Eesti ulmest 150 aasta jooksul

Ukrainakeelse eesti ulme antoloogia saatesõna

Raul Sulbi


Neil päevil ilmub Ukrainas eesti nüüdisfantastikat tutvustav antoloogia «Merevaiguvalgus», mille kokkupanek usaldati minu õlule. Raamatu juhatab sisse mu kirjutatud ülevaateartikkel eesti ulme ajaloost ja tänapäevast. Eesti keeles on seda võimalik mugavalt raamatulehekülgedelt lugeda mu äsja lettidele jõudnud artiklikogust «Terra Fantastica kartograafid 2. Kirjandusloolisi artikleid ja kriitikat 2000–2023» (Fantaasia). Reklaamimaks selle kogumiku sisu, aga ka lihtsalt suurest lugejahuvist ajendatuna ilmub see artikkel-saatesõna ka järgnevalt Reaktori veergudel. -RS

Kuigi nende kaante vahelt leiab ulmehuviline valiku tänapäeva eesti ulme parimaid näiteid, tundub paslik lisaks sellele tänasele pildile tutvustada Ukraina raamatusõpradele lühidalt eesti ulmekirjanduse ajalugu alates selle sünnist 19. sajandi teisel poolel.

 

ukraina

On üsna kindel, et ulmekirjandust loeti Eesti alal juba 18. sajandi lõpul – täpsemalt siis sel perioodil Briti saartel ja mujal Lääne-Euroopas kirjandusliku buumi põhjustanud gooti romaani, mille tuntuimate esindajate Horace Walpole’i, Ann Radcliffe’i, Matthew Lewise, William Beckfordi ja Charles Maturini teoseid leidus siinsete baltlaste, nii mõisnikeklassi kui haritlaste – koduõpetajate, koolmeistrite ja pastorite lugemislaual üsna kindlasti.

 

Eesti ulmekirjanduse sünd ja areng kuni Teise maailmasõjani

19. sajandi Eesti ja Läti ala baltisaksa ilukirjandustraditsioonist leiab samuti küllaga üleloomulikku elementi sisaldavaid tekste, nii  näiteks võib üks esimesi Eesti alal sündinud ja kasvanud üleloomulikke jutte avaldanud kirjamees olla parun Alexander von Ungern-Sternberg (1806–1868), kelle loomingut mõjutas saksa romantismiklassik Ludwig Tieck, keda ta ka isiklikult tundis. Tema jutte on õudusantoloogiatesse võetud veel 20. sajandi teise poole Saksamaalgi.

Konkreetselt eestikeelse ulmekirjanduse sünnihetkest rääkides tuleb mainida Friedrich Reinhold Kreutzwaldi nime. Kuigi erinevate rahvaste ulmekirjandus läheb oma juurte otsinguil sageli tagasi muinaseeposte juurde, milles jällegi leidub palju üleloomulikke ja fantastilisi motiive, on üks raamat ehk olulisemgi kui 1862. aastal esmakordselt terviklikul kujul ilmunud Kreutzwaldi kirja pandud eesti rahvuseepos «Kalevipoeg», ja see on 1866. aastal samuti Soomes trükitud «Eesti rahva ennemuistsed jutud». Kogumiku 43 muinasjuttu ja 18 muistendit kirjutas Kreutzwald  nii kohalikku rahvapärimust kui Lääne-Euroopa muinasjututraditsiooni kokku sulatades. Tänapäevaseid ilukirjanduse autorluse printsiipe silmas pidades võib tulemust üsna kindlalt pidada Kreutzwaldi originaalseks omaloominguks. Neis tekstides leiduvad rahvusvahelised muinasjututüübid on hiljem ohtrat kasutust leidnud angloameerika jmt kultuuride ulmes, eelkõige fantaasia-  ja õuduskirjanduses, mõistagi ka eesti omas. 20. sajandi lõpu eesti ulmekirjanduses moodi läinud nn. etnoõuduse juuredki ulatuvad Kreutzwaldi jutukogumikuni.

Järgmiseks teetähiseks eestikeelse fantastika arengus on folkloristi ja kirikuõpetaja Matthias Johann Eiseni lühijutt «Aastatuhandevahetus Tallinnas aastal 2000» (1903), mis kirjeldas mitmetes teisteski Euroopa keeltes 19. sajandil levinud visioonide eeskujul, milline võiks Tallinn välja näha saja aasta pärast tulevikus, pakkudes nii tehnoloogiliste uuenduste kui ka ühiskondlike muutuste kirjeldusi.

Eesti ulme literatuursele tasemele panid aga aluse 20. sajandi teise kümnendi keskel «Noor-Eesti» ja «Siuru» kirjanduslike rühmituste eestvedajad Friedebert Tuglas ja August Gailit oma impressionistlike ja sümbolistlike novellide ja jutustustega. Kui 19. sajandi lõpul kirjutatud August Kitzbergi «Libahunt» (1892) ja Juhan Liivi novellid lubavad õudusmotiive vaid aimamisi märgata, siis Tuglase jutustus «Maailma lõpus» (1917) on tänapäevalgi moodsana mõjuv gender fantasy hiidnaise ja tavalise laevapoisi armastusest ühel tundmatul saarel. Gailiti jutukogud «Saatana karussell» (1917) ja «Rändavad rüütlid» (1919) koosnevad sümbolitest küllastatud õudusfantaasiatest, tema romaanis «Purpurne surm» (1924) pääseb Indiast valla loetud päevadega üle maailma leviv hävitav taud.

tuglas

Sajandi alguse kooliromaani-klassik Oskar Luts avaldas õudusthrillerile omase pingestatud atmosfääriga suvitusloo «Soo» (1914) ning lastekirjanduse klassikaks saanud õudussugemetega metsakollide loo «Nukitsamees» (1920).

Samuti «Noor-Eesti» rühmituse taustaga oli ka keeleuuendaja ja tõlkija Johannes Aavik, kes pani aastail 1914–1928 kokku 28 köidet õudus- ja fantastikanovellide valiksarja «Hirmu ja õuduse jutud», mida võib pidada Eesti ulmeperioodika alguseks. Selles sarjas ilmusid esmakordselt eesti keeles mitmed krestomaatilised õuduslood sellistelt autoritelt nagu Edgar Allan Poe, Guy de Maupassant, Villiers de l’Isle-Adam, Prosper Merimee, Gustav Meyrink, Hanns Heinz Ewers, Karl Hans Strobl, E. T. A. Hoffmann, A. Conan Doyle, Edward Bulwer-Lytton ja Ambrose Bierce.

Kurioosumina olgu ära mainitud ka 20. sajandi algul Ameerikasse välja rännanud aferistikuulsusega ajakirjanik Jaan Sibul ehk Ivan Narodny, kelle huvide ringi kuulusid valerahategemine, lennundus ja tehnika, teosoofia ja sotsiaaldemokraatia ning kes USAs reklaamis end kui Vene revolutsiooni tegelast. Ta käis läbi Mark Twaini ja Maksim Gorkiga ning avaldas inglise keeles ka paar ulmeteksti, millest tähtsaim on 1923. aasta suvel New Yorgis lavastatud «The Sky Girl» (ilmus trükis 1925 või 1926), lavastuse kunstilises pooles lõid kaasa Ameerikasse emigreerunud ukraina, valgevene ja vene juurtega kunstnikud Vladimir Bobritsky (Володимир Бобрі), David Burliuk (Давид Бурлюк) ja Nicolai Cikovsky (Николай Циковский). Esimesest kontaktist – astraaltasandil – võõra tsivilisatsiooniga rääkiv näidend oli kantud teosoofilisest vaimsusest ning vastandus urbanistlik-tehnoloogilisele ühiskonnale.

Kahe maailmasõja vahelises Eestis ilmus tõlkeulmet ajalehtede joonealuste järjejuttudena ja omaette köidetena üsna juhuslikult, ka tolle perioodi eesti kirjanike katsetused ulmežanris jäävad üksiküritusteks. Kuid selles ei tasu näha midagi kummalist – ulmekirjandus ja ulmefändom kui terviklik nähtus, mis koosneb eksklusiivselt ulmet kirjutavatest autoritest, ulmeajakirjadest, toimetajatest ja kirjastuste ulmesarjadest, fännide ulmeklubidest, nende välja antavatest auhindadest ja korraldatavatest lugejaküsitlustest, omavahelisest kirjavahetusest ja suhtlusest, hakkas sel perioodil ka USAs ja Inglismaal alles tasapisi välja kujunema.

