Toimetus arvas, et see aprill Erektorit välja ei anna, kuid, noh, võta näpust. Nagu kevad inimestelt ei küsi, loodus lihtsalt tärkab ja lokkab, ei küsi ka Erektor toimetuse arvamust – jutud tulevad. (Toimetus)
Magnus oli elukutseline sangar nagu ka tema naaber ja hea sõber Vitseri Keeralt. Aeg-ajalt sai ikka Keeraldil külas käidud, kus too pidas oma elukaaslase Jassiga tihti meeleolukaid saunaõhtuid. Kui Keeralt armastas taparelvadena vitsu, siis Magnuse lemmikrelv oli munaling, sest seda heites sai mõnusalt muskleid pingutada ja neitsitele silma teha. Magnuse sõber oli hobune, aga see elas rohkem Keeralti tallis, sest tollel oli seda rohkem tarvis kui tal. Kui Magnusel kuhugi tarvis minna oli, pani ta oma Anttilast tellitud seitsmepenikoormasaapad jalga ja läks, tühja sest hobusest – hakka teist veel söötma! Magnus oli selline pikka kasvu, jässakas mees, pringid rinnalihased särgikaelusest punnitamas. Tihti kandis ta lühikese varrukaga särke, sest nii sai ta aeg-ajalt pilku heita oma tammistele käsivartele – imekaunis, kui need päikse käes sätendasid! Elukutselise sangari töö ei olnud lihtne, ikka tuli appi tõtata süüta neitsitele ja päästa linnu draakonite käest.
Öösel oligi ronk talle uue sõnumi toonud – Tarbatu raad oli appihüüde välja saatnud: „Oh tulge, Maarjamaa vägevad pojad, päästke me rahvas kohutavate neitsinahkhiirte katkust! Nad laperdavad, näperdavad ja häirivad sündsate kodanike rahu! Raad tänab kangelast probleemi lahendamise eest rikkalikult, kinkides preemiaks koti kartuleid ja saua!“ Kohusetundliku kodanikuna pani Magnus oma parima niudevöö üll, pakkis munalingu ja tõmbas seitsmepenikoormasaapad jalga ning hakkas sammuma Tarbatu poole.
Esimese asjana astus ta Vituviibutaja Vilma juurest läbi, teadis too parimaid kuulujutte ja pealegi – Vilmaga sai alati meeldivalt aega veeta. Pärast muhedalt veedetud õhtut hakkas Vilma jutustama, mida ta linna vallutanud neitsinahkhiirtest teab: „Nad pesitsevad Jaani kiriku tornis ja armastavad välja laperdama tulla igal pühapäeval. Täiskuuöödel võib näha ringi vonklemas üliharuldast eesnahkhiirt, isast, mõnikord toimub siis ka rõlge paarumisakt kui eesnahkhiir on piisavalt kõva. Seda juhtub aga harva, ma paar korda olen näinud. Enamasti vajub eesnahkhiir neitsinahkhiirte kriiskava karja ees lonti, ju ajavad need peletised tal ka hirmu nahka. Ja…“ Vilma ei jõudnud oma jutuga lõpuni, kui korraga kõlas häirekell.
„Nad on vallutanud Zavoodi!“ karjus üks meeshääl tänavalt. Magnus kargas püsti: „Minu aeg asuda võitlusse rüvedate neitsinahkhiirtega on tulnud!“ Üleni higisena – see Vilmaga rassimine pole mitte lihtne töö – püsti karates haaras Magnus munalingu ja moona, möödaminnes rehmas veel vembaga rätiku ümber niuete. Veel higisemana kargas ta Zavoodi sisse ja issaristike mis pilt talle seal avanes! Alfaneitsinahkhiire juhtimisel laperdasid kõrtsis ringi karjadena neitsinahkhiired, laperdades-näperdades-lutsutades süüta kodanikke, vahepeal käppi tõstes ja „Zveikals!“ kisendades. Inimesed karjusid ja jooksid ringi, mõni vehkis luua, teine kepiga, kolmas kübaraga.
Magnus teadis kohe, milles asi: „Lätlased, kurat! Kuidas nad siia on sattunud? Muidugi me ei saa aru, mida nood sindrid tahavad!“ Ja ta teadis hetkega, et ta peab alfaemase kinni püüdma ning mõne lätlasest tõlgi leidma. Kärmelt haaras Magnus munalingu ning hakkas neitsinahkhiiri püüdma. Saanud peotäie kätte, keeras ta osavalt rätiku kotiks, riputas sambana seisva riista otsa ning hakkas neitsinahkhiiri kotti toppima. Püüdis mis ta püüdis, aga viimasena sai ta ka alfaemase kätte. Kohalikku konstaablipunkti jõudes sai neitsinahkhiired puuri topitud, kus nad „Zveikals!“ kriisates edasi laperdasid.
Veidi hiljem oli leitud ka lätlasest tõlk Jūris, kes alguses urineeris end neitsinahkhiiri nähes täis. Ta oleks äragi jooksnud, kui oleks lastud, aga pärast pükste vahetust saadeti ta uuesti puuri manu. Kokutades hakkas Jūris alfaemasega jutlema. Pooletunnise vestluse tulemusena sai ta teada, et neitsinahkhiirte koloonias Valmieras oli toimunud mõrv ja see alfaemane oli riigist välja saadetud, ustavad jüngrid sabas. Neitsinahkhiirte hulgas oli legend, et Tarbatus saab noorendavaid kurgivanne niipalju kui tarvis ning nii otsustati siia tulla. Kust see eesnahkhiir neile järgi jõudis, ei tea. Ju siis oli neitsinahkhiirtel parasjagu innaaeg olnud ja ju too läks neile lõhna peale järgi. Nii nad siin siis kanda kinnitasidki ja paljunesid.
Et Magnus neist naisteasjadest suurt ei jaganud, sai kohale kutsutud Vilma. Too kuulas loo ära, mõtles veidi ja teatas siis särava näoga: „Ma tean mida teha!“
„No mida siis?“ küsisid kõik kohalolijad kooris,
„Nad tuleb saata Munnisohu, kus on noorendavad turbavannid!“
Ja saadeti hirmust värisev Jūris jälle puuri juurde. Too kõneles alfaemasele plaanist, kes veidi aega ringi laperdades järele mõtles ja lõpuks „Zveikals!“ kriiskas.
„Ta on nõus!“ rõkatas Jūris ja tema järel kogu konstaablipunkt.
Magnus veetis veel enne neitsinahkhiirte ümberasustamist muheda õhtu Vilmaga, hankis munalingu parandamiseks veisenahka ja sai kätte Tarbatu raadilt autasu, koti kartuleid ja saua. Enne veel tuli neitsinahkhiired kiimaseks ajada, et eesnahkhiir teaks, kust ta neitsinahkhiired leiab – ei tahtnud Magnus olla haruldaste loomade surma põhjuseks.
