täheraua

Ma pean alustama ülestunnistusega. Mulle meeldib fantaasiakirjandus, ma loen seda palju ja samas ma jälestan pea kõike, mida hindab tüüpfänn. Mulle ei meeldi see eepilisevõitu heietamine ja kõik need külapoisid, kes maailma päästavad. Ka ei meeldi mulle ajaloolised romaanid, kus autor kröömikese fantastikaga püüab oma surmigavale romaanile pisut suuremat publikut võita. Mulle ei meeldi veel palju asju, aga iseäranis ei salli ma igasugu kroonikaid ja saagasid, nende jäljendamist, püüdlikult arhailisi kirjeldusi jne.

Ja viikingid, need on üldse mingid tüütud tegelased. Tunnistan ausalt, et varateismelisena viitsisin ma neist veel lugeda, eks lugemisvara oli kah vähem käes, aga praegu, kui näen, et raamat/film on viikingitest, siis ma vaatan kohe mujale. (Et oleks selge, kuulsat viikingite teleseepi pole ma isegi ühtainust osa vaadanud – lihtsalt ei huvita.)

Ning siin ma siis nüüd olen ja muljetan Manfred Kalmsteni lühiromaanist „Täheraua saaga“! Juba pealkirjas on sõna „saaga“ ja raamat ise algab ka ülev-fataalsete kirjeldustega. Keegi pajatab, keegi elab ja toimuvad jõulised sündmused, mil rängad tagajärjed. Oeh, vaene mina, kes ma kõike seda läbi närima pidin! Õnneks polnud mahult seda kuigi palju. Heietati, toimetati ja lugu hakkas keskenduma inimestele ja nende tegemistele. Jumalad ja need teised unustati, niisamuti nagu kõik see fataalne pobisemine.

Miks ma siis üldse lugema ja nüüd kirjutama hakkasin? Manfred Kalmsten on kirjutanud päris mitu juttu, mis on eesti ulme kindlad tipptekstid. „Lumemarjaveri“, „Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus“ ja „Raske vihm“ – kui nüüd nimetada kolm kõige-kõigemat. Autor, kes on avaldanud taolised tekstid, selline autor on teinud enam kui jõulise avalduse ja selle baasilt loed kindlasti mitu aastat ta tekste, isegi siis, kui järjekordne teos esmapilgul pole üldse sinu piimapokaal. Lihtsalt tahad näha ja veenduda, et kuidas ta seekord, et järsku tuleb siit nüüd varasematele tippudele lisa.

Nagu ma ütlesin, sai eepika ja ülevusega kiirelt ühele poole ja edasi tegutsesid juba lihast ja luust inimesed. Ja seda ma juba nautisin. Eks see üks vana-vana lugu ole, aga iga isik, kes sadakond raamatut on lugenud, teab, et asjadel on kalduvus korduda ning lõppude-lõpuks saavad määravaks ikkagi vaid autori (tehnilised) oskused.

Ma mingil hetkel lihtsalt märkasin, et tegelaste odalöögid või tapriviibutused, metsades-soodes matkamistest rääkimata, et see kõik vajus pisut tahaplaanile ning ma lugesin ja nautisin hoopis seda, kuidas tekst on liigendatud, kuidas peatükkide pikkused, kuidas autor vahetab kangelast, kuidas need vahetused omavahel sobituvad jne. Lugesin ja jälgisin tehnikat ning olin lummatud. Umbes samamoodi, kui filmi vaadates, kus huvi langedes hakkad vaatama, kuidas see kõik tehtud on. Filmide puhul tähendab huvi langus tavaliselt seda, et ka tehniline pool on mustikas. Lühiromaani „Täheraua saaga“ puhul ei saa aga tehnikale küll midagi ette heita. Tegelikult ei saa ma loole, sellele, mis raamatus toimus ja mis kaadri taha jäi, ka sellele ei saa ma midagi ette heita. See lihtsalt ei läinud mulle niipalju korda: viikingid ja saagalikkus ja elust suurem ja fataalsem narratiiv.

Samas, ma pean häbiga tunnistama, et lugu läks mulle siiski korda, pooleli jätta ei tahtnud. Ei, ühe ööga lugesin läbi. Lugesin ja nautisin. Eks piinlik oli, et mina, viikingid ja saaga! Tuleb vist autorit tunnustada, sügavalt kummardada jne, sest kui köide, mida nii pika hambaga kätte võtad ja siis paarikümne leheküljega oled jäädavalt konksu otsas… Isegi kui mõistus tõrgub, ütleb emotsioon: hea raamat on!

 

täheraua

Manfred Kalmsten

Täheraua saaga

Fantaasia

2022

128 lk

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0535)