Hilisem psühholoogilise romaani meister Anton Hansen Tammsaare avaldas 1922. aastal neljast pikemast jutustusest koosneva novellikogu «Pöialpoiss», mille palades leiduvad fantastilised motiivid on selges konfliktis nende lugude realistliku olustikuga ja psühholoogilise lähenemismeetodiga, ka omaaegne kriitika ei osanud neid kuidagi hinnata, tõmmates paralleele Edgar Allan Poe ja E. T. A. Hoffmanni saja aasta taguse loominguga. Oma loomekarjääri lõpul avaldas Tammsaare veel ühe fantastilistest motiividest küllastatud teose – romaani «Põrgupõhja uus Vanapagan» (1939). Seda on peetud kirjaniku kõige mitmekihilisemaks raamatuks, kuna see sisaldab nii poliitilisi, folkloorseid, teoloogilisi kui ka intertekstuaalseid tasandeid.

Folkloorseid õudusjutte noortele kirjutas Juhan Jaik, kelle teostest väärib tähelepanu «Kaarnakivi» (1931). Hilisem eesti pagulaskirjanduse klassik Karl Ristikivi avaldas ühe oma esimese teosena seiklusliku alternatiivajaloolise romaani «Viikingite jälgedes» (1936) ajal, kui see ulme alažanr veel Ameerikaski alles tekkimas oli. Teoses näeme muinaseestlaste avastusretke Põhja-Ameerika indiaanlaste juurde. Paar ulmenovelli avaldas Paul Viiding, kuid needki jäid üksikürituseks.

 

Sõjajärgsed kümnendid siin- ja sealpool Raudset Eesriiet

Teise maailmasõja järel lõhenes eesti kirjanduslugu kaheks: pagulaskirjanduseks, mille keskmeks sai Rootsi põgenenud kirjanikkond, ning kodumaale jäänud «nõukogude kirjanduseks», mida esimesel kümnel sõjajärgsel aastal räsis valusalt bolševike võimuladviku omavaheline vihane arveteõiendamine.

kiired
 

Nõukogude Liidus omandas ulme, õieti selle teaduslik-fantastiline haru juba Stalini võimuaastatel omalaadse nõukogude inimese teaduseusku oleku ja helgesse tulevikku uskumise «abiteaduse» rolli. Fantastika tohtis ja pidi kirjeldama lähituleviku insenertehnilisi leiutisi ja saavutusi, kosmonautika areng Hruštšovi võimuperioodil lisas siia lähimate taevakehade tundmaõppimise ja hõlvamise teemad. Esimesed sellest vaimust kantud ulmetekstid ilmusid okupeeritud Eestis sobiliku nimega ajakirjas Stalinlik Noorus. Hilisem Eesti NSV kirjanike liidu juht Vladimir Beekman avaldas seal aastail 1953–1954 jutustuse «Kiired maailmaruumist», milles kirjeldatakse tollele ajastule tüüpilise spiooniloo võtmes Lõuna-Eestis asuvat aatomienergia uurimisega tegelevat laborit, kus püütakse kosmilise kiirguse abil muuta radioaktiivseks mitteradioaktiivseid elemente, et saaks toota rohkem tuumaenergiat. Georg Ormi jutustused «Päikesetehas» (1954) ja «Teerajajad» (1956) samast ajakirjast on üpris sarnase tonaalsusega, esimeses asub jällegi keset Eestimaa metsi salajane uurimisbaas, kuhu sattunud noorel peategelasel tuleb ära hoida diversiooniakt, teise loo tegevus toimub Pamiiri mägedes, kuhu rajatakse uhiuue nõukogude teadlaste leiutise radatroni abil läbi mägede tunneleid.

Üsna sarnases kommunistlikus vaimus on kirjutatud ka Boris Kaburi noorteulme romaan «Kosmose rannavetes» (1966), milles Lõuna-Aafrika Vabariigist välja aetud apartheidi soosivad rassistid rajavad 24. sajandil oma baasi asteroidile Hermes, kuhu paigutatud Maad ohustava robot-relvasüsteemiga tõttab võitlema grupp noorukeid. Saksa keelde tõlgitud romaan («Die Spur führt zum Hermes») võitis 1973. aastal Poznańis peetud Euroconil sotsialismimaade ulmeauhinna. Kabur kirjutas ka mitu ulmenäidendit, neist «Robot Ropsi» lugusid lavastati edukalt mitmes riigis ning need jõudsid ka teleekraanidele. Kui Ropsi-lood olid mõeldud teismelistele noortele, siis lasteulme tähelepanuväärseim tegelane oli 1959. aastal sündinud aatomijõul tegutsev kangelane Aatomik, kelle lõi Vladimir Beekman. 1970ndail tehti Aatomikust Tallinnfilmi stuudios mitu menukat multifilmi.

Küll sai 1950ndate lõpul uuesti avaldama hakata ka ulmejutte, mis ei olnud kantud kommunistlikust  teaduslik-tehnilise progressi vaimust, vaid võisid käsitleda filosoofilisemaid ja süngemaid ning pessimistlikumaid teemasid ja seda ambivalentsemas võtmes. Uuesti hakkasid ulmet avaldama Friedebert Tuglas (jutustus «Viimne tervitus» 1957 inimkonna mandumisest ja kultuuri hävimisest peale Neljandat maailmasõda Itaalias) ja Paul Viiding (novell «Marsi ja Jupiteri vahel» 1958, mis kasutab motiivi nende planeetide vahel kunagi asunud taevakehast, mida tabas minevikus hävitav katastroof). Hiljem peamiselt muinaspõhja ja germaani eeposte tõlkimisega tuntuks saanud Rein Sepp avaldas filosoofilise lühiromaani «Viimne üksiklane» (1960), mis kujutab kaugtuleviku utoopilist ühiskonda, kus teose nimikangelase hädakutsungi peale võetakse ette kosmosereis ta leidmiseks.

 

kabur

Enne 1960ndate Nõukogude Eesti ulmebuumi juurde jõudmist tuleks heita pilk üle Läänemere Rootsi, kus erinevad fantastilised meeleolud ka pagulaskirjanikke köitsid. Karl Ristikivi oli juba 1953. aastal avaldanud modernistlik-sümbolistliku meistriteose «Hingede öö», mille unenäolist rännakut salapärase maja paljudes tubades ja seal peetud kohtuprotsessi kirjeldust on autor ise nimetanud «realistlikuks muinasjutuks». 1961–1976 ilmus ta kolmest triloogiast ja kolmest vaheteosest koosnev monumentaalne ajaloofilosoofiline romaaniseeria, mis algab 13. sajandi ristisõdade keerises Vahemereruumis ja lõpeb 20. sajandi Euroopa ajaloo ristteedel. Mitmes selle sarja teoses («Põlev lipp» 1961, «Rõõmulaul» 1966, «Rooma päevik» 1976) kohtame nägemuslikke ja unenäolisi stseene ning juhtumusi, kus fantastiline lõikub reaalse maailma sündmustega, kus ulmeline muutub argimaailma osaks. Pikema pealkirjaga «Kaspar von Schmerzburgi Rooma päevik» suuresti juba sellistest sümbolistlik-unenäolistest stseenidest koosnebki, kus 1760ndate Roomas figureerivad Igavese Linna erinevatest sajanditest ja ajalooetappidest pärit tegelased. Kaks Ristikivi ajaloofilosoofilise seeria romaani on aga ulmekirjandus lisaks välistele tunnustele ka selle sõna sügavamal, tunnetuslikul tasandil. 1964. aastal ilmunud antiutoopia «Imede saar» räägib ühe Itaalia vürsti merereisist Atlandi ookeanile kadunud Atlantise leidmiseks 1348. aastal. Imede saar Allotria tõesti ka leitakse, kus on näiva täiuseni arendatud Platoni ideaalriigi mudel, aga nagu iga utoopiaga ei osutu seegi ühiskond põhjalikumal vaatlusel sugugi ideaalseks. Romaan «Nõiduse õpilane» (1967) on aga sädelev Fausti-legendi ümberjutustus, kuhu eksib tegelasena ära ka krahv Dracula.

