nimetatakse militarismi propagandaks, sõja ja sõjaväe õilistamiseks, kasutatakse venekeelset sõna "agitprop" – inglise keeles vastavat omasõna pole. Samas arvatakse, et kohati Heinlein ironiseerib. Artiklis on peatükid "Süüdistused fašismis", "Utopism" ning "Rassism ja seksism" – rassistlikud ollakse tulnukate suhtes. Romaan pälvis 1960 parima romaani "Hugo". Minagi olen lugenud ja polnud paha, aga vastu hakkas see, et kõik reamehest kõrgemad olid idealiseeritud, ainsagi puuduseta olevused. Vastuseks "Tähesõdalastele" kirjutas Joe Haldeman "Igavese sõja", mis 1974 võitis "Hugo" ja "Nebula" ning mida Heinlein nimetas auhinnatseremoonial parimaks tulevikusõjaromaaniks, mida ta lugenud on, aga Harry Harrison kirjutas 1965 "Galaktikakangelase Billi", mida Terry Pratchett nimetas kõige naljakamaks ulmeromaaniks. "Tähesõdalastest" on valminud film 4 järjega, arvutimängud, koomiks ja muud.
https://en.wikipedia.org/wiki/Starship_Troopers
KUU ARVUTIMÄNG: "Final Fantasy X-2" (13. märts)
"Final Fantasy X-2" on Jaapani ettevõtte "Square" 2003. aasta rolli-videomäng. Nimi tähendab seda, et see on järg 2001. aasta mängule "Final Fantasy X". "X-2" on seeria esimene mäng, mille kõik 3 mängitavat tegelast on naised. See on ka "Square'i" viimane FF-seeria mäng – juba samal aastal ühines "Enixiga". Mäng toimub Spira-nimelises maailmas mitmes kliimavöötmes ja on rohkem Lõuna-Aasia põhjal tehtud kui eelmised euroopalikud maailmad. Erinevalt eelmistest, üsna lineaarsetest mängudest saab "X-2-s" külastada üsna ükskõik millist kohta planeedil üsna ükskõik millal. Kriitika oli kiitev, peamiseks puuduseks peeti naiste liigselt paljastavaid rõivaid. 2003 müüdi mängu Jaapanis ligi 2 miljonit, mis tegi sellest aasta müüduima mängu. 2013. aasta seisuga on "X-2" müüdud üle maailma 5,4 miljonit ja koos "X-ga" üle 14 miljoni. "Enix" tootis mängule veel 4 järge.
https://en.wikipedia.org/wiki/Final_Fantasy_X-2
KUU ASTRONAUT: Jim Lovell (25. märts, 95. sünnipäev)
Nagu näha, kosmoses rändamine tervisele halvasti ei mõju, Lovell tegi seda 4 korda ja on 95-selt ikka elus. Ta on ka esimene, kes kaks korda Kuu peal käis ("Apollo 8" ja "Apollo 13-ga"). Kuid juba 1964 ja 1966 lendas ta kosmoselaevadega "Gemini 7" ja "Gemini 12". "Apollo 8" kõik kolm liiget on elus, kaks saavad tänavu 95- ja kolmas 90-aastaseks. 1994 kirjutas ta raamatu "Kadunud kuu" "Apollo 13-st" ja juba 1995 valmis selle põhjal film "Apollo 13", kus Lovelli mängis Tom Hanks ja Lovell ise mängis astronaudid ookeanist üles korjanud laeva "Iwo Jima" kaptenit Leland Kirkemot. Autasude loetelu on tohutu, alates kotkaskaudi tiitlist ja lõpetades kristallist paberivajutiga – New Yorgi linnapea tahtis kõiki "Apollo 13" liikmeid autasustada kuldmedaliga, aga Lovell oli selle juba "Apollo 8" eest saanud ja linnapea improviseeris kiiresti sellega, mis tal võtta oli. Ajakirja "Time" esikaanel oli ta 2 korda ja 1968 valiti "Time'i" aasta inimeseks. Nähtavasti kõige väärtuslikum autasu on see, et ta abiellus 1952 ja on siiamaale abielus. 4 last.
