Varakevadine päike oli juba loojumas, viies soojuse endaga kaasa ja sundides inimesi mantlihõlmu koomale tõmbama. Tundus, et kõigil on kuhugi kiire, kel koju, kel lapsele lasteaeda järele, kel toidupoodi. Vaid mõni üksik püüdis rahvamassist eemale saada ning teekonda lühendada, keerates sisse kitsasse müüriäärsesse põiktänavasse, mis saabujad üllatavasse rahulikku vaikusesse mässis. Nurgapealse maja seinal seisis silt tänavanimega - Lootuse.

“Oota korraks, siin on õudne lärm, ma ei kuule mitte midagi,” lausus pikka pruuni villast mantlit kandev mees valjult telefonitorusse, kui ootamatu pöörde tegi ning hõlmade lehvides Lootuse tänavale pööras. “Okei, nüüd kuulen, räägi!”

Kulm kortsus, sammus ta mööda tänavat, kõnele keskendunud, märkamata, kuidas iga tema samm maapinnast väikese punase tolmupahvaka üles lõi. Sealsamas mänglev kevadtuul haaras tolmuterad kaasa ning tantsitas neid keerulises valsis ikka ülespoole, kuni need lõpuks mehe mantlil maandusid, muutes selle õhtupäikese kiirtes säravalt sarlakpunaseks. Varsti hakkas kostma tasast marsimuusikat, mille nivoo kerkis koos ärritusega mehe hääles.

“Mis mõttes ei saa te sellega esmaspäevaks valmis? Te juba lükkasite tähtaega korra edasi, ma ei saa enam kauem oodata, kogu see tehing läheb niimoodi lörri!”

Kõne kestis, pinge kasvas, punane tolm keerles ümber tema jalgade ning muusika lähenes kiiresti haripunktile.

“Mind ei huvita teie hädised põhjendused, esmaspäevaks olgu olla!” käratas mees torusse ja lõpetas kõne just sel hetkel, kui kõlas viimane vali trummimürts ning muusika äkitselt vaikis.

Mees võpatas ning vaatas alles nüüd enda ümber ringi, otsides mõnd avatud akent, kust muusika oleks võinud kosta. Kuid vanas kivimüüris polnud avausi, samuti ei silmanud ta kuskil ühtki kõlarit.

“Mis jamps see veel on?” ütles ta vihaselt, kui märkas oma mantlit katvat tolmukihti. Ta rapsis kiiresti kätega, et sellest vabaneda. “Ma vannun, kui see peaks mu mantli ära rikkuma, tuleb linnavalitsusel veel minuga tegemist.” Tolm aga lahkus tema riietelt niisama kergesti, kui oli sinna langenud, ning varsti oli kuulda vaid mehe eemalduvate sammude kaja.

Tänav uneles mõnda aega üksildases rahus, mida aeg-ajalt täiendas rasvatihase kevadlaul. Ühel hetkel hakkas aga kostuma väikeste jalgade patsumist sillutisel, kui heledate lokkis juustega tüdruk mööda tänavat keksis.

“Vaata, emme, esimene liblikas!” hüüdis ta mitu sammu maha jäänud emale, kes ühe käe otsas lapse koolikotti ja teise otsas toidukraami täis võrku tassis. Tuul sasis naise kastanpruune juukseid, kui ta õlalt maha libisenud käekotti kohmakalt paika püüdis sättida.

“Oi, kui tore, kullake!” hõikas ta vastu. “Oota palun mind ka pisut järele! Hei, kas juhtus midagi?” Tema häälde sigines murenoot, kui ta märkas tütart eespool soolasambana seisvat - tavaliselt ei püsinud too pudeliski paigal. Naine kiirendas sammu ja mõne hetke pärast oli ta tüdruku kõrval.

“Mida sa siin niimoodi seisad?” küsis ta kergendusega, kui nägi, et tütrega on kõik korras.

Tüdruk vaatas talle kavalalt otsa, võttis kopsud õhku täis ning puhus need jälle ühtlaselt tühjaks, justkui teeks seebimulli. Tema ees hakkas õhk sillerdama ning täitus õrnpeene kuldse säraga, mis küütles juba süttinud tänavalaternate valguses nagu haldjatolm.

“Mis see siis on?” ütles ema hingetult ning liigutas kätt sätendavas õhus edasi-tagasi, kuid pihku ei jäänud talle midagi.

“Proovi ka!” julgustas teda tütar. “Vaata, kas sa saad ka võluõhku teha.”

Naine asetas kotid oma jalgade ette, sirutas selga ning hingas sügavalt sisse. Pikalt ja rahulikult puhus ta õhu kopsudest välja. Tema näo ette kerkis helesinine pilveke, millest tuul peagi kinni haaras ning tüdruku kuldse hingeõhuga ühte keerutas, tekitades kaleidoskoopilisi mustreid. Pikka aega vaatasid nad võlutult seda mustrite ja värvide mängu, kuni tuul tantsust tüdis ning pilve neile näkku hingas, kattes nende kiharad ja põsed pehme hiilgusega.

“Kas kuuled?” küsis ema äkki sosinal.

Justkui kusagilt kaugelt kostis tasast tuulekellade helinat, mis tasapisi valjemaks muutus ja tänava õrna muusikaga täitis.