Ristikivi hea sõber Bernard Kangro avaldas 1956. aastal järje Tammsaare «Põrgupõhja uuele Vanapaganale» pealkirjaga «Taeva võtmed», mille tegevus toimub Urvaste kihelkonnas 18. sajandi esimesel poolel ning milles lugeja kohtub nii mõnegi Tammsaare romaani tegelasega. Unenäolis-sümbolistlikke stseene leiab ka Kangro kahest Tartu, selle tudengite ja haritlaskonna teemalisest triloogiast, hilisematest osadest rohkemgi. Unenäolise, ebareaalse ja sümbolitest tiinete stseenide kontsentratsioon omandab aga uue taseme 13. sajandi Lundi peapiiskopi ja Taani Põhja-Eesti esimese asevalitseja Anders Suneseni teemalises romaanidiloogias «Kuus päeva» (1980) ja «Seitsmes päev» (1984), mis oma erinevate ajaplaanide ja unenäolis-sürrealistliku õhustikuga meenutavad Ristikivi ajaloofilosoofilisi romaane.

Tulevikusõda ja õudusvisioone leiab Karin Saarseni proosadebüüdiks olevast novellikogust «Vallutajad» (1967). Enn Nõu esikromaan «Pidulik marss» (1968) kujutab alternatiivset ajalugu, kus 1960ndate teisel poolel puhkeb Ida-Euroopas Kolmas maailmasõda, lääneliitlased tungivad Nõukogude Liitu, Moskva hävitatakse ning Eesti alal kehtestatakse Rootsi võim.

Realistliku romaani klassik August Mälk avaldas eluõhtul paguluses ulmejuttude kogumiku «Projekt Victoria» (1978), mille novellid käsitlevad inimese ja looduskeskkonna suhteid, olles sellega eesti ulmes üheks esimeseks ökoloogilise fantastika näiteks.

Erandlikult mitte Rootsis tegutsenud kirjanikest vajab märkimist 18 aastal Brasiilias elanud Karl Rumor ja tema Ladina-Ameerika maagilise realismi paradigmasse sobituv vägivalda ja massipsühhoosi täis religioosne fantaasia «Krutsifiks» (1960), mis on nii ainese kui laadi poolest üks eesti kirjanduse eriskummalisemaid romaane.

Väljaspool Eestit loodud Eestiga kuidagigi seotud ulmest olgu ära märgitud Eestis sündinud Jaan Kangilaski kahte USAs inglise keeles ilmunud õudussugemetega fantaasiaromaani «The Seeking Sword» (1977) ja «Hands of Glory» (1981). Mööda ei saa ka Lou Goble’i Soome ja Eesti rahvuseeposte «Kalevala» ja «Kalevipoja» ainetel loodud kangelasfantaasiast «The Kalevide» (1982), mille esikaanel meie muinaskangelane Kalevipoeg on alasti valgel hobusel Põrgu väravas «käe kalju kammitsaisse» torganud. Kaanepildi autoriks on tuntud ulmekunstnik Jim Burns. See kurioosne romaan tõlgiti 1986. aastal ka saksa keelde. Teos tekitas omal ajal üksjagu elevust nii Välis-Eesti kogukonnas kui ka Eesti NSV-s. Autor tunnistas raamatu eessõnas, et sai romaaniks inspiratsiooni mõned aastad varem inglise keeles ilmunud «Kalevipoja» proosaümberjutustusest.

 

kalevide

Eesti panusest muukeelse ulme arengusse tuleb kindlasti ära mainida Kalju Kirde nimi. Teise maailmasõja lõpus Saksamaale põgenenud Kirdest sai seal füüsik, kes vabal ajal tegeles oma hobi – õuduskirjandusega. 1970ndateks sai temast Saksa nimekaim õudusspetsialist, ta pani kokku prestiižika õudusraamatute seeria «Usheri Maja Raamatukogu» (Bibliothek des Hauses Usher, 1969–1975, 26 köidet) ning koostas mitmeid mainekaid õuduskirjanduse antoloogiaid. Muu hulgas on tema töö viljaks ka tolleks hetkeks põhjalikem saksakeelne H. P. Lovecrafti bibliograafia. 

 

1960ndate ulmebuum

Kodu-Eestis oli nõukogude okupatsioonirežiimile vaatamata 1960ndate teisel poolel puhkenud pisike ulmebuum. See ei tähendanud siiski organiseeritud ulmefändomi teket, nagu juhtus samal ajal mitmel pool mujal Ida-Euroopas ja Nõukogude Liidus, aga esimesest omavahel tihedamalt suhelnud ulmehuviliste ringist saab ometi rääkida. Eks tõuke selleks andsid 1950ndate lõpu kirjanduskorüfeede üksikud ulmejutud (Tuglas, Viiding), samuti tõsiasi, et Loomingu Raamatukogu moodsa kirjanduse seerias oli hakanud ilmuma uuemat tõlkeulmet (Isaac Asimov, Ray Bradbury, Stanisław Lem jmt) ning ka Rein Sepa ja Boris Kaburi ulmeraamatud. Viimaseid oli kultuuriajakirjanduses põhjalikumalt käsitlenud luuletaja ja tõlkija Ain Kaalep.

1967. aastal hakkas ilmuma populaarteaduslik ajakiri Horisont, milles avaldati lisaks artiklitele ajakirja algusaastatel regulaarselt ulmejutte ja uuema ulmekirjanduse arvustusi. Osalt selle väljaande ümber, osalt muidu tekkiski ulmehuviliste ring, kuhu kuulusid arvutiteadlane Ustus Agur, astronoom Uno Veismann, tõlkijad Ain Raitviir, Rein Saluri, Matti Vaga, sel ajal perioodikas oma esimesi ulmejutte avaldama hakanud kirjanik Henn-Kaarel Hellat jmt. Ulmest huvitus ja seda tõlkis hilisem kirjandusklassik Jaan Kaplinski, aga fantastika oli sel perioodil kirjandusse tulnud noorte autorite põlvkonna seas üldse populaarne. Rohkem või vähem ulmelisi teoseid leiab Teet Kallase («Heliseb-kõliseb» 1972), Mati Undi («Mõrv hotellis» 1969), Arvo Valtoni, Enn Vetemaa jt loomingust.

Just sel perioodil väljendasid paljud ulmest huvituvad nooremad ja vanemad autorid end eelkõige näidendivormis, oma ulmenäidendid on lisaks Boris Kaburile ette näidata Artur Alliksaarel, Ain Kaalepil, Rein Sepal, Enn Vetemaal jt.

1970. aastal pakkus Henn-Kaarel Hellat vene keelest laenatud ja lohiseva teadusliku fantastika (science fiction) asemel välja uue sõna ulme, mis aga kiiresti muutus pelgalt teadusfantastika sünonüümist tervet fantastilist kirjanduskorpust tähistavaks sõnaks, fantastika sünonüümiks, haarates endasse ka fantaasiakirjanduse ja õuduskirjanduse. Hellatist sai vanuigi Eesti Ulmeühingu esimene auliige.

beekman

1970ndatel hakkas uuesti ulmet avaldama ka Vladimir Beekman. Tema novell «Bambus» (1972) on üks sõjajärgsete aastate omapärasemaid lühipalu eesti ulmes, õudussugemetega SF-jutt, milles üks kunstnik toob sõjakeerises Vietnamist kaasa kummalise bambusetüki, mis tema korteris kontrollimatult vohama hakkab. Beekmani ulmeromaanid jäid veidi raskepäraseks: «Öölendurid» (1975) käsitles totalitaarse ühiskonna teemasid, «Eesli aasta» (1979) manitsevas vormis ökoloogilisi probleeme. Tema abikaasa Aimée Beekman avaldas samuti kaks ulmeromaani, mida iseloomustavad märksõnad grotesk, mudelsituatsioonid, hoiatus. Moodsat linnaelu ja materiaalsete hüvede jahti kujutavast «Väntorelist» (1970) ehk loetavam on «Vabajooks» (1982), mis kujutab düstoopiavõtmes tehnoloogilise arengu ja inimese vastasseisu.

1973. aastal hakkas ilmuma spetsiaalne ulme- ja kriminaalkirjanduse sari Mirabilia, kus juba esimestel aastatel jõudsid eesti lugejateni Isaac Asimovi, Ray Bradbury, Pierre Boulle’i, Michael Crichtoni, Clifford D. Simaki ja vendade Strugatskite värsked raamatud.

Tõlkija Matti Vaga eestvedamisel ilmus 1974. aastal ajakirja Nooruse vahel igakuine ulmelisa, kus avaldati kokku terve raamatu jagu moodsate vene ja lääne autorite tekste Dmitri Bilenkinist ja Sever Gansovskist kuni Jerome Bixby ja Robert Sheckley’ni.