https://en.wikipedia.org/wiki/Jim_Lovell
20. märtsil oli seriaali "Lost" episood "See on Kevin Johnson" (15. aastapäev), aga ma ei suutnud sellest leida ulmelist momenti. 29. märtsil oli arvutimäng "Proteus", milles samuti puudub ulme ja puudub eesmärkki – mängija saab jalutada mööda maastikku läbi nelja aastaaja, seda mängu on võimatu võita või kaotada. Aga kriitika oli üldjoontes kiitev, maastik oli hästi tehtud.
KUU ASTRONOOMIAPILT: Jessica Meir (31. märts)
Jessica Meir sündis 1977 rootslannast ema ja juudist isa tütrena, nii on ta esimene juudist naisastronaut ja ühtlasi esimene rootslasest naisastronaut. Ta õppis bioloogiat ning keskendus äärmuslikes tingimustes elavatele lindudele, näiteks keiserpingviinidele, kes sukelduvad sügavale, ja hanedele, kes lendavad üle Himaalaja. Soov astronaudiks saada oli suur: pärast seda, kui ta astronautide 20. lennu sisseastumiseksamitel poolfinaalis välja langes, kandideeris ta 21. lendu uuesti ja osutus 2013. aastal valituks. 25. septembril 2019 startis ta Rahvusvahelisse Kosmosejaama koos venelase Oleg Skripotška ja Araabia Ühendemiraatide esimese astronaudi Hazza Al Mansouriga. 18. oktoobril 2019 käis ta koos Christina Kochiga avakosmoses akusid vahetamas, see retk kestis 7 tundi ja 17 minutit ning oli esimene ainult naistest koosnev avakosmoses käik. Tagasi tuli ta koos Skripotškaga 17. aprillil 2020, Al Mansouri visati juba nädala aja pärast jaamast välja ... ee... saadeti Maale.
https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Jessica_Meir_portrait_in_a_WB-57_flight_suit_(3).jpg
ESIMENE LOEND: parima ulmeajakirja "Hugo" (3. märts)
Selles kategoorias anti "Hugot" välja aastail 1953–72 kokku 20 korda: 1954 jäi vahele, seevastu 1957 anti võitja välja USA ja Suurbritannia ajakirjadele eraldi. Tingimused: peab olema palgaline toimetaja, vaadeldaval aastal peab olema ilmunud vähemalt 4 numbrit ja sellele eelneval aastal vähemalt 1 number. Kokku jagus võite ainult viiele ajakirjale. "Astounding Science-Fiction"/"Analog Science Fact & Fiction" ja "The Magazine of Fantasy & Science Fiction" võitsid kumbki 8 korda vastavalt 18 ja 15 nominatsioonist, "If" võitis 3 korda 5 nominatsioonist. "Galaxy Science Fiction" võitis 1 korra 15 nominatsioonist, briti ajakiri "New Worlds" 1 korra 6 nominatsioonist. "Amazing Stories" kandideeris 8 korda ilma võitmata. Cele Goldsmith oli ainus naine, kelle toimetatud ajakiri nomineeriti (ja koguni 10 korda, aga kahe ajakirjaga), kuid ta ei võitnud. 1973 asendati see kategooria parima toimetaja kategooriaga.