“Nii ilus!” sosistas tüdrukuke ema käest haarates.

“On jah!” Ka ema hääl oli tasane, kuid väsimuse kortsud tema silmade ümber olid tasandunud ning ta naeratas alla tütre peale vaadates. “Aga lähme nüüd edasi, issi juba kodus ootab.”

Ta haaras kummardudes oma kandami jälle maast üles ning astus märksa kergema sammuga rõõmsalt tema ees keksleva tütre järel edasi.

Ei läinud palju aega, kui tänavasse pöördus kaks kuskil kahekümnendate eluaastate keskel olevat noort naist, kes omavahel elavalt vestlesid. Üks naistest oli oma punased juuksed peitnud tumerohelise bareti alla, mis küll tema jonnakaid kiharaid täielikult taltsutada ei suutnud, nii et aeg-ajalt pidi ta ikka silmisse tükkivat juuksesalku näolt minema pühkima. Teise naise blondid juuksed olid aga kindlalt palmitsetud, nii et tuul ei pääsenud nendega mängima ning pidi rahulduma tema mantli alt välja paistva helesinise kleidisaba sikutamisega.

“No ja siis ma ütlesin talle, et mina ei ole nõus sama raha eest rohkem tööd tegema ning et kui nad soovivad, et ma endale lisakohustusi võtaksin, peavad nad ka mu palka tõstma.” Punapea hoiak oli enesekindel ning tema olekust õhkus endaga rahulolu.

Teine naine haaras sõbranna käe alt kinni ning küsis õhinal: “Ja mida ta vastas?”

“Et nad mõtlevad selle peale ja annavad mulle teada,” kehitas punapea õlgu, “aga ma arvan, et see laheneb minu kasuks. Nad poleks mulle ju tahtnud ülesandeid juurde anda, kui ei arvaks, et ma nendega hakkama saan. Mis sul hakkas?” küsis ta, kui sõbranna äkitselt peatus.

“Vaata seda!” ütles teine ning osutas tänava ääres kasvavale väikesele puule, mis otse nende silme all kauneid suuri õisi avama oli hakanud. “Kas sina näed ka, et need õied meeletult kiiresti kasvavad või näen ma juba näljaviirastusi?”

“Mis sa rää…” hakkas punajuukseline neiu küsima, kuid sõnad surid tema huultel ning ta noogutas korra ja raputas siis pead, saamata isegi hästi aru, kummale küsimusele ta vastata proovis.

Õite avanedes levis nende ümber suurepärane aroom, mis meenutas jasmiini ning tsitruselisi.

“Ja lõhnavad ka võrratult!” ütles patsiga neiu ja kummardus puule lähemale. “Aga ei, see lõhn ei tule üldse siit!”

Nad vaatasid enda ümber ringi, otsides aroomi päritolu, kuid ei silmanud midagi tähelepanuväärset. Hetke pärast hakkas kostma vaikset keelpillimuusikat, mille fraasid tuulepuhangutega samas rütmis tantsisid, kord valjenedes, siis jälle vaibudes. Lugu oli neile tundmatu, kuid tõi meelde suvised aasad, metsalilled ning pikad valged ööd, kui päike loojub vaid korraks ja tundub, et maailmas on kõik võimalik.

Blond naine kiskus end esimesena olukorra lummusest lahti. Tema praktiline ja uudishimulik loomus ei saanud maagiaga niisama leppida. Ta lasi silmadel aeglaselt üle ümbritseva tänava käia.

“Käes!” hüüdis ta hetke pärast. “Tule! Seal on midagi!” Ta osutas kivimüürile nende lähedal.

Paari sammuga olid nad müüri juures. Punapea lükkas laiali metsviinapuuväädid, mille alt leidsid nad väikese ekraani, viitega asetada avatud käsi peopesaga vastu klaasi.

“Kas proovime?” küsis patsiga naine ja vaatas küsivalt sõbrannale otsa.

“Proovime!”

Ekraan oli piisavalt suur kahe käe mahutamiseks ja nii surusid nad mõlemad ühe peopesa vastu klaasi. Selle peale ekraan elustus ning sinna ilmus kiri SÕPRUS. Samal ajal hakkas peidetud kõlaritest kostma meeldiv mehehääl:

“Viibite inseneeriateaduskonna üliõpilaste installatsioonis “Elavad tunded”. Teid ümbritsev keskkond sisaldab kahtsadat erinevat sensorit, mis registreerivad teie hääletugevuse, sammukiiruse, pulsi ning veel viisteist erinevat näitajat, mille põhjal AI tuvastab teie tunded ning valib nendega sobiva programmi, mis teie emotsioonid kõige viie meelega kogetavaks muudab. Loodame, et naudite seda kogemust.”

“Kui lahe!” sõnas punapea tänavat täiesti uue pilguga vaadates. “Kas tahad mängida?”

Tema sõbranna silmis süttis tuluke. “Muidugi!”

Veel kaua võis näha kaht noort naist seal ringi liikumas ning peidetud imesid avastamas, kuid lõpuks ajasid tühi kõht ja külm neidki koduteele ning tühjaks jäänud tänav suikus vaikuses uusi teekäijaid oodates.