Ulmefänn ja kirjanike autogrammide koguja Martin Roogna sai just sel perioodil tuntuks läbi kirjavahetuse Philip K. Dickiga, kes sõltuvalt oma vaimse tervise olukorrast kas vastas Roognale normaalselt ja sõbralikult või pidas teda paranoiliselt osaks tema vastu NSV Liidu poolt korraldatavast salateenistuste jälitustegevusest ning esitas kaebusi FBI-sse. Aktiivse autogrammikütina kirjutas Roogna end ajalukku läbi ameerika ulmekirjaniku Piers Anthony loomingu, kelle üks fantaasiaromaan kannab pealkirja «Castle Roogna» (1979).

roogna

1976. aastal ilmus eesti keeles kaks märgilist ulmeantoloogiat. Aasta alguses Juhan Nurme koostatud nõukogude kirjanike ulmekogumik «Diogenese latern», kus leidus Kir Bulõtšovi, Ilja Varšavski, Roman Podolnõi jpt jutte. Kui ulmeasjatundjatele on tagantjärele tundunud, et venekeelsest ulmest oleks saanud kokku panna oluliselt tuumakamaid valikuid, siis aasta lõpu poole ilmunud Ain Raitviiru koostatud «Lilled Algernonile» on vaat et ideaalne ja perfektne ulmeantoloogia, tõeline kultusteos, mille kaudu defineerib oma ulmehuvi mitu ulmefännide põlvkonda. Raamatus leidub krestomaatilisi jutte ja mitmeid Hugo auhinnaga pärjatud lühiromaane autoritelt nagu Isaac Asimov, Brian Aldiss, Poul Anderson, Ray Bradbury, Robert A. Heinlein, Daniel Keyes, Murray Leinster, Robert Sheckley, Clifford D. Simak ja Theodore Sturgeon. Peamiselt selle raamatu kokkupaneku (aga ka mitmete märgiliste tõlketööde) eest sai Ain Raitviir 2003. aastal Eesti Ulmeühingu esimese elutööauhinna.

Kui 1973. aastal ilmunud Henn-Kaarel Hellati ulmejutustuste kogumikku «Fuugad paradoksidele» saab peamiselt iseloomustada kui satiirilist[F4] , ja kuigi ulmeliste teemadega, siis ometi kuidagi olmeproosalise tunnetusega raamatut, siis tema 1976. ja 1978. aastal kahes köites ilmunud romaani «Naiste maailm» tavatsetakse nimetada Eesti esimeseks tõeliseks ulmeromaaniks, siinses tähenduses siis just teaduslik-fantastiliseks romaaniks, kuna vaieldamatult õudus- ja fantaasiažanrisse kuuluvaid teoseid oli varemgi küllaga ilmunud (Gailit, Ristikivi, Rumor) ning Boris Kaburi raamatuna ilmunud noorsoojutustus «Kosmose rannavetes», mis on vaieldamatult teadusfantastika, ei andnud nimetajate jaoks välja romaani mõõtu. See Hellati tollastes oludes aukartustäratava mahuga (kokku üle 400 lk) romaan revolutsiooni läbi teinud inimühiskonnast, mida hakatakse geenitasandil ümber kujundama, sobitub kummalisel kombel üsna hästi ka samal ajal läänes populaarsust kogunud ulme alažanrisse (gender SF), mis lahkab sooprobleeme, nii ühiskondlikus, minapildilises kui ka bioloogilis-geneetilises mõttes.

Teos kritiseeris omal peenel kombel ka nõukogude ühiskonda, näidates, et revolutsioonile peab järgnema teatavat sorti regulatsiooniprotsess, mida läbi viia pole aga pooltki nii lihtne kui revolutsiooni ennast. Hellat kirjeldas ühiskonda, millest on üle käinud feministlik maailmarevolutsioon ning soolise genotsiidiga on ühiskondlike institutsioonide üle kontrolli haaranud naisõiguslased muutnud rahvastiku soolist struktuuri. Vähemusse jäänud meestest on absoluutne enamus füüsiliselt hävitatud. Vähesed ellu jäetud mehed on suletud omamoodi «meeste saartele» ning neid rakendatakse spermadoonoritena. Praegused ulmefännid ei suhtu teosesse kuigi soojalt, raamat on paratamatult ajaga üksjagu vananenud ning mõjub stiili poolest taas olmeproosana, kuid romaani puhul polegi vast nii tähtis, millest ta kõneleb või kuidas seda teeb, vaid pigem teose olemasolu ja ilmumine kui selline, demonstratsioon, et algupärast mahukat ulmeromaani oli põhimõtteliselt võimalik kirjutada ja avaldada ka 1970. aastate Nõukogude Eestis.

Sellele 1960ndate teise poole ja 1970ndate alguse ulmebuumile järgnes aga sünkroonselt kogu muu ühiskonnaelu halluse ja stagneerumisega Brežnevi võimu lõpuaastail ka ulmekirjastamise kokkutõmbumine. Regulaarsed ulmelood kadusid ajakirjadest Horisont ja Noorus. Moodsale tõlkekirjandusele keskendunud kogumikesarjast Loomingu Raamatukogu kadus ulme pea sootuks ning ka Mirabilia raamatusarjas ilmus tegelikult umbes üks ulmeteos aastas, mõnel aastal kaks ja mõnel ei ühtegi.

1980ndatel hakkas ulmeelu taas mõnevõrra elavnema, selle esimeseks tunnismärgiks olid kaks Tallinnfilmis 1979. aastal valminud legendaarset ulmefilmi. Esimeseks neist oli vendade Strugatskite samanimelisel jutustusel põhinev Grigori Kromanovi ««Hukkunud Alpinisti» hotell», teiseks poola režissööri Marek Piestraki lavastatud Stanisław Lemi lühijutul põhinev «Navigaator Pirx». Viimane pälvis 1979. aastal Trieste mainekal rahvusvahelisel ulmefilmide festivalil peaauhinna – «Kuldne Asteroid». «Alpinist» sai samal festivalil aasta hiljem teise preemia «Hõbedane Asteroid».

 

filmid

1980ndate eesti ulmest rääkides peab esimesena mainima Eiv Elooni kaheköitelist ulmeromaani «Kaksikliik» (1981, 1988), mis ei jää Hellati teosele kuidagi alla. Poeetilises keeles teoses on kirjeldatud äärmiselt võõrapärasel planeedil Avatil elavat kahte liiki – vareleid ja gaale, kes funktsioneerivad omamoodi sümbiootilises või parasiitlikus suhtes, kus vaid üks liik saab kanda ja ilmale tuua teise liigi järeltulijaid. Tegu on psühholoogilise soolisusfantaasiaga (gender fantasy), mida võib lugeda ka kui feministlikku ulmeromaani. Paraku on romaani esimene ja teine osa väga erinevas helistikus ja tasemega raamatud.

Vendi Strugatskeid ning «Tuhande ühe öö» jutte eesti keelde tõlkinud kirjanik Andres Ehin avaldas 1980. aastal pisut lovecraftiliku jutukogu «Ajaviite peerud lähvad lausa lõkendama», mille mitmes loos leidub sarnaselt Lovecraftile, Poe’le jt õudusklassikule viiteid iidsetele ja hermetistliku sisuga maagilistele raamatutele.

Herta Laipaiga «Professor Lillepooli kroonika» (1982) on ulmesugemetega hoogne noorteseiklus, mille tegevus toimub konkretiseerimata maal, kus Kuradimerel hulpivast paadist leitakse kaart, mis oleks justkui pärit paar aastakümmet varem uppunud laevalt. Oma tõelise kutsumuse leidis Laipaik aga etnoloogilise ainesega psühholoogilistes kunstmuistendites, millele selgelt toetub hilisem eesti ulme folkloorse ehk etnoõuduse suund. Laipaiga kord rohkem, kord vähem õuduseks liigituvad folkloorse ainesega fantaasialood on kogutud kogumikesse «Maarjakask» (1983), «Kurjasadu» (1987), «Pipratoosi tondid» (1990) ja «Hauakaevaja lood» (1991).

Sporditeemalisi ulmejutte hakkas juba 1970ndate lõpus ja läbi 1980ndate avaldama Ain Särg, 1999. aastal anti need välja kogumikuna «Pärlipüüdja». Veel üks veider ulmekogumik sellest perioodist on Helju Rebase «Väike kohvik» (1986), mille lood on kindlasti ulme, aga tavakirjandusele omaselt on ulme neis nagu asi iseeneses, ulme ulme pärast, kuidagi kentsakalt ja kunstlikult, karikatuurselt ja anekdootlikult. Justkui ulme tõsiseltvõtmine vähendaks autori tõsiseltvõetavust.