https://en.wikipedia.org/wiki/Hugo_Award_for_Best_Professional_Magazine
TEINE LOEND: 1951. aasta kosmosevallutamises (6. märts)
1951. aastal saadeti rakette taevasse igal kuul peale detsembri, aga nad olid, teate muidugi isegi, kõik mehitamata. NSV Liit saatis välja 35 raketti, neist 33 starti õnnestusid täielikult, USA 26 raketti, neist 19 õnnestusid täielikult. Teised riigid kosmost ei vallutanud. Venelased saatsid kosmosesse koeri, ameeriklased ahve ja hiiri. USA saatis rakette kosmosesse ükshaaval, aga NSV Liit 9 järjestikusel päeval ühe raketi – kõik 9 starti õnnestusid! Pärast maailmasõda põhines nii nõukogude kui ameerika kosmoseprogramm natside raketil V-2, aga NSV Liit loobus sellest juba 1950 ja hakkas saksa kosmoseteadlasi järjest kodumaale, see tähendab Saksa DV-sse saatma, ameeriklased kasutasid V-2 veel edasi. Kõrgus 100 km maapinnast saadi kätte ainult kahe raketiga, mõlemad saatsid välja ameeriklased: "Viking 7" (219 km), mis jäigi selle mudeli viimaseks lennuks, ja V-2 (213 km), millega jätkati järgmistelgi aastatel.
https://en.wikipedia.org/wiki/1951_in_spaceflight
KOLMAS LOEND: "Tsivilisatsiooni" frantsiis (24. märts)
"Tsivilisatsioon" on käigupõhiste strateegia-videomängude frantsiis. Esimene mäng ilmus 1991, seda olen korduvalt mänginud ja täitsa mõnus oli. Frantsiisi moodustavad 22 mängu (1991–2016), 6 raamatut (2000–16) ja 8 albumit muusikaga (2005–19). Nii mängude, raamatute kui albumite ametlik nimi algab (väheste eranditega) sõnadega "Sid Meier" – Meier on 1954 sündinud programmeerija ja produtsent, kes pani kokku esimese mängu ja panustas loominguliselt enamikku selle järgedest. Lisaks Maale tsiviliseeritakse Kentauri Alfat ja teisi planeete. Raamatute sekka kuuluvad niihästi romaniseering, reeglikogumik kui kunstialbum intervjuude ja kommentaaridega.
https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_Civilization_media
PÄEVA MATERJAL COMMONSIS
ESIMENE VANAFILM: "Rahatuna Hiinas" (3. märts, 20 minutit)
Ben Turpin (1869–1940) oli ameerika koomik, kes peamiselt mängis tobusid ja oli tuntud kõõrdsilm – tegelikult olid tema silmad otse, kuid vajadusel suutis need kõõrdi ajada. Ta kindlustas oma silmad (täpsemalt öeldes kõõritamisvõime) 100 000 dollari peale. 1909 sai Turpin esimeseks, kellele filmis tordiga näkku löödi. Pärast helifilmi tulekut loobus ta näitlemisest, sest oli selleks ajaks korralikult kinnisvarasse investeerinud, ja tegi edaspidi vaid aeg-ajalt pisirolle. Selles 1927. aasta filmis mängib ta meremeest, kellel Hiinas kasiinos ebanormaalselt veab. Kohe ilmuvad välja tüübid, kes tema rahast osa tahavad – mõned neist on kasiino palgal ja peavad hoolitsema selle eest, et keegi liiga suure rahakogusega kasiinost ei väljuks. Minule see film päris meeldis.
https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Broke_in_China_(1927).webm
TEINE VANAFILM: "Kuidas Philipile püksid jalga panna" (9. märts, 20 minutit)
Stan Laurel ja Oliver Hardy mängisid koos 107 filmis aastail 1921–1950. Esialgu olid nad lihtsalt kaks näitlejat, kes sattusid samasse filmi. See 20 minuti pikkune 1927. aasta tummkomöödia on nende esimene "ametlik" koostööfilm. Hardy mängib New Yorgi rikkurit ja Laurel tema šotlasest õepoega Philipit, kes Ameerikasse emigreerub, kannab kilti ja keeldub pükse jalga panemast. Lisaks on ta parandamatu seelikukütt. Üheksandal minutil kergitab maa alt tulev soojaõhujuga kildi üles. Marilyn Monroe kordas seda 1955 märksa suurema eduga, kuid siingi minestavad kaks naist seda nähes ära. Philipi huviobjekti, kelle riietus jätab mulje, justkui oleks tal linnusaba, mängib Dorothy Coburn (1905–78), kes peamiselt tegutses kaskadööri ja ratsutajana, kuid selles filmis saab ta näitlemisegagi suurepäraselt hakkama.