Kogu varasemat tekstikorpust võib käsitleda kui peavoolukirjanike üksikuid katsetusi fantastika vallas, mis tulid mõnel välja loomulikumalt, mõnel kunstlikumalt. Mõnel perioodil ja mõne kirjandusvoolu (impressionism, sümbolism) esindajal nagu Tuglas või Gailit tuli ulme välja loomulikumalt, mõnel teisel kunstlikumalt ja tehislikumalt. Teise maailmasõja järel, kui ulmest sai angloameerika keeleruumis omaette fenomen, hakati seda teadvustama ka siinpool Raudset Eesriiet ning teadusfantastikast sai ka Nõukogude Liidus mingi piirini soositud kirjandusžanr. Aga päris spetsialiseerunud ulmekirjanikke nagu Venemaal ja mujal NSV Liidus Eestis ei tekkinudki. Teatud mööndustega võib vaid Eiv Elooni lugeda juba žanriulme kirjanikuks, kuna ta lihtsalt midagi muud peale oma kaheköitelise ulmeromaani ei avaldanudki, erinevalt teistest mainitud autoreist. Ometi debüteerisid just 1980ndate keskel autorid, kellest saab hakata lugema eesti žanriulme sündi. Eksklusiivselt ulmet avaldavad autorid.

 

Žanriulme sünd 1980–1990ndatel

Žanriulme (genre SF) sünniks on reeglina vaja ulmesõbralikku ajakirja või ajakirju, mille ümber autorid saaksid koonduda. Päris spetsiifilist ulmeajakirja 1980ndail Eestis veel ei tekkinud, küll aga debüteerisid siis autorid, keda saab kahtlusteta lugeda esimesteks teadlikult žanriulmet viljelenud kirjanikeks. 1985. aastal avaldas oma esimesed jutud lasteajakirjas Pioneer ja noorteajakirjas Noorus 28-aastane Urmas Alas, 1988. aastal ilmus Nooruses 33-aastase Tiit Tarlapi debüütjutt. Ning kuigi ulmet ilmus 1990ndate algupoolel vahel ka Nooruses edasi, kujunes eesti ulme jaoks märgiliseks just autorite ring, kes hakkas koonduma ajakirja Pioneer viimase toimetaja Mario Kivistiku ümber. 1990. aastal sai ajakirja nimeks Põhjanael ning üha sagedamini hakkas seal ilmuma tõlgitud ja kodumaiseid ulmejutte, viimaste autoriks esialgu peamiselt vaid Urmas Alas. Tõlkeautoriteks vaieldamatud ulmeklassikud nagu H. G. Wells, Ray Bradbury, Clifford D. Simak, Robert E. Howard, H. P. Lovecraft, Henry Kuttner, James Blish, Larry Niven, Ursula K. Le Guin jmt. 1991. aastal pani Kivistik Põhjanaela toimetuse väljaandena käima spetsiaalselt õuduskirjandusele keskenduva ajakirja Mardus ning just selle väljaande ümber tekkiski järgnevail aastail Eesti esimene kindlapiiriline ulmeautorite seltskond. Nii et kui Põhjanael 1995. aastal majanduskriisis suleti, jätkas Mardus Eesti esimese spetsiifilise ulmeajakirjana ilmumist, toetudes lisaks Alasele uutele valdavalt 20-ndates eluaastates ulmeautoritele nagu Veiko Belials, Marek Simpson, Lew R. Berg ja Veikko Vangonen, kelle kirjanduslik ampluaa küündis õudusest ja fantaasiakirjandusest pesuehtsa teadusfantastikani. Mardusest sai kiiresti klassikaline ulmeajakiri, mis ei piiranud end enam pelgalt õuduskirjandusega. Ajakirja tekkisid lisaks eesti autorite ja tõlkejuttudele ka koomiksid, ulmeteemalised artiklid, raamatuarvustused, ka Eesti ja Soome ulmeelu tutvustav rubriik, mille kaudu ulmehuvilistel tekkis võimalus omavahel suhtlema hakata. 1999 muudeti varem sagedusega 6–12 numbrit aastas ilmunud Mardus neli korda aastas ilmuvaks raamatuformaadis kvartaliajakirjaks, paar aastat hiljem vähenes ilmumissagedus veelgi ning väljaanne lõpetas tegevuse 2004. aastal juba pehmekaanelise antoloogiasarjana.

täheajad

Aga veel varem, üsna pea pärast Marduse ilmumahakkamist, pani Urmas Alas 1992. aastal populaarteadusliku kuukirja Horisont lisaväljaandena kokku kaks mahukat numbrit peamiselt angloameerika tõlkeulmele keskenduvat ajakirja Täheaeg, kus ilmunud tekstid (autoreiks Robert Sheckley, Robert Silverberg, Ursula K. Le Guin, Roger Zelazny, Ross Rocklynne, A. E. Van Vogt) avardasid oluliselt eesti ulmehuviliste kirjanduslikke horisonte. Kvartaliajakirjana mõeldud ja peamiselt teadusfantastikale keskenduma pidanud Täheaeg paraku 1992. aasta keerulisi majandusolusid (rahareform ja hüperinflatsioon) üle ei elanud.

Urmas Alas ise avaldas kokku umbes veerandsada juttu ning kirjanikukarjääri lõpuks kaks romaani «Komblusvalvur» (1996) ja «Plahvatus» (1997). Tagantjärele on tema loomingut hinnatud angloameerika žanriulme tüüpskeemide kahvatuvõitu läbikirjutusteks, kuid omas ajas oli neil toona Põhjanaelaga koos kasvavale teismeeas ulmefännide põlvkonnale oma võlu kindlasti olemas. Tema järel tulnud nn. Marduse koolkonna põhiautorite Belialsi, Simpsoni ja Bergi esimesed jutud jätkasid sama traditsiooni, kuid üsna pea kujunes neil kõigil välja oma kindel käekiri: Belialsil rohkem õudus- ja fantaasiakallakuga jutusarjadeks, Simpsonil teravmeelseiks ja lühikesteks SF-juttudeks, Bergil peamiselt telesarja «The X-Files» laadis paranormaalseiks märulilugudeks ning seikluslikeks kosmoseooperiteks. Ning ulmeperioodikale kohaselt tegi toimetaja Mario Kivistik oma noorte autoritega pidevalt tööd, suunates ja arendades nende tekkivaid kirjanikuoskusi. Esimesena jõudis neist Marduse autoreist oma esimese romaanini Veiko Belials, avaldades kirjastuse Varrak nimekas tõlkeulmeseerias F-sari korraliku fantaasiasaaga «Ashinari kroonikad» (1997).

ashinar

Ometi kujunes 1990ndate olulisimaks ulmeautoriks sellest seltskonnast ja väljaannetest eraldi tegutsenud Tiit Tarlap, kes avaldas oma jutustusi ja lühiromaane peamiselt Lõuna- ja Lääne-Eesti maakonnalehtedes järjejuttudena. Just tema lühemate romaanide mõõtu tekstid «Kurjuse tund» (1993–1994, karmtraagiline militaarne planeediseiklus), «Vampiirilõks» (1994, paranoilise atmosfääriga teadusfantastiline õuduspõnevik) ja «Koidiku lapsed» (1995, ajareis eelajaloolisse aega) ning ulme kuldajastu vaimus hoogsad kosmoseooperid, jutustused «Kaduviku paladiinid» ja «Vihkamise suund» (mõlemad 1997) näitasid ära, milleks Tarlap loojana võimeline on. Kuigi ka need tekstid rakendasid üsna vanamoodsas võtmes angloameerika ulme seikluslikke tüüpskeeme, suutis Tarlap teistest 1990ndate ulmeautoritest vanema ja elukogenuma kirjamehena anda oma karakteritele emotsionaalset sügavust ja peegeldada oma loomingus usutavalt eluraskuste ja pettumustega silmitsi seismist.

Hiljem, perioodil 2009–2016 avaldas Tarlap seitse mahukat ulmeromaani, kuid seda värskust, teravust ja alustava autori viha, raevu ning armastust neist enam nii tugevalt ei peegeldunud kui kirjaniku esimese kümne loomeaasta perioodikas ilmunud järjejuttudest. 2017. aasta alguses viis traagiline õnnetus Tarlapi meie seast. Võib vaid spekuleerida, milliseks oleks selle eesti žanriulme esimese põlvkonna vaieldamatu tipptegija loominguline karjäär kujunenud, kui tal oleks juba oma loometee alguses olnud võimalik jõuda üleriigilise ulmepublikuni ning mitte piirduda kohalike maakondlike ajalehtede jutusabadega.