https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Putting_Pants_on_Philip_(1927).webm
KOLMAS VANAFILM: "Las käia!" (11. märts, 66 minutit)
1923. aasta ameerika tunniajane tummkomöödia Richard Talmadge'iga peaosas. Tema õige nimi oli Sylvester Alphonse Metz, ta oli sündinud Saksamaal ja hirmsa aktsendi tõttu ei saanud mängida ainsatki sõnalist rolli, aga tummfilmis sai hästi hakkama. Ta tegi kõik oma trikid ise, sageli olidki filmid selle peale ehitatud ja sellegi filmi esimene tiiter ütleb: siin pole kaskadööre ega filmitrikke, kõik on ehtne. Buster Keatoni naine Natalie Talmadge ja Natalie õed ei olnud Richardi sugulased, nende nimi oli päriselt Talmadge. Erinevalt teistest meesnäitlejatest elas ta kaua ja suri selle filmi näitlejatest viimasena: eluaastad 1892–1981. Tema vennad olid samuti kaskadöörid. Sellest filmist pärinebki anekdoot: «Minu sekretär, olles daam, ei suuda kirja panna seda, mida ma öelda tahan. Mina ise, olles härrasmees, ei suuda seda isegi mõelda. Teie, kes te pole kumbki, saate kahtlemata aru, mida ma silmas pean.» Vaatasin filmi lõpuni, aga eriti ei meeldinud, lisaks on säilinud versioon ebakvaliteetne ja vajaks taastamist.
https://commons.wikimedia.org/wiki/File:%22Let%27s_go%22_(1923).webm
NELJAS VANAFILM: "Väike õuduste pood" (15. märts, 71 minutit)
See on 71 minuti pikkune ameerika 1960. aasta õuduskomöödia inimsööjast taimest. Kirjanduses on seda teemat ennegi käsitletud: Arthur Clarke "The Reluctant Orchid" (1956), aga juba varem John Collieri "Green Thoughts" (1931) ja veel varem Wellsi "The Strange Orchid" (1894). Eelarve oli 28 tuhat dollarit ja kassatulu oli samas järgus, kuid tänapäeval on see kultusfilm ja klassika. 1982 valmis muusikal ja 1986 järgmine film. 23-aastasel Jack Nicholsonil on episoodiline roll. Film vändati kahe päeva ja ühe ööga filmist "Ämbritäis verd" ("A Bucket of Blood") jäänud ruumides. Režissöör Roger Corman ei viitsinud filmi autoriõigusega kaitsta, arvates, et see pole midagi väärt, ja seetõttu on film avalikus omandis. Ent Nicholson mäletas, kuidas publik naeris filmi vaadates nii valjusti, et ta ei kuulnud näitlejate teksti.
https://commons.wikimedia.org/wiki/File:TheLittleShopOfHorrors1960.webmhd.webm
VIIES VANAFILM: "Seitsmes taevas" (17. märts, 2 tundi)
Kahetunnine ameerika tummdraama 1927. aastast. Tähelepanuväärne on ta selle poolest, et oli esimeste "Oscarite" jagamisel enim auhinnatud film: režissöör Frank Borzage, näitlejatar Janet Gaynor ja stsenarist Benjamin Glazer võitsid, nomineeritud olid veel kunstnik Harry Oliver ja film ise. 1,3 miljoni dollari suuruse eelarvega film tõi tagasi 2,5 miljonit. Filmi jaoks kirjutatud laul "Diane" tõusis 1964 Iiri bändi "The Bachelors" esituses Suurbritannia edetabelis esimeseks, Iirimaal teiseks ja Austraalias kolmandaks ning see oli esimene kord, kui Iiri bänd Suurbritannias tippu tõuseb. Filmi edust tiivustatuna valmisid helifilm (1937), 4 kuuldemängu (1934–1951, viimases kordasid Janet Gaynor ja Charles Farrell oma rolle), telefilm (1953) ja muusikal (1955), aga viimased 68 aastat pole midagi tulnud, nähtavasti peetakse seda teemat vananenuks. Minulegi tundub see film aegununa, ei meeldinud.
https://commons.wikimedia.org/wiki/File:7th_Heaven_(1927).webm
KUU ÕUDUSVIDEO: Texase naftarafineerimistehase plahvatus (23. märts, 10 minutit, aastapäev)
Inimohvritega kärgatus toimus 23. märtsil 2005 ja komisjon selgitas välja, kuidas siis ometi nii läks. 15 inimest hukkus ja 180 sai vigastada, majadel purunesid klaasid isegi 1,2 km kaugusel. Kui vaid iga õnnetuse kohta selline tore video valmiks! Oleksin pakkunud, et säherdune korralagedus on võimalik vaid Venemaal, aga selgus, et USA-s samamoodi. Tehas oli 2 aastat suletud ja võib pigem imestada, et ta üleüldse jälle töökorda sai.
KUUES VANAFILM: "Kolm ajastut" (24. märts, 63 minutit)
Buster Keatoni 1923. aasta tunniajane komöödia parodeerib David Griffithi "Sallimatust", mida alles mullu septembrikuu ülevaates tutvustasin. Buster jutustab kolm armastuse lugu: esimene toimub kiviajal, teine antiikses Roomas ja kolmas tänapäeval. Griffithil oli veel neljaski lugu varauusajast, aga tema film oli ka hoopis pikem. Kõigis filmides mängib sama näitlejate komplekt sarnaseid rolle, rõhutades, et kuigi ajastud muutuvad, on armastuses midagi, mis ei muutu. Siiski rõhutatakse vahel seda, mis muutub. Keaton oli valmis selleks, et kui vaatajatele film ei meeldi, lõigatakse see kolmeks lühifilmiks, aga seda ei tehtud, nähtavasti rahvale meeldis. Niihästi kaasaegne kui tänapäevane kriitika oli leige, aga minule film meeldis, sest Keaton on alati heatahtlik ja tema komöödiad jätavad hea mälestuse.
https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Three_Ages_(1923).webm
SEITSMES VANAFILM: "Rahvuse sünd" (26. märts, 193 minutit)
David Griffithi 1915. aasta enam kui kolmetunnine suurfilm, selle aasta kui mitte parim, siis kindlasti mõjukaim film, mis pani aluse Ku Klux Klani teisele tõusule ja muutumisele massiorganisatsiooniks. Seda on nimetatud kõige enam vastuolusid tekitanud filmiks USA-s, seda on hukka mõistetud rassistlikuna ja neegreid alavääristavana. Kas Griffith oli siis rassist? Mingil määral kindlasti, see film pidi kajastama tema maailmavaadet, teisest küljest aeg oli selline. Kuid järgmisel aastal lavastas Griffith "Sallimatuse", mis kahtlemata samuti tema maailmavaadet edastas. Arvan, et "Sallimatuse" autor ei saa olla läbi ja lõhki rassidevahelise armastuse vaenlane. Griffith võis olla rassist samavõrd kui Wells oli kommunist – jah, Wells soovis kommunistlikku ühiskonda ja kutsus isegi üles valimistel hääletama kommunistide poolt, aga see ei pane meid tema loomingut tänapäeval põlgama. Arvan, et kui Griffith oleks tänapäeva Eesti kodanik, oleks ta potentsiaalne EKRE valija, kuid Urmas Reitelmanni ja Kalle Grünthali väljaütlemised paneksid teda häbenema ja sügavalt järele mõtlema, kas on ikka õige oma häält nii sallimatule erakonnale anda.