Žanriulme tekkimisega paralleelselt avaldasid üksikuid ulmejutte ja servapidi fantastikaks liigituvaid raamatuid edasi ka eesti kirjanduse peavooluautorid, kelle loomingus ehk süsteemset ja läbivat ulmetunnetust polnud. Juba 1990. aastal andis kirjastus Eesti Raamat välja venekeelse eesti ulme antoloogia «Волшебнику — абсолютная гарантия. Фантастика писателей Эстонии», mille koostajaiks olid Boris Kabur ja Mihhail Veller. See kummaline kogumik sisaldas (lühendatult) kolme romaani, mille autoreiks olid Teet Kallas, Enn Vetemaa ja Aimée Beekman, ning kimpu novelle, autoreiks Vladimir Beekman, Rein Saluri, Toomas Vint, Mari Saat ja Jaan Kruusvall. Korralikuks, päris ulmeks saab sellest 430-leheküljelisest ja 50 000-lises tiraažis peamiselt Nõukogude Liidu turule mõeldud kogumikust lugeda vaid paari juttu. Enamik raamatu tekste esindasid nn. piiripealset ulmet (slipstream SF), maagilise realismi või sürreaalsete elementidega pikitud tavaproosat, nõukogude perioodi lõpul nii moes olnud mudelromaane. Nii et vene keeles lugevate ulmefännide jaoks jäi selle raamatu põhjal eesti ulmest mulje kui millestki äärmiselt literatuursest ja kentsakast. Eesti keeles pole kõnealune antoloogia ilmunud ja eesti ulmefännide valdav enamus pole sellest kunagi kuulnudki.

Eesti esimese žanriulmelise fantaasiaromaani tiitlile pretendeerib kummatigi peavoolukirjanduse meistri Rein Raua 1991. aastal ilmunud varajane noorsooromaan «Ratsanik Melchior», mis pakub keskaegse fantaasia (medieval fantasy) laadis hoogsa seikluse taustal üsnagi filosoofilise vaate hea ja kurja võitlusele ning selle kehastunud, inimkujul esindajatele. Noortele mõeldud ajalooainelist ulmet oli mäletatavasti ilmunud juba nõukogude perioodil. Äramärkimist väärib Jaak Sarapuu jutustuste tsükkel «Uru kummalised seiklused muistses Eestis», mida ilmus 1980–1998 kokku kuus osa ja milles tänapäeva koolipoiss Uru satub seiklema mineviku Eestisse, alustades kiviajast mitu tuhat aastat tagasi ja jõudes välja 14. sajandi Liivi orduriigi aega.

melchior

Kõige laiemas mõttes ulmeks liigituvaid romaane avaldasid 1980ndate lõpus ja 1990ndatel peavoolukirjanikud nagu Olev Remsu («Kurbmäng Paabelis» 1989), Mati Unt («Doonori meelespea» 1990), Vello Lattik («Lend Kanaari saartele» 1990), Enn Vetemaa («Krati nimi oli Peetrus» 1991), Rein Põder («Külmnäpp» 1993), Nikolai Baturin («Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija», 1993, «Ringi vangid» 1996, «Apokalüpsis anno Domini...» 1997), Teet Kallas («Käsi» 1997), Rein Tootmaa («Tulnukad ja kratid» 1997) jmt, aga žanriulmega nende näol tegemist mõistagi pole.

1980ndate lõpus kuivas tõlkeulme avaldamine Eestis seoses üleminekuajaga kokku. Kuid see lõpp oli uhke: Mirabilia-seerias ilmusid Isaac Asimovi esimesed Asumi-romaanid, Arthur C. Clarke’i «Linn ja tähed» ning John Wyndhami «Trifiidide päev», uues noortele mõeldud seikluskirjanduse sarjas Põnevik avaldati krestomaatilisi ulmeromaane, köites kahekaupa koos, autoreiks J.-H. Rosny-vanem, Clifford D. Simak ja Stanisław Lem, kuid selle järel tabas ulmekirjastamist 1990ndate algul sügav kriis, varakapitalistlikes oludes lagunesid riiklikud suurkirjastused ning turuvalitsejaks sai anarhia. Kiiresti purunes unelm, et nii väikesel kirjastusturul kui seda on Eesti oma võiks ulmekirjandusel olla kommertslik potentsiaal.

Alles 1996.–1997. aastal ärkas ulmekirjastamine süstemaatilisemal kujul uuesti ellu, kui üldkirjastustes nagu Varrak, Elmatar ja Tänapäev pandi käima oma ulmesarjad (F-sari, Tempus fugit, 42). Tõsi, kümnendi keskel proovis kirjastus Kunst nooremat publikut ulmesarjaga Merlini raamatukogu, kuid eelmainitud põhjusil see katse ebaõnnestus, õnneks jõudis selle sarja vahendusel eesti keelde Ursula K. Le Guini «Meremaa tetraloogia» (1994–1996). Igatahes hakkasid kümnendi teisel poolel suured kirjastused ulmet taas veidi süsteemsemalt välja andma (Clifford D. Simak, Frank Herbert, Harry Harrison, Terry Pratchett, Stephen Baxter, Sheri S. Tepper, Roger Zelazny, Robert Silverberg, Robert A. Heinlein, Arthur C. Clarke, Ray Bradbury, H. P. Lovecraft, Robert E. Howard, Kurt Vonnegut, Philip K. Dick jmt).

 

Eesti Ulmeühingu loomine ja fändomi sünd

Umbes samal ajal tekkis esmakordselt Eestis ka organiseerunud ulmefändom. 1995. aastal asutas grupp gümnasiste Eesti Ulmeühingu, mis hakkas ulmefänne koondama, neile omavahelise suhtluse kanaleid välja pakkuma ning ulmeelu organiseerima. 1996. aastal pandi käima ulmeteemaline postiloend sf2001, mis tegutseb tänaseni. 1998. aastal korraldati peamiselt meililistist välja kasvanud seltskonna baasil esimene Eesti ulmefännide kokkutulek Estcon ’98, kus anti esmakordselt välja ka Eesti ulmeauhinnad Stalker, mille laureaadid selgitati fännihääletuse tulemusel (Hugo auhinna tüüpi preemia), esimesel aastal kahes kategoorias (parim ulmeraamat, parim kodumaine ulmejutt). Estconid toimuvad ja Stalkereid antakse välja katkestusteta tänaseni. Kui esimesel Estconil osales 24 ulmehuvilist, siis tänapäeval on osalejaid stabiilselt üle saja, juba 125 kanti. 2004. aastal oli Estcon ühtlasi ka Läänemeremaade ulmeconvention Baltcon, osaliselt ingliskeelse programmiga, ning kohal oli väliskülalisi Rootsist ja Lätist, hiljem on väliskülalisi olnud ka Soomest, Inglismaalt ja Ameerikast. Ka Stalkeri kategooriate hulk hakkas iga järgneva aastaga kasvama, tänapäeval antakse auhindu välja 7 kategoorias (parim tõlkeromaan, parim kodumaine romaan, parim antoloogia/jutukogu, parim tõlkejutt, parim tõlkejutustus, parim kodumaine jutt, parim kodumaine jutustus).

Neist kõigist olulisem algatus kodumaise ulmekirjanduse arengu seisukohalt oli aga Eesti Ulmeühingu oma ajakirja käimapanek. Pärast paari ebaõnnestunud katset paberil fanzine’i väljaandmisega hakkas ulmeühingu tuumik sügisel 1998 toimetama ja kokku panema igakuist ulmeuudiste ja algupäraste ulmejuttude ajakirja Algernon internetis. Selle ajakirja ümber tekkis kiiresti oma autorkond, kes justkui oli mitu aastat oodanud oma tekstidele avaldamiskoha leidmisega ja kes polnud neid millegipärast saatnud Mardusesse. Igatahes ilmusid Algernonis 1998. aasta lõpus ja 1999. aasta jooksul järsku publiku ette uued ulmeautorid Indrek Hargla, Kristjan Sander, Märt Laur, Siim Veskimees, Karen Orlau, Maniakkide Tänav, Meelis Friedenthal jmt, kes seostusid just selgelt selle ajakirjaga. Just nende autorite lühiproosa paisu tagant vallapääsemine ja internetiajakirjas kõigile vabalt lugeda võimaldamine põhjustas nn. Algernoni revolutsiooni eesti ulmes, mis ristiti kiirelt «eesti ulme kuldajaks» eeskujuks ameerika ulme kuldaeg ajakirjas Astounding Science-Fiction aastail 1938–1946.