https://commons.wikimedia.org/wiki/File:The_Birth_of_a_Nation_(1915).webm
KAHEKSAS VANAFILM: "Apokalüpsise neli ratsanikku" (27. märts, 132 minutit)
See on 1921. aasta enam kui kahetunnine suurfilm, mis põhineb hispaanlase Vicente Blasco Ib??ezi samanimelisel 1916. aasta romaanil, mis sai kähku müüvikuks ehk bestselleriks. Mitu kompaniid loobus seda romaani ekraniseerimast, pidades adekvaatse filmi tegemist võimatuks. Metro Pictures võttis asja ette ja sündis üks maailma esimesi sõjavastaseid filme. See film tegi Rudolph Valentino superstaariks – viis aastat hiljem ta suri. Valentino ja tema partner Alice Terry rääkisid huultelt lugejate meeleheaks filmis prantsuse keeles – Valentino ema oli prantslanna. Kuid Terry ei saanud staariks, kriitikute hinnangul olevat ta näitlejana kehv. Filmi stsenarist June Mathis sai üheks Hollywoodi kõige mõjukamatest naistest. Lisaks tekitas film tangovaimustuse. Vähem kui miljoni dollariga toodetud film tõi tagasi 9,2 miljonit USA-s ja 54 miljonit üle maailma, sellega oli ta 1921. aasta suurima kassatuluga film, eespool Chaplini filmi "The Kid". Näitlejaskonnast elas Terry 1987. aastani.
https://commons.wikimedia.org/wiki/File:The_Four_Horsemen_of_the_Apocalypse_(1921).webm
ÜHEKSAS VANAFILM: "Härra Wu" (28. märts, 90 minutit)
"Härra Wu" on 1927. aasta poolteisetunnine ameerika draama Lon Chaneyga peaosas. Chaney oli karakternäitleja ja mängis igasuguseid pentsikuid tüüpe, sealhulgas teistest rassidest, seekord härra Wud ja filmi alguses ka tema vanaisa. Tema tütar armub inglise diplomaadi poega Basil Gregorysse ja jääb temast lapseootele. Basil kinnitab neiule oma armastust, kuid keeldub abiellumast. Esimene mõte on, et Basil on täielik jobu, et vastutust ei võta. Teine mõte ütleb, et vastasel juhul poleks film tsensuurist läbi läinud: tolle aja ameerika kombed lubasid vaevu rassidevahelist suguelu, kuid abielu oli juba üle võlli ja täiesti välistatud. Härra Wu otsib kirjandusest vastust, mida sellisel puhul teha, ja kombeõpik soovitab veresauna. Wu tutvustab seda seisukohta oma tütrele ja nad võtavad asja tõsiselt. Vaadake, kuidas lugu lõpeb. Kõigepealt on selles filmis hea stsenaarium, teiseks Chaney ja tema tütart mängiv Renée Adorée (suri 1933 tuberkuloosi) teevad hea rolli. Adorée sõpra mänginud Toshia Mori, ohoo, elas 1995. aastani.
https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Mr._Wu_(1927).webmˇ
KÜMNES VANAFILM: "Doktor Pyckle ja härra Pryde" (31. märts, 21 minutit)
See on 21 minuti pikkune ulmekomöödia Stan Laureliga peaosas. Sajandi alguses oli see teema vägagi aktuaalne, Laureli film oli Stevensoni loo juba 13. ekraniseering (ja esimene koomiline). Muidugi parodeeritakse varasemaid filme doktor Jekyllist ja härra Hyde'ist, eriti 1920. aasta filmi John Barrymore'iga peaosas. Niihästi Pyckle'i kui Pryde'i välimus meenutab vägagi Barrymore'i. "Doktor Pyckle'i 58. toode" parodeerib toidutootjat Heinzi, kellel oli reklaamide põhjal 57 toodet (tegelikkuses üle 60). Komöödiale omaselt ei tee härra Pryde midagi õudsemat kui poisilt jäätise röövimine ja daami ehmatamine lõhkilöödud paberkotiga. Pärast vaatamist mõtlesin, mida see film üldse väärt on, aga teate, kogu järgmise päeva oli mul mõnus olla ja filmile tagasi mõelda, nii et soovitan.
https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Dr._Pyckle_and_Mr._Pryde_(1925).webm
.jpg){kind=link}