Nimetus ’kuldaeg’ tähendas eesti ulme puhul sedasama, mida analoogne termin ameerika ulmegi puhul. See märgib perioodi, mil eesti ulme sai küpseks, täiskasvanuks, mil eesti žanriulme taset ei pidanud enam muu kirjanduspubliku ees häbenema. See oli periood, mil kirjutati läbi enamik olulisi angloameerika ulmekirjanduse võtteid ja tüüpskeeme ning jõuti samaaegselt ka kirjandusliku taseme ja moeteemade osas järele muule maailmale, hüpati kiirkorras 21. sajandisse.

Kuigi Marduse ja Algernoni autorkonnad hakkasid kiirelt segunema, olid sajandivahetuse paiku lühiajaliselt teemaks ka mitmed vastandused ja konfliktid kahe väljaande vahel. Sai ju Algernon avaldada oma lõppematu internetiressursi tõttu just pikemaid jutustusi ja lühiromaane, mis Marduse piiratud paberajakirja lühijuttude mahu kõrval mõjusid paratamatult kaalukamate tekstidena. Mõnevõrra võimendas vastuolusid ja rivaliteeti ka tõsiasi, et ulmeühingu tuumik ja võrguajakirja Algernon toimetus asus Tartus, Marduse toimetus jällegi pealinnas Tallinnas. Sellisena kopeeris see igivana vastuolu Eesti ajakirjanduses, kus üks suur päevaleht ilmus Põhja-Eestis äripealinnas Tallinnas ja teine Lõuna-Eestis ülikoolilinnas Tartus. 20. sajandi viimastel aastatel hakkasid toimuma ka regulaarsed igakuised ulmehuviliste kooskäimised, traditsioonilise kõrtsiõhtu vormis, Tallinnas Marduse klubiõhtu nime all, Tartus Algernoni kokkutulekute nime all. Üheks tollase ulmeelu keskseks kohaks sai ka interneti arvustuste arhiiv Ulmekirjanduse BAAS, mis loodi 1997. aastal ning mis kiiresti sai tuhandeid raamatu- ja lühiproosaarvustusi sisaldavaks bibliograafiliseks andmebaasiks, mis tegutseb samuti tänaseni. See oli omamoodi eestikeelne ulmekirjanduse Goodreads, juba 20. sajandil.

Selle perioodi eesti ulme lühiproosa defineerivaks koguteoseks sai 2002. aastal Varraku F-sarjas ilmunud Raul Sulbi koostatud 670-leheküljeline «Eesti ulme antoloogia», mis kaardistas eesti žanriulme sünniperioodi aastail 1985–2000. Raamatus olid esindatud 14 autorit, kõige rohkem lehekülgi võttis enda alla Tiit Tarlapi ja Indrek Hargla looming.

antoloogiad
 

Kui Tiit Tarlapi tase eristus kogu ülejäänud eesti ulme tasemest 1990ndail aastail, siis samamoodi tõstis eesti ulme uuele paradigmaatilisele tasemele Indrek Hargla 1999.–2000. aastal oma esimese paarikümne lühiromaani ja jutuga. Hargla looming eristus kogu varasemast eesti ulmest sama drastiliselt oma küpsuse, kunstilise kõrgtaseme ja muu maailma ulmet baasiks võtva lugemuse poolest. Selle parimaks tõestuseks on, et eesti ulmefännid on Hargla romaane, kogumikke, lühiromaane ja lühijutte rohkem kui 20 korral Stalkeri auhinna laureaadiks hääletanud, mis on kõigi teiste eesti ulmekirjanikega võrreldes pretsedenditu tulemus tänapäevani.

Žanriulme enesekehtestamisega samaaegselt ilmus edasi ka kõige üldisemalt fantastikaks liigituvaid raamatuid, mille autoreiks olid peavooluprosaistid. Neist silmapaistvamad saavutused on Markus Vetemaa Carlos Castañeda õpetusest inspireeritud «Valgelinnu maailm» (1998), Andrus Kivirähki folkloorset ainest kasutav «Rehepapp ehk November» (2000), Jaan Kaplinski biogeneetikat ja religiooniteemasid miksiv «Silm. Hektor» (2000), Wimbergi «Lipamäe» (2002), kohati Ray Bradbury «Võililleveini» meenutav lapsepõlvenostalgiast kantud teos, ning Olavi Ruitlase sümpaatse fantaasialennuga noorteulmekas «Kail» (2000). Kirjandusse tulid ka maagilise realismiga flirtivad Mehis Heinsaar ja Urmas Vadi. Ulmeauhindu need teosed aga kunagi ei võitnud, nagu ei ole võitnud žanriulme raamatud ega novellid peaaegu kunagi ka peavoolu kirjandusauhindu – trend, mis on mõne erandiga kestma jäänud tänaseni. Need kaks kirjandusruumi eksisteerivad kõrvuti ja sõbralikult, kuid siiski üksteist sisuliselt eirates.

Kuldaeg eesti ulme lühiproosa mõttes sai 2003.–2004. aastal üsna ootamatult otsa. Osa seniseid autoreid väsis ja lahkus ulmest, ilmselt aitas sellele kaasa arusaamine, et ulmekirjandusega ei ole Eestis võimalik endale leiba teenida, kuna eestikeelsete ulmeraamatute tiraažid jäävad mõnesaja eksemplari piiresse. Ning osa end sajandivahetuse paiku lühiproosaga tõestanud ja üles töötanud kirjanikke hakkas 2000ndatel peamiselt romaane avaldama, eesotsas Indrek Hargla ja Siim Veskimehega. Kui Hargla esimesed silmapaistvad raamatud «Pan Grpowski üheksa juhtumit» (2001, eksortsismiteemalised õuduslood), «Palveränd uude maailma» (2003, alternatiivajalugu 16. sajandi Euroopast ja Ameerika vallutamisest) ning «Vabaduse kõrgeim määr» (2003, maffiasaaga kvaasikeskaegses fantaasiamaailmas) kaardistasid üsna hästi ära Hargla varase loomeperioodi peamised huvid ja teemad, siis sama saab öelda ka Siim Veskimehe kohta, kelle esimesed suured romaanid olid «Kuu ordu» (2003, libertaanlik kosmoseooper iseseisvast aatomienergiat kasutavast vennaskonnast Kuul) ja «Pilvelinnuste ajastu langus» (2004, meie maailmast pärit kangelase seiklused erinevates paralleelmaailmades).

Kuigi eesti ulmet jõudis sel perioodil vene keelde vaid näpuotsaga, siis seda enam väärib ära märkimist Venemaal ilmunud Ray Bradbury tribuutantoloogia «Новые марсианские хроники» (2005), millesse telliti kaastööd Indrek Harglalt ja Siim Veskimehelt.

2004.–2005. aastal nihkuski eesti ulme raskuspunkt perioodikas ilmuvalt lühiproosalt üle raamatuvormis pikemale proosale. Paraku võib perioodi 2005–2010 nimetada ka eesti ulme nn. Tumedateks aastateks, kui žanriulme tase ja hulk langes varasemaga võrreldes tuntavalt, paljud esimese perioodi tegijad väsisid ning kadusid pildilt, Estconide programm ja Stalkerite kategooriad kuivasid kokku, Ulmekirjanduse BAASis ilmus oluliselt vähem arvustusi kui varem ning ulmepilt muutus üldiselt kuidagi igavamaks ja monotoonsemaks.

Ka Stalkeri-auhindu võitsid neil aastail žanriulme välised autorid, teiste seas Andrus Kivirähk oma võrratu romaaniga «Mees, kes teadis ussisõnu» (2007), mis on tänaseks tõlgitud enam kui kümnesse Euroopa keelde ning võitnud Prantsuse peamise ulmeahinna Grand Prix de l’Imaginaire parima tõlkeromaani kategoorias, edestades teiste seas Stephen Kingi ja Christopher Priesti. Tegu on tõelise eesti ulme visiitkaardiga Euroopas, kuigi žanriulme juuri Kivirähki loomingul pole. Aga ulmefännid on ta omaks tunnistanud.

 

ussisõnad

Kui eesti ulme esindustekstiks välismaal oleks kujunenud näiteks Nikolai Baturini peateos «Kentaur» (2003), poleks meil maailma ees midagi häbeneda, otse vastupidi. See 2002. aasta romaanivõistluse võidutöö on tõeliselt barokne suurromaan, ökoloogilisi ja religiooniteemasid uuriv sümbolitest pakatav müüditöötlus. Paraku pole teost ühessegi võõrkeelde tõlgitud, nagu ka teisi kirjaniku sama vaimustavaid maagilise tunnetusega stiilimeisterlikke romaane («Sõnajalg kivis» 2006, «Delfiinide tee» 2009, «Lendav Hollandlanna» 2012).

 

Eesti ulme uus tõus 2010ndatel aastatel 

Kui välja arvata Estconid, Stalkerid, BAAS ja igakuised kooskäimised, siis väga palju institutsioone või sellisena mõjuvaid nähtusi eesti ulmes varasemast perioodist uude ei jõudnud. Nägime juba varem, et Mardus lõpetas 2004. aastal ilmumise ning Mario Kivistik loobus ulmealal toimetamisest. Õieti vaid 2002. aastal alustanud sariantoloogia Täheaeg kirjastuses Fantaasia oli üks institutsioone, mis läbi nende Tumedate aastate tõrvikut edasi kandis, kokku ilmus sel perioodil 7 köidet tõlgitud ja algupäraseid ulmejutte.

Kusagilt 2011. või 2012. aastast võib märgata eesti ulme uue tõusulaine algust. Ja täpselt nagu eelmiselgi korral kuraditosin aastat varem eelnes sellele tõlkeulme tekstide hulga kasv. 2008. aastal hakkas kirjastuses Fantaasia ilmuma ulmesari Sündmuste horisont, 2011 lisandus sellele Orpheuse Raamatukogu ja need kaks sarja on läbi kogu kümnendi kuni tänaseni välja praegusaja kõige süstemaatilisemad tõlkeulme ilmumiskohad (kuigi Sündmuste horisondi sari avaldab üha enam ka algupärandeid, tänaseks ilmunud 90-st raamatust on 25 eesti ulme). Ulmele spetsialiseerunud Tartu väikekirjastus Fantaasia ongi 2010ndatel kujunenud eesti ulmekirjastamise peamiseks mootoriks.

Kui kuldajastu-nimelise laviini päästis paisu tagant valla veebiajakirja Algernon ilmuma hakkamine, siis 2010ndate kodumaise ulmeelu selgrooks on kindlasti veebiajakiri Reaktor, mis alustas ilmumist oktoobris 2011. Reaktori mõju polegi ehk nii suur algupärase ulme parimate tekstide avaldamiskohana, milles on tänapäeval ehk raske konkureerida paberil sariantoloogiate ja temaatiliste kogumikega, küll aga on Reaktor – paljuski tänu oma regulaarsusele – kiiresti muutunud üheks tänase eesti ulme institutsiooniks, närvikeskuseks, mis ühendab igakuiselt ühte rütmi suurema osa eesti ulmega tegelejaist.

Kui püüda vaadelda, millest kodumaised autorid sel sajandil on kirjutanud, torkab silma, et 2000-ndate esimesel poolel domineeris selgelt välismaine aines ja teemad, pärast mainitud Tumedate aastate nimelist madalseisu on aga üha rohkem tekste olnud seotud Eestiga. Selle taga on olnud üks Reaktori eestvedajaid, Maniakkide Tänava kentsakat pseudonüümi kasutav ulmeaktivist ja autor, kes avaldas ajakirjas suisa programmilise artikli, milles kutsus üles kirjutama «Jürist ja Marist kosmoses», muutuma rohkem ja rõhutatult eestimaiseks ja -keskseks.

2010ndad tõi eesti ulmesse terve plejaadi uusi ja täiesti uutmoodi, hoopis teistsuguse ulmekogemuse pealt kirjutavaid autoreid, kui oli seda kuldajastu põlvkond. Need on Triinu Meres, Mari Järve, Kersti Kivirüüt, Joel Jans, Heinrich Weinberg, Manfred Kalmsten, Jaagup Mahkra, Mann Loper, Tea Roosvald, Reidar Andreson, Mairi Laurik, Miikael Jekimov, Meelis Kraft, Rait Piir, Tuuli Tolmov, Kell Rajasalu, Häli Kivisild. Kaunis muljetavaldava nimekirja saab sel perioodil fantastikat avaldama hakanud naisautoritest: ülalloetletud 17-st nimest 9 on naiskirjanikud! Igatahes  ei toetu see põlvkond oma ulmeloomingus enam niivõrd varasemale angloameerika või vene ulmele, kanoonilisele ulmeklassikale, vaid mingeile hoopis muudmoodi inspiratsiooniallikaile, olgu selleks siis moodne kirjandus, arvutimängud või muu visuaalne ulmemeedia.

Eesti ulmel läheb täna, sajandi kolmandal kümnendil väliste tunnuste järgi mõõtes üsna hästi. Igal aastal ilmub rohkelt eriilmelisi raamatuid, nii tõlkeid kui ka algupärandeid, tegutsevad veebiajakirjad, koroonapandeemia pole suutnud likvideerida ulmeelu olulisi institutsioone (auhinnad, aastakokkutulekud, igakuised koosviibimised, ettekandeõhtud, jutuvõistlused). Temaatiliselt ja vormiliselt valitseb tänasel Eesti ulmepõllul ennenägematu kirevus: on pakse romaane ja romaanisarju, on jutukogusid, originaalantoloogiaid ja ülevaateantoloogiaid, veebiajakirju ja paberalmanahhe. Tundub, et ükski Stalkeri-kategooria ei jää enam materjali vähesuse tõttu mõnel aastal hindamata ja välja andmata. Alates 2010ndatest kandideerib igal aastal parima algupärase ulmeromaani Stalkerile 15–25 teost, tõsi, neist sisulises konkurentsis osaleb vast 4–5 raamatut. Jutustusi ja lühiromaane ilmub igal aastal samuti paarikümne ringis, lühijutte oluliselt rohkemgi.

See ei tähenda, et olevik ja tulevik oleksid pilvitud. Akadeemiliselt kodumaist ulmekirjandust uurivaid kirjandusteadlasi on viimase kahekümne aastaga Eestis esile kerkinud üks: Andrus Org. Nii et kuigi akadeemia vormiliselt justkui tunnistab ja tunnustab ulmekirjanduse eksistentsi, siis sisuliselt eesti peavoolu kirjanduskriitika ja -teadus ulmes toimuvat ei jälgi ega soovigi teada, mis sel alal toimub. Moodsale ajale kohaselt ollakse kapseldunud oma väiksesse turvamulli ja eks sama etteheite saab teha ka ulmefändomile, mis sama vähe jälgib seda, mis toimub väljaspool nende mulli.

Vähemalt üks Eesti ulmeuurija – Jaak Tomberg on tunnustust pälvinud välismaalgi, kuigi mitte eesti ulmesse puutuva uurimistöö eest. Tema monograafiline artikkel «Realistliku usutavuse ja teaduslik-fantastilise võõrituse topeltperspektiiv: William Gibsoni Blue Anti triloogia» (On the Double Vision of Realism and SF Estrangement in Gibson’s Bigend Trilogy) ajakirjas Science Fiction Studies juulis 2013 võitis Science Fiction Research Associationi (SFRA) Pioneeri auhinna.

Raamatute tiraažid on pärast koroonapandeemiat ja Venemaa 2022. aastal alustatud Ukraina vastasest rünnakust põhjustatud majanduslikku šokki veelgi vähenenud, kuigi tundub, et pole enam kuhugi väheneda. Tõlkeraamatute hinnad on aga Eestis juba Euroopa kõrgeimad. Ometi elab eesti ulme oma mitmekesist ja eriilmelist elu edasi ning tosina aasta eest alanud eesti ulme praegune tõusulaine ei näita raugemise märke. Sajandi kahe kümnendi uuemast eesti ulmest annab parima ülevaate Raul Sulbi koostatud ja kirjastuses Viiking ilmunud 740-leheküljeline antoloogia «Eesti ulme XXI sajandil», milles leidub 19 autori tekste.

Ukraina ulmest teatakse Eestis häbiväärselt vähe, tõlgitud on väga üksikute autorite üksikuid tekste (näiteks veidi Marina ja Sergei Djatšenkot). Ühe kurioosse seosena kultuurikontaktist, mis ulatub enam kui sajandi taha, meenub 2001. aastal Tartus Kastani tänaval majal number 65 avatud mälestustahvel poetess Lesja Ukrainkale, kes elas seal paaril kuul 1900. aasta alguses, külastades oma Tartu Ülikooli õppejõust venda. Ukrainka luules leidub maagilisi ja fantastilisi motiive, rõhutavad ukraina ulme ajaloost rääkivad artiklid ja entsüklopeediaread. Loodetavasti aitab käesolev raamat neid kontakte veidigi rohkem luua ning tulevik toob neile senisega võrreldes olulist lisa.

lesja

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